ARABELLA KAUGE KUMA
Jaanuar, 2023„Erik Kivisüda”. Režissöör: Ilmar Raag. Stsenaristid: Livia Ulman ja Andris Feldmanis. Produtsendid: Riina Sildos, Adrien Chef ja Paul Thiltges. Operaator-lavastajad: Tuomo Hutri ja Ivar Taim. Operaatorid: Alex Aach, Ivar Taim, Carlo Thiel ja Pelle Vellevoog. Kunstnikud: Kari Kankaanpää, Audrey Hernu, Marie Janezic, Eva-Maria Gramakovski, Armin Kohlman, Elo Soode, Aleksander Rostov ja Maxym Nimenko. Kostüümikunstnikud: Anu Lensment ja Magdalena Labuz. Heliloojad: Kipras Mašanauskas ja Mykyta Moiseiev. Monteerija: Felix Sorger. Osades: Erik — Herman Avandi, Maria — Florin Gussak, Külmking — Juhan Ulfsak, Kapten — Laura Peterson, Papa — Jules Werner, Suuvooder — Kristjan Sarv, Ema — Elina Pähklimägi, Isa — Hendrik Toompere jr jr, jt. Mängufilm, kestus 105 min. ©Amrion / Paul Thiltges Distributions (Luksemburg). Esilinastus 2. X 2022 Ale Kino! Posznan Poola, Eestis 5. XII 2022.
Kes oleks osanud arvata, et eesti lastefilmi lähiajaloo saab lahti joonistada piraadifilmide abil? Peeter Simmi lavastatud „Arabella, mereröövli tütar” oma pöörase psühhedeeliaga pani sellele 1980-ndatel aluse, Kaspar Jancis lahjendas seda mudelit veidi ja tegi 2018. aastal kõigi aegade kalleima eesti filmi „Kapten Morten lollide laeval”. Kerime veidi aega edasi ja jõuame 2022. aastasse, mil me saame uue kõige kallima eesti linateose „Erik Kivisüda”, teemaks taas kord piraadid, lavastajaks Ilmar Raag. Kas nüüd paneme piraaditeemale punkti või on see alles algus? Seda näitab aeg.
„Erik Kivisüda”, 2022. Režissöör Ilmar Raag. Erik — Herman Avandi.
Sellel ootamatul piraadiarmastusel võib olla palju põhjusi, mis on ilmselt ka ajas muutunud — Jack Sparrow’ tuules on piraatidest saanud tõenäoliselt globaalne nakkushaigus —, kuid lõppude lõpuks polegi nende lahtimuukimine oluline. Küsimusele tuleks läheneda hoopis teisest otsast, sest kõigi äsja mainitud linateoste puhul on tegemist lastefilmidega. Ja kuidas peaks kriitik üldse käsitlema lastefilmi? Noh, mõnes mõttes oleme me kõik ju kunagi lapsed olnud ja kui me ei suuda enam seda südame salasoppi peidetud sisemist põnni üles leida, on asjalood päris pahasti. Samas on see sisemine laps alati vähem või rohkem nostalgiline: meie juured on pistetud paratamatult noorpõlve mulda ja meil on igatsus maailma järele, mis võib nüüdseks olla juba suuresti kadunud. Seega peaks täiskasvanud kriitik korraks pintsaku seljast heitma, küüniku prillid taskusse pistma ja koos teiste põnnidega pallimerre (või filmist lähtuvalt müstilisse udumerre!) hullama minema. Annan endast selles osas parima.
Kuidas kõnelda lapsega?
Paraku tuleb sealt pallimerest ikkagi korraks välja ronida ja vaadata „Erik Kivisüdant” väikeselt distantsilt. Võime ju öelda, et tegemist on režissöör Ilmar Raagi esimese lastefilmiga, kuid see on vaid osaliselt tõde: Raag on suurema osa oma karjäärist tegelnud lastega; nii filmide „Ma ei tule tagasi”, „Klass” kui ka „Kerttu” keskmes on olnud noored, kes on pidanud jätma seljataha sellesama lapsepõlve „pallimere” ja astuma päevapealt täiskasvanute maailma. Seega on Raag suhtunud alati lastesse ja noortesse ülima empaatia ja austusega; ta ei alahinda kunagi nende võimet mõista ja otsustada, pigem surub kaamera vägisi kohtadesse, mida me ühiskonnas pigem eirata tahame. Raagi filmide lapsed ei ole kunagi toterdavad-jaburdavad põnnid, vaid oma eluteel esimesi samme tegevad inimesed, kes võivad (ja tihti peavadki) käituma irratsionaalselt, ootamatult, miks mitte ka valesti. Vigade tegemine on osa kasvamisest ja tema filmides ei mõisteta seda kunagi otseselt hukka, vaid üritatakse vaadata stereotüüpidest ja tüüplahendustest kaugemale.
