„BETWEEN” EHK MUUSIKATEATRI-ÕHTU NELJA FRAGMENDIGA

TIMO LIPPONEN

Muusikateatri-õhtu „Between”: Kai­ja Saariaho „Study for Life” (1981, rev 2019), Matias Westergård Hanseni „…through its darkness” (2019, rev 2021), Sebastian Hilli „Peach” (2019, rev 2021) ja Kaija Saariaho „Graal Théâtre” (1994, rev 2018). Lavastaja ja videokunstnik: Aleksi Barrière. Lava- ja valguskujundus: Étienne Exbrayat. Videorežii: Jean-Baptiste Barrière / Thomas Goepher. Helirežii: Timo Kurkikangas. Visuaalid („Study for Life”): Martin Atanasov. Produktsioon: muusikateatri trupp La Chambre aux échos. Dirigent: Clément Mao-Takacs. Näitleja: Thomas Kellner. Sopran: Tuuli Lindeberg. Viiulisolist: Peter Herresthal. Secession orchestra (Prantsusmaa), orkestrit toetab DRAC/İle-de-France. Etendused Soome Rahvusooperi Almi saalis 31. VIII, 2. ja 3. IX 2022. Lavastus on pühendatud Kaija Saariaho 70 aasta juubelile.

Sõnake lavakujundusest

Orkester oli paigutatud lava taha (ilmselt tingituna Almi saali eripärast). Dirigent oli nähtaval kogu aeg, aga mängijad asusid enamasti läbipaistva musta loori taga. Tegevus toimus eeslaval, kahele poole lava olid paigutatud ekraanid, millele projekteeriti videoid — suurem ja kõrgem ekraan asus lavast vasakul ja kaks väiksemat kohakuti paremal pool lava. 

Kaija Saariaho, „Study for Life”: Tuuli Lindeberg ja Thomas Kellner.
Foto: https://oopperabaletti.fi

1. fragment: „Study for Life”

Aleksi Barrière võtab õhtu kokku sõnadega: „Viimasel ajal on sageli tsiteeritud Antonio Gramsci lauset, mille ta teatavasti kirjutas 1930. aastal fašistlikus Itaalias vangis viibides: „Vana sureb ja uus veel ei sünni; sellises vahepealses olukorras kerkib esile palju haiglasi ilminguid.” See tsitaat kajastab elavalt ka meie praegust hirmu tekitavat aega. Eluviis, mida oleme pidanud enesestmõistetavaks, tõukab liikvele kliimavapustusi, üleujutusi, torme, tulekahjusid, epideemiaid ja näib, et me ei suuda leida mingeid ühiseid meetmeid nende vastu. Me hõljume mineviku ja tuleviku vahel.”1

Kaija Saariaho teose „Study for Life” [T. S. Elioti luuletuse tekstile „The Hollow Men” („Õõnsad mehed”), 1925] esimene versioon, naishäälele ja lindile, on loodud 1981. aastal. Seda on ette kantud vaid ühel korral, põhjuseks olid T. S. Elioti autoriõigused sel ajal. Esimese versiooni tekstiks oli vaid viimane palve Elioti luuletusest. Uue versiooni tekstiks on aga T. S. Elioti kogu algupärane luuletus. Kavalehe järgi peegeldavad „teksti ja muusika purunenud pildid (…) killustatud tegelikkust”. Sellest inspireerituna kaasati lavastusse kolmanda „häälena” bulgaaria fotograafi ja kollaažikunstniku Martin Atanasovi teosed. Näitleja Thomas Kellner võtab kokku 1. fragmendi sisu nii: „Oleme eksinud eikellegimaale, asume vaheruumis, „hämaras riigis”, hukkumise äärel. Selles viimases kohtumispaigas kobame edasi üheskoos ja väldime kõnelemist.”2

Kaija Saariaho poeg, lavastaja ja videote autor Aleksi Barrière on kindlasti õige inimene oma ema muusikat lavale tooma. Nagu eespool öeldud, on ka selle 1. fragmendi peateemaks „väldime dialoogi”. Ainsa laulja rollis on sopran Tuuli Lindeberg. Tema häälel ei tundu olevat mingeid piire. Lindeberg suudab olla lühikese aja jooksul igatsev ja tõrjuv, samas kontakti otsiv. Kõrged koloratuurid ja järsud laskumised rinnaregistrisse tekitavad 1. fragmendis isegi teatud meeleheite või hullumise tunde. Nii Laulja kui ka Näitleja püüavad astuda dialoogi, kuid ei leia selleks sobivat viisi.

