MIKK MIKIVERI (JA TEISTE) KOOLIÕPETAJAJUTTU
September, 2014
Siin on mõned Mikk Mikiveri kooli ajal öeldud laused. Ja mis ma nendega nüüdseks olen osanud peale hakata? Mitte midagi. Ma oskasin nad kooli aja märkmikest siia ümber kirjutada — vigaselt ja aukudesse oma sõnu lisades, see on kõik.
Mikiver ütles kord koolis targasti, et pärast pikka juttu ei tule õiget tööd, ja jumala eest, meil ei tulnudki. Neli aastat. Juttu oli palju. Enamasti oli jutuajaja tema, vahel meie.
Aastaid hiljem ütles mu töökaaslane, maalikunstnik, kuuldes, et mul on raamatuid ilmunud: „Ma mõtlesin, et sa oled rohkem selline jutuajaja, aga tuleb välja, et sa midagi ikka teed ka.”
Ega hästi aetud jutt pole paha asi, aga villavabrik sellest tööle ei hakka.
Oleks mulle keegi kõrvalt öelnud, et kõvad mehed teevad ajaviiteks aetud targa jutu vahel muuseas oma töö ka valmis — ja tehtud või tegemata tööst suurt kellelegi ei räägi nagu ehk ka Mikiver ise —, vast oleks ma õppind pisut töödki tegema. Aga selle ivakeseni olen ma nüüd mõttes Mikiveriga vaieldes ise jõudnud. Asi seegi. Kui Mikiver seda viimast kooli ajal ütles — ja küllap ta ütles —, jäi see mitte nii põnev õpetus mul tähele panemata.
Osa lauseid tundusid tobedad või nonsenss, aga ma kirjutasin jutti üles (üksikute eranditega, näiteks: „stereotüüpsus võib välja viia selleni, et inimesest võib teha roboti”, see oli ikka too much). Tarkused on ju tihtipeale naeruväärsuse piiril. Osa lauseid on ilmselt teistelt õppejõududelt. Ja ma kahtlustan, et osa võivad olla hoopis minu mõtteterad — ma ei märkinud üles, kes mida ütles.
Oletatavasti teen ma Mikiverile liiga, kui halastamatult lasen avaldada tema kohati veel valesti üles kirjutatud juttu, mis oli ju lihtsalt jutt tunnis ja jooksvad mõtted ja sõltus hetkest. Ma ei tahaks, et keegi minu seda sorti juttu avaldaks. Eluajal. Mis pärast, see oleks ükskõik. Ehkki on selge, et seal tekiks uus mees ja uus jutt.
Nii et siin on ikkagi pooleldi (minu ette kleebitud) valehabemega Mikiver.
Mõned laused on ka teistelt õpetajatelt, need on nii ära märgitud.
Kuna Mikiveri lausete vahele olen kirjutanud üles oma mõtteid, siis ma ei välista, et mõned ongi siin hoopistükkis minu koolitunnis tekkinud mõtted. Lauseehitusest ja sõnastusest on küll enamasti aru saada, et räägib Mikiver, aga ma kardan, et hakkasin teda kuulates ise ka sarnaselt mõtlema ja sarnast keelt kasutama.
* * *
Panso ütles, et kooli lõpetab noor meister. Tal oli kindlasti oma mõte ja põhjendus, aga see on üks väheseid asju, kus ma ei taha temaga nõus olla. Kooli ei lõpeta noor meister, vaid käsitööline, aga ta võib ehk kunagi meistriks saada.
Ma ei usu näitleja ampluaasse, vaid teemasse.
Negatiivse ja positiivse kohtumisest sünnib tõeline kunst. Mõtle kangelastele.
Oluline on motiive mõista. Strugatski ütleb: tänapäeval puudub kuriteol motivatsioon. Mõtle.
Näitleja töötagu iseenda kallal, mitte teisi õpetades.
Kuula sisehäält. Teadlikult? Ebateadlikult?
Jälgi, kuidas rollianalüüs rikastab. See on ainus võit näitlejateel.
Õpi tähelepanu jaotama.
Kuidas käivitada ettekujutust, inspiratsiooni. On võimalik esile kutsuda.
Detail aitab kogetud situatsiooni emotsionaalses mälus taastada.
