NOVEMBRIPÄIKE VANAMUUSIKA TAEVAS
Jaanuar, 2023Mõtisklusi festivali „Tallinn feat. Reval” teemal
Tavaliselt kuulutab novembri lõpus saabuv esimene lumi Eesti noorima vanamuusikafestivali „Tallinn feat. Reval” algust. Nii maapinnale kui kontserdisaalidesse tekivad rõõmsad, helged laigud. Kui esimese eest hoolitseb Looja, siis helimaailmas toimuva eest kannavad hoolt meie auväärsesse Revalisse kohale rännanud muusikud, kes pakuvad kuulamiseks seda, mis neile parasjagu parim ja südamelähedasim tundub.
Nii Tallinn kui ka Eesti tervikuna on üsna festivalirikas. Neid jätkub igale maitsele ja igasse aastaaega. Vanamuusikaga seonduvatest on mõned juba üsna pikkade traditsioonidega, neist vanim on alates 1982. aastast toimuv Viljandi vanamuusikafestival, millele järgneb tosin aastat hiljem alguse saanud Haapsalu vanamuusikafestival. Aastast 1989 toimunud „Väravatorni barokkmuusika päevad”, hilisema nimega „opeNBaroque”, on nüüdseks oma muutunud sisuga transformeerunud „Mustonenfestiks”. Kui lisada siia veel „Bachfest”, EMTA varajase muusika keskuse korraldatav „Ceciliana”, Tallinna klavessiinifestival, Tartu vanamuusikafestival „Orient et Occident” ja suuresti vanamuusika poole kalduv „Kirikupühad Maarjamaal”, saame üsna rikkaliku valiku. Viimased viis aastat on seda valikut täiendanud festival „Tallinn feat. Reval”.
Iga festival kipub olema oma korraldaja(te) nägu, see on loomulik. Kui Haapsalust tasub otsida eeskätt suursugust sakraalsust ja Viljandist rahvalikku lõbusust, siis „Tallinn feat. Reval” paistab silma pigem oma vaoshoitud, peenekoelise HIPi (Historically Informed Performance) püüdluse ja mõnevõrra hillitsetud olekuga nii esitatava muusika kui esitajate mõttes, eelistades vanade pillide kasutamist ja pakkudes eeskätt väiksematele ja vaiksematele koosseisudele loodud muusikat. Ent mitte ainult. Seekordne festival paistis silma küllaltki mitmekesise valikuga nii vokaal- kui instrumentaalmuusika vallast.
Kui kerida saadud muljeid festivali lõpust selle alguse poole, siis seekordse festivali lõppkontsert „Leipzig 1722: Telemann — Graupner — Bach” 27. XI Mustpeade maja valges saalis oli suursugune nii esituskoosseisult kui ürituse iseloomult, pakkudes publikule võimalust rännata kujutlustes paariks tunniks otse 18. sajandi muusikaelu sündmuste keerisesse, nimelt aastasse 1722, kui toimus konkurss Leipzigi Thomaskirche muusikajuhi ametikohale. Ihaldusväärsele ametipostile kandideerisid heliloojad Georg Philipp Telemann, Johann Sebastian Bach ja Christoph Graupner. Kõik nad olid kirjutanud selleks kantaadi, mille põhjal pidi valitama ametipostile parim meister.
Vanamuusika guru Andrew Lawrence-Kingi käe all toodi ka festivali lõppkontserdil ansambli Vox Clamantis (kunstiline juht Jaan-Eik Tulve) ja Tallinna Barokkorkestri (kunstiline juht Egmont Välja, kontsertmeister Veronika Skuplik) esituses saalitäiest publikust koosneva žürii ette kolm, esialgu anonüümset kantaati: „Jesus nahm zu sich die Zwölfe”, „Aus der Tiefen rufen wir” ja „Wer sich rufet”. Jutustaja rollis valgustas kunagist, 18. sajandi konkursilugu ja parasjagu saalis toimuvat Peeter Volkonski. Mõned teksti nüansid läksid küll näitleja pisut kehva diktsiooni tõttu kaotsi, aga kuna õhtu põhirõhk oli muusikal, polnud sellest suuremat lugu.
