AURORA UUS ELU

Jaanuar, 2023

Inna Sahakjani animeeritud tõsielufilmist

Tänavuse Pimedate Ööde Filmifestivali Balti võistlusprogrammis oli esindatud ka Armeenia. Tegemist oli Leedu–Armeenia–Saksamaa koostööga „Aurora päikesetõus”, mis rääkis saja aasta eest juhtunud loo teismelise armeenia tüdruku imelisest pääsemisest Ottomanide impeeriumi genotsiidist. Aurora Mardiganianil õnnestus põgeneda Ameerika Ühendriikidesse ja Hollywoodis valmis tema põgenemisest menukas mängufilm („Auction of Souls”, rež Oscar Apfel, 1919). Aurora mängis ise filmis ka peaosa ja sai kiiresti USAs sensatsiooniks. Pärast üürikest menu film kadus ja sellest on seni leitud vaid üksikuid katkeid. Armeenia lavastaja Inna Sahakjan tõi Aurora loo aga uuesti ekraanidele, segades filmitehnikaid ja -žanre: Aurora pääsemise lugu sai animatsiooni vormi, mis vaheldub arhiivimaterjalidega ja intervjuulõikudega peategelase endaga. Filmi keskmes on lugu ise, noore neiu söakus oma saatusele vastu astuda. Poeetiliste vinjettide jaoks, mis annaksid sümboolselt edasi peategelase üleelamisi ja mõtteid, eriti aega pole. Kui tahtsid pääseda, tuli tegutseda. Lausa ehmatav on filmis toimuva seos tänapäeva hapra julgeolekuolukorraga, kui Süürias ja Ukrainas toimuvad peaaegu samasugused sündmused. Tallinnas PÖFFil oma filmi esitlenud Inna Sahakjan rääkis Tõnu Karjatsele ja TMKle antud usutluses selle ajakohasusest ja ajatusest.

„Aurora päikesetõus” sai Balti filmide võistlusprogrammis auhinna parima produtsenditöö eest.

Inna Sahakjan.

Palju õnne auhinna puhul! Film on saanud teistelgi maailma festivalidel head tagasisidet ja Armeenia esitas selle omalt poolt ka Oscarile.

Jah, ma olen selle üle väga õnnelik. Filmi festivalikaar alles algab. Me oleme saanud publikuauhinna USAs animatsioonifilmide festivalil „Animation is Film”. Amsterdamis toimunud dokumentaalfilmide festivalil „IDFA”, mis on suur festival rohkem kui 300 filmiga, jäime publikuauhinnast napilt ilma, teisele kohale, kuid esikümnes olla on siiski suurepärane. Mu peamine hirm oligi, et film on sedavõrd raskel teemal ja et inimesed võib-olla püüavad praegu selliseid teemasid pigem vältida. Aga vaatajate reaktsioon rõõmustab mind ja näitab, et see lugu läheb neile korda.

 

Vaatajatele arvatavasti meeldib, et lugu on oma olemuselt üsna lihtne ja arusaadav ning mõjuvalt edasi antud — peale animatsiooni ka dokumentaalkaadrid, arhiivipildid, inter­vjuulõigud Auroraga.  Kas see võiks ka kriitikutele meeldida?

Ma loodan küll, me oleme saanud juba mitmeid häid arvustusi. Ma ei arvanud kunagi, et hakkan tegema filmi Armeenia genotsiidist, sest see puudutab Armeenias kõiki nii lähedalt. Dokumentalistidel pole olnud sobivat ideed, kuidas neist traagilistest minevikusündmustest rääkida. Aga kui ma avastasin Aurora loo, sain aru, et see on sobiv viis, kuidas sellele teemale läheneda. See pole ajalookroonika ega ka kassafilm verdtarretavate vägivallastseenidega; minu eesmärk oli jääda truuks, nagu te ütlesite, lihtsale, kuid tugeva karakteriga naisest rääkivale loole, mis kõnetab igaüht. Pealegi pole vahet, millal see juhtus; ka praegu, 21. sajandi esimese poole lõpus toimub meie ümber samasuguseid asju teiste tüdrukute ja noorte naistega. Võtame kas või Nadia Muradi loo Süürias, kelle ISIS röövis tema kodulinnast ja hoidis kolm kuud vangis, või Malala Yousafazi loo, kes jäi imekombel ellu, kui Taliban teda kooliteel tulistas. Ja omaaegne Anne Franki lugu — kuidas see räägib meile holokaustist. Kui Aurora looga tuttavaks sain, mõistsin kohe, et selle kaudu saan näidata maailmale ka Ottomani impeeriumi kuritegusid ja genotsiidi armeenia rahva kallal.

