PÕLVEST PÕLVE
Jaanuar, 2023Vestlevad Malle Pärn ja Katrin Pärn
Lehed on Toomemäel kollased ja punased. Malle on sündinud Tartus ja elanud kaua Tallinnas. Katrin on sündinud Tallinnas ja elanud Tartus peaaegu sama kaua kui pealinnas. Toomemägi ühendab ja laotab laiad vahtrad üle meie jutuajamise. Teemad on heitlikud ja lainetavad nagu aastaajad. Peatume iga natukese aja tagant ja naerame oma naljade peale. Päev on soe ja tuult peaaegu pole.
Inimene peaks mõtlema või tundma teatrist lahkudes: „Ma tahan olla parem inimene, rohkem inimene. Ma armastan ennast ja oma kaasinimesi.”
Malle Pärn (M. P.): Eile oli tore — läksin puid riidast kuuri laduma ja ühe puuhalu all oli pisike nahkhiir.
Katrin Pärn (K. P.): Elus?
M. P.: Ja-jaa, elus. Pärast nägin veel kaht. Ei tea, kas tahtsid sinna talvekorterisse jääda. Aga mina tahtsin puud kuuri viia. Kui puuhalu üles tõstsin, siis ukerdasid eest ära. Järgmisel päeval olid nad sealt ära läinud, siis ladusin edasi. Ja täna hommikul oli mul jälle üks mutt ukse taga.
K. P.: Mis ta tahtis?
M. P.: Ei tahtnudki midagi, ta oli selili, käpad püsti. Kass viskas sinna uhkelt kõrvale pikali, et näed, mis ma sulle tõin. Ma kiitsin teda. Mul pole tõesti suvi otsa ühtki mutimullahunnikut olnud õue peal.
K. P.: Esimese puhta töö tegi ikka ju Sissi.
M. P.: Jaa, esimese töö tegi Sissi. Aga minu kass on rohkem mutte toonud. Hiirtest rääkimata.
K. P.: No ta on sul tihedamini kohal kui meie koer.
M. P.: Tõsi. Ta on noorem ka.
K. P.: Sa kolisid Tallinnast ära maale. Elasid Tallinnas nii kaua. Miks sa kolisid maale? Oled sa seda kahetsenud? Või vastupidi, oled mõelnud, et miks ma seda ometi varem ei teinud?
M. P.: Täpselt nii! Ma pole seda mitte sekunditki kahetsenud, vastupidi. Mulle meeldib lihtne elu. Ma saan suvel päev otsa õues olla. Mul on kaks terrassi ja peale selle veel mitmes kohas aiatoolid või puupakud. Ja aknast näen loodust, mitte asfalti ja kiviseinu ja autosid.
K. P.: Mida sulle looduse keskel elamine annab?
M. P.: Oi, palju. Näiteks maal saab vaadata selget tähistaevast. Linnas segab ju tänavavalgustus. Ja öösel on muidu pime, aga kui on täiskuu, siis on täiesti valge. Riisusin lehti ükskord kuuvalgel. See on lummav! Mulle on alati meeldinud puud. Linnud. Kitsed käivad mul aias, jänkud. Mängin kassiga. Tead, sageli tunnen lihtsalt, et ma olen nii-nii õnnelik. Et olemas olen ja hingan. Ja näen maailma ilu.
K. P.: Kelleks sa lapsena saada tahtsid?
M. P.: Üks mõte oli balletitantsija. Ja siis oli mingi periood, kui ma tahtsin arstiks saada, kuigi ma ei tea — mul polnud mingit kokkupuudet ühegi arstiga. Meil oli üks lasteraamat, mille nimi oli „Malle tahab arstiks saada”. Kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis võis see olla mu ema soov, ta tahtis ikka, et mõni laps õpiks arstiks. Isa jälle tahtis, et mõni (viiest lapsest) oleks muusik. Kummagi soov ei läinud täide. Enne kooli mu esimene päris tõsine soov oli saada kirikuõpetajaks. Seisin kiriku rõdu pingi peal ja vaatasin sealt kirikuõpetajat. Ju ta siis meeldis mulle. Aga see läks ilmalikus koolis meelest ära.