Festivali lõppkontsert „Leipzig 1722: Telemann — Graupner — Bach” Mustpeade maja valges saalis 27. XI: ansambel Vox Clamantis, solistid ja Tallinna Barokkorkester, dirigent Andrew Lawrence-King.
Foppe Schuti foto
Elavust ja teatraalsust lisas koori ja osa mängijate paiknemine rõdul. Solistide pidev nobe liiklemine „kooripealselt” alla saali orkestri ette ja tagasi üles andis tunnistust nende heast sportlikust vormist. Tahaksin esile tõsta meessolistide Anto Õnnise ja Tõnis Kaumanni ühtlaselt köitvaid etteasteid kogu kontserdi jooksul. Palju alla ei jäänud neile ka Taniel Kirikal. Naissolistid särasid pigem kooripealsel, orkestri ees jäi dünaamiline balanss liialt orkestri poole kaldu.
Kui kolmsada aastat tagasi kujunes olukord selliseks, et favoriidile ja oma aja kuulsusele Telemannile pakutud tingimused ei sobinud, konkursitulemuste järgmine valik Graupner jäi siiski oma vana tööandja juurde Darmstadti ja alles viimane, „hädavariant” Johann Sebastian Bach asus uude ametisse, siis nüüdsel publikuhääletusel sai ülekaaluka võidu Christoph Graupneri kantaat „Aus der Tiefen rufen wir” („Põhjatuist sügavusist hüüame Su poole”). Auhinnaks lubati Graupneri muusikast kokku panna tuleva-aastase festivali „Tallinn feat. Reval” avakontsert.
Kahtlemata mõjutab mis tahes heliteose vastuvõttu selle konkreetne ettekanne. Muusikute vaimustus suurepärasest kapellmeistrist ja püüd temaga sammu pidada ei suutnud siiski päriselt peita mõne orkestrandi liiga värsket tutvust oma mängitava pilliga ja nii osutus lugude tehniline teostus mõnevõrra ebaühtlaseks. Ja kuigi esimesena mängitud Bachi kantaat oli mulle kõige sümpaatsem (hiilates paratamatult juba kaugelt ära tuntava bachiliku käekirjaga), võib mõista ka neid, kes eelistasid teisena kõlanud kantaati. Orkester oli selleks ajaks esialgsetest häälestuslikest ja muudest sellistest „ehmatustest” mõnevõrra toibunud ja esitus oli juba märksa kindlam kui esimese kantaadi puhul. Nii saavutas Bachi kantaat „Jesus nahm zu sich die Zwölfe” („Jeesus kutsus need kaksteist enda juurde”) publikuhääletusel 2. koha. Ja omaaegne lemmik, Telemann kantaadiga „Wer sich rächet” („Kes kätte maksab”), jäi hoopis kolmandaks. Võib-olla on see minu subjektiivne arvamus, ent tundub, et vaimulike tekstide sügavuse muusikasse valamisel ei ole Bachile siiski konkurenti.
Päev varem, kontserdil „Echos in Air” 26. XI Mustpeade maja Olavi saalis toimus midagi sootuks erakordset. Teadmine, et theorbi-mängija Matthew Wadsworth (Suurbritannia) on sage külaline festivalidel ja et tema CDd on pälvinud korduvalt ajakirja Gramophone tiitli „Editors Choice”, omandas hoopis uue tähenduse, kui pime muusik oma imelise ande publiku ette laotas. Võib vaid oletada, milliseid väljakutseid on tal tulnud ületada, omandamaks absoluutselt vaba ja lennukat musitseerimist sedavõrd keerukal pillil vaid kuulmise ja kehataju järgi. Ilmeksimatu kergusega tunnetas meistri käsi oma instrumenti ka kõige virtuoossemates käikudes. Kuulda sai Giovanni Girolamo Kapsbergeri (u 1580–1651), Robert de Visée (u 1655–1732/33) ja Alessandro Piccinini (1566 – u 1638) loomingut ning kava lõpus Laura Snowdeni 2018. aastal spetsiaalselt Matthew Wadsworthile kirjutatud väga sugestiivset ja kaunist lugu „Echos in Air”. Kogu kontserdi vaikne hõrk ilu (juba pill ise on selline) ja muusiku enese viimse liigutuseni läbi tunnetatud kunst mõjus sedavõrd lummavalt, et kontserdi lõppedes võinuks saali võlvide all hõljuvat tihedat vaikust lausa näha ja kombata. Harva esinev kvaliteetvaikus, mille järel puhkes tormiline aplaus. Oli ka põhjust: need, kelle muusikalist tunnetust harjumuspärane nägemismeel segab, olid tõstetud üles, võetud käekõrvale ja viidud rändama hoopis kõrgematele tajumise radadele. Pole ammu juhtunud, et mind miski kontserdil pisarateni liigutab. Õnnestav kogemus.