Ootamatu reaktsioon on ehtne.
Kui loed, mõeldes — kuidas lugeda, kuulatakse, kuidas sa loed. Aga tähtis on, mida sa loed.
Kuidas seda teha, tähendab — kuidas selleni jõuda. Sellele küsimusele vastatakse kõige vähem.
Detail on rosin, mis paneb ajud liikuma. [See on vist Härmo Saarmi lause — P. S.]
Kuidas mängida nälga? Kui annad ülesande, anna, ka põhjendus, miks on selline olukord.
Härmo Saarm: Enne on liigutus, siis kõneline reaktsioon. (First you bang and then you shout — tsitaat Jerzy Grotowskilt.)
Õige liigutus algab nimmekohalt.
Tõeline näitleja ei taba ise oma tõelisust.
Härmo Saarm: Vaatajal on huvitav vaadata, kui näitleja ei saa oma tundesse sisse ja võitleb.
Loomine on tasakaalutus, mitte tasakaal.
Kui jätta nutma hakkamisel (näiteks) viimane moment puudu, nii et vaataja ise hakkab nutma, on võimalused kuussada korda suuremad (niipalju, kuipalju on vaatajaid), sest siis nad ei näe üht, kes nutab, vaid elavad kõik ise läbi. Lasta inimestel sisse astuda omaenda alateadvuse väravatest ja koplis veidi ringi tuulata.
Emotsionaalne vahetu vastuvõtt pluss analüütiline vastuvõtt võrdub süntees.
Anda visuaalne sümbol ja samaaegne emotsionaalne laeng.
Ärge kaotage võimet üllatuda.
Kas kontseptualism sarnaneb ida kunstile?
Lõhu oma harjumuslikku mõtteviisi. Püüa lõhkuda oma formaalloogika raame.
Loengut kuulama minnes ära pane tegelasi paika.
Noorusmälestus. (M) oli koos pruudiga, lõi kedagi, tuul, pisar tuulest, pruut lepib, aga tema juba nautis eemaletõmbumist.
Minult vahele: Mikiver on ka sellepärast mulle huvitav, et ma ei saa temast kui inimesest aru, ma ei tea, mida ta kodus üksi teeb. Miks Mikiver mulle laval väga võõras tundus?
Härmo Saarm: Kui tiiger puuris kõnnib, näib, et ta teab, mis ta teeb, sest ta liigub ökonoomselt. Võib olla tahtmine hästi teha, aga kramp ei lase. Kui etüüdis on loomulik eesmärk, ei kulu asjatult energiat ja ei näi ebaloomulik.
Härmo Saarm: Võib teadlikult tekitada isiklikest stampidest mutatsioone.
Näidendis tuleb leida info karakteri kohta mitte teiste tegelaste kirjeldusest tema kohta, vaid ta enda tekstist. Muidu kaasnevad mürad.
Näitlejad ei suuda tihti osa asetada oma loogikasse.
Teie ülesanne on tunda kõike Jumalast kuni kuradini ja kõike vahepeal.
Õppematerjali küsimuses ühendame me biifsteegi ja mannapudru.
Deduktsioon ja induktsioon on näitlejale võrdselt vajalikud.
Asja ümber käimine on proovi suur vaenlane, tuleb kohe proovima hakata. Mõtleja ja analüüsija jääb maha ja muutub narriks. Mõttes ei saa kuju joon-joonelt kokku panna.
Tehnika ja aktiivne siseelu peaks koos olema.
Kui mult küsitaks, kas eelistan tehniliselt laitmatut näitlejat või näitlejat, kes hoiab kätt rolli pulsil, siis aastaid tagasi oleksin eelistanud pulsi-näitlejat. Nüüd ma mõtlen võrdlevalt Kalevi korvpallimeeskonna peale. Ja leian, et see on küsimuse vale asetamine. Mõlemad poolused peavad esinema koos. Nii ja ainult nii.
Peab olema: siin ma seisan ja teisiti ei või. Alles siis muutub sõna lihaks, kui asi meid otseselt puudutab.
* * *
Vahele — tunni ülesannne oli öelda õpetussõnu oma pojale.
Märt Visnapuu ei öelnud midagi (ei tahtnud öelda midagi?).