K. P.: No aga kirikuõpetaja sa natuke oled ju ka.
M. P.: No päriselt nagu ei ole. Olen asendanud kirikuõpetajaid jumalateenistustel, aga…
K. P.: Ja mina olen saanud sellise… noh… maheda kristliku kasvatuse.
M. P.: Jah, küllap vist. Maheda.
K. P.: Sellise tagasihoidliku, vähekultiveeritud, aga siiski…
M. P.: Kusjuures sa olid sellega rahul.
K. P.: Jaa. See kontseptsioon meeldis mulle. Ja religiooniõpetus oli huvitav.
Mul lapsed ikka küsivad vahel mingeid eksistentsiaalseid küsimusi: kas Jumal on olemas või kuidas maailm tekkis, jne. Tavaliselt ma pakun neile eri variante: et mõned ütlevad, et sellega on nii, ja teised, et hoopis naa. Ja et mina ei tea, mis päriselt õige on. Aga mulle endale on vajalik see mõte, et inimese elu ei ole juhuslik. Et ei ole nii, et keerutasime loosiratast ja palun — üks sündis Indias kõige madalamas kastis ja teine sündis kuninglikku perekonda; üks oskab olla oma eluga rahul ja teine mitte. Mulle on vajalik see mõte, et sellistel asjadel on põhjus. Mulle meeldib mõte uuestisünnist, karmast… Minus tekitab õudu võimalus, et me elame ühe korra, ühe juhusliku elu. Et kui tõmbasid lühikese tiku, siis on lihtsalt bad luck ja kõik. Mulle ei meeldi selline lõplikkuse tunne. Teadmine, et ma ei saa midagi muuta.
M. P.: Aga kelleks sa ise tahtsid lapsena saada? Sina ju näitlejaks ei igatsenud. Sul ei ole üldse olnud sellist perioodi, et sa armastad teatrit kaugelt. Mina käisin palju teatris, minu vanem õde ostis mulle teatripileteid ja ma vaatasin Vanemuises paljusid tükke ja muidugi ka igatsesin seal laval olla. See oli hiljem, keskkooli ajal. Aga sinul seda ju pole olnud. Sa olid nagu oma inimene teatris. Ma võtsin su tihti kaasa teatrisse ja ringreisidele ja …
K. P.: … ja kõik need kuulsad ja kauged sealt lavalt, need hoidsid mind süles.
M. P.: Jah.
K. P.: Tõsi. Ma olen üles kasvanud kuidagi nii, et ma ei taju, mis see kuulsus on. Ja mis selles ihaldusväärset on. Sest kõik, keda ma tundsin, olid nii-öelda kuulsad tol ajal. Ja ka hiljem pole ma osanud kedagi niimoodi vaadata, et ta on kõrgemal või madalamal kui mina.
Aga jah. Näitlejaks ma tõesti ei mõelnud saada. Lapsena tahtsin saada kaugsõidu autojuhiks, lauljaks, kirjanikuks. Hiljem hoopis teadlaseks ja arheoloogiks. Rallisõitjaks.
M. P.: Mulle väga meeldib, kuidas sa laulad ja kuidas sa kirjutad.
K. P.: Ma sõidan autoga ka hästi.
M. P.: Jah. Aga sul on palju väga häid ja täiesti omapäraseid luuletusi, selliseid, mida keegi teine ei ole loonud. Miks sa ei ole ikka veel kokku pannud ja välja andnud oma luuletuste kogumikku?
K. P.: Ma ei tea, miks ma ei ole ühtki luulekogu välja andnud. Ma ei tea, miks ma ei tee mingeid asju. Samuti on mu peas kümmekond tükki, mida ma tahaksin lavastada. Osa neist väga sügeleb, ma tahaksin need väga ära teha, aga ometi ma ei lähe neid kuskile üles andma. Ja ma ei tea, miks või mida ma kardan.
M. P.: See on sul siis sama viga mis minul, et sa ei saa minna ennast pakkuma.
K. P.: No aga see on ju absurdne.
M. P.: Ma ei tea…
Teater ei tohi vaatajalt lootust ja usku ära võtta, et näete, inimene on niisugune labane ja alatu elukas, kes ei vääri lugupidamist ega tähelepanu ega paremat elu, normaalsemat vaimset keskkonda.
K. P.: Kas sa unistad võimatutest asjadest?
M. P.: Oh, muidugi. Ma unistan sellest, et ühiskond oleks mõistlik ja tark, et kellelegi ei tehtaks liiga, et kõik saaksid oma eluga hakkama, ei peaks vaesust ja nälga kannatama.