Theorb’i-mängija Matthew Wadsworth.
Igal aastal jaotub see festival Tallinna erinevaisse ajaloolistesse saalidesse. Neid imelisi interjööripärleid leidub rikkalikult ja festivali nimi „Tallinn feat. Reval” paistab lausa kohustavat vana Revali ilu eksponeerima.
Kontserdil „Bach — Mozart — Haydn” 25. XI Teaduste Akadeemia saalis mängis Jacques Ogg (Holland) haamerklaveril. Tema ootuspäraselt kaasakiskuv ja virtuoosne esitus võistles publiku tähelepanu eest nurgas pealetükkivalt plinkivate kuusetulukestega. (Pillimäng mõistagi võitis, aga ebaajastupäraselt virvendavad tuled oleks tahtnud küll välja lülitada.) Jacques Oggi esitus oli teatraalne ja väga kõnekas; väikesed veiderdused fraseerimisel ja mäng ajaga mõjusid lihtsalt vaimustavalt. Kava lõpus kõlanud Wolfgang Amadeus Mozarti Sonaat B-duur (KV 570) oli pärast mitmeid minoorseid teoseid justkui kauaoodatud paradiis. Kahjuks hakkas pilli häälestus selleks ajaks juba väsimuse märke ilmutama. Pisut kahju oli sellestki, et kaunis saal oleks mahutanud julgesti kaks korda rohkem kuulajaid. Mine tea, oli see nüüd kõle novembriilm, hirm terve kontserdi jagu muusikat vaid haamerklaveri esituses kuulata või veel midagi, aga publiku hulk oli üsna kammerlik. Ent oma ala asjatundjad olid kohal ja vastuvõtt soe.
„Bach — Mozart — Haydn” Teaduste Akadeemia saalis 25. XI: Jacques Ogg.
Anna Pärdi fotod
See hollandi vanameister on Eestis korduvalt esinenud ja meistrikursusi andnud. Mäletan, et kauges tudengipõlves tundus mulle täiesti utoopiline kammeransambli meistriklassi raames kuulsale spetsialistile ühte flöödisonaadikest esitada. 1990. aastatel oli niisuguste suurkujude siiakanti sattumine veel haruldane. Tänapäeval seevastu on mitmed väärtuslikud asjad muutunud ehk liigagi tavaliseks; loodetavasti osatakse neid sellegipoolest hinnata. Selgi korral toimusid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias meistrikursused haamerklaveri huvilistele, keda kuuldavasti jagus.
Tallinna raekoda on 2022. aastal olnud linnaelu tähelepanu keskmes oma 700. aastapäeva tõttu. Festivali jooksul sai seal kuulata kahte kontserti: ansambli thélème kava „Encyclopaedia clementina” 22. XI keskendus Clément Janequini (u 1485–1558) laululoomingule, vahelduseks mõned lautopalad muudelt autoritelt. Šveitsi-prantsuse neljaliikmeline vokaalansambel thélème Jean-Christophe Groffe’i juhatusel demonstreeris laulukunsti uhket tulevärki, seda nii vokaaltehnilise osavuse, ansamblitunnetuse kui ka näitlejameisterlikkuse poolest. Erakordselt hea diktsiooni ja osavate polüfooniliste trikitamistega tõid lauljad kuulajate ette Janequini tuntud laulud „La guerre” („Sõda”), „Le chant des oyseaux” („Lindude laul”) jt detailirohked helimaalingud. Hiljuti varajase muusika kategoorias maineka Gramophone’i auhinna pälvinud ansambel pakkus kuulajaile ka põhjamaises Revalis tõeliselt vaimustava tunnikese. Ansamblit saatis lautomängija Ziv Braha, samuti värvikas esineja, kelle mäng andis niigi uhkele kontserdile veel mõned lisaplussid.