Eva Vilt: Tee koerust, ära unusta kodu, kõik, mis teed, tuleb tagasi.
Toomas Urb: On raskem olla jälgides, kui vastu vaieldes, räägi tõtt; armasta naisi, kasuta neid, kuid ära alahinda.
Mikiver küsib, kuidas soovitab Urb naisi kasutada, ja Toomas ütleb: „Puhtfüüsiliselt.” Ei tea nüüd, kas see oli tolle vestluse juures, aga Toomas oli teinud mingi tähelepaneku ja Mikiver küsis: „Kas te arvate siis, et iga naisnäitleja teatris oleks valmis mulle anduma?” (Umbkaudsed sõnad.) Ja Toomas vastas: „Ma arvan küll.” Siin see jutt lõppes ja ma olin härrasmeeste mõttevahetusest suht jahmunud.
Reeda Toots: Sulle on antud võimalus elada, õnnetut armastust ei ole olemas.
Angelina Semjonova: Kui oled õnnelik, ole suurepärane (maksimaalne).
Mina rääkisin umbes, et mina ei tea (tõde), ja vaata, mis sa ise teed ja aru saad (sarnaselt Visna hoiakuga). Mikiver ütles, et ta saab aru, et ma mõtlevat, et kõik on protsess. Ma polnud nii osand mõelda, aga olin targu vait.
* * *
Sisesund ja antud lubadus ja nende muutumine ajas on probleem. (Taevas hoidku, mille kohta see võis käia? Et vahel tahab inimene üht ja vahel teist?)
Väljendus ja mõte mõjutavad teineteist vastastikuselt (žargoon, parasiitsõnad). Samas keeles rääkimine ei tähenda samade sõnade tarvitamist.
Kui ühes asjas mõistmine saabub, saab seda laiendada.
Väga hea lavastaja käes ei ole näitleja vahend, aga näitleja arvab, et ta ise teekski nii.
Üllar [Põld], kui sa mängid kilpkonna, siis peab voolama sinu jaoks kilpkonna aeg.
Võib ju teksti mõttega lugeda, aga kui mõtlemine tuleb sõnade ütlemise järel, siis on lugemine ikka võlts ja mõte jääb arusaamatuks. Parem juba siis monotoonselt lugeda.
Sel päeval, kui inimene lahti mõtestatakse, jätab kunst ta maha ja hakkab loomadega tegelema.
Ärge lootkegi, et te kõik muutute ühel päeval palju paremaks, ja mina teid ka muuta ei saa.
Kunst kuulub kultuuri hulka, mitte vastupidi.
Meenutab, kuidas TPI ajal oli kursusekaaslastega kaks aastat koos elanud ja koos joonud, ja kui mindi koos kaheks nädalaks kolhoosi, siis muutis see palju üksteisest arusaamises.
Millest koosneb Hamlet? Inimene koosneb harjumustest. Hamletil on harjumus kõndida, sporti teha, muud me eriti ei tea. Kui ta oleks kaevur, saaks tuletada tema füüsilise oleku. Hamlet aga koosneb mõtteloogikast. Tema füüsilisele hoiakule on ainult kostüümidiktaat.
Kas pole armastuse juures hirmus oluline, et teise juures ennast hakkad tajuma?
Kui hakkad osa tegema, tee kindlaks, kes on see mees ühiskonnas ja kuidas teised temasse suhtuvad.
„Othellos” tuleb vaadata, kuidas lugu Othello inimliku sisu ära sööb, paljast intriigi mängides oleks labane.
Miks Othello ütleb: mu surematu hinge nimel?
Kui sunnib end tapma, domineerib ürgiha; kui keelab, domineerib ratio ja ühiskonna moraal.
Minult: Mikiveri käeliigutus jätab õhku jälje — see on täpne, puhas ja valgust kiirgav. See on nagu emotsiooni hieroglüüf.
Kui tundlik pool inimesest ära visata, jääb asemele kalkus, mitte tühjus.
„Othello” on inimese hävitamise lugu.
Jago on rääkimismängur. Ta hakkab rääkima, ilma et isegi teaks, kuhu jõuab.
Ega oluline ei olegi see, mis ta räägib, vaid see, mis ta usub.
