PÖFF 2022 KRIITIKUTE VALIKU VÕISTLUSPROGRAMM
Jaanuar, 2023Tänavusel PÖFFil oli esmakordselt kavas uus kaalukategooria, kriitikute valikute võistlusprogramm, millel osales kolmteist filmi. Valdavalt olid need kõik autorifilmid, mille maailma esilinastus või rahvusvaheline esilinastus toimus PÖFFil, ja nendega käis kaasas korraldajate kõlav reklaamhuige või siis pigem hoiatus, et need on filmikunsti kõige värskemad hoovused, mis on mõeldud nõudlikule maitsele. Ühise joonena paistab nende puhul välja üks tänapäeva filminduse kõige suurem nuhtlus — rahapuudus ja veel rohkem selle maskeerimine pseudokinoga. Kriitikute kolleegium, kes nad PÖFFile võistlema välja valis, olevat olnud autoriteetne ja ülimalt kompetentne, aga ütleme ausalt, et mõne filmi saatuseks jääbki vist levida rohkem nõudliku maitsega festivalidel kui laiema kinopubliku ees.
Alljärgnevalt on need filmid pandud pingeritta, alustades altpoolt ja jagatud välja grand prix. Selgus, et minu ainuisikulise žürii ja PÖFFi žürii otsused ei kattunud mitte sugugi, et mitte öelda, et PÖFFi žürii käitus jälle nagu tavaline filmifestivali žürii ja andis auhinna kõige turvalisemale valikule. Veidi küsimusi tekitab ka nende filmide tutvustamine PÖFFi kataloogis, kus neile kõigile on jagatud ohjeldamatult ülivõrdeid, mis teeb kriitiku töö natuke raskeks — sest kuidas sa arvustad filme, mille kohta on enam-vähem ametlikult juba ette otsustatud, et need on kõik hiilgavad, silmapaistvad, geniaalsed, võrratud, meisterlikult orkestreeritud jne. Minu ainuisikulisel žüriil õnnestus avastada ka üks uus filmižanr, aga tuleb paluda kinojumalaid, et see Eestisse ei leviks.
13. koht „The Young Arsonists” („Noored süütajad”), režissöör Sheila Pye; Kanada
Kataloogi järgi on see silmapaistev debüüt ja režissöör on andekas tõusev täht. Paraku platseerub see film kõige viimasele kohale ja saab žürii käest silmapaistva miinusmärgi. Selle peamised põhjused on sihitus, igavus ja suured küsitavused stsenaariumis. Filmiga käis kaasas ebavajalik info, et režissöör on olnud muljetavaldav visuaalkunstnik — seda on kahjuks tunda — ning et film põhineb suuresti autobiograafilisel materjalil. Me oleme Ontario maakolkas aastal 1987, majandussurutise aegu, kui paljud farmid on pankrotti läinud. Seal elavad teismelised tütarlapsed, kellel on suvevaheaeg ja kes kõik on väga rahulolematud ja tahavad sellest urkast põgeneda, sest elu on seal talumatult halb. Esimene mõte, mis siin pähe tuleb, on see, et halloo, vabandust, aga see on Kanada. See ei ole Bangladesh või Somaalia või okupeeritud Eesti aastal 1987 ja et kui halb seal siis ikka saab olla. Ehkki autor seda nähtavasti nii ei mõelnud, joonistub siin lugu sellest, kuidas kolm lihtsameelset tüdrukut satuvad psühhopaadist eakaaslase mõju alla ja asuvad skvottima peategelase endises majas, kust kuri suurfirma on tema perekonna välja tõstnud. Nende rahulolematus oma kodudega jääb peamiselt avamata; ühe probleemiks näib olevat see, et tema ema tegeleb liiga palju aeroobikaga, peategelase isa on töötu ja see psühhopaadist tegelane elab kas isa, kasuisa või onu juures — see lähemalt ei selgu —, kelle kinematograafilise olemuse võtab kokku selline klišee, et ta veedab oma õhtuid õlut ja viskit juues ja jalgpalli vaadates. Tasapisi suunab see psühhopaadist tüdruk teised kuritegelikule teele; nad alustavad poevargustega, vandaalitsevad ja lõpuks päädib see kõik autovarguse, süütamise ja mõrvaga, mille põhjus jääb arusaamatuks.
Suurem osa sellest filmist on episoodid ja tegevused, mis ei moodusta kokku koherentset, filtreeritud narratiivi. On mingid toored mikroliinid, mis algavad ja kuhugi ei vii või siis on lihtsalt pildikesed ja süžeejupid, mis jäävad arendamata, ja filmi peamine häda on see, et see ei anna vastust küsimusele, miks see on tehtud. Siia on kokku segatud teismeliste sihitut angst’i, sotsiaalkriitikat, seksuaalteemasid, vägivalda, kuritegevust, klišeelikke meestegelasi. Jah, üldjoontes on see coming of age story, ehk siis algajate lavastajate tüüpiline „komistuskivi”; režissööril on tugev kinnisidee detailvõtetega ja ehk oleks see film veidi jälgitavam, kui sellest eemaldada veerand tunni jagu ülemäärast visuaalkunsti. Ühtegi väga värsket hoovust žürii siin ei tähelda ja avaldab arvamust, et selle liiga tugeva omaisikulise filmi oleks võinud arvata jõukohasemasse, ehk siis debüütfilmide kaalukategooriasse.