Ansambel thélème.
Pressifoto
Kavaga „Piéces de viole et clavecin: Entre l’ange et le diable” („Palad vioolale ja klavessiinile: Ingli ja saatana vahel”) musitseerisid 24. XI raekojas Joshua Cheatham (viola da gamba, Prantsusmaa) ja Skip Sempé (klavessiin, Prantsusmaa). Sempé tundus küll kõige stoilisema olekuga prantslasena, keda võib ette kujutada, ent kõik, mis klavessiinil ta sõrmede alt valla pääses, oli suurepärane. Joshua Cheathami paindlik ja nõtke mäng aga võlus nii kõrva kui silma. Ega gamba’t väga liikumatult mängida saagi. Mõned eriti hõrgud piano-hetked, nt Marin Marais’ (1658–1728) „Plainte” („Kaebus”), olid lausa hingematvalt kaunid. Gamba-mängija keeras kuulaja n-ö kõrvupidi ümber poogna ja vedas ta endaga kaasa kõikjale, kuhu muusika suundus. Kutsusin kontserdile kaasa mõned õpilased ja selgus, et nende kui „puhaste lehtede” tähelepanu keskendus samuti tihti just gamba-poogna liikumisele. Oli, mida jälgida.
Viola da gamba solist Joshua Cheatham.
Foto: https://www.piccolaaccademia.org
Ülipõnevaks ja populaarseks kujunes Andrew Lawrence-Kingi workshop „Purcell ja kaasaegsed” 23. XI MUBA oreliklassis, kuhu huvilised ei tahtnud ära mahtuda. Mängida ja/või laulda soovijaid oli rohkesti. Andrew Lawrence-Kingi suurepärastest ja vaimukatest soovitustest õppisid noored muusikud häid ja kohe rakendatavaid nõkse, kuidas teoseid elavamaks muuta. Väga osavalt hoidis Lawrence-King ülal ka vabakuulajatest publiku aktiivsust. See oli tore ja kasulik meistriklass nii mängijatele kui kuulajatele.
Andrew Lawrence-King proovis Tallinna Barokkorkestriga.
Foppe Schuti foto
Öeldakse, et sa oled see, mida sööd. Muusika puhul siis: sa oled see, mida kuulad või mida mängid. Kuid kui mitmesaja aasta tagust toitu ei tuleks kellelgi pähe tarvitama hakata, siis õnneks ei kehti „parim enne” või „kõlblik kuni” kunsti, kirjanduse, muusika ja elutõdede puhul. Hea on kuulata väärt muusikat. Veel parem, kui saab mängida ja lisaks heade meistrite näpunäiteid kõrva taha panna. Iga ajastu muusikaga käib kaasas ajastu laiem kultuurikontekst, tõekspidamised ja suhtumised. Mõnesaja aasta tagused põhimõtted on sageli elutervemad kui meie kaasaja omad. Hea oleks neid tunda ja vähemalt põgusalt mõista püüda. Tuleb kasuks, ja mitte ainult pillimängule. Hea meel on sellestki, et taas saavad inimesed vabalt tulla ja minna, vastavalt soovile kontserte kuulata või näitusi külastada.
Kontserdil „Flöödi rõõmuaed” / „Der Flyten Lust-Hof” 20. XI Kadrioru lossis oli võimalus veeta meeleolukas tunnike Jacob van Eycki muusika seltsis; esinesid festivali korraldajad Reet Sukk (plokkflöödid ja renessanssflööt), Taavi-Mats Utt (plokkflöödid ja rankett) koos Taniel Kirikali (vokaal ja plokkflööt) ja Robert Staakiga (lauto ja barokk-kitarr). Vahvas kavas Jacob van Eycki muusikast oli kasutatud mitmeid huvitavaid lisaefekte, alates saali paigutusest: muusikud asetsesid publiku sõõrist moodustatud „aiakeses”, mitu korda jalutati lavale ja lavalt ära, tekitades võimalusi lugude elavdamiseks, olgu siis variatsioonide „Fantasia en Echos” („Kajafantaasia”) kaugelt kostuva kajaga või lustaka sissemarsiga kitarri saatel „Bouffonsi” („Narrid”) alguses, millele lisas lõbusust paljude jaoks ootamatu tämbriga basspill rankett.
