LOOMA- JA TOIDULOOD

September, 2014

TARMO TEDER

Eesti lood 2013 I

Vahur-Paul Põldma, „Piimariik” (Kultusfilm OÜ, 2013, 27 min 54 s).

Eesti on paljuski püsinud lehmal kui eksistentsiaalsel tugiloomal. Suhe inimene ja veis on meil mõne tuhande aasta jooksul mitmeti teisenenud, kuid ikka püsima jäänud. Omamoodi kandsid järjepidevust need karmist ajaloost vintsutatud memmed, kes 1950.—1970. aastatel sitkelt kui kadakajuured lehmaga suuresti kahekesi vastu panid. Lehm andis mõtte olemisele ja lisa pisukesele pensile. Siis tulid suurfarmid, punaparunid, ärastamine, parteid, dekreedid, kvoodid ja kõrgharitud masin­inimesed, kes vaatavad nüüd ühelehmapidajat nagu habemega naist. Sest Eesti praegune piimatootmise viis liigub suurkarjade ja robotlautade poole. Euroopa Liidu mentaliteedis riik ei soosi väiketalupidamist, pigem kiputakse kaikaid kodaraisse loopima, toetusi kärpima ja ahistavaid nõudeid esitama.

Režissöör Vahur-Paul Põldma film „Piimariik” kujutab ühe sihikindla mehe ja ta vapra abikaasa elu väikefarmis ja piimaringil. Nad on truuks jäänud vanamoodsale piimatalule, talitavad ise oma lehmad ja müüvad piima käest kätte. Miljöö ja tempode poolest meenutab Põldma „Piimariik” natuke Elo Seliranna mullust „Eesti lugude” dokumentaali „Vigala vürts” (Osakond, 2013, 28 min), mis üritab väikepiimatootmise ja -töötlemise foonil portreteerida tšiili päritolu ärimeest ja kultuurisaadikut Henton Figueroat. Oluline vahe on selles, et Figueroa korjab oma sajakilomeetrisel piimaringil väikelehmapidajatelt odava hinna eest piima kokku, aga „Piimariigi” peategelane Rein sõidab ise kaks korda nädalas, peamiselt Maardu kivilinnas ja selle ümber suvilarajoonides ringi, et omatoodetud 100—150 liitrit „valget vedelat kulda” kundedele käest kätte autopardalt maha müüa. Ning nõnda juba kakskümmend aastat hoolimata sellest, et mitmetesse toidukaubamajadesse on üles monteeritud toorpiima automaadid, kust saab adekvaatse mündi eest oma pakendisse soristada.

Kui raskelt aga see „valge vedel kuld” kätte tuleb, näitabki Põldma film. Kevad sulatab, päike heidab puude varjud lumele, vesi vuliseb allikaauku jääkaanes, purikad ripuvad räästa all. Plaanide vaheldus ilmestab olustikku, kaamera suundub suure klaasakna peegeldusse, milles näha sammuv mees, kes siseneb peegeldusest kaadrisse ja seejärel hoonesse.

Purikas tilgub, elu nagu käivitub, rahnud on lume alt välja sulanud, laudavärav on valla ja sealt ilmub lehm — see Eesti elu üks püha ja läbi aegade kurnatud alustala. Muidugi hakkab sarvekandja lauda ette laotatud põhku näsima. Pruunikirju lehma kõrvale ilmub mustakirju lehm ja sama karva härjavärsid.

Etteruttavalt peab mainima, et järgneva filmi jooksul võib pisteliselt eritleda mõningat kaadrikeskkonna ja tegevuse lavastust-seadmist, kuid see on korraldatud maheda peidetusega, mis sulandub sündmustiku loogikasse. Teisalt võib oletada võttegrupi kannatlikkust, et püüda ettekavatsetud pildistikku ja tunnustada maitset seda järjestada, et visuaalselt jutustada pisilugusid üldises portreenarratiivis.

Leningradi maantee ääres (nagu nad ise vanaviisi nimetavad) on põline talunike paar lapsest saadik koos kasvanud. Minevik antakse põgusa viitega, tähtsam on nüüdisaeg, kuhu visa tööga jõutud. Lähebki piimaringi sõit korrusmajade vahele, venekeelsed tervitused-kallistused, talumees valab rahvale värsket piima, võetakse ikka kahe ja kolme liitri kaupa. Väikese veoauto kastis on näha umbes 25-liitrised piimanõud kaane all.