12. koht „Conversaciones sobre el odio” („Räägime vihkamisest”), režissöörid Vera Fogwill ja Diego Martinez; Hispaania, Argentina
Sellele filmile võiks anda pigem pealkirja „101 asja naiste kohta, mida ma olen alati tahtnud rääkida ja mida keegi ei viitsinud kuulata, enne kui ma sain raha, et film teha”.
On olemas üks selline õudusfilmide alaliik nagu torture-porn, mille juures sõna „porno” tuleb mõista kujundlikult, sest seda tüüpi film keskendub sama innukalt ja jäägitult detailse füüsilise piinamise näitamisele, kui žanrile nime andnud filmitüüp keskendub detailsele armastustegevusele. „Hosteli” või „Saw’” sarjad, prantslaste „Martyrs” või Haneke „Funny Games” on mõned tuntumatest sedasorti filmidest. Vera Fogwilli filmi puhul täheldaski žürii uue filmižanri olemasolu, mida võib ehk nimetada „vestluspornoks” või „dialoogipornoks” ja sellega on suurem osa filmielamusest kokku võetud. Jah, sellel filmil on teatavad teemad — kui keegi jaksab püsida mõttega kahe naisterahva pooleteisttunnise vestluse juures —, räägitakse asjadest, mis on juba juhtunud, või siis lihtsalt oma vaadetest ja arvamustest. Kumbki ei ole kuigi meeldiv tegelane, sest neil nagu ei ole üldse sümpaatiaid, mitte millegi ega kellegi suhtes. Kogu see lugu leiab aset ühe lootusetult haige naistegelase lägastatud, prügi ja kasse täis korteris ja kassid on ka ainus, mis eristab seda filmi teatrietendusest.
11. koht „About Us But Not About Us” („Meist, kuid mitte ainult”), režissöör Jun Robles Lana; Filipiinid
Altpoolt kolmas koht kuulub filmile, millele PÖFFi žürii andis kriitikute valiku peapreemia. Kataloog kuulutab, et see film on meisterlikult orkestreeritud geniaalne teos, mis kombineerib kõiki filmikunsti aluseid. Laskumata siinkohal targutusse, mis on filmikunsti alused, tuleb tunnistada, et dialoogiporno žanr on tõesti avastatud ja olemas. See on samuti pseudofilm, ehk sisuliselt teatritükk. Film koosneb sellest, kuidas kaks meest istuvad restoranis ja ajavad juttu. Mõlemad on geid. Meile avaneb selline lugu, et vanema mehe, õppejõu partner, kes oli tunnustatud kirjanik, on ennast hiljuti ära tapnud ja küllap sellepärast, et õppejõud eelistab nüüd selle teise tegelase, oma üliõpilase seltskonda. Hiljem me saame teada, et too üliõpilane, kes on algaja ja andetu kirjanik, oli salaja kohtunud tolle kuulsa kirjanikuga, sai tema käest peksa ja skandaali varjamiseks pressis tema käest välja avaldamata romaani käsikirja, mida ta tahab nüüd oma nime all avaldada. Tegelaste üleelamiste ja juba juhtunud seikluste asemel on sellest filmist kõige rohkem meelde jäänud ühe tegelase tähelepanek, et benedickti munad sobivad ülihästi worchesteri kastmega. Samuti on kommentaarid Filipiinide kirjanduspildi kohta — et enamik olulisi teoseid on loodud inglise keeles ja tagalogi keeles ei ole ühtegi — palju huvitavamad kui selle armastuskolmnurga arengufaasid.
Arvestades filmi ainestikku, ei ole üllatav, et žürii just sellele grand prix’ andis. Aga siinkohal tahaks küsida, kas me ehk ei ole juba üle saanud sellest, et me poliitilise korrektsuse huvides anname kohustuslikult auhinna seksuaalvähemuste teemaga filmile. Žürii selline käitumine on natuke solvav festivali ja teiste võistlevate filmide suhtes, seda enam et mitmed teised filmid pakkusid stsenaarselt ja kinematograafiliselt palju rohkem kui see Filipiinide pseudofilm. Lisaks tundub, et PÖFFi žüriil jäi tähelepanuta üks kõrvaldetail: selle filmi tegelased ei võitle seksuaalvähemuste õiguste eest ega koge ka mingit konservatiivse ühiskonna sallimatust; nad on pigem mõlemad negatiivsed tegelased. Üks on õppejõud, kes üritab ära rääkida oma üliõpilast, ja üliõpilane on internetiprostituut, kes tegeleb plagieerimise ja väljapressimisega.
10. koht „In the Morning of la Petite Mort” („Hommikune orgasm”), režissöör Yu-Lin Wang; Taiwan
See film on nüüd üks paras antitees igasugusele dialoogipornole; tegelased selles ei räägi peaaegu üldse, kuid see on vabandatav sellega, et nad on kas paigutatud olukordadesse, kus neil ei ole kellegagi rääkida, või on põhjuseks keelebarjäär. Tagasihoidlikult ja väga sallivalt lubasin ma endale selle filmi puhul mõtiskleda, kuivõrd Aasia kino üldse sobib Euroopa festivalidele, ja eks natuke tuli see mõte pähe ka eelmise filmi puhul. Loo jutustamise üldine metoodika ja struktureeritus, tegelaste psühholoogiliste reaktsioonide motivatsioon, kujundite ja sümbolite tähendusväli, need kõik kipuvad jääma natuke võõraks, isegi kui kohusetundlikult pingutada.