Kõigi plokkflöödimängijate vana sõber Jacob van Eyck oli pime plokkflöödivirtuoos, kes tavatses improviseerida nüüdisaegsete tuntud meloodiate teemadel. Tema õpilased kirjutasid need lood üles ja nii on tänaseni säilinud ulatuslik kogumik variatsioone, mille pealkirja järgi ka kõnealune kontsert nime sai. Kuna kontserdil kõlasid sagedamini mängitavad lood Eycki variatsioonide kogumikust, oli publiku hulgas viibinud plokkflöödimängijatel palju äratundmisrõõmu. Tänuväärselt pakuti enne variatsioonide mängimist võimalust kuulata varieeritavat originaalviisi, kas siis lauluna lauto saatel või instrumentaalpalana. Pikal kuulamisel paratamatult pisut pealetükkivaks muutuva tämbriga sopran-plokkflöödile pakkus mahedat vaheldust Reet Suka esitatud „Amarilli mia bella” traversflöödil.
Koraaliimprovisatsiooni („Preludium of Voorspel”) eel jagati publikule kätte koguni hollandikeelsed laululehed ja kirikuviisi ühislaulmiseks hakkas mõnevõrra ehmatavalt kõlama elektrooniliste abivahendite kaudu saali jõudev orelimäng. Omajagu ootamatu, aga miks ka mitte. Eks tavapäraste vahendite kõrval võib ju ka uudseid lahendusi katsetada. Taniel Kirikal üllatas kuulajaid, kehastudes sujuvalt kontratenorist baritonilauljaks või ka plokkflöödimängijaks. Ei saa jätta märkimata üsna tähelepanuväärset seika, et kõik kontserdil kasutatud plokkflöödid olid Taavi-Mats Uti kätetöö. Tõeliselt meisterlik!
Festivali avaõhtul „Püha Cecilia päeva noorte vanamuusikute galakontsert” 19. XI kogunesid Arvo Pärdi keskusesse nooremad muusikud. Südamlikul ja mitmekesisel õpilaskontserdil said festivali eest vedavate õpilaste kõrval esinemisvõimaluse ka mõned klavessiinimängijaid ja ansamblid erinevatest koolidest: Kuressaare Muusikakoolist (õpetaja Tiiu Maripuu), Vanalinna Hariduskolleegiumi muusikakoolist (õpetajad Ene Nael ja Tõnu Jõesaar), Tallinna Muusika- ja Balletikoolist (õpetajad Reet Sukk, Reinut Tepp ja Taavi-Mats Utt), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast (Imbi Tarumi klassist) ning Kristine Esko tantsukoolist Arte Movimento. SA Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Fond andis kontserdil üle ka esimese Aago Räätsa nimelise stipendiumi, mille pälvis klavessiinimängija Lili Talimaa, kes õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
Varajase muusika viljelemine on ilmselgelt elitaarne asi. Tegelejaid pole nii hulgaliselt kui hilisemate ajastute kunsti viljelejaid, põhjuseks mõnikord ehk liigne aukartus muuseumihõngustest käsikirjadest pärit loomingu vastu, mõnikord hirm valesti läheneda ja autentsuse vastu eksida. Muidugi ei pruugi kõiki muusikuid keskaja, renessansi või varabaroki tinglikus noodikirjas üles tähendatud viisidega tegelemine huvitadagi. Igaühel omad liistud. Muusikat on ilmas niigi rohkem, kui üks interpreet terve oma elu jooksul ära suudaks mängida. Samas on natuke kurb, kui varasema muusikaajalooga sugugi isiklikult kokku ei puututa.