Taluniku kommentaarist selgub, et viis varemalt piima Kiiu piimatööstusse, aga seal puhkesid vaidlused rasvaprotsendi asjus ja tuli konflikt võitööstuse juhatajaga. Nüüd aga saab ise müüdud liitrist stabiilselt 70 senti. Ka Lasnamäe turult tekkis uue Eesti aja alguses klientuur nagu Muugale, Maardusse ja mujalegi. Juba seitseteist aastat on sõidetud piimaringi pikkus üle saja kilomeetri. Ja selles oma loodud piimaringis on korduvuse võlu, isikuti eriti muutumatu klientuur, aga alati lisanduvad uudised, detailid, pisinihked.

„Piimaring” oleks filmile täpne peal­kiri, sisuliselt nagu pidevalt muundu­va elu igikorduse sümboolne mudel, mille vereringeks piim ja kus võidavad mõlemad pooled, nii müüja kui ostja.

Talunik on kogenud ja kindel, rahulik suhtleja, kel jätkub püsikundesid. Neist on režii valinud asjatundva mammi, kes ei võta poepiima suu sissegi, seletab, et mõnedes poodides müüakse automaatidest ka toorpiima: lased mündi sisse ja saad oma liitri, aga Rein on teada-tuntud inimene, kindel müüja omas headuses, tal on kindlad loomad, kes oskab toorpiimast lugu pidada, see oskab ka vahet teha. Ja nõnda kinnistuvadki kindlad kunded.

Kujutav pilt ja jutustav tekst on nihkes, sest sõna ei vasta tihtipeale otseselt kujutatud pildile, aga nii tekitatakse topeldatud tähendusväli, mis teenib sisuliselt “Piimariiki” kui portreelise dominandiga linateost. Taustasid selgitava sõna mahe sulandamine kujutatavaga annab filmile lisandeid, siirdeid isiklikust üldisemasse, sotsiaalsemasse, loomulikult piimandusega seonduvasse mõõtmesse. Mingile probleemfilmile omast küsimustikku aga üles ei aeta. Suurfarmide ja väiketalunike vastandus antakse möödaminnes põgusalt, mingil antagoonial film targu mängima ei kipu. Toidukaubamaja, piimaautomaat, robotlüps (laserkiir otsib udaralt nisad), suurfarm. Selles etteheitvas pildistikus võib eritleda ka näpuga näitavat kriitikat, aga tõsi see ju on.

Peategelane talunik Rein autoroolis räägib, et suurfarmis on tuhatkond lehma pidevalt kinnises pidamises, taustaks aga näidatakse kümmekonda lehma oma lauda taga lahtises mahepidamises. Pääsuke istub lauda katuse all õrrel, lehmad mäletsevad nurmel, pull tuleb vilistamise peale (seda on harjutatud) ning vastandus ongi loodud. Ja siis jälle piimaringile, filmiski muudkui korduvale protsessile kui vastupanutaluniku olemisviisile.

Filmis juba varem näidatud teadja memm selgitab, et ega see loomapidamine, söödavarumine ja muud mured pole naljaasi, kui tuleb vanast peast kõik ikka oma väheste jõududega teha, sest pojad pole huvitatud sellest. Vahest ongi seda selgitust huvitavam kuulda „eemalt”, mitte otse taluniku suust. Tema räägib isiklikumaid mälestusi, kuidas niidumasinaga suvel heina tegi ja kunagi ka laipa tuli vedada. Ja lapsed muudkui tulid ükshaaval, jälle pisike poiss ema kleidisabas. Piim kulus siis muidugi marjaks ära ning nii ongi jäänud ja piimaring muudkui kordub. Korrusmajade akendel vahtijad nõjatavad põse küünarnukile, on nii vene- kui eestikeelseid kliente, piimaostmise juures aetud juttudest saab pisteliselt aimu ka nende probleemidest.

Kas aga Rein tahab oma piimaringidega jätkata? See sõltub tema naisest, neil on igas Eesti suuremas linnas üks poeg, aga need pole piimaringinduse maailmast huvitatud. Naine ajab karjamaal mustakirjusid sarvekandjaid-piimaandjaid, perenaine sätib järjestust lüpsile.