Me näeme siin ühte kena prostituuti oma kliente teenindamas ja siis ühte toidukullerit talle vahel süüa toomas. Toidukuller teeb talle ettepaneku, et ühe korra eest toob ta talle viisteist korda tasuta süüa. Prostituut on nõus, nad on vahekorras, väga koreograafiliselt, ja vahekord kutsub toidukulleris esile kummalise paanikahoo, mille põhjuste mõistmiseks tuleb vist Aasia filmikunstist rohkem teada. Nad käivad restoranis ja naudivad vist tõeliselt teineteise seltskonda. Kui viisteist korda saab täis, läheb prostituut ära — ja nimelt sünnitama ja arvatavasti toidukulleri last. Vahepeal me näeme ühe kodutu filipiinitari lugu, kes ihaldab toidukulleri armastust, hoolitseb tema eest, aga ei leia vastuarmastust. Ta laseb ennast raha eest tarvitada ühel mehel, kelle ta lõpuks mõrvab, aga üsna arusaamatutel põhjustel, kuna nad ei räägi. Toidukullerist on vahepeal saanud seafarmi tööline, kes elab veoautos, millega ta sigu tapamajja viib. Ükskord jääb ta roolis tukkuma, teeb avarii, auto lahvatab põlema, sead põlevad surnuks ja endine toidukuller saab raskeid põletushaavu. Lõpustseenis näeme me teda invaliidina tänaval mingit nodi müütamas ja temast möödub endine prostituut lapsevankriga, kes tema koledatele vigastustele vaatamata tunneb ta ära. Ta ostab talle süüa ja seal nad siis istuvad, mingis kiirtoidukas, söövad nuudleid, ja see rämedalt kriipiv perekonnapilt — imik, naine ja sant — püsib hästi kaua ja annab sellele masendavale tragöödiale võimsalt masendava lõpu.
Teemasid on selle filmi puhul lihtne määratleda: üksindus suurlinnas, vaesus, vastamata tunded, pagulasprobleemid. Tegelastel on halb, neil läheb veel halvemini ja siis veel hullemini halvemini; õnnetute heidikute õnnetud lood taivanipärases kultuurikontekstis, Aasia kino tragöödiatelembelise publiku maiuspala. Osati on selles filmis mõjuvust ja päris palju head filmikeelt, eelkõige tuleb kiita rahulikku ja staatilist operaatoritööd.
9. koht „Zbudi me” („Ärata mind”), režissöör Marko Šantič; Sloveenia (kaastootjad Horvaatia ja Serbia)
Kataloogiga võib selles osas nõustuda, et siin on meil silmapaistev operaatoritöö ja ülimalt fokuseeritud montaaž. Muus osas on aga kataloogitekst vigu täis: Daniel Day-Lewis mängis filmis „There Will Be Blood”, mitte filmis „There Will Be No Blood” ja filmi „Last Man Standing” lavastaja on Walter Hill, mitte Hills. Samuti ei ole võrdlused ei nende filmidega ega ammugi mitte Christopher Nolani „Mementoga” absoluutselt kohased. Peategelane Rok ei meenuta Bruce Willise kangelast mitte ühegi kandi pealt, sest kui ma õigesti mäletan, nottis Bruce selles samuraifilmi uusversioonis kõik pahalased maha ja „Memento” on klassikaline triller, mille lõpus ootab meid suur avastus, kus kogu eelnev sündmustik pahupidi pööratakse. Mitte midagi sellist siin vaikselt tiksuvas draamas ei ole, hoopis peategelane saab ise lõpus peksa.
„Zbudi me” on film mälukaotusest ja sellisest nähtusest, mida nimetatakse võõravihaks. Tegevus toimub Sloveenia väikelinnas Jesenices, mis on talvisel ajal üpris kõle. Seal on raudteesõlm ja jäähokiklubi ja operaator Ivan Zadro oskab teha selle linna meile tuntavaks, kõnekaks ja tajutavaks, nii et see jääb rohkem meelde kui peamine sündmustik. Peategelane Rok, selline turjakas noor mees, kellel on side ümber pea, tuleb haiglast tagasi kodulinna. Selgub, et tal on osaline mälukaotus — ja see märksõna on ainuke ühenduslüli „Mementoga” —; ta ei mäleta päris täpselt, mis temaga juhtus, ja hakkab, mitte just väga aktiivselt, uurima oma minevikku. Me saame teada, et Jesenices valitseb kohaliku radikaalselt meelestatud sloveeni noorsoo hulgas vihavaen Bosniast saabunud immigrantide vastu. Rok oli ühe sellise sloveenide kamba liige ja sai ühes kakelungis obaduse, mis viis ta haiglasse ja tekitas mälukaotuse. Nüüd, kui Roki mõistus on justkui puhastunud, ei suuda ta enam leida midagi ühist oma endiste mõtteosalistega ja võõraviha on temast haihtunud. Nagu öeldud, lõpeb asi sellega, et endised kambajõmmid annavad Rokile kere peale.
„Zbudi me” stsenaarium jääb lahjaks, seda korvab osaliselt Jesenice linnapildi kinematograafiline elustamine ja selles mõttes on see hea näide, mida meisterlikult filmi hõlmatud keskkond võib teha. Ebameeldivate tegelaste suhu pandud hate speech bosnialaste, homode ja neegrite kohta kõlab aga rohkem nagu mõne vasakpoolse päevalehe juhtkiri kui hea dramaturgia.