K. P.: Aga kui tuleks havi ja lubaks täita kolm sinu isiklikku soovi? Kas sa ei ole mõelnud, mida sa sooviksid? Noh, kui juhtub, et tuleb… havi?
M. P.: Kas sina oled mõelnud?
K. P.: See on mõte, millega ma mängin kogu aeg. Mida ma soovin, kui ma saan soovida ainult ühe soovi, või kui ma saan soovida kolm soovi; või kui palju mul vaja läheks, et kõik oleks korras. Ma olen eluaeg seda teinud. Ja kui see hetk tuleb, siis on mul kõik läbi mõeldud .
M. P.: No mina paluksin kõigepealt paar päeva mõtlemisaega…
K. P.: Sellega on üks soov ju mokas juba…
M. P.: Oih, jah. Soovidega tuleb olla ettevaatlik, et nad ei tooks kaasa halbu tagajärgi. Ma olen ka võib-olla mõnevõrra fatalist. Ma kardan suuri muutusi. Ma ei ole see inimene, kes juhib oma elu, kes läheb ja võtab selle, mis talle meeldib. Pigem ma lasen ennast suunata, juhtida siia-sinna, ja ma lähen sinna, kuhu mind kutsutakse. Teoorias olen ma tugev, praktikas nõrk.
Ja veel üks asi — ma olen vahel midagi soovinud ja olnud õnnetu, et see soov ei läinud täide, ja mõne aja pärast on selgunud…
K. P.: …et mispärast…
M. P.: Jah. Et see oli hoopis väga hea, et täide ei läinud.
K. P.: Mhmh, seda ma olen kogenud. Aga mul on kõik läbi mõeldud — et kui nüüd juhtub, et see havi ikkagi ilmub, siis ma oleksin valmistunud. Ma olen lapsest saadik mänginud kogu aeg peas mingeid lugusid läbi, erinevaid stsenaariume. Kui ma sõitsin bussiga peatusest mööda, siis mul oli lugu, kuidas ma kuskilt kaugelt kodu poole rühin, tuisus ja tormis neli ööpäeva. Või ma pugesin voodi alla, võtsin sinna vett ja leiba ja kujutasin ette, et ma olen vangis. Täpselt mille eest, miks ja kui kaua. Ja mul olid vihikutäied erinevate inimeste lugusid, kelleks ma järgemööda kehastusin. Joonistasin, millised need inimesed välja näevad, iseloomud, suhted, kõik-kõik. Ja ma olen natuke nagu ära uppunud neisse lugudesse. Mul on pidevalt justkui mingid paralleelelud. Aga jama on see, et vahel läheb mul reaalsus kujutlusega sassi. Nii on selle havi asjaga ka. Ma vahel usun oma kujutlust nii intensiivselt, et pettun kohutavalt, kui selgub, et see polnudki päriselt.
M. P.: Sa oleksid pidanud need kõik kirja panema. Sa peaksid raamatuid kirjutama. Võib-olla nad seda tahavadki. Kas nad ei sega sind?
K. P.: Ah, seal pole midagi kirja panna. Need on sellised tavalised, suvalised dialoogid, kohtumised. Kellel seda vaja on? Näiteks praegu ma mõtlen sellest, kuidas ma uue ideaalse kodu saan. Mul on peas mitmeid stsenaariume, kuidas keegi tuleb ja ütleb: „Oi, te olete mu lemmiknäitleja, ma tahan teile selle Tähtvere maja kinkida, mis mul siin üle on.” Või: „Oi, mul just sõbrad kolivad Ameerikasse ja neil on…” Ma ei hakka neid kohtumisi siin lahti harutama — mu peas on need pikad ja detailsed. Aga see pettumine, kui ma hommikul saan aru, et see oli mu kujutlus… see pettumine on väga suur.
M. P.: Sa peaksid kohe kindlasti raamatuid kirjutama. Ei tohi mõelda, et kellel seda vaja on. Sa pole rumal, sa ei kirjutaks iial mingit prahti. Ma tean ju, sa kirjutasid väga hästi juba siis, kui sa laps olid. Mina näiteks ei mõtle lugusid välja. Mina kirjutan ainult mõtteid.
K. P.: Mina jällegi mõtlen väga palju, aga ei kirjuta.
M. P.: Ma tean, mida ma sooviksin. Ilusat kodu. Lihtsat, aga ilusat. Teisi soove ma sulle ei ütle.
(Paus.)