Omaette üllatusena tuleb aga järjekordsel piimaringil välja, et Reinul on ajapikku tekkinud ka omad „pruudid”, kellest üks oli teda kunagi nädalaks Kanaari saartele kutsunud, lubas kõik välja teha, tule ainult kaasa! „See proua oli täna ka siin,” sügab piimamees kukalt, ja ka piimaringi jätkumine on kahtluse all. Teadja ja kommenteerija memm lohistab tiheasustuse suvilate vahel oma käru, peab temagi jutlevalt mõtiskledes plaani omale lehm võtta, kuid samas on talle endalegi arusaadav, et see plaan jääb tema tervist arvestades (käimine pole enam kuigi kerge) paljaks ideeks.

Kiirendatud kaadrites suurfarmi robootikat, masinlikku tampi, suurtootmise ja kümnelehmalise mahepidamise vastandust on filmis seni vähe välja mängitud. Elevil neiud nn milk-machine’i ees lasevad mündi pilusse, aga nad ei tea, millisest farmist ja millistes tingimustes peetud automaatloomade piima nad saavad.

Rein räägib, et tal on üks sõber, kes ta peale natuke vihane ja öelnud: „Sa oled muidu tore mees, aga natuke loll.” Sest nii kaua, kui on seda Eesti vabariiki ja PRIA toetusi, pole tal sinna asja olnud. Sellepärast, et piimatootmine peab ennast ära majandama, on „lolli mehe” põhimõte. Ja kui ta ei majanda, siis see mees tegevat vale asja. Siiani on ta majandanud. Piim, mis jääb üle, valatakse vissudele ja punikutele, järelkasv lüpsikarjale surub oma koonud piimapange, järjepidevus on silmanähtavalt olemas. Varem vilksamisi antud teave Reinu sõrmede asjus selgub lõpu poole, et ise tegi höövelpingi ja ise lasi sellega kogemata omal mõned sõrmed poolenisti maha.

Mõõdukas tempos vahelduv olustik püsib huvitav, vaatamata piimamüügi kordustele antakse mitmesugust infot, lõpu poole rahulikumalt ja asjalikumalt majapidamisest, kus kõik lehmad ja laudad on oma talu piimaraha eest ostetud ja ka lapsed koolitatud. Meenus ühe Tartu luuletaja ammune jutt, kuidas ta oli 1960. aastate lõpus ülikoolis lehma stipendiumil: aitas suviti maal heina teha ja talvel sai osa piimarahast endale. Oma poegi söödavad ka hulgi laudas elavad pääsukesed, kellele kärbseid õhust noppimiseks peaks jätkuma, aga kauaks, seda ei tea?

„Piimariigi” kaadrikompositsiooni on kohati peenetundeliselt seatud, kannatlikult kunstilise tulemi peale rihitud: takti lööv lehmasaba, piimamulksumise heli, istuv peremees kõigutab lüpsikut kui pendlit, voolav oja peaks viitama elu järjepidevusele, seega ka lehmapidamise järjepidevusele, piimaring elu igavesele korduvusele.

Lõpetuseks avatakse diskreetses doosis veel perekondlikku tausta, millele kõrvaline memm varem vihjas. Sissejuhatuseks viitavad pildid, seejärel istub vanapaar ja Rein küsib, kas kõik on kodus, jah, uskumatu! Pojad — pillimees, arst ja meremees —, nemad leiavad iga valitsuse ajal tööd, iga lipu all. Aga miks neid pole vanematekodus? Kas ei suudetud kokku kutsuda ja lavastatakse nüüd nende puudumist mõttelise kohalolekuga? Igatahes vanemad on sesse „mängu” tublisti sisse elanud. Üksjagu nukker ju, kui selline väiketalupidamine varem või hiljem hääbub (nagu hääbuvad pikapeale sajad sellised talud Eestis), aga teisalt ka paratamatu. Sest ilu ja elu on kaduvad.

Lõputiitrite fooniks olev suurfarmi varemete all verekarva taevas kihutavad pilved mõjuvad nii hoiatuse kui ähvardusena. Varieeruva ainesega teemale truu film saab lõpus pildilise käristusega kunstilise siirde, rebib otsad lahtiseks. Režissööri asemel oleks ma veel sada korda mõelnud, kas ikka anda filmile sellist lõppu… ja oleks vist ka andnud.