„Erik Kivisüda” läheb siin Raagi senistest filmidest lahku: kuigi ka selles filmis suhtub režissöör peategelastesse Erikusse ja Mariasse suure austusega ja paneb nad silmitsi keeruliste eksistentsiaalsete probleemidega, tahab ta nad filmi teljeks olevas piraadilaevas siiski lihtsalt lasteks taandada. Tõenäoliselt ei ole see olnud siiski mitte eesmärk omaette, vaid hoopis tagajärg: koroonaviiruse hammasrataste vahele jäänud tootmisprotsess ja suur rahvusvaheline tiim tekitaksid olukorra, kus lõpuks on filmi liigesed tasapisi paigast nihkunud ning algvisiooni ja lõpptulemuse vahele on löödud kiil. Filmi avaveerandtund lubab üht, aga sarnaselt peategelastega, kes sõidavad paadiga sinisilmselt oma kodusadamast minema, tüürib ka linateos ise tasahilju kaugemale sellest, kuhu pidanuks päriselt suuna võtma.
Mida tähendab see kõik aga laste või siis minu enda sisemise lapse jaoks? Film peidab endas korraga mitut vastust ja võimalikku lahendust. Ühtpidi saame vaadata „Erik Kivisüdant” kui vaatemängu, võimast visuaalset spektaaklit, mis naelutab, vähemalt mõneks hetkeks, ekraanide ette ka need võrukaelad, kelle esialgne plaan oli kinosaalis üksteist lihtsalt popkorniga loopida ja kõrvalistujaid kiusata. Uduvaipa mattunud piraadilaev ja sellel toterdavad karikatuursed tüübid ei ole ju tegelikult mitte filmi eesmärk, vaid hoopis kaval taktikaline ninanips, näide sellest, kuidas rääkida komejanti tehes tibusammhaaval lahti lugu, millele jäävad loodetavasti pärast seanssi tagasi mõtlema ka nooremad vaatajad.
Teisalt paistavad aga selle omamoodi triki traagelniidid liiga selgelt välja; „Erik Kivisüda” on otsekui lapitekk, mis õmmeldud kokku eri värvi materjalidest ja eri kujuga tükikestest. Kuid kas pole Raagi enda eelmised filmid alati näidanud, et laps pole loll ja teda ei tohi alahinnata? Seega usutavasti saavad ka lapsed, kes on valmis filmile oma tähelepanu pühendama, lõpuks aru, et režissöör üritab neid lihtlabaselt alt vedada.
Nõnda jõuame „Erik Kivisüdame” puhul omamoodi ummikusse, kus nii küüniline kriitik kui ka sisemine laps on sama meelt, et selle filmiga on midagi justkui valesti. Toome siis ka mõned konkreetsemad näited. Ma saan aru, et Luksemburgis tehtud piraadilaeva stuudiovõtted olid tehniliselt nõudlikud ja midagi eesti filmis enneolematut, kuid kas see kõik oli päriselt vajalik? Eestlased on mererahvas, lapsed on harjunud suvel rannaliival losse ehitama ja soojas vees sulberdama, kuid nüüd näidatakse meile piraadilugu, kus me ei näe õieti kordagi merd, vaid mingit hallis udus hõljuvat laeva. Juba see justkui pragmaatiline, aga samas ilmeksimatult oluline element röövib kohe ka nooremalt vaatajalt ära osa elamusest, sest kui laev ei ole vees, siis see ei ole laev, vaid lihtsalt teatrilava, mingisugune konstruktsioon, millel pole suuremat tähendust.
„Erik Kivisüda”, 2022. Erik ja piraadid.
Või siis see, kuidas vaataja juhatatakse täiesti põhjendamatult põnevasse ja eripärasesse maailma. Nimelt sõidab „Erik Kivisüdame” avaminutitel nimitegelane koos oma perekonnaga lossi, mille on neile pärandanud vanatädi Brunhilda ja kuhu nad peaksid elama asuma. Olin enam kui kindel, et sellest saab paljudele Eesti lastele esimene kokkupuude õudusfilmiga: loss, kus võtted toimusid, oli täis pimedaid nurgataguseid, judinaid tekitavaid koridore ja lihtsalt sõnulseletamatut kõhedust. Aga kui vaatajale on tutvustatud lossi iga nurga alt, sõidetakse hoopis pooleteiseks tunniks udupilve. Milleks see vajalik oli? Usun, et ka nooremad vaatajad sattusid sellest segadusse, sest praeguse lõpplahenduse juures tundub loss lihtsalt ebavajaliku ballastina, mis jääb filmi koormama.