M. P.: Oled sa kunagi kahetsenud, et näitlejaks õppisid?
K. P.: Ei, seda küll mitte. Võib-olla vahel olen mõelnud, et oleksin võinud ometi valida ameti, millega rikkaks saaks. Ma väga armastan oma tööd, aga mul on veel üht-teist, mida ma armastan peaaegu sama palju.
M. P.: Aga oled sa kunagi kahetsenud, et sa loobusid koosseisulisest näitlejakohast, kindlast kuupalgast?
K. P.: Ei-ei. Ei. Mulle minu vabakutselise põli väga meeldib. Ma olen oma aja peremees. Mul on vedanud ka; ma olen saanud teha ainult asju, mis mulle meeldivad. Ma arvan, et värskelt kooli lõpetanuna on kasulik olla teatris. Õppida koos teistega. Õppida suhtlema ja õppida heas mõttes alandlikkust. Oluline on mõista, et sa ei ole üksi, et tähtsad on partnerid. Ja mitte ainult laval. Ning et enne sind on juba olnud palju inimesi, kes on teinud suuri asju. Mulle tundub, et praegused noored arvavad, et enne neid pole olnud kedagi ega midagi. Seda perspektiivi- ja minevikutaju õpetab kindlasti kollektiivis töötamine paremini.
M. P.: Kas sul on teatris mingi „oma teema”, mis sul hinge helisema paneb? Kas sa tahad publikule midagi öelda?
K. P.: Einoh, ma olen ju pinnapealne inimene. Tahan vaatemängu ja pauku ja tramburaid ja ei taha midagi öelda.
M. P.: Sa ei ole pinnapealne, kaugel sellest. Ja sa tahad öelda küll, aga sa teed seda teisiti. Sa ei formuleeri lihtsalt, et ma tahan just seda öelda.
K. P.: Hehee, mulle meeldib selle pinnapealsuse varju peituda… Ega see pole tõsi, jah. Ma lihtsalt ei armasta suuri sõnu. Suuri sõnu nagu „Sõnum”. „Tõde”.
M. P.: „Diskursus”.
K. P.: „Paradigma”.
M. P.: „Narratiiv”.
K. P.: Võib-olla ma ei pea end nende suurte sõnade vääriliseks. Minu jaoks ei ole universaalset Tõde. Ei ole universaalset Õiget. Suurt Sõnumit, mida edastada või vastu võtta. See, mida mina tahan öelda, on üks asi, ja see, mida vaataja kuuleb, on teine. Ma ei taha kellelegi dikteerida, mida ta peaks kuulma. Ma hoolitsen lihtsalt selle eest, et kõik midagi kuuleksid.
M. P.: Kas sul on lavastajana mingi „käekiri” või muster, mille järgi võiks kindlalt ära tunda sinu lavastuse?
K. P.: Ma arvan, et on. Aga ma ei oska veel seda hästi sõnadesse panna. Kihilisus, mingi absurdsus, kujundlikkus, teatud ebakonventsionaalsus. Mõni teatriteadlane võiks selle profilt ära sõnastada.
M. P.: Jah, oleks aeg. Sinu lavastustes on vaimsust ja ilu ja plahvatavat fantaasiat. Ja dünaamikat. Liikumist. Inimesed ei seisa lihtsalt paigal, vaid liiguvad. Harmooniliselt. Ka sisemiselt. Sa paned teksti liikuma. Ja sul on võrratu huumoritaju, sa võid ka näitlejana laval teha väikse liigutuse ja ma naeran saalis selle üle tükk aega. Ma imestan vahel, et teised ei ole seda märgata osanud. Millised nüansid!
K. P.: Kui ilusasti öeldud, tänan.
M. P.: Mis on sinu meelest sinu parim roll siiani, ja mis parim lavastus? Mis kõige raskem?
K. P.: Minuga on selline lugu, et mulle meeldivad kõik mu lavastused. Kõige raskem? „Meister ja Margarita” kindlasti. See oli ju esimene ka. Ja nii suur ja tehniliselt keeruline. Ja selline n-ö püha materjal. Aga samas, kui ma selle dramatiseeringut kirjutasin, siis see nagu voolas minust välja. Pilt jooksis kogu aeg. Ma olin väga uhke ja väga õnnelik selle lavastuse üle. Ja positiivse kriitika üle muidugi ka. Aga rollide kohta ma ei oska nii öelda. Ma olen neid kõiki armastanud. Ja andnud neile endast parima.