 

Mirjam Matiiseni „Minut ja lammas” (Alasti Kino, 2013, 29 min 26 s) näitab meie hakkajaid mehi, kes pügavad lambaid nii Eestis kui välismaal. Lammasteks loomulikult määgivad villakandjad, mitte lollid inimesed, kelle käest peab raha ära võtma. Lammastel pole raha, vaid villa.

Film algab kiire sõiduga lauda aedi­kute vahel, helitaustaks äge kantrimuusika. Kohe rabataksegi üks voonake kinni ja sikutatakse pügamisalusele, masinaga suristatakse selg, kõhualune, koodid ja turi puhtaks. Pügaja seletab, et teeb rahulikult võttes sada lammast päevas, et oleks kooliajal millestki elada. Hiljem selgub, et see on füüsikatudeng Aadam, kelle jaoks on lammaste pügamine hästi tasuv rahateenimisvõimalus, mis võimaldab teha võrdlemisi vähe tööd ja keskenduda õpingutele ülikoolis. Lõputöö teema „Nanoosakeste plasmon lõksustamine”, milles uuriti, kuidas neid tekitada kullast nanostruktuuridega, on ju omamoodi kontrastiks lambapügamisele. Tuleb näidata, kuidas see asi täpselt käib. Saja lamba „tegemiseks“ peab karjakoer nad esmalt aedikusse kokku kihutama, mida ilmestab filmi tunnushelindiks olev kibekiire kantriviis. Ringikujuline tarand keset karjamaad saabki lambaid täis. Algab pügamine ja selle protsessi detailne kujutamine. Kaamera on asjalikult töövõtete küljes kinni: käed käivad, terad liiguvad, võll on paindlikult hästi liigendatud, mida võib vajaduse korral sobivasse asendisse käänata. Pügajad avavad põgusalt oma tausta, kust keegi pärit, millal alustasid. Alguses kulus lausa pool tundi lamba peale, aga nüüd teevad ära kahe minutiga ja võistlustel isegi minutiga. Et jääks sile lammas — vähe kisa ja palju villa. Räägitakse ka seda, kus nad nüüd ulgutööl käivad ja mida kodus teevad — et ikka neid töid, mida naised vahepeal ilma nendeta tegid.

Filmi kujutamisviis on asjalik, protsessi püüdev, kolme läbivat tegelast avatakse nende jutu põhjal, mis mingite küsimuste peale linti saadud, intrigeerima pole vaevutud.

Aadama kõrval teised filmi tuumiktegelased, Mehis ja Raivo, on Eesti ainsad elukutselised lambapügajad, aga kuna meil kasvatatakse suhteliselt vähe lambaid ja pügamist seetõttu hõredalt, tuleb end rohkem piiri taga proovile panna. Vahel ka eriliselt seks puhuks korraldatud lambapügamise võistlustel. Mehed ise võrdlevad oma elustiili Soomes ehitustöödel käijatega, nn Kalevipoegadega, aga ka pügamistööd viivad mehi tihti pikaks ajaks kodust eemale. 2013 aasta suvel otsustasidki Mehis, Raivo ja Aadam sõita Šotimaale, et võtta seal osa lambapügamise Euroopa meistrivõistlustest.

Jälle kulub nädal välismaal, sõidu ajal peetakse plaane, arutatakse töö ja pere vahekorda. Eks olegi võistlustele minek filmi üks olulisim osis, sellest tulenev „Minut ja lammas” ju pealkirigi. Enne võistlust sätitakse pügamismasinat, korrastatakse detaile, õhustik tundub justkui öösel enne duelli relva õlitades. Ja siis läheb lahti: lopsaka villakasvuga šoti lambad tuuakse loomaveokitega ette, aetakse tarandikesse, lambaasjatundjad on suurde telki kogunenud, kui publiku ees laval mitu pügajat kõrvuti kiiruse ja kvaliteedi peale ametis. Noorem publik huilgab, punnis lambasilmas peegeldub hirm, aga pole midagi parata.