8. koht „Shkelqimi dhe renia e shokut Zylo” („Seltsimees Zylo tõus ja langus”), režissöör Fatmir Koçi; Albaania (kaastootjad Kosovo ja Iirimaa)
Shoku Zylo, ehk seltsimees Zylo, on kaaspeategelane filmis, mis on tehtud albaania kirjaniku Dritëro Agolli 1973. aastal ilmunud romaani alusel. Romaani ilmumisaasta on ilmselt ka põhjuseks, miks Albaania kommunistlikku režiimi kujutatakse võrdlemisi pehmelt, mingit vägivalda või terrorit me ei tähelda. Satiiri on küll, aga ka see jääb üsna mahedaks. Agolli romaanil võib olla Albaanias kultuslik staatus, ma tõesti ei tea, aga sotsialismi ohvriks langenud rahvaste tegelikust saatusest see film päris selget aimu ei anna. Kesksel kohal on pigem tegelaste omavahelised mikrokonfliktid, suhtekolmnurgad ja korporatiivsed intriigid, mis ei erine sugugi ühegi tänapäeva suurfirma või valitsusasutuse võimuvõitlusest, sotsialistlik ideoloogia on rohkem taust, mis satiiriliselt tegelaste rähklemisi ümbritseb.
„Seltsimees Zylo tõus ja langus”, 2022. Režissöör Fatmir Koçi.
Seltsimees Zylo, selline keskealine agar ja aktiivne meesterahvas, on keskastme juht mingis Albaania kultuurielu ideoloogiliselt kontrollivas asutuses. Zylo on vaimustunud Hiinast ja Mao Zedongist ja käib Aafrikas sotsialismi propageerimas, aga ilma erilise eduta. Tema alluvuses töötab kirjanik Demka, kes omaloomingu asemel kirjutab oma ülemustele tuliseid ja mõnikord päris tõhusaid kihutuskõnesid. Demkal, kes on abielus, tekib kerge afäär seltsimees Zylo naisega ja seltsimees Zylol omakorda mingit laadi romanss ühe näitekirjaniku naisega, mis viib lõpuks — nagu pealkiri väikse vihje annab — tema languseni.
On eredalt portreteeritud tegelasi ja huviga jälgitavaid suhtepuntraid. Albaaniat näeme me filmis vähe, peamiselt toimub tegevus kabinettides, tühjal mererannal, korterites ja hoovis ning hästi korraks mingis põllumajanduskommuunis. Ajastu on esitatud soengute, mööbli ja kostüümidega, eksterjööre on vähe. Tundub, et rahvusvahelise turu asemel on see film menukam oma kodumaal.
7. koht „Typist Artist Pirate King” („Kirjutaja. Kunstnik. Piraat. Kuningas”), režissöör Carol Morley; Inglismaa
Sellest humoorikast loost kumab läbi justkui mingi hollywoodilik ja Oscar bait’i ambitsioon; see on lõpuosas pealetükkivalt südamlikuks tuunitud äraspidine komöödia või siis komöödiasugemetega melodraama, aga paraku tuletab see meelde Ricky Gervaisi „Extrasi”-sarjas fiktsionaalset ennast mänginud Kate Winsleti fraasi, et kui sa tahad Oscarit, siis pead sa mängima retard’i.
Selle filmi peategelane on päriselt elanud vaimuhaige ja eluajal tunnustamata kunstnik Audrey Amiss ja road movie on see tõesti, sest me näeme siin Audrey ja tema sotsiaalhooldaja seikluslikku teekonda Londonist Sunderlandi. Sotsiaalhooldajat mängib kriitikute valiku programmi ainus suur filmitäht Kelly Macdonald. Tuleb ka ära õiendada eestikeelsesse pealkirja lipsanud viga: typist ei tähenda siin mitte ebamäärast kirjutajat, vaid täpsemalt masinakirjutajat, sest just selle elukutse omandas Audrey vaimuhaiglas.
Audrey meelitab oma hooldaja kavalalt sõidutama ta Sunderlandi, kus tal on võimalus esimest korda oma maalid näitusel välja panna. Audrey, kelle maalid mulle päris meeldisid, põeb sellist vaimuhaigust, et ta ei suuda oma käitumist ja spontaanseid märatsemishooge valitseda ja ajab inimesi segamini. Juhuslikult kohatud inimestes usub ta end nägevat mõnda ammust tuttavat ja mõistagi tekitab see rohkelt kurbnaljakaid olukordi. Lõpu poole nalja enam ei saa, hooldaja peab vahendama Audrey ja tema õe probleemset suhet, mis on alguse saanud ammu lapsepõlves tehtud eksimustest. Õed leiavad mingi lepituse ja lunastuse, filmil on selgelt kristlik alatoon. Üsna telesõbralik film ja peaks vist ka ütlema, et heas mõttes naistekas.
6. koht „Sonsuz” („A Childless village”, „Lastetu küla”), režissöör Reza Jamali; Iraan
Filmi tegevus toimub Loode-Iraanis ehk Lõuna-Aserbaidžaanis ja selles räägitakse vastavalt lõunaaseri keelt. Alates siit kuuendalt positsioonilt on edetabeli tipuosas kõik filmid sellised, millele žürii tugeva plussmärgi annab ja vaatama julgustab.