M. P.: Jah, kõige armsam roll on see, mida parajasti mängid. Mina jäin rahule oma nende rollidega, mida ma sel sajandil Tartu Uues Teatris mängisin. See oli minu jaoks nagu muinasjutt. Et ma pärast pikka eemalolekut suutsin laval teha midagi, mille pärast ei ole vaja häbi tunda.
(Paus.)
Soovidega tuleb olla ettevaatlik, et nad ei tooks kaasa halbu tagajärgi.
Harri Rospu fotod
M. P.: Missugune koht sinu arvates peaks olema inimeste südames teatril? Mida teater sinule tähendab?
K. P.: Phuh, nii tõsine küsimus. Sa vasta enne ise.
M. P.: Ega seda saagi paari sõnaga ära öelda. Näiteks: teater ei tohiks lihtsalt inimeste aega surnuks lüüa, vaid peaks püüdma seda aega täita — jälle pean ma ütlema — ilu ja vaimsusega, mis inimest ülendavad. Inimene peaks mõtlema või tundma teatrist lahkudes: „Ma tahan olla parem inimene, rohkem inimene. Ma armastan ennast ja oma kaasinimesi.”
K. P.: Ma arvan, et nii palju, kui on maitseid ja tundeid ja elusid, täpselt nii palju on ka viise, kuidas teatrit tõlgendada. Ehk on teater üks maailmaga suhestumise viis.
M. P.: Mina tahaksin, et teater püüaks inimest hea poole suunata, ühiskonda korrastada, aidata inimesel mõista ennast ja maailma ja kaasinimest, pakkuda talle lohutust, kui tal on raske või kui ta on ummikus, anda lootust ja jõudu edasi elada. Teater ei tohi vaatajalt lootust ja usku ära võtta, et näete, inimene on niisugune labane ja alatu elukas, kes ei vääri lugupidamist ega tähelepanu ega paremat elu, normaalsemat vaimset keskkonda.
K. P.: Minu jaoks on teater see on koht, kuhu või kus ma saan ära kaduda.
(Paus.)
K. P.: Mis su esimene mälestus on, mis sul üldse meelde tuleb?
M. P.: Need on mingid hetked. Oma erinevaid kodusid mäletan. Avinurmest mäletan lupiine.
K. P.: Huvitav, mina mäletan Avinurmest flokse.
M. P.: Sa mäletad teist kohta. Me elasime siis mujal. Aga esimest mälestust… Noh, umbes kaheaastasena juhtus vahel, et püksid said kuidagi märjaks, ma võtsin nad siis jalast ära ja peitsin kapi alla. Ema siis ükskord ütles, mitte pahaselt, vaid naljatades, sest mu ema oli lastega väga kannatlik: „No mis inimene sinust küll niimoodi kasvab!” Ja mina vastasin: „Ah, eks must inimene ikka kasva.” Ma loen seda oma esimeseks vaimukuseks. Aga ma pole kindel, kas ma mäletan seda ise või on ema mulle seda rääkinud.
K. P.: Nii on minul ka paljude mälestustega. Ma mäletan oma esimest vaimukust ainult sinu jutu järgi. Ma olin siis vist kolmene — see „Nukitsamehe” ajast; räägi seda.
M. P.: Sina ise ei mäleta seda?
K. P.: Ei, ainult sinu jutu põhjal ja seda ka hämaralt.
M. P.: See oli niimoodi. Olid „Nukitsamehe” filmi võtted ja päevase materjali vaatasime õhtul terve grupiga kinosaalis läbi. Ja seal oli üks stseen, mis pidi olema väga naljakas. Kõik teadsid, et peaks olema — aga siis see koht tuli ja saalis oli vaikus, mitte keegi ei naernud. Ja siis selles vaikuses ütles väike kolmeaastane Katrin täiesti tõsiselt: „Naljakas, naljakas!” Ja selle peale puhkes saalis tõeline naerutorm. See oli vapustav. Su esimene komöödiaepisood. Pimedas kinosaalis mängisid ennast staariks.
K. P.: Huvitav, kas ma teadsin, et see pidi olema naljakas, või tahtsin lihtsalt filmitegijaid välja aidata?
M. P.: Kuna sina ei mäleta, siis me ei saagi teada, miks sa nii ütlesid. On sul „Nukitsamehe” ajast veel mälestusi?
K. P.: Mul on mingid metsapildid. Ma mäletan ühte kohta metsas, vist Karksi-Nuias, jah? Paks ürgmets, kus oli selline mahalangenud sammaldunud puu. Paks, tihe mets ja see pikali puu.
