HÕLLANDUS JA RUSUV ROHKUS

JOHANNA RANNIK

„Stereo”. Autor-lavastaja: Ivar Põllu. Kunstnik: Kristiina Põllu. Valguskunstnik: Rene Liivamägi. Helikunstnik: Andreas Jõesaar. Laval: Ilo-Ann Saarepera, Andreas Aadel ja Elise Metsanurk või Ekke Hekles. Esietendus 30. IX 2022 Tartu Uues Teatris.

 

Minevikku hakatakse enamasti õndsalt meenutama siis, kui olevikus midagi valesti on, mistap veedetakse meelsamini aega varasemas, ilustustest nõrkevas ja mahaviilitud nurkadega ajahetkes. Tartu Uus Teater raamistab oma uuslavastust „Stereo” muusikaga (mis nähtub ka pealkirjast) ja selle ühendava, aga ka lahutava jõuga. Muusika võib olla meie vahel nii liitvaks nööriks kui ka distantsi tekitavaks „kolmandaks” — lõpuks ei ole ometi kellelgi su lemmiklooga samasugust sidet kui sul endal. Nood mälestused ja isikliku kogemuse ainulaadsus on seega oma kordumatuses ilusad, kuid ka halastamatult üksildased. Sellise meeleolu- ja mõttepagasiga läksin ma esimest korda „Stereot” vaatama. Minut minuti haaval pidin ma aga oma eeldustest lahti laskma.

Võib-olla tahtsin ma lihtsalt jälle Uue Teatri „Haiget mäkra” näha? Ligi kahe tunni vältel kõlas laval vaid üksainus muusikapala, Bachi „Air on the G String From Suite No. 3”, aga arvukates versioonides ja töötlustes. Ehk oli selle taotlus tasakaalustada lavastuse üldist kaootilisust ja rõhutada ühe laulu erinevat tähendusvälja, sõltuvalt inimesest ja hetkest? Olgugi et muusika­pala on kasutatud üllatavalt mitmekesiselt (äratuntavaimalt vast laulus „Whiter Shade of Pale”), ei omistatud sellele nii suurt rolli, nagu oleksin ooda­nud. Pigem jäi see kõrvaliseks, hajudes vahepeal sootuks tagaplaanile. Olen tavaliselt kohe üdini kaasas ja kohal, kui lavastuses mõnele muusikapalale pikem stseen pühendatakse — Carpentersi „Superstar” „Bloody Mary’s” ja Põhja Konna „Pigilind” Mart Kangro 2017. aasta „Koguduses” võtavad mälupiltidenagi veel hinge kinni ja värelema. Miks „Stereol” sellist mõju ei olnud?

„Stereo” ei rääkinud minu arvates üldse niivõrd muusikast kuivõrd riietest ja nendega seostuvast identiteedist. Lavakujunduseski oli rõhk rohkem riietel: need rippusid mõlemal pool saali ja kuhjusid etenduse jooksul üha enam põrandale. Visuaalselt oli see põnev, kuna juhtis tähelepanu Tartu Uue Teatri senistele kostüümidele, aga ühel hetkel muutus riiete rohkus lämmatav-rusuvaks. Selga tõmmatavad riided hakkasid otsekui vaatajatki pitsitama (vahepeal oli Metsanurgal näiteks kolm kleiti korraga seljas) ja selle lavastuse tarbeks loodud madalam lagi näis külma valgust täis saalist õhku välja pigistavat. Arvukad laes rippuvad sisselülitatud kõrvaklapid, millest mõned etenduse vältel ka alla tõmmati, meenutasid, et tegu on idee poolest siiski muusikakeskse lavastusega. Sellegipoolest hakkasid mul üha rohkem peas ketrama keskkonnakatastroofid, mida riidekuhilad minu jaoks sümboliseerisid. Kas tulnukas, kellega detektiivilikuks fotograafiks kehastunud Ilo-Ann Saarepera kuhje jäädvustades silmitsi seisab, on märk postapokalüptilisest maailmast, kus inimesi ammu enam pole, küll aga meenutavad meid me rohked materiaalsed esemed? Alguses nuusutati andunult riideid ja jalanõusid — oli see mineviku lõhn? Olnu fetišeerimine? Omavahel ringis riideid kohvrist kohvrisse loopimise stseenis oli lihtne näha ringmajanduse ja taaskasutuse sõnumit: sinu-vana-minu-uus loob kiht kihi haaval esemeile üha sügavamat tähendust ja immutab nad läbi eri inimeste mälestustest ja nostalgiast. Samas häirib paljusid nimelt tõik, et taaskasutatavate esemete taustaga ei olda üdini tuttav — kellele see varem kuulus, mis inimene ta selline oli? Kas uute, elu esimesse suhtesse astuvate esemete hankimise vajadus-eelistus tulenebki ehk sellest, et omandit on lihtsam usaldada või endale allutada kui teisi inimesi? Kas pole see ehk üks meie konsumeristliku düstoopia algpõhjusi?

Andreas Aadel ja Ilo-Ann Saarepera.