Vahepalaks „Pügamiskooli tarkuseterad”, et lamba saaks õiges asendis istuma ning ette võetud ka endale mugavalt, esimene lüke kurgu alt tagumise vasaku koodini, kintsuvahe puhtaks, pärakusse ei tohi sisse lõigata, saba saab mitut moodi rullida. Nii kui üks lammas niidetud, tiritakse teine kohe aedikust ette, viimaks kiirenduses Gjangsta kantrimuusika saatel. Võistlustules jätkab ka naine, Aadamgi saab finaali. Asja pingestamiseks ja emotsionaalse seisundi ilmestamiseks antakse suures plaanis nägusid. Ja Euroopa lambapügamise juunioride meistriks aastal 2013. kuulutataksegi Aadam Kaivo, kümme aastat ülikoolis käinud mees, kes tunnustatud lambapügajana nüüd Tartus täiskohaga päevases õppes füüsikamagistriks pürgib.

Filmi lõpu ette on nopitud mõned tegelaste tõekspidamised: Aadama isa arvab, et ülikool on lapsepõlve pikendamine; Aadamale on tähtis, et kui üldse midagi teha, siis teha seda hästi. Igatahes magistriõppe kõrvalt võib vabalt ja edukalt lambaid pügada. Mõned terad on kaosest püütud, aga läbivalt jääb suhe portreteeritavaisse nagu kartlikuks.

„Minut ja lammas” on põllumajanduse ühe haru ja erilaadse töövõtte kunstilise pretensioonita reportaažlik näidisfilm, kohati isegi õppefilm, mis hooti kiiremaks kruttimisele vaatamata jääb uimaseks. Fookus on hajutatud, pole autoripositsiooni ega dramaturgilist intriigi.

 

„Armastus käib kõhu kaudu” (Black Plastic Media Productions, 2013,

28 min 30 s) autor Maria Kivirand arvab, et Eestis käib „toidurevolutsioon”, mis väljendub uute ja populaarsete restoranide tekkes, et restoranikultuuris ja kulinaariamaastikul on pandud puhuma uued tõmbetuuled. Vastu sellele ei vaidleks, küsimus on vaid selles, kui suurt rahvahulka see revolutsioon haarab? Restorane avatakse ja suletakse, hea, kui pooledki suudavad pankrotti vältida. Üks asi on aga kindel: inimene ei saa siin maamunal mitte ilma söömata olla, sest söömine on hingamise, joomise, une ja soojätkamise tungi kõrval olnud aegade hämarusest saadik üks esimene inimese ellujäämise funktsioon.

Kõhuorjus, liigsöömine ja maitseelamuste jaht on kujunenud alles viimaste aastatuhandete jooksul. Mida rohkem on inimesel raha, seda tihedamini ta söögimajja sammud seab. Eestist on saanud paljude jaoks nn heaoluriik, kus aina rohkem aega ja raha kulutatakse maitseelamuste saamisele, gurmeetamisele ja restoranides nautimisele.

Ja miks siis mitte süüa!? Juba mu esimene ämm, kui oli saanud kusagilt pikast poesabast pool kilogi Doktori vorsti, ütles 1980. aastate alguses, et kui siin riigis süüa ka ei saa, mis siin elus siis üldse saab. Meenub ka ühe kuulsa eesti dokumentalisti öeldu, et tema äi oli pärast viimast suurt sõda öelnud, et halval ajal peab ikka mune ja pekki sööma.

„Kõhu kaudu käiva armastuse” proloog püüab menüü vahelduvate näidistega süljenäärmetele mõjuda. Kõigepealt mustal ümmargusel taldrikul munakollane paksul salaamivorsti seibil, siis kaks röstitud sepikuviilu, punase sibula liistakud, idud ja veel mingi ollus, pipart keeratakse toosist peale ning veel mitme kujuga taldrikud, millel lasuvaid palasid käsi garneerima laskub. Sest kokkade hoolika pilgu, loomingulise lähenemise ja täpse käe all valminud hõrgutised peavad vastama nõudlike klientide üha teravamaks muutuvatele ootustele. Tähtsad pole enam lihtsalt munad ja pekk ega kaugeltki Doktori vorst, vaid hoopis see, kuidas ja milliste lisanditega need baastoidused peenenenud aistingutega kõhuorjadele ette anda. Kuidas see kõik restokunde silma eest varjatult käib, film näitabki.