„Sonsuz” on isevärki külakomöödia ja film räägib dokumentaalfilmi tegemisest — võte, mis loob huvitava reaalsusnihke. Visuaalselt oleme me kogu aeg ühes külas keset kiviseid tasandikke ja veidi aega linnas; loodus ja külaolme loovad tõesti nauditava pildilise fooni. Eks see komöödia tõepoolest ole, aga mitte niivõrd olukordade pärast, vaid peamine huumor on külaonude omavahelises jagelemises. Meil on siin üks dokumentalist Kazem, kes tahab teha filmi sellest, miks selles külas pikemat aega lapsi ei ole sündinud. Varemalt arvati, et naised on steriilseks jäänud, mispärast paljud mehed lahutasid, aga ka uute naistega ei saanud nad sugugi lapsi. Nüüd on tekkinud kahtlused, et ohtra taimemürkide kasutamise pärast on hoopis mehed steriilsed. Nii kutsub Kazem helimeheks appi ühe teise naljaka onu, Moslemi, ja nad üritavad saada külaelanikke kaamera ette, et sellest probleemist rääkida. Ehkki üldiselt on ju asjalood selles külas kurvavõitu, on tegelaste omavaheline suhtlemine, kiibitsemine ja tänitamine tõesti naljakas. Ei pilluta torte ega kukuta vette, huumor on orgaaniliselt situatsioonisisene ja karakteripõhine.
See film on sellise hea käiguga, realistlik ja peaaegu et cinema verité, millele lahkelt ja avalalt filmitud keskkond lisaväärtuse annab ja kus Allahi abiga ei ole mingit tüütut filosofeerimist, targutlemist ega maailmavalu põdemist.
5. koht „Slúžka” („Teenijatüdruk”), režissöör Mariana Čengel Solčanskà; Slovakkia (kaastootja Tšehhi)
Samal ajal kui vahva sõdur Švejk Praha peal askeldas, sõjaväest ära püüdis saada ja keisrihärrat siunas, tuleb Prahasse ka üks tütarlaps Anka Slovakkia külakolkast ja asub saksasugu aadliperekonna juurde teenijaks. Ühel õhtul, kui saksad valssi tantsivad ja Anka seda salamisi koridoris järele püüab
aimata, astub tema juurde preili Resi, paneb käed tema ümber ja õpetab ta tantsima. Resi peab varsti mehele minema, aga ega ta eriti ei taha ega oska ka ja nii palub ta Ankal, kellega nad headeks sõpradeks on saanud, järele uurida, mismoodi see asi meesterahvastega siis tegelikult käib. Ja Anka, ilma et ta seda eriliselt põeks, läheb siis ühe teenri sängi, kes teda juba on üritanud ära meelitada, ja katsub järele. „See on talutav,” ütleb ta pärast Resile, „ja ei kesta kaua.” Resi palub tal täpsemalt näidata ja Anka siis näitab ja nii saab alguse preili ja tema kammerneitsi vaheline romanss. Resi abiellub, sünnitab tütre ja tema mees läheb siis rõõmuga sõtta. Resi ei taha aga mitte, et mees sõjast elusana tagasi tuleks ja poega üritaks saada, ja nii nad siis õpivad Ankaga kokamoorilt nõiasõnu ja nõiuvad Resi mehele surma. Mees tuleb sõjast tagasi invaliidina, ta on kaotanud ühe silma ja jala, joob palju ja kogu Resi edasine pereelu on üks paras agoonia. Kui ilmasõja lõpus impeerium käriseb ja tšehhid oma riiki tahavad, sõidab saksa aadlirahvas Prahast ära ning Anka läheb tagasi kodukülla, ootama, millal Resi tema juurde tuleb. Anka prototüüp suri selles külas 1986. aastal ja oma Resit ei näinud ta enam kunagi.
„Slúžka” on pädev ajalooline draama, milles on parasjagu ajastulist poliitikat, toimiv pealiin, rohkesti huvitavaid kõrvalliine ja osavalt välja mõeldud dramaturgilise ainesega stseene, ühesõnaga kõike seda, mis eristab dialoogiporno egotrippe pärisfilmist. Žürii kiidab iseäranis seda, kuidas aadlimaja olme on edasi antud teenijarahva toimetuste kaudu; me näeme väga täpselt, mida teenijad teevad ja milline oli nende igapäevaelu, kuidas tuli seista, rääkida, milliseid töid tehti, nii et mõne kandi pealt meenutab see film Altmani „Gosford Parki”. Stsenaarium on selles mõttes väga tugev, et igas stseenis toimub midagi, mis avab karaktereid ja universumit, stseenid on täidetud nutika ja ajastupärase tegevusega. Nii et kui pealiin on üldjoontes ikkagi selline kurva lõpuga armastuslugu ja vaataja otsib vahepeal midagi muud huvitavat, siis pakub „Slúžka” seda küllaga. Kritiseerida võib veidi massistseene ja Esimese maailmasõja aegse Praha näitamist. Mõistagi on sellised stseenid tänapäeval väga kallid filmida, aga vabandust, need massikad, mis meile Praha tänavatelt pakutakse, on siiski liiga primitiivsed ja meenutavad rohkem mõnda operetti, kus kostümeeritud koor taustal toimetab. Selliste ületeatraliseeritud massikate kõige halvemaid näiteid võib leida Kenneth Branaghi Poirot’-romaanide pilastustest, aga päris nii hulluks siin asjad ei lähe.