 

2. osa: „…through its darkness: Orfeus, Eurydike, Hermes” („…läbi pimeduse: Orpheus, Eurydike, Hermes”)

See on orkestripala, mis on inspireeritud Rainer Maria Rilke luuletusest „Orpheus. Eurydike. Hermes”. Nagu juba öeldud, ollakse ka Matias Vestergård Hanseni teoses vahepealses ruumis, kusagil Toonela ja maapealse ruumi vahel. „Veelgi see surm on mu sees, tegutseb minus, tungib mu südamesse,” kirjutab Rainer Maria Rilke. Barrière kommenteerib: „See pinge avaldub tema mütoloogilise luuletuse „Orpheus. Eurydike. Hermes” kolmes tegelases. Luuletaja januneb müüdis valguse ja muusika järele, tema armastatu aga vaikuse ja pimeduse järele. Nende teed manalasse juhatab vaheruumi sõnumitooja-jumal.”3 Teekond sümboliseerib Rilke sõnul eksistentsiaalset valikut elu ja surma vahel.
Ainus tegelane siin on Näitleja, kes esitab Rilke algupärase luuletuse. Muusikas on kuuldav elu ja surma maailm ja kõhklused nendevahelises ruumis. Orpheuse flööt heliseb sünges allilmas nagu maapealne päikesepaisteline elus maailm. Kui Orpheus korrakski tagasi vaatab, jääb ta Eurydikega igaveseks vaheruumi.

 

3. fragment: „Peach” („Virsik”)

„Peach” on soomlase Sebastian Hilli orkestriteos (2019).4 Barrière loob sellele visuaalse assotsiatsiooni, peegeldades Paul Cézanne’i 19.–20. sajandi vahetusel maalitud puuvilju. Cézanne’i kaasaegne, noor maalikunstnik Louis le Bail, kes oli jälginud Cézanne’i töötamas, on kirjeldanud nähtut inspireerivalt: „Cézanne sättis virsikud kõrvuti kontrastsete värvide järgi, rõhutades täiendavaid värve: rohelised punaste kõrvale ja kollased siniste kõrvale (…). Ta tegi seda suurima hoole ja ülima ettevaatlikkusega; võis aru saada, et see oli tema silmadele delikatess.”5

„Peach” oli koloriitne elamus, vaheldusid õrnad, värvilised pildid, vahel isegi minimalistliku rütmikaga. Mõnikord said ülekaalu müraelemendid. Taustaprojektsioonides vilksatas midagi, mida võiks pidada küpseteks puuviljadeks.

 

4. fragment: Graal Théâtre

Aleksi Barrière kirjutab: „Kaija Saari­aho esimene klassikalises kontserdižanris teos oli auväärsete viiulikontsertide hulka asetuv „Graal Théâtre” (1994). Nagu pealkiri eeldab, on teosel lisaks traditsioonilisele žanrile veel ka lavaline mõõde: see sisaldab dialoogi ja jutustust, mida Kaija Saariaho eeterlikus muusikalises maailmas ei ole varem esinenud.”6 Viiuldaja Peter Herresthal ja näitleja Thomas Kellner on püüdnud rõhutada teose teatraalsust, lisamata siiski vägivaldselt uut materjali. Barrière’i sõnul rõhutab „käesolev kontserdiversioon (…) sooloviiuli rolli loo kangelasena, illustreerides tema rännakut kummaliste, värvikate kommentaaridega, nii nagu keskaegsetes käsikirjades leiduvatel miniatuurmaalidel. Tekst on koostatud nii, et kuulaja võib seda kas jälgida või mitte: kontsert koosneb kolmest seiklusest, Viiuldaja-rüütli püüdlusest mängida koos orkestriga; keskmes võime osata küsida õigeid küsimusi ja kuulata.”7 Kuulaja ja vaatajana tajusin, et peale püüdluse mängida koos orkestriga oli tajutav veel teinegi taotlus, dialoogi otsimine Viiuldaja ja Näitleja vahel. Kokkuvõttes: pakuti vihjeid ja loodi assotsiatsioone ega piiratud vaataja-kuulaja kujutlusvõimet.