 

Kuidas see lugu sinuni jõudis? Või ehk on õigem küsida, kuidas sina selle looni jõudsid? On see selline lugu, mida kõik armeenlased teavad?

Kui aus olla, siis mitte eriti. Seda aga kuni 2015. aastani; siis möödus sada aastat genotsiidist ja asutati Aurora-nimeline auhind humaansuse äratamise eest (Aurora Prize for Awakening Humanity). See suunas Armeenia inimesi Aurora Mardiganiani looga tutvuma. Enne seda oli küll olemas tema elulooraamat, kuid tema tegevus Hollywoodis polnud tuntud. Tegin 2014. aastal Zorya Instituudi arhiivides uuri­mistööd ühe teise dokumentaalfilmi tarvis — see instituut on salvestanud üle 7000 genotsiidist pääsenu mälestusi ja sealt ma oma lugu otsisingi. Kui Aurora lugu nägin, olin šokeeritud, sest see erines teistest, eriti selles osas, mis puudutas Hollywoodis näitlemist ja filmi tegemist tema pääsemisest. Pealegi oli ta ise isiksusena selles loos tugevalt sees ja see ajendaski mind sellest filmi tegema.

Aurora Mardiganian (1901–1994).

Siin võib näha isegi kaht lugu: Aurora ja temast tehtud filmi lugu. „Auction of Souls” jäi peaaegu sajaks aastaks unustusse. „Aurora päikesetõusus” näeme me fragmente.

Seda filmi pole senini tema täies pikkuses leitud; meie kasutada oli vaid 18 minutit. Kahjuks ei tea keegi, miks kõik koopiad ja negatiiv on kadunud, kuid levivad kuuldused türgi lobistidest, kes on need hävitanud. Alles jäänud osa säilitati teise nime all Armeenia Riigiarhiivis. See oli ettevaatusabinõu, kuid keegi ei saanud seetõttu ka teada, et tegemist on sellesama filmiga.  Selle avastas argentiina-armeenia teadlane Vartan Matiossian, kes tundis hästi filmiajalugu. Kui ta need filmilõigud avastas, sai ta kohe aru, et tegemist on sellesama kadunud filmiga.

 

Millal ja mille põhjal sa mõtlesid välja filmi ülesehituse? Miks sa otsustasid just animatsiooni kasuks?

See oli üpris varajane otsus.  Esiteks, mulle meeldivad animeeritud dokumentaalfilmid, alustades kas või „Valsist Bashiriga” (rež Ari Folman, 2008), „Persepolis” (rež-d Vincent Paronnaud ja Marjane Satrapi, 2007), „Another Day of Life” (rež-d Damian Nenow ja Raul de la Fuente, 2018). Teiseks, mul polnud väga palju arhiivimaterjali, kuid isegi kui oleks olnud, siis pelgalt arhiivimaterjali põhjal tehtud film oleks olnud väga igav. Animatsioon võimaldab anda loole ainulaadse kunstilise värvingu ja meeleolu, aidates samas vaatajal neist väga traumaatilistest sündmustest distantseeruda. Animatsioon lülitab sisse ka vaataja loovuse ja ettekujutusvõime sündmuste käsitlemisel: näiteks kogu see vormi- ja värvilahendus, mida ei saa tekitada ühegi teise tehnikaga. Seega, mälestusi saab filmikunstis ehk kõige paremini edasi anda just animatsioonis.

 

See oli ka koostöö leedu animakunstnikega. Kuidas te omavahel kokkuleppele jõudsite, millises võtmes lugu edasi anda?

Filmi loovmeeskond oli väga suur, see oli Armeenia–Leedu–Saksa koostöö. Kunstilise lahenduse mõtlesid välja Armeenia ja Leedu kunstnikud: Armeenia pool oli siin juhtrollis, peakunstnik Gediminas Skyrius aga Leedust. Me tegime tihedat koostööd, saatsime vastastikku ideeplaane, värvilahendusi, stseenikontseptsioone. Palju tuli kõrvale jätta, kuid lõpuks saime kõiki rahuldava tulemuse. Peakunstnik Gediminas ja karakterid disaininud Rimas Valeikis kujundasidki peamiselt selle filmi. Koroonapandeemia, mis filmi tegemise ajal puhkes, segas samuti, kuid me saime siiski käia ka Armeenias, kus tegevus toimus. Tänu koostööle kohaliku türgi filmigrupiga saime külastada Aurora koduküla ja kohti, kust ta läbi reisis. Ka Ühendriikides saime üles võtta kõik võtmetähtsusega paigad: Alexandria hotell, Plaza hotell New Yorgis, kus 1919. aastal toimus ka filmi esilinastus.