 

Tänapäevastele kapitalismi- ja keskkonnaprobleemidele keskenduvaid lavastusi Eestis eriti veel pole; meenub vaid Endla teatri „Kopsud”. „Stereo” kirjelduses ja ka intervjuudes on teater rõhutanud, et „kõik esemed, kostüümid ja emotsioonid on pärit 14 aasta jooksul Tartu Uues Teatris esietendunud Ivar ja Kristiina Põllu lavastustest”1 — seega võib väita, et tarbimiskultuuri kriitika on tõesti meelega lavastusse sisse pandud, suisa emotsiooni tasandil. Taaskasutatud esemete loend ja päritolu on üksikasjalikult lavastuse kavalehel välja toodud ning annab viimasele lisaväärtuse — soovitan kaasa haarata! On rõõmustav näha, et teatridki taaskasutusele tähelepanu pööravad ja seeläbi ehk kultuurivaldkonnas sellealase diskussiooni tekitavad. Mulle tundub aga, et lavastus oleks seda sõnumit paremini ja suurema mõtteselgusega edasi andnud, kui muusikal olnuks väiksem rõhk (või kui seda poleks üldse olnud).

„Stereo” koosnes näiliselt arvukatest misanstseenidest; sõnu ei kasutatud (välja arvatud harvad, kinnise suuga produtseeritud kuminad-mõminad, nt Saarepera „mhh”, Metsanurga „mhm” ning viimase ähmaskeelne serenaad). Iga uue kostüümiga tekkis uus isiksus: esindatud olid muu hulgas Mõisaproua, Tulnukas ja Lotte. See pakkus näitlejatele kindlasti palju mängurõõmu ja -vabadust, kuna iga kostüüm oli neil seljas lühikest aega; teksti ja ka näiline narratiivi puudumine pakkus aga võimaluse teha vaat et mida tahes, läheneda rollile kas minimalistlikult või maksimalistlikult. Kostüümivahetusega käis kaasas ka lauluvahetus, aga siin tahtnuks näha just suuremat mänguvabadust. Elise Metsanurga maneeridest kumas läbi Mari Abeli lummavalt kohmakat nurgelisust ja nauditavat koomikataju, kontoripeolikus tantsustseenis kangastus Juhan Ulfsaki „Melanhoolia” Tiina. Publik istub „Stereos” kahel pool saali ja ehk oligi Metsanurga eriline väljajoonistumine seotud tõigaga, et istusin seal, kus tegutses tema. Selle väljaselgitamiseks läksin lavastust ka teist korda vaatama, seades sammud seekord teisele poole saali.

Võrreldes lavastuse hällipõlvega oli juba mõne nädalaga ilmselgelt läbitud tavapärane ja loomulik küpsemisprotsess. Paraku ei õnnestunud mul teiselgi korral Ekke Heklest koosseisus näha, mistap ei saa ma tema rolli ega panust kommenteerida. Mind varem rusunud vaikus ja muusikakeskse lavastuse vähene rõhk helidele oli vast ka tegijatele endile märgatavaks saanud, kuna teistkordsel vaatamisel haaras kõrv tunduvalt rohkem ruumi täitva kajaga hingamist (esimest korda elus oli mul hea meel teatris valju hingamist kuulda!), ohkeid, ühmamisi ja muid häälitsusi-helisid. Lisaks jäi teisel korral silma Ilo-Ann Saarepera ilmeterohke mäng ja karakteriloome. Selle märkamine tõendas, et ka pealtnäha narratiivitus postdramaatilises lavastuses võib tajuda tegelase sisekõnet ja näitlejatevahelist dünaamikat, koos laval viibimise laetust.

„Stereo” tugevusteks on päevakajaline, siinsel teatrimaastikul veel üsna avastamata teema ja mõjuv tarbimiskriitika.
Gabriela Urmi fotod

 

Kui välja arvata mõned taotluslikud koosmängu hetked, ei olnud tegelaste vahel aga erilist kontakti tunda. Vahepeal hakkas karakterite narratiivne hakitus (kui siin saab narratiive üldse eristada) vaikselt häirimagi, kuna näis, et mingit seost saali eri otstes toimuval ei ole, või vähemalt ei jõudnud karakterid ja nende iseseisvad rännakud mulle rahuldust pakkuva keskpunktini. Jah, lavastus rõhutab kõigi üksildust (ka teiste seltsis viibides), ent selle näitlikustamiseks oleks vaja luua kontrast. Üksildus ei joonistunud paraku piisavalt eredalt välja, pigem särasid just need hetked, mil oldi ka hinges ja meeles koos (nt ühes viimastest stseenidest, kui kõik kolm näitlejat koos musitseerisid). Ehk saaks siit teha järeldusi meie individualistliku lääne ühiskonna kohta? Millal meie sisemine potentsiaal tõeliselt õitseb — kas ühes või eraldi?

„Stereo” tugevusteks on päevakajaline, siinsel teatrimaastikul veel üsna avastamata teema ja mõjuv tarbimiskriitika. See taotlus ei joonistu aga laval veel piisavalt teravalt välja. „Ökoterror” ja „hiliskapitalism” on mahlakad ja võimalusterohked märksõnad, mida lähiaastatel tõenäoliselt üha rohkem lavastustes märkama hakkame, iseäranis postdramaatilises teatris. Distants, mis vaatajana laval toimuvaga tekkis, kurvastas, kuna „Stereo” võinuks olla midagi, mis paneb toolil ettepoole nõjatuma, näitlejaga ühes rütmis hingama ja hinges midagi mõnus-valusalt põletama. Seeme on aga siiski maha pandud. Pealegi pole paremat aega teha ühiskonnakriitilist teatrit kui täna. Kes teab, kas homme enam aega on.

 

Viide:

1 Stereo. Tartu Uus Teater. — https://www.uusteater.ee/lavastused/stereo

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.