4. koht „The Good Person” („Hea inimene”), režissöör Eitan Anner; Iisrael
Selle mustvalge filmi tegevus toimub talviselt jahedas Jeruusalemmas, kõik kannavad kampsuneid ja jopesid. Jällegi on siin loo keskmes film filmis. Produtsent Sharon lahutab oma rikkast mehest ja tema kompanii on pankroti äärel. Ootamatult satub ta võimaluse otsa toota endise kinolegendi Uzi piibliaineline film kuningas Saulist. Uzi on filmindusest kaua eemal olnud ja tegutseb nüüd ultraortodoksse rabina. Uzil on ainult üks tingimus — filmis peab mängima tema abikaasa. Sharon otsustab selle filmi toota, aga hästi odavalt. Ta kavatseb sisuliselt Uzit tõmmata; ta tahab Filmiinstituudilt toetusrahad hankida, et lappida nendega oma kompanii võlgasid. Eestis nimetatakse sellist praktikat minu teada albaania ärimudeliks. Uzi toob siis esimesel võttepäeval platsile oma abikaasa ja tema stseen filmitakse ära. See on briljantne. Mustvalge film muutub selle koha peal värviliseks. Järgmisel päeval Uzi abikaasa aga sureb — selgub, et tal on olnud pikaajaline fataalne haigus ja Uzit filmi edasine saatus enam ei huvita. Filmiinstituut saab pettusele jaole ja tahab rahad ära võtta. Sharon nõuab Uzilt selgitust ja saab teada, et tegelikult oli see projekt välja mõeldud ainult Uzi surmale määratud abikaasale lohutuse ja lootuse pakkumiseks, et ta jõuaks enne surma veel mängida ühes suurepärases filmis. Tegelikult oli siis Uzi see, kes Sharonit tõmmata üritas; tal ei olnud üldse kavatsust lõpuni filmida. Sharonil õnnestub aga veenda Uzit filmi siiski lõpuni tegema ja paistab, et sellest tuleb päris edukas ja kunstiväärtuslik linateos.
See on üks dramaturgiliselt kandva dialoogiga, huvitavate tegelaste ja jälgitava sündmustikuga küüniline ja südamlik draama.
3. koht „Spaccaossa” („Kondimurdjad”), režissöör Vincenzo Pirrotta; Itaalia
„Kondimurdjad” leidis PÖFFi žüriilt äramärkimist, mis on muidugi tähelepanuväärne märk žürii elutegevusest. Kataloog tituleerib filmi tulise märuliga maffiafilmiks, mis meenutavat selle žanri itaalia klassikuid, aga kataloog eksib. Loo tegevus toimub küll Palermos, aga siin tegutsevad harrastuskurjategijad ja filmi žanr ning tunnetus on hoopis midagi muud kui Damiano Damianil või teistel maffialugude korüfeedel. Isegi tegelased selles filmis mainivad, et nad ei ole mafioosod ega salvatoore riinad, ja tõepoolest, nad ongi selleks liiga käpardlikud ja saamatud. Siin ei tapeta, ei tulistata ja maffiat siin ei ole. Palermo, millest me tõesti näeme ainult lõunapoolseid äärelinnu, on tähtsal kohal küll, samuti nagu see, mida ja kuidas tegelased söövad, milliseid mereande ja millist pastat, ja see kõik annab loole tohutult juurde.
„Kondimurdjad”, 2022. Režissöör Vincenzo Pirrotta.
Avastseenis me näeme, kuidas kolm tüüpi panevad spordikotti kangiraskusi ja kukutavad selle siis kõrgelt ühe mehe käsivarre peale, kes sugugi vastu ei hakka. Tohutult valus stseen ja sellega on filmi noodivõti antud. Keskealine mehike Vincenzo — keda mängib režissöör ja stsenarist Vincenzo Pirrota ise — on selle kondimurdjate kamba keskastmejuht. Selle stseeniga on ta tehtud meile algusest peale väga vastikuks, aga edaspidi omandab ta aina rohkem inimlikke jooni ja selgub, et ega ta nii kuri olegi. Pigem on ta üsna emo ega passi sinna gängi üldse. Palermo agulis tegutseb jõuk, mida juhib tervisekindlustusfirma boss ja Vincenzo on tema alluv. Nad värbavad rahahädas inimesi, murravad neil paar konti, tekitavad võltsõnnetuse, mis luumurrud legitimeerib, lasevad neil siis kindlustuspaberitele alla kirjutada ja kasseerivad suurema osa hüvitisest. On selge, et selline primitiivne skeem ei ole kuigi jätkusuutlik ja pigem varem kui hiljem üks lüli sellest ketist murdub. See on ikka parajalt jabur skeem ja ma vist tajun siin seda, mida Kay Adams nimetas „sitsiilia asjaks”, mingiks seletamatuks saatanaks, mis istub sitsiillastel sees ja neid kuritegevusele kehutab.
Vincenzo on armunud endast kõvasti nooremasse narkomaanitari, kelle ta enda ja oma ema juurde elama võtab. Vincenzo emal istub „sitsiilia asi” samuti sügavalt sees ja ta arvab, et rahahädast pääsemiseks peaks Vincenzo veenma toda tüdrukut laskma endal mõni kont murda. Kuna tüdruk on vist samuti natuke armunud, on ta nõus.
„Kondimurdjad” on kriminaaldraama, mis ei vaata üldse itaalia maffiafilmide klassikute poole, kuid mis räägib meile hingemurdva loo ahnuse surmapatust ja on kahtlemata üks kriitikute valiku tippteostest.