Terve Jago liin on see, et ta teeb juhuse paratamatuks.
Ma ei ole nii rikas ega rumal, et mitte põhimõtteid vahetada.
Lavastaja ei tohi ennast ühestki autoriteedist lasta kõigutada, vaid peab minema nagu jahikoer jälgede järel.
(Jutt veereb sellele, et Eliot on nimetanud „Hamletit” ebaõnnestumiseks.) Draamateosele on võimalik kahel viisil läheneda. Kirjandusteaduslik meid ei aita. Teatritegemine on ideaalis rängalt subjektiivne nagu Elioti kriitikagi, mis on rängalt austusväärne.
Pärast Lutherit pole tehtud nii ulatuslikku vägede ümberpaigutust: jumalakoda on minus endas.
Mulle meeldib näitlemine võrreldes teiste kunstidega seetõttu, et siin on võimatu valetada.
Mandril õnnestub see roll, milles on krutskid sees, mitte sileda kangelase roll.
Lavastades ei tohi öelda:
— ma ei tea
— no mõelge ise kah
— väga hea, väga halb
— suure töö olete ära teinud
— te pole sittagi teinud
— no vaatame kuidagi, proovi kuidagi
Lavastaja peab remarke ütlema täpselt. Ei tohi alustada juttu: „No see on umbes niimoodi, et…”
Esimeses kostüümiproovis kaob palju vanast heast. Hiljem tuleb kostüüm panna enda kasuks mängima.
Hea kunsti tunnuseks on see, et jälgija ei märka aja kulgemist.
Alles siis muutub sõna lihaks, kui asi meid otseselt puudutab.
Kahjuks ei julge te mängides vaadata teise elavasse silma.
On vaja lahti saada ebamugavusest. Siis varsti hakkate endaga ja endas avastusi tegema.
Muidugi võib mägesid tõsta, aga loll vaataja ei pruugi sellest aru saada. (Kommentaar etüüdi kohta, mis jäi hermeetiliseks.)
Tavaliselt laval püütakse vältida ebaolulisi rõhke. Mercutio puhul pole see kõik tähtis.
Hamlet ei ole see mees, kes endast väiksemat inimest ja maailma süüdistab, vaid ta tunnetab, et on ise väike suures maailmas — inimesed on võrratud, aga mina ei ole.
Rodrigo ja Jago on kaks inimest, kes läbi teineteise avastavad teineteist ja iseennast.
Monolooge tuleb soojas hoida, et tahaks esitada neid neli aastat ja siis veel kümme aastat ja et lõpuks oleks oma.
Tõenäoliselt toimub tihedas proovis midagi seedimisele sarnanevat, sest peale seda on tahtmine suitsu teha.
Raul Tammet: lõppresultaat on näitlejal sportlasega sama: kõlab stardipauk, sa lähed ja annad endast kõik, tegutsed alateadlikult.
Indias on alateadvuse käivitamine tehniliselt palju kaugemal.
Lee Strasbergi stuudio (Actors’ Studio) on küll Stanislavski järgi käinud, kuid on Stanislavski õpetust ka edasi arendanud.
Homme on näitlejameisterlikkuse tunnid igapäevased. See viib selleni, et igaüks hakkab naudingut tundma, mis tegelikult ongi eesmärk.
India Nāṭyaśāstra ütleb: silm läheb sinna, kuhu käsi läheb, mõte läheb sinna järgi, kuhu silm läheb, tunne läheb sinna järgi, kuhu mõte läheb…
Väga traagiline on alati koomilise piiril.
Kui juba hinge lahkumine kajastub materjalis — keha kaal muutub —, peab ka kõik muu hingega seonduv materjalis kajastuma.
Möödunud on kaks tundi ja me oleme minutilist stseeni vaid paar korda teinud — aga see tasub ennast hetke pärast ära.
Mida inimene tahab? Kõige rohkem tahab rõõmu. Tahab, et hea oleks. Rõõm ja mure kaksikvennad — Kalevipoeg. Kumb on elus liikumapanev jõud — mõnu või valu? Mõnu. Kui spermatosoid eostades teaks eelseisvaid sünnitusvalusid, siis ta ei teeks seda, mis teeb.