Mees sõidab mootorrattaga, laskub keldrisse ja suundub kööki, millest võib aru saada, et ta on kokk ja tuli tööle. Köögis on rohkem näha noori mehi, aktsendiga noorem mees räägib, et Eestis käib nagu toidurevolutsioon ja selle lainel hakkas ta 2008. aastal Igoriga mõtlema, et mida hakata tegema. Loodi kohvik Moon. Aga nüüd on ehitusbuumi, börsipaisumise, lahkete pankade mahitatud lõhkilaenamine ja igasugused „revolutsioonid” juba lähiajalugu. Peab kõvasti pingutama, et kohvikuid ja restorane edasi pidada.

„Armastus käib kõhu kaudu” näitab Eesti ühe tuntuima peakoka Roman Zaštšerinski tegemisi, püüdes koka elukutse telgitaguseid ja restoranipidamise köögipoolt. Kümnekesi kitsukeses köögis askeldades jagatakse juhiseid ja vaieldakse vene keeles. Kas menüüs peab olema kirjutatud „Bojarski kotlet” või „Božarski kotlet”, ja siin oleks vaja juba keeletoimetaja pädevust, aga ma pole veel kuulnud (sest pole maailma eliitrestoranidesse sattunud), et keeletoimetajaid menüüde juures rakendataks. Vigadest kubisev internet ei saa olla õigeks peetava grammatika pühakiri.

Filmis kipub korduvalt eenduma keegi ninatarga ja sõnakana paistev naisterahvas, kes oma arvamustes ja asjaajamistes vägagi enesekindel. Ilmselt siis omanike ringi kuuluv tegelane, ja hiljem selgubki, et see on filmi peategelase Romani abikaasa Jana. Kitsas, valgete plaatidega kaetud köögis võib silmata ka teisi otse tööprotsessi mittepuutuvaid asjapulki. Üldse on ju vähe neid inimesi, kes filmi ei taha sattuda. Pererestoranide teabepäeval selgub, et Romanil polnudki alguses oma restorani mõtet, et hoopis Jana oli aju, tõukaja, et Roman Igoriga oma restorani tegi. Ja juba tahetakse teha teistki — Kolme Sibulat.

Romanile tuleb pidevalt telefonikõnesid. Päeval, mil vahetub menüü, on töös kõik kokad, et jõuda näiteks kella üheteistkümneks valmis, kui tulevad ettekandjad ja tehakse väikese degustatsiooni käigus „toidud selgeks”. Kõik see nüansirikas vaev ja hool, mida film näitab, jääb loomulikult sööja silma ja teadmise eest varju — tema vaid maksab. Aga kas ta peaks teadma, kas tal on õigus teada? Arvan, et on, ning kui ta tahab, siis vaadaku näiteks Maria Kiviranna filmi, milles on üleliia informatsioonilt korduvaid kaadreid askeldustest keldriköögis, mille info erineb vaid detailides. Ilmselt tahetakse filmis näidata suuremat, restorani silma eest eemale jäävat tausta ja toiduloomise kollektiivset pingutust, kuid mina ooda­nuks rohkem isik(s)uisse puutuvaid huvitavusi, mida ju veidi ka oli.

Roman selgitab, et nad said omal ajal kõva koolituse kelleltki väga kõvalt tegijalt Michaelilt, kes töötas Londonis Micheline’i tärniga restoranis. Võõrkeelses keskkonnas töö oli väga-väga pingeline, juhendaja oli päris karm, „fuckid” lendasid ja paljud poisid ka lendasid, ainult füüsiline vägivald oli puudu. Inglise stiili juurde kuulub pidev alandamine, kõvades restoranides on suht haige süsteem. Alguses kõik torkavad ja alandavad õpipoissi ja kui ta murdub, siis murdub, aga kui peab vastu, jõuab järgmisele tasandile ja liigub juba veidi lugupeetavamana edasi oma esimesel kümneaastakul.

Roman annab vihjeid, kui palju ta sellel kümneaastakul ise vaeva on näinud, mida tähendab oma restorani loomine. Alguses tehti tööd 18—20 tundi päevas, seitse korda nädalas kõiki asju kuni köögikoristamiseni, nii et laps ei tahtnud oma vanemaid enam hästi ära tunda. Ja siis nad tegid teise restorani otsa.