2. koht „Roxy”, režissöör Dito Tsintsadze; Saksamaa ja Gruusia (kaastootja Belgia)
Üks „Roxy” tõlgendamisvõimalus on selline, et see on igas mõttes äraspidine triller, umbes nagu Eastwoodi „Unforgiven” oli äraspidine vestern: šerif oli paha ja mõrtsukas oli hea. Selle filmi lugu meenutab oma pealispinnal tavalist põnevusfilmi, kus juhuslik ja olemuselt hea kõrvalseisja kistakse olukorda, kus ta on sunnitud päästma hea põgeniku kurja jälitaja käest. „Roxys” on lood aga nõnda, et paha kõrvalseisja astub ilma erilise sunnita olukorda, kus ta võiks päästa pahad põgenikud veel pahema jälitaja käest, aga ta ei tee seda mitte; ta tüssab kõiki ja saab rikkaks. Braavo!
Thomas, keda kehastab Devid Striesow, keda me hiljuti nägime kindral Friedrichsi suurepärases rollis väga halvas Remarque’i „Läänerindel muutuseta” uusversioonis, mängib siin ühe nimetu Saksamaa linna taksojuhti, kes kurseerib linna ja raudteejaama vahet. Ühel päeval võtab ta peale mingi kamba mehi ja kurja koera, kelle nimi on Roxy. Kamba pealik on keegi haritlase välimusega Levan, venestunud grusiin, ja Roxy on tema võitluskoer, kes on juba rohkesti koeri areenidel surnuks purenud. Ilma suukorvita Roxy hammustab juhuslikku möödujat ja Thomas peab selle intsidendi korda ajama, pakkuma ohvrile hunniku sularaha, mida Levanil paistab olevat lõpmatult. Meie üllatuseks saab Thomas, keda vanemad on õpetanud olema nähtamatu ja tagaplaanil, selle harjutusega hästi hakkama. Talle tasutakse paari tuhande euroga ja palutakse järgmisel päeval Levani perekond raudteejaamast peale võtta. Kõik punased lipud on püsti: Thomas, hoia ennast sellest jõugust eemale! Aga Thomas ei tee seda mitte. Ta muutub ihutaksojuhiks ja giidiks Levani jõugule, kes ilmselgelt põgeneb mingi veel kurjema jõugu eest, ja Thomas ei loobu ka siis, kui Levani üritatakse hotelli restoranis maha lasta. Peagi on ta kaasosaline mõrvas, aga viiesajaste vool tema taskusse ei lakka. Me saame aru, et Levan koos oma abikaasa ja väikese pojaga põgeneb kellegi kuritegeliku vene oligarhi eest. Thomas ei kõhkle ega kahtle ka siis, kui Vene eriteenistus üritab teda ära osta, et ta Levani reedaks. Jah, muidugi Thomas teeb seda. Ta reedab ka Levani abikaasa ja väikese poja, kuigi tal on taskus neid päästvad Argentina passid ja igikestev krediitkaart, mille Levan on oma pojale pärandanud. Ainsana halastab Thomas tapjakoer Roxyle, kelle ta annab koerasõbralikule peremehele, kelle eelmise koera oli ta lasknud Roxyl surnuks pureda.
Tugev lugu, reljeefsed karakterid, võimas sõnumi puudumine: mustad alustavad ja võidavad, mittekistud vahenditega mittepõnevusfilmilik põnevusfilm, mis ei topi sulle krae vahele tarbetuid psühholoogilis-filosoofilisi targutlemisi elamise ängi üle, vaid näitab täie julmusega, millises küünilises maailmas me tegelikult elame.
On paraku kolm asjaolu, mis ei luba minu ainuisikulisel žüriil „Roxyle” grand prix’d anda. Esiteks on selles filmis kaks-kolm liigset kunstilis-fotograafilist ja ilulevat staatilist võtet. Teiseks on siin kaks absoluutselt ebavajalikku pikka aegluubis stseeni: Levani perekonna saabumine jaama ja mõrvakatse hotellis. Aegluubis filmimine on märk eneseimetlemisest ja tarbetu ülerõhutamine. Kolmandaks — ja see on peamine asjaolu — ei ole selles filmis vajalikul määral esitletud keskkonda, kus tegevus toimub. Me oleme peamiselt hotellides, kõrtsides, korterites, autos, parklates, raudteejaamas, hoovides, nurga taga. Saksamaa tänavapilt, ruum, hoonete välivõtted on siit karjuvalt ja häirivalt puudu ning ei ole tähtis, kas see on poliitilis-kunstilise otsuse või rahapuuduse tulemus. Lugu on võimas, näitlejad püsivad karakteris ja kõik muu töötab, aga keskkonda ei ole, see vähendab filmi meeldejäävust ja tulemuseks on hõbehunt.
1. koht „Suna” („Suna kahevahel”), režissöör Ćiģdem Sezgin; Türgi (kaastootjad Hispaania ja Bulgaaria)
Kui ma kunagi olen näinud ühte kriitikute valiku programmi võidufilmi, siis on see Ćiģdem Sezgini (kes on naisterahvas) kirjutatud ja lavastatud „Suna”. Mingil anomaalsel põhjusel jäi see film tänavuse PÖFFi žüriil märkamata, aga küllap järgmiste festivalide žüriid tõstavad selle õigusega välja teenitud kõrgustesse. Tartu Apollos, kus ma seda filmi vaatasin, oli peale minu veel kolm huvilist. PÖFFi kataloog on oma tavaliste kiidusõnadega selle filmi puhul kitsi ja nimetab seda ainult ilusaks ja emotsionaalselt haaravaks portreeks tugevast naisest. Tõesti, „Sunat” on raske kuidagi kommertslikult ja suuresõnaliselt reklaamida, ometi on see üks kõige paremaid filme, mida ma viimastel aastatel näinud olen.