Kaija Saariaho, „Graal Théâtre”: viiuldaja Peter Herresthal ja näitleja Thomas Kellner. Tagaplaanil dirigent Clément Mao-Takacs ja Secession orchestra.

 

Barrière’i sõnul ei ole meil praegu Gesamtkunstwerk’i aeg. Parema nimetuse (ja žanri) puudumisel olgu selle õhtu žanrimääratluseks „muusikateater”. Sellel nelja fragmendiga teatriõhtul puudus kese, pigem vaadeldi siin dialoogi olemust ja selle võimalikkust. Kindlasti on see conception in progress ja neist tegijatest kuuleme me veel.

Paar sõna lavastuses kasutatud videote kohta. Oleksin oodanud, et videod oleksid toetanud dialoogipüüdlusi. Esmapilgul ei haakunud videote vahendatud, sageli nähtud geomeetrilised kujundid õieti millegagi. Selleks et märgata seoseid laval toimuva ja videote vahel, oleks tulnud lavastust teist korda vaadata. Näitleja roll luuletuste esitajana oli aga lavastuses nii keskne, et otsekui iseenesest tõusis pilk subtiitriseadmele. Vaataja tahtis nimelt teada, mida Näitleja ütleb.

Kaija Saariaho, „Graal Théâtre”: Thomas Kellner ja Peter Herresthal.
Fotod: © La Chambre aux échos

 

Vähemalt Soome kultuuripildis oli „Between” midagi uut. Huvitava loomingulise seltskonna kokkukutsumine annab häid tulemusi. On ju Barrière, Vestergård Hansen ja Hilli sündinud ühel ja samal aastal. Piiride lõhkumine on alati olnud mingil moel meeliköitev, sundinud muutma kivistunud seisukohti ja võtma omaks uusi.

 

Viited ja kommentaarid: 

1 Aleksi Barrière 2022. Tsitaat kavaraamatust. Barrière tsiteerib omakorda Antonio Gramsci „Vangla päevikuid” („Quaderni del carcere”,1977, 2014) aastatest 1929–1935.

2 Tsitaat kavaraamatust.   

3 Aleksi Barrière, op. cit.

4 Helilooja avab oma teost järgnevalt: „„Virsik” maalib portree hetkest või hetkedest, mis manavad esile nägemuse valgusest ja õhust. Minu kujutluses on see soe suvepäev, hele värelus, mis paneb tundma asju ebareaalsena ja täidab keha naudingu, kripeldavate ja pakitsevate aistingutega. Sõna ’virsik’ mitmesugused tähendused inspireerisid teose vormi, värve, tekstuure ja assotsiatsioone. Pehmed ja ümarad vormid, samuti rikkalik ja  lopsakas harmoonia ning meloodia värvivad lugu, mis kiirgab mahedust, õhulisust, sensuaalsust ja mahlakust. Intiimne ja õrn hetk võtab kuju kohas, kus asjadele on antud aeg küpseda. Ma püüdsin tabada oma teoses sellist kohta ja erilist tunnet, kus sa hingad sügavalt suveõhku ja selle pehmeid tuuli, tunnet, mis äratab meeled ja pakatab magususest nagu puuvili. — https://www.sebastianhilli.com/peach/

5 Tsitaat kavaraamatust.

6 Aleksi Barrière, op. cit.

7 Sealsamas.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.