„Aurora päikesetõus”, 2022. Režissöör Inna Sahakjan.

Tehniliselt oli tegu reanimeeritud filmiga?

Jah, kuid see on tehtud siiski läbi kunstniku nägemuse. Näiteks juugendstiil karakterite kujutamisel on Rimase sulest, Gediminas omalt poolt lisas impressionistliku taustalahenduse. Tegelased ise olid animeeritud, jah, päris näitlejate järgi — näitlejad etendasid stseenid esmalt roheekraani taustal, kaadrite kaupa, mille Leedu kunstnikud hiljem animeerisid. Paralleelselt töötas Armeenia meeskond. Pealegi kasvas film suuremaks, mistõttu oli vaja suurendada ka meeskonda ja nii on filmis märgata ka erinevaid kunstnike käekirju. Armeenia meeskond vastutas kõigi stiilide ühendamise ja filmi lõpliku väljanägemise eest.

 

Meil kõigil, Armeenial, Leedul ja ka Eestil on veel üks ühine joon, mis puudutab minevikku — nõukogude aastad ja sinna jäävad lood, omamoodi „tõrjutud mälestused”. Kas selline taust aitas ka kuidagi koostööle kaasa?

See on asi, mida ei peagi arutama, see on selletagi olemas. Ma arvan, et meil on lihtne üksteist mõista, eriti vanematel põlvkondadel. Meie töökeel oli inglise keel, kui aga tõesti vajadus tekkis, tuli kasutusele võtta ka vene keel.

 

„Aurora päikesetõusul” on tugev side ka tänapäeva poliitilise olukorraga: NATO liikmesriik Türgi püüab ajada regioonis oma poliitikat, Süüria tulevik on endiselt segane, Venemaa on sõjas naaberriigiga, viies läbi küüditamisi.

Mind šokeerib see iga kord, kui vaatan filmi ja taban end mõttelt, et saja aastaga pole midagi muutunud. Hiljutises Armeenia sõjalises konfliktis Aserbaidžaaniga toetas neid Türgi, mis ajab ilmselgelt panturkistlikku poliitikat, püüdes kehtestada end kogu regioonis. Pärast Esimest maailmasõda olid Ameerika Ühendriikidel Armeenia ala ja lähinaabruse kohta omad plaanid, samuti Nõukogude Liidul ja Türgil, ning lõpuks me olime nende plaanide vahel. Lõppes see sellega, et vaid väike osa Armeeniast jäi Nõukogude Liidule. Pärast Esimest maailmasõda oli kaks aastat vabadust ja siis sai Armeeniast juba Nõukogude Liidu osa. Nüüd soovib Venemaa ehitada oma impeeriumi, Türgi oma, USA püüab oma mõju avaldada… ja nagu midagi polekski muutunud. See on väga kurb, sest sõda on käimas ja me oleme näinud, mida see kaasa toob. Kui ma selle filmi tegemist alustasin, ei võinud ma aimatagi, milline on olukord siis, kui film välja tuleb. Muidugi, me elame ju piirkonnas, kus igal hetkel võib sõda puhkeda, kuid aastal 2014 võisime end veel turvaliselt tunda. Kui algas uus relvakonflikt Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, olin täitsa löödud; ma mõtlesin, et milleks teha filmi minevikust, kui kõik kordub praegu ja inimesi tapetakse. Kuid filmi tegemise juures on siiski väike lootus, et ehk me suudame midagi minevikust õppida.

 

Selleks ongi meil neid lugusid vaja. Kui palju sõda Armeenia ja Aserbaidžaani vahel selle filmi valmimist segas?

Kolm kuud ei saanud me filmiga üldse töötada, kuid meil olid võtted juba tehtud. Edasi saimegi tegutseda leedulaste abiga, kellega vahetasime materjale. Seega filmi tootmine tegelikult ei katkenud, peale leedulaste töötasid sakslased omakorda filmi muusika kallal. Seejärel saime juba osaliselt viimistletud materjali tagasi ja saime edasi tegutseda.

 

Aurora Mardiganiani lugu on lausa uskumatu. Näib ebareaalne, kuidas tal õnnestus ellu jääda, jõuda Ameerikasse, saada seal filmistaariks.

Lisaks veel näha revolutsiooni Venemaal ja olla tõesti ajaloo pöördepunktides.

 

Aurora Mardiganian suri Los Angeleses aastal 1994 93-aastaselt. Kas oled kohtunud ka tema sugulastega; kas see film on teid kokku viinud?