„Suna kahevahel”, 2022. Režissöör Ćiģdem Sezgin.
Eelkõige haarab film oma diskreetse kinematograafiaga. Siin ei ole mitte midagi ülearust; iga võte, iga kaader, iga liigutus, fraas ja näoilme on täpselt vajalik, ei mingeid totakaid ülerõhutamisi, kaameraga veiderdamist. See Türgi mereäärne kolkalinn ja selle elanikud astuvad meie ette nii, nagu need päriselt on, ja seda keskkonda on võimalik täpselt tajuda. See on väga vajalik, et me saaksime olla Sunaga kogu aeg koos. Ühegi stseeni puhul ei teki küsimust, milleks see vajalik oli; kõik töötab peenmehaanilise täpsusega.
Suna (Nurcan Eren) on 50-aastane naisterahvas, kes abiellub vanema mehega. Sunal ei ole mitte midagi, mehel on maja, aga kuna paari paneb nad mehe soovil imaam, siis varalisi tagajärgi abielul ei ole. Kuigi kaua nad enne abielu tuttavad ei ole olnud, mees tahab endale seltsilist ja naist, kes majapidamistöid teeb. Ta lubab Sunat mitte kontrollida ja süüa kõike, mida Suna teeb. Mehel on kaks viirpapagoid, kelle eest ta väga hoolitseb, ja ta näib tõesti olevat selline heasüdamlik mehike; tema eelmine naine suri kolm aastat tagasi. Kui Suna linnupuuri vaatab, tunneb ta ennast vist samamoodi kui seal säutsuv papagoi: sind toidetakse ja hellitatakse, aga sul endale ei ole mitte midagi, sa oled puuris kinni. Igatahes, mees on tema vastu hea, annab raha, lubab väljas käia ja muidugi eeldab ka seksi, mis Sunat väga ei huvita. Mehe tütrel on oma pere ja kõik nende ühised söömaajad, kammerlik pulmapidu ja uusaasta tähistamine on edasi antud väga täpses pildikeeles: me näeme, mida nad söövad ja kuidas süüa tehakse, elamiste olmeline keskkond jutustab lugu nende asukate isikutest. See ei ole sugugi film mingist naiste ahistatud olukorrast Türgis, ehkki traditsioonidel ja kommetel on siin oma roll. Suna ilmselt tunneb ennast rohkem koduabilise kui perenaisena, ta otsib vabadust ja sõltumatust, jalutab linna peal ja tühjas mererannas ning hakkab käima ühes kõrtsis. Alkohoolik sai temast vist juba siis, kui ta Saksamaal koristajana töötas. Ja veel kohtub Suna ühe läheduses elava meeldiva filmikriitikuga, kes on temast noorem, ja Suna armub temasse. Ta käib tema juures joomas ja juttu ajamas ja valetab talle, et ta on lahutatud. Mehe jaoks on see lihtsalt sõprus, tal ei ole romantilisi kavatsusi. Too kõrtsmik on selline macho tüüpi mees, kes Sunat mõistab; ta kutsub teda Braveheart’iks — ei ole tavaline, et naisterahvas üksinda mööda kõrtse hulgub. Ükskord läheb Suna sinna kõrtsi päris konkreetse tagamõttega, aga tuleb välja, et kõrtsmikule meeldib vägivaldne seks, ja ta teeb Sunale väga haiget.
Suna ei ole mingi kannatav kangelanna, kes tahab lahti rabelda pealesunnitud soorollist. See film vaatleb naise saatust, kes armastab ühte, aga peab elama teisega ega saa sellest lõksust kuidagi välja; sealjuures ei ole naine mingi vooruse etalon. Meil on Sunast kahju, aga ka tema abikaasast, kes ei tee midagi valesti ja läheb tõesti vannituppa, kui Suna jälle voodis keeldub ja ütleb, et mine tee seda üksi. „Mille eest ma sind siis toidan?” küsib mees ainult. Aga muidugi on ta juba märganud, et kui Suna õue läheb, siis ta teeb soengu korda ja paneb ilusad riided selga, nii et ükskord käib ta Sunal järel ja avastab ta väljumast filmikriitiku majast. Suna on just tollele armastust avaldanud ja filmikriitik jääb täiesti rabatuna oma maja ette istuma. Vihane mees aga nõuab Sunalt selgitust ja muidugi on tal selleks õigus. Nende abielu ja film lõpevad tüliga; Suna pakib oma kohvri kokku, sest midagi muud tal ei ole, ja läheb.
Ega ümberjutustuse põhjal ei saa aru, kui hea film see on, aga kuidagi võidab see sind enda poole juba esimese minutiga ja ei lase enam lahti. „Suna” on ka hea õppematerjal noortele kineastidele sellest, kuidas teha filmi, mis ise midagi (üle) ei rõhuta, ometi on pilt on kogu aeg infoga täidetud, ja sellest, kui oluline on hõlmata filmi keskkond ja olmeline taust.