(Õudus)unenägu Arabellast
Kui kõik need kihid on „Erik Kivisüdame” pealt maha kooritud, taban end lõpuks mõttelt: äkki on Ilmar Raag teinud hoopis teadlikult nii kavala metafilmi, et ma olen kogu oma senises arvustuses peaga vastu seina jooksnud ja kõigest täiesti valesti aru saanud? Asi on selles, et kui hakata lähemalt vaatama, saab sellest eesti lastefilmi mõttelisest ajajoonest hoopis ring, sest Peeter Simmi linateos on siin nii tugevalt kohal, nagu oleks tädi Brunhilda kurjakuulutava portree asemel seinal hoopis teler, kus seletamatul põhjusel mängib lõppematult „Arabella, mereröövli tütar”.
Mõtlete nüüd kindlasti, et mis soga ma ajan, aga neid märke on võimatu eirata. „Arabellas” kehastas mereröövlite laeva kaptenit Taaniel Tina Lembit Peterson, „Erik Kivisüdame” keskses rollis näeme tema tütart Laura Peterson-Aardamit, kes — üllatus-üllatus — on samuti piraadikapten. Ja kui Peeter Simmi filmi üks karikatuursemaid ja meeldejäävamaid kõrvaltegelasi oli Lembit Ulfsaki Ruuge Tüüp, siis Raagi linaloo puhul teeb filmi kõige säravama, isegi omamoodi plahvatusohtliku rolli totaka piraadi Külmkingana Juhan Ulfsak. Ka sisuliselt võib leida motiive, mis mõjuvad „Arabella” kauge kumana: näiteks on „Erik Kivisüdame” piraadikaptenist ema ja tema tütre suhete lugu mõneti sarnane Taaniel Tina ja Arabella hillitsetud ja keeruka peredünaamikaga. See annab aga „Erik Kivisüdamele” omamoodi unenäolise võtme, justkui oleks udusse mattunud Kahevahelmaailm koht, kus kaob ka piir mineviku ja oleviku vahel ning kõik sulab ühte. Ilmar Raag joonistab justkui kahe pintsliga korraga: ühe käega visandab seiklusfilmiliku loo kõigile põnnidele, kuid samal ajal peidab ridade vahele piisavalt põnevaid viiteid ja väikseid vimkasid, et ka vanematel kinos päris igav ei hakkaks. Seega jookseks korraga justkui kaks filmi, mis on omavahel nii tugevalt seotud, et neid on võimatu eraldi vaadata. Loodetavasti meelitab see kogu pere koos kinno minema, sest „Erik Kivisüdame” sügavam tuum, leina ja surmaga leppimine ning kaotusega toime tulemine, võib pere noorematele liikmetele segaseks jääda, nõudes pärast ühist arutamist.
„Erik Kivisüda”, 2022. Kapten — Laura Peterson.
Kuigi eespool mainitu põhjal võiks eeldada, et Ilmar Raagi värske linateose süda tuksub eesti filmi- ja kultuuriruumi rütmis, siis päris nii lihtne see siiski pole. „Erik Kivisüda” poleks ilmselt saanud valmida ilma suure rahvusvahelise koostööta, kuid see viimane on osutunud paraku ka filmi suurimaks komistuskiviks. Sarnaselt mõni aasta tagasi valminud „Sipsikuga” on vaatajate ette jõudnud lahjendatud, tasandatud ja lihvitud nurkadega nn euroopa lastefilm, mis ei kuulu justkui kellelegi. Võime ju otsida viiteid „Arabellale”, kuid filmimaailm tervikuna mõjub anonüümse ja hingetuna, sest korraga üritatakse teenida kõigi kaastootjate huve. Lõpptulemusena tähendab see aga, et keskkonnad, tegelased ja dialoogid on šabloonsed ja stereotüüpsed ning kuigi ühelt poolt annab see võimaluse müüa linateost kerge vaevaga Euroopasse, siis teisalt sulandub see lihtsalt arthouse-kinode lastefilmide kavadesse ega paista iseseisvalt kuidagimoodi välja. Selline lähenemine kaastootmises valminud filmidele ei ole küll otseselt vale, seda tehakse Euroopas pidevalt, kuid eesti film peab peeglisse vaatama ja otsustama: kas tahame tulevikus keskenduda autorikinole ja meie enda lugudele või tahamegi väikese filmikultuurina trügida vägisi ja enda identiteeti ohvriks tuues suurele areenile? Mõlemal valikul on oma head ja vead, „Erik Kivisüda” üritab mõnes mõttes olla korraga mõlemat, aga ei taba kummalgi juhul päriselt kümnesse.
Aga nagu ma juba algul rõhutasin, on mul küünilise kriitikuna lihtne hakata targutama ja näpuga järge ajama. Tegelikult on „Erik Kivisüda” ikkagi täisvereline lastefilm, mille poolt peavad jalgade ja miks mitte ka rõõmuhõisetega hääletama just nooremad vaatajad. Kui neile läheb korda, siis ilmselt ei oska ma lihtsalt nii hästi laste (ja ka omaenda sisemise lapse) pähe näha kui Ilmar Raag.