Praegusel ajal (aastal 1982) võiksid riigijuhid olla poeedid, kirjanikud, teadlased. Ometi ei ole poeedid suutelised selle räpaga tegelema, mida poliitikas kohtab tihti. Nad ongi sellepärast poeedid, et väljendada oma suhet nendesse jälkustesse.
Algul tuleb jätta kõrvale kõik, mis segab, ja omandada materjal sisemiselt täie tõsidusega ja alles siis, kui see on käes, võib segajaid hakata juurde panema.
Kui võimas on elus tähele panna, kui tihti meid petetakse elus sellega, kuidas räägitakse… nii et kuulad tükk aega võlutult…
On kaks joodikut. Ühel on mõtlemine liiga kiire, jõuab tegelikust elust ja praktilisest käitumisest ette. Ta ei jõua ise enam oma mõtteid jälgida. Pardon, ta ei ole hull.
Teine, kelle mõte liigub liiga aeglaselt, kes seepärast on loll.
Need joodikud on vahel head sõbrad ja vahel vihamehed ja mõlemal juhul nad näevad teineteise olemust.
Ma vaatan neid ja ma tunnen, et need kaks joodikut, ühiskondlikku näru, on minus eneses olemas. Ma ise olen ametnik ja täiskarsklane, mu mõtted on segased ja ebaühtlase kiirusega.
Aju võib täistuuride puhul esitada endale paaniliselt ja korduvalt üht ja sama küsimust, ise vastust teades.
Elu mõte on spekulatiivne kategooria.
Raul Tammet: Kasulik on teha vaikse häälega proove — tundeeheduse proovimiseks.
Sel päeval, kui inimene osadeks lahti võetakse, lakkab ta olemast kunsti objekt.
Karin Kask: Teatri ajalugu on teatri mõtte ajalugu. Teatrikunst on teatrimõtte areng.
Teater kasutab kahte keelt — verbaalne ja teatrikeel (teatri märgid, semiootika). Tulemus oleneb nende kahe läätse kattumisest.
Kui paned näitleja mõnu tundma, on vaatajal kah kohe mõnu käes.
Ärge jätke häid asju vahele ja ärge raisake keskpärastele aega.
Kui lavastaja näitlejaid palju õpetab, kuidas teha, tuleb halb mäng. Lavastaja ei saa näitlejast sõltumata puudutada tolles olevat tõde liikuma panevat sisekeelt. Hea lavastaja teeb lihtsalt mõistetavaks, milline keel temas endas heliseb, et näitleja saaks oma tarkuse ja vahenditega oma keelt vastavalt häälestada.
Sa lähed kuulama head muusikat heas esituses. Tükk aega jälgid, kuidas mängitakse, kuidas hingestatus visuaalselt peegeldub, pingutad, sunnid end moosekandiga samastuma, elamust saama. Siis aga korraga paneb ühe noodi heli sinus millegi samal lainel oleva kaasa helisema ja sa ei märka enam mängijat, vaid kuuled, õigemini võtad kogu keha ja olemusega vastu seda, mis kohapeal toimub.
Tovstonogov nulliti kunstnikuna medalitega.
Millal sa viimati teatris mängisid? Unusta üldse ära, et sa teatris mänginud oled, sest Kross on geniaalne.
Paljud harjumused jõuavad meieni nii, et me ei tea, miks nad tekkisid. Näiteks laste suudlemine enne magamaminekut. Kui teaks, oleks suhtumine hoopis teine.
Elu jooksul me ei tee midagi nii palju, kui jätame pooleli.
Kui puudub sisemine vajadus, siis tuleb võlts kõnetoon.
Praegu kipute mõtlema kunstiliselt, aga tuleb mõelda inimlikult.
Eremiidil, kes elas enne Kristust, oleks elu praegu täpselt sama.
Enesetapp ei tohi toimuda paremasse pääsemise motivatsioonil ega ka surma eel piinadest pääsemiseks. Kui, siis ainult nii nagu indiaanlaste juures, st siis, kui tunned ära, et oled sündinud vales ajas ja kohas, ja siis võib ka sõber aidata.