Roman Zaštšerinski: „Kes tahab heaks kokaks saada, peab aru saama, et see on kuradi raske.” Pealtnäha on kõik kena, valges kokad käivad, aga paljust peab elus loobuma ja esialgu vähemalt kümme aastat kõvasti vaeva nägema. „Terve su elu võib mööduda nagu köögis.” Kui oled halb kokk Prantsusmaal, siis sa pole mitte keegi. Roman sedastab, et õnneks pole nende Moon „kõva restoran”, kus karmi koolitust rakendada, ent mõnele poisile öeldud kõvad sõnad on vahel päevaga rohkem õpetanud kui kaks nädalat. Roman selgitab ka oma põhimõtet, et on suuteline ise tegema kõike ja ka paremini kui õpilased, aga et ta igale poole ei jõua, siis usaldab, delegeerib, et poisid õpiksid ise tegema, arenema ja oma pead loominguliselt kasutama.

„Armastus käib kõhu kaudu” on restoraninduse probleeme esitav portreeliste sugemetega film, mis annab peategelasest hea sissevaate peamiselt töö tahust, rääkimata näiteks toidu kui tooraine hankimisest ja paljudest muudest köögi ja profikokandusega seotud nüanssidest. Eraeluline, perekondlik, hobiline ja intiimsemad tahud jäid filmi haakimata, väljapoole kööki, aga täiesti võimalik, et väga suuresti just köögist ja toiduloomisest Romani elu koosnebki. Meistriks kujunemise raskest teest sai vaataja teada, küllap aimugi sellest, milline peaks olema tunnustatud ja külastajate poolt armastatud restoran või peakokk.

 

Anu Auna „Looduslaps” (Luxfilm, 2013, 28 min) on „õhulise” tonaalsusega selgelt portreteeriv lugu imelisest looduslapsest. Kaunis Mari sai neli aastat tagasi Playboy kaanemodellina tunda, kuidas on olla poodiumil tulede säras sadade pilkude imetleda, fotograafide pildistada ja konkurentide kadestada. Nüüd aga veedab Mari enamiku oma ajast üksi looduses, toitub sellest, mida mets pakub, magab suviti lageda taeva all ning suhtleb rohkem taimede, loomade ja metsavaimude kui inimestega. Nõnda avardub valdavalt vabaõhulise kaadrikeskkonnaga „Looduslaps”, mille keskmes läbivalt üks peategelane. Film vastandub interjööride kammitsas „Kõhu kaudu käivale armastusele”.

Playboy vaimus käivituv film teeb avapanuse naise kehale. „Kui mulle pakuti kaanemodelliks saamist, siis ma olin kohe rõõmuga nõus sellega. Ma ei oska öelda, miks, aga see tundus lihtsalt nii õige asi ja ma olin väga tänulik selle eest. Ma olin esimene inimene, kes ei olnud kuulus Playboy kaanel,” tunnistab alasti poseeriv modell rannaliival. Enne seda on teda mändide vahel veidi meigitud. Võib eeldada, et parasjagu käivad võtted peamiselt filmi tarbeks. Igatahes poseerib tüdruk mitmekesiselt ja pilkupüüdvalt, et mitte öelda ahvatlevalt.

„Mulle endale on tundunud, et kogu see Playboy teema on tulnud teisest elust, mis on jäänud õppimata ja lõpetamata. [- – -] Playboy ajast on nüüdseks möödas umbes neli aastat.” Väiksena luges ta raamatut „Loov visualiseerimine”, mis ajendas enda visualiseerimise päevikut, kuhu kirjutas esimeseks, et tahab ilust särada. Ja siis kogeda, kuidas on olla välisest ilust särades ja kõigile imetleda. Aga sai aru, et väline ilu, keha ilu, on kaduv, pole jääv, ja et ilu, millest särada, on hoopis sisemine ilu. Ja just seda „Looduslaps” püüabki!

Valges kleidis neiu kõnniskleb — just nimelt kõnniskleb, mitte ei astu ega sammu — nurmel lehma ajama: „Mannu, tule!” Väikesest peast oli Maril unistus saada seatalitajaks, aga ema ütles, et ei saa, sinust saab modell. Vahepeal nii läkski, aga ta ikkagi sai oma kodusigade talitajaks ja tunnistab, et talle meeldib see töö, meeldivad kõik loomad, nendega tegelda, neid talitada. Vaheldumisi võib näha sigu, lambaid, kitsi, kanu, hanesid, hobuseid.