Siinkohal on veel üks nüanss, mis ehk mõned huvilised eemale peletab. Ja see on HIP-põhimõttel lähenemise problemaatika, ajastutruudus ja selle ümber tihti tekkiv poleemika. Raamatut võib lugeda kus tahes, aga maalikunsti puhul võiks juba küsida, et kas keskaegset maali sobib eksponeerida nüüdisaegses hoones või peaks teosega suhestumiseks olema selle ümber ajastutruu interjöör. Kui palju see mõjutab kunsti mõistmise kvaliteeti? Muusikaga on asi veelgi keerulisem, kuna teos sünnib alati uuesti: esitaja sõrmede all, konkreetses saalis, konkreetsel instrumendil. Tihti arvatakse, et vanade pillide kasutamine justkui tagab „tõelisuse”. Niisiis võib küsida, kas Arvo Pärdi keskuses on mõeldav piisavalt HIP esitus, kas vaimulikke kantaate tohib esitada ainult kirikus või kas barokne Kadrioru loss kõlbab renessanssmuusika jaoks jne. Ja mõistagi pole kusagilt võtta ka esitajat, kes oleks täiesti vaba meie kaasaja „rikutusest”.
On vaimustav, kui süvenetakse põhjalikult omaaegsete esituspraktikate kirjeldustesse ja mängitakse vanade pillide koopiatel, püüeldes autentsuse poole. Paraku muutub kuuldepildi ilu veenvaks alles siis, kui on jõutud tasemele, kus neid pille suudetakse tõesti valitseda. Siis kõlabki muusika puhtalt ja kaunilt. Karm tõde on aga see, et mitte veel absoluutsesse tippu jõudnud mängijate puhul kipuvad ajalooliste pillidega kaasas käima ka „ajaloolised” intonatsiooniprobleemid ja teatud tehniline ebakindlus. Pahatihti vaadatakse ajastutruudusetu esituse peale halvasti varjatud üleolekuga, mida kumas ka muide festivali lõppkontserdi näitlejatekstidesse poogitud vihjetest. Nii ei kipu „akadeemikute” ja HIPi pooldajate vahel muidugi erilist vennastumist tekkima. Sellest on kahju. Ajalugu tunda on hea, aga selle kopeerimise ihalusest ei peaks ebajumalat tegema ega teistele tegijatele viltu vaatama.
Tõsi, ega ei meeldi mullegi, kui hõrku renessansspolüfooniat kantakse ette suure vibrato’ga ja pealetükkivalt jõulises forte’s või kui Dowlandi lauldakse Wagneri ooperi stiilis, aga kui loobuda karikatuursetest äärmustest, jääb veel tohutu hulk ruumi intelligentsele lähenemisele. Ja kuigi see kõlab dogmaatiliste autentsusefanaatikute jaoks ehk tagurlikult, eelistan mina kuulata maitsekalt kujundatud säravaid esitusi, olgu pill mis tahes ajastust. Peaasi, et seda osatakse mängida.
Hiljutisel festivalil „Keelpillifookus” oli võimalus nautida täiesti vaimustavat Vivaldi esitust TKO ees soleerinud norra viiuldajalt Ragnhild Hemsingilt (Hardangeri fiidel ja viiul). Geniaalne, tehniliselt täiuslik ja muusikaliselt sädelev mäng nii solistilt kui orkestrilt ei jätnud mingit ruumi kahtlustele-küsimustele stiilis „kas see on piisavalt ajastutruu?”. Kui näiteks Bachi mängimist klaveril peetakse vahel autentsuse seisukohalt lausa ketserlikuks, siis midagi köitvamat kui viimasel kevadel kuuldud „Fuugakunst” Angela Hewitti esituses ei oskagi ma ette kujutada. Nii et siin on silmapaistvaid erandeid.
Noorte mängijate puhul on eriti keeruline head balanssi leida. Suurepärases esituses tuleb vanade pillide võlu tõesti ilmsiks, kuid keskpäraste oskuste korral võib keeruliselt käsitsetav ja kapriisne instrument kunstile pigem karuteene teha. Mulle tundub, et pillist märksa olulisem on lähenemisviis, mis võimaldaks optimaalse pingutusega jõuda hea tulemuseni ja aitaks nii mängijad kui publiku enne tüdinemist tõdemuseni, et kaugete aegade kunst on väärt, et sellega tegelda.
Festival on läbi, elagu festival! Õnnitlused esimese viie aasta täitumise puhul! Jätkugu energiat, ideid ja publikut ka järgnevateks aastateks!