Ei tohi proovida taastada seda, mis oli. Kui on piisavalt harjutatud, siis tuleb lihtsalt minna ja teha. Tavaliselt hakatakse veel kõlaliselt meelde tuletama.
Meeleolu avaldub hingamises, pupillides, punastamises, higistamises, aga mitte teksti ebamäärases andmises.
Pingutamine füüsilise jõuga ei murra kunagi läbi.
Ärge liikuge postulaatide, vaid paradokside peal.
Nauding ei ole rõõm, ei, ei ole. Ei ole ilmas puhast rõõmu… On ilmas puhas rõõm — see on rõõm koos kurbusega, rõõm siis, kui ise ei tea. Ja ehk peaks elamagi nii, et surres ütleks: ah, see oli siis elu?; ah, mis… Ja see ei olegi vastand sellele, et peab elama surma teadmisega.
Anatoli Efros: Üliõpilased on koolist lahkudes rumalamad kui enne kooli. Elu lõhub inimesi.
Tihti oskavad näitlejad anda üldistavat kuju või siis vastupidi — karakterit. Vaja on aga need liita.
Jaapani ja Euroopa näitleja ei erine meie omadest, üldse inimesed ei erine, erinevad vaid kombed.
Adolf Šapiro: Mitte avada näidendit, aga avada end näidendile.
Richard saab sellepärast nii kergelt võimule, et kõik teised vaikivad. Richard tapab mõrtsukaid ja jääb karistamata, kuni ta ei tapa süütuid — Henry lapsi. Siis AEG vastab talle — ta ületas ohutunde ja saab mööda pead.
Shakespeare’i tragöödiad ei ole karakterite katastroof, vaid globaalne katastroof.
Inimese ja globaalsete looduskatastroofide ühtsus. Ettekuulutus Learis, et mets läheb lossi, ja nii juhtubki — sümbol.
Shakespeare’il on kaht tüüpi kangelasi — ühed hoolivad enda, teised maailma saatusest (Lear).
Hamlet võtab endale ülesande, mida inimene ei või endale võtta. Kannatavad nii Hamlet kui Ophelia, kuid nad on erinevad. Ophelia sureb nagu lill.
Hamleti kannatus on ta enda valitud kannatus. Tragöödia on teadlikkuses. Kangelasel on õigus valida.
Ljubimovi lavastuses on „olla või mitte olla” kõigi küsimus, Claudiuse, Laertese jne.
„Romeo ja Julia” ei ole tragöödia. Vaen on lõppemas. On vaja vaid väikest tõuget, et vaen lõpeks, ja selleks saab Romeo ja Julia surm.
Tybalt kehastab mineviku kroonikate vaimu. Mercutio tuleviku komöödiate vaimu. Need vastanduvad.
Tragöödias on kangelase surm vältimatu. Kuid on valida, kas võidelda või et sind tapetakse. Nagunii sured.
Neli päeva on Romeole ja Juliale — kogu elu. Tüki algul on nad lapsed. Romeo ja Paris on ühevanused. Tüki lõpul ütleb Romeo Parisele: poiss.
Macbeth on sümbol maailmast, kus valitsevad mustad jõud.
Tammsaare mõte on ümarik. Ramilda püüab kaksipidi mõelda, et ei oleks nii, et mõtled ja jõuad jälle vanasse kohta tagasi. Ramildale ajas see judinad peale.
Mingis lasteloos on indiaanipoiss, kes pärast pikka seiklust jõuab tuttava metsa piirile (see pole kodumets), kus ta orienteerub. Ja kohe hakkab tal hea.
On selline väljend: olukorra peremees. Olukorra peremeheks saamine annab hea ja kindla, aga ka hooletu ja üleoleva tunde (mis viib haigutamiseni). Sa pole enam valmis ootamatut lõuahaaki vastu võtma. Ja siis, olles olukorra peremees, saab sust olukorra ohver — olukord tapab su — Suur Kõver (mitte küll päris Ibseni oma).
Iialgi ei tohiks saada oma naise, oma koduaia, oma sõprade, oma lemmikraamatute ja -piltide, oma lemmikspordiala peremeheks. Ja oma töö.
Võib saada võõra linna, võõra seltskonna, suure metsa, ookeani, võibolla ka oma elu ja surma peremeheks.