Kõik pole kaugeltki roosiline, painama on jäänud 19-aastase venna surm, kes hukkus autoõnnetuses, mida ema kui selgeltnägija unes ette nägi. Siis pidi Mari suve üksinda veetma, enne oldi harjunud vennaga ikka koos käima, ja vend on end hiljemgi ilmutanud. Surm muutis palju — kuidas sellest aru saada — ja muutus surma tähendus. Positiivselt assotsiatiivse filmi üks huvitavam tunnistus tuleb Marilt, kes usub, et lahkunud vend tuleb tema ellu tagasi, ja päris kindel, et tema lapsena.

Just tänu sellele müstilisele igatsusele, milles surm ja elu paaris üheks püüdlevad, muutubki edasine film ühtaegu kergeks ja raskeks korraga – õhulise ja nähtava kohal hõljub mingi “teine” ja varjatud oma pingega. Avaldub ka filmi läbiv ehituskoestik, pildi ja sõna vahekord, milles kipub tähtsustuma sõna, ideestik, mitte visuaalne külg. Tegevused ja (loodus)vaated on kaetud pealeloetud tõekspidamiste, veendumuste ja tunnetusega. Helitaust on diskreetne, minimaalne, neutraalse allasurutud tooniga, oma helirolli kannavad loodushääled.

Niisiis põllumajandusromantika ja mets kui loodus ning selle laps, kes magab suvel õues liivakoopas kuuseokste peal, kus tuleb hea ja sügav uni. Talust eemal looduses korjab taimi, toitub sellest, mis mets pakub: mustikad, vaarikad, põldmarjad… Sellega siseneb filmi toitumise alateema ning peab nõustuma peategelase väitega, et enamik inimesi toitub tugevalt üle, et pole vaja nii palju süüa. Suure söögiisuga võib avastada, et tuleb hoopis paastuda, mis on ju ebaloogiline, aga tähelepanuväärne idee. Mari sõi suve jooksul kümme liitrit mustikaid ja jõi mahla, aga hiljem toitus juba peamiselt värskest õhust. Käis ikkagi ema tuttava arsti juures, kes ehmatas ja uuris kaua väga tõsise näoga ning lõpuks ohkas, öeldes: „Otsin ja otsin, mis poleks perfektne, aga ei leia.”

Perfektne ei tunne vajadust inimestega suhtlemise järele, ei tunne end looduses üksi, kus palju haldjaid ja loodusvaime. Perfektne (seda tõesti, tögamata) teeb kärbseseenest tinktuuri, üldse naudib ravimtaimede korjamist ja nende tasuta jagamist, tunnetab metsas elamise geneetilist sidet. Vanaema elas ju seitse aastat metsas paos küüditamise eest. Lõpu poole näeme veel talisuplemist. Mari käis kord vabariigi aastapäeval ilusa ilmaga Pirital ujumas ja seal hakkas nii meeldima, et käib nüüd talviti Vääna jões ujumas. Hing jääb kinni vaatepildist, kuidas kaunis naine lumiste kallastega jõkke astub. Suviti käib koopas, jalgsi iga päev ikka 20 kilomeetrit mööda metsi, huvitub pärimusmeditsiinist ja esivanematest, kellest kongus ninaga vanavanaema oli mustades riietes nõid, kes olla ühe hilisema selgeltnägija arvates andnud naistele rasedust katkestavaid taimi. See päritud teadmine koormas lapselapselapse südant, aga ta lunastati ja vabastati südamepainetest.

Lisaks hukkunud vennale ning vere- ja vaimusidemele esiemadega hõljub filmis ka ema kui teadmanaise vari. Oleks tahtnud ema korrakski näha, sellest saanuks nii teha oma pilditaguseid järeldusi. (Oletan, et „nõid” keeldus targu kaamera ette astumast, kui teda üldse struktuuri kutsuti.)

„Looduslaps” on noore, kauni ja heatahtliku nõia lugu, millel tugev loodusvaimsuse pitser, virvenduv spiritualiteet ja teosoofiline aktsent. Selgeltnägemine, nõidus, ravitsemine, puhas ja kerge eluviis, mis ei tähenda sugugi kerglust, pole õnneks siit oinaliku majanduskasvuga maailmast veel kuhugi kadunud.

 

(Järgneb)