M. P.: See, kus ma kukkusin?
K. P.: Äkki ma sellepärast mäletangi. Ja nüüd, kui me tegime „Nukitsameest” Elvas, siis meie mänguplatsil oli täpselt samasugune koht. Vaatasin ja imestasin. Paks metsatukk ja pikali puu.
M. P.: Oli jah!
K. P.: Oma mälestus on mul see, kuidas ma istusin riidekapis ja nuusutasin sinu riideid, sest sind ei olnud kodus.
M. P.: Oi.
K. P.: Ja ma mäletan täpselt seda lõhna. Siis mäletan, kuidas ma istusin meie elutoas seal trepi all ja sul olid külalised. Sa ei saanud mind mitte mingi valemiga magama, ma tahtsin kuulata, mida te räägite. Jälle ma mäletan lõhnu: kuidas tuba lõhnas ja kuidas lõhnas Juhan Saar ja tema kingitud mängukoer. Aga suurem osa mälestusi on mul alles kooliajast. Kuidas ma kuulasin Elvis Presley plaati ja siis sa ütlesid, et ta on surnud, ja ma istusin jälle sealsamas trepi all ja nutsin. Siis kutsusin klassiõe külla ja lasin talle Elvise plaati ja ütlesin talle ka, et Elvis on surnud, ja siis me nutsime kahekesi koos. Ma olin siis esimeses klassis. See oli mu lemmikkoht, see trepialune.
M. P.: Sulle meeldisid külalised?
K. P.: Väga. Ja mulle meeldis kogu aeg analüüsida, mida ma kuulen. Kuidas ma sellega suhestun. Mida see kõik tähendab. Miks ta nii ütles, kui mulle tundub, et ta ei mõtle nii. Ma justkui nägin kõike ja püüdsin kõiki mõista.
M. P.: Sa olid, jah, kuidagi adekvaatne täiskasvanute seltskonnas. Sa ei olnud nagu laps, vaid — ma ei oskagi öelda — võrdne seltskonnaliige.
K. P.: Eks ma olin väga imelik laps. Korraga hästi endassetõmbunud ja väga avatud.
M. P.: Ja sa olid väga tähelepanelik. Oled siiani.
K. P.: Tänan. Kuule, sa oled alati armastanud anekdoote.
M. P.: Oo jaa! Meeletult.
K. P.: Kas see, et mina armastasin anekdoote juba lapsena, tuli sellest, et sina armastasid anekdoote?
M. P.: Küllap vist. Kõik inimesed, kellega ma läbi käisin, armastasid anekdoote. Meil oli peaaegu nagu tervituslause, et kas sa seda oled kuulnud — ja siis tuli lugu.
K. P.: Mul on paar sellist sõpra — selliseid on üsna väheks jäänud, aga paar tükki on, kellega on nii, et kuule, kas sa seda lugu oled kuulnud? Iga kord, kui me kokku saame, on meil anekdoot. Kas mina sain oma anekdoodid sinult?
M. P.: Nojah, ilmselt küll. Ja meie seltskonnast.
K. P.: Räägi siis lõpetuseks üks anekdoot.
M. P.: Mees läheb piimapoodi: Palun mulle pudel piima. Müüja vastab: Meil on ainult petipiima. Mees vastu: Lehma nimi mind ei huvita!
K. P.: Minu esimene anekdoot!
M. P.: Ja see… Mees läheb viinapoodi: Andke mulle midagi hästi odavat, mis hästi pähe hakkaks. Müüja: Sa võta sealt nurgast see rublane prügikast!
K. P.: Kes su lemmiknäitleja on?
M. P.: Katrin Pärn. Tõsiselt. Lemmiklavastaja ka. Ma viimasel ajal käingi teatris ainult neid tükke vaatamas, mille tema on lavastanud või kus ta mängib. Tean, et ei pea kunagi pettuma.
K. P.: Hea valik. Sul on hea maitse.
Naerame ja ehmatame sellega hakiparve lendu. Siis jalutame autodeni, ütleme head aega. Malle sõidab koju maale, Katrin koju Karlovasse. Leebe ilm kestab ja hakid maanduvad tagasi oma tegevuse juurde.
Üles kirjutanud KATRIN PÄRN
Tartus Toomel, oktoobris