Isiklikult mitte, kuid ma tean, et ta kaugemad sugulased elavad New Yorgis. Zorya muuseum võttis nendega ühendust, kuid nad ei mäletanud teda ega tundnud hästi. Aurora perekonna lugu on kahjuks kurb ja võib-olla väärt omaette filmi: tal olid kehvad suhted oma pojaga, sest poeg abiellus mittearmeenlannaga, mida Auroral kui genotsiidist pääsenul oli väga raske üle elada. Oma elu lõpus viibis Aurora vanadekodus, hooldekodus ja suri seal üksinduses. Filmi arendades otsisin ka tema poega, ei suutnud teda aga leida ja hiljem sattus minu kätte tema surmatunnistus. Aurora poeg suri 2016. aasta alguses ja me ei kohtunudki. Auroral on aga ka lapselaps, ta elab Havai saarel. Ma püüdsin ka temaga ühendust saada, saatsin e-kirju ja paberil kirju, kuid need ei jõudnud adressaadini. Ilmselt olid aadressid valed ja ma olen kindel, et pojapoeg ei tea oma vanaema saatusest midagi.

 

Sa andsid Aurorale oma filmiga uue elu ja võib öelda, et tänu sellele saab üha rohkem inimesi üle maailma tema loost teada ning ka võimaluse omaenda saatust seeläbi hinnata.

Ma loodan küll. Ma olen kindel, et inimeste saatused ja lood vajavad ja väärivad edasiandmist ning filmikeelde panemist. Mõeldagu kas või sellele, kui palju filme ja näidendeid on tehtud Anne Franki päevikute põhjal. Ma tõesti loodan, et me suudame Auroralt õppida, kuidas jääda tugevaks ka olukordades, kus see näib uskumatu, ja viia läbi muutusi olukorras, kus seda peetakse võimatuks.

 

Kindel on see, et Aurora lugu julgustab meid jääma iseendaks ja seisma enese ja ka oma rahva eest. Tahtsin küsida ka armeenia kino seisu kohta, kuna meile sealt eriti palju filme ei jõua. Tõsi, PÖFFil aega-ajalt midagi on, kuid siiski vähe.

Meie filmitööstuse olukord tasapisi paraneb. Pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist olid rasked ajad: relvakonfliktid, keerukas majanduslik olukord, polnud mingeid fonde, millele filmitegijad võinuksid toetuda. Siiani on Armeenia filmisektori eelarve väga väike.  Meid on päästnud koostööfilmide süsteem Euroopa riikidega, kuid pärast 2000. aasta sõda Aserbaidžaaniga jäid filmitööstuse eelarved veelgi väiksemaks ja ega see olukord praegugi suurt parem ole. Individuaalses plaanis leiavad inimesed muidugi tööd. Kui aga võrrelda teiste, arenenud riikidega, on Armeenias kümme korda raskem filmi teha ja seda mitmel põhjusel. Kuid asi läheb tasapisi paremaks; meil on suurepäraseid andekaid noori, eriti dokumentaalfilmis, nii et tulevik on paljulubav.

 

Kui palju filme teil aastas valmib?

Sõltub žanrist. Komöödiaid ja kassa­filme tehakse rohkem, samuti teletoodangut. Autorifilme tuleb aastas nii kümmekond, enamik neist dokumentaalfilmid, mis on ka maailmas üsna edukad.

 

Kas näed ohtu selles, et koostööprojektid suuremate riikidega ähvardavad noori talente rahvusliku filmitootmise juurest ära tõmmata?

Üldises plaanis on meil kogu aeg üsna suur emigratsioon ja sõda võimendab seda veelgi. Filmitööstuses ma pole seda märganud, aga tõsi on, et kui minnakse õppima teistesse riikidesse, siis eriti lihtsalt tagasi ei tulda. Eks see ole nii ka teistes riikides, kus on veidi karmimad elamistingimused. Ma siiski loodan, et ühel päeval, kui nad otsustavad Armeeniasse tagasi tulla, toovad nad kaasa vajaliku kogemustepagasi. See 30-aastane auk, mil filmil puudus rahastus ja Nõukogude Liidu järgne haridussüsteem oli väga nõrk, lõi olukorra, kus meil polnud peaaegu mitte midagi ja me pidime eimillestki midagi uut üles ehitama. Meil on puudus professionaalidest; meil on üksikuid andeid, kuid Armeenia filmitööstuses puudub siiani professionaalne süsteem. Seega, ma ootan paljude haritud inimeste naasmist.

 

Millised on sinu plaanid? Kas tahad jääda Armeeniasse?

Sellele on raske vastata, sest me rajame parajasti uut stuudiot USAs, nii et ma pendeldan kahe riigi vahet. Aga jah, see on raske küsimus.

 

Edu igatahes uute projektidega ja loodame neist peagi kuulda!

Tänan!

 

Vestelnud TÕNU KARJATSE