DOKUMENTAALFILMI PIDU AMSTERDAMIS
Jaanuar, 2023Amsterdami dokumentaalfilmide festival „IDFA” on maailma suurim ainult dokile pühendatud festival. See on sündmus, kus enamus ambitsioonikamaid Euroopa dokumentaliste (palju on külalisi ka teistelt kontinentidelt) üritab osaleda oma filmi või töös oleva projektiga, ja kui sellist hetkel pole, siis lihtsalt selleks, et näha, mida teised teevad, ja suhelda kolleegidega. Nn networking ehk erialase võrgu punumine on filmitegija elu möödapääsmatu osa. Covidi-aastatel oli vahetu suhtlus tugevalt häiritud, seetõttu pole imestada, et sel korral kihas Hollandi pealinn nii peomeeleolus filmitegijatest kui ka elevil kinopublikust.
Kirjutasin kümne aasta eest samuti TMKle loo „IDFAst”, mis siis tähistas oma veerandsajandit. Vahepealsete aastate jooksul on mul õnnestunud kolme dokiga ka ise sellele marjamaale pääseda1, sedapuhku võtsin selle tee ette puhtalt eneseharimiseks, et näha, kuhu dokumentalistika maailm liigub.
Paratamatult tuleb teha valikuid, sest kõiki filme pole võimalik vaadata. Festivalil on 16 programmi, olulisim on rahvusvaheline võistlusproramm 13 filmiga, kuid ülipopulaarsed on ka „meistrid” või „festivalide paremik”, nii et hiljaks jääjatel pole lootustki saali pääseda.
Jõudsin nelja päeva jooksul vaadata kümme filmi ja kuulata USA dokumentalisti Laura Poitrasi meistriklassi. Valik oli subjektiivne, nagu seda on ka järgnev väike peegeldus muljetest ja mõtetest.
Püüd mõista vastuolulist
„IDFA” prestiiž garanteerib, et alati leiab programmist mõne elava klassiku teoseid. Minu valikusse sattus Steve Jamesi „Kaastundlik spioon” („A Compassionate Spy”), mida Hollywood Reporter iseloomustab kui nüansirikast portreed spionaažist ja armastusest. James on sees enam-vähem kõikides dokumentaalfilmi õpikutes oma 1994. aasta filmiga „Hoop Dreams” („Korvpalliunistus”), mis jälgib viie aasta jooksul kahe afroameerika koolipoisi pürgimist profikorvpalluriks, et lahendada seeläbi probleemid, mida sündimine afroameeriklasena neile on põhjustanud. „Hoop Dreams” on praeguseks teeninud üle 11 miljoni dollari kassatulu.
James on kogu oma karjääri jooksul püüdnud mõista alusetult või küsitavalt süüdistatud inimesi. Tema värske film avab seniteadmata tahke USA tuumaprogrammi lekitamisest Nõukogude Liidule. Peategelasteks on füüsik Ted Hall ja tema naine Joan.
Teismeline Ted Hall värvati 1943. aastal tööle Manhattan Projecti. Kui terane poiss mõistis, et nende „kontor” töötab välja aatompommi, tekkis tal sinisilmne mõte, et kui sama tehnoloogia oleks olemas ka Nõukogude Liidul, ei julgeks ameeriklased massihävitusrelva kasutada, sest sama võidakse teha nende vastu. Noormees informeeris ameeriklaste edusammudest Nõukogude saatkonda. Niisiis, astus sammu, mille eest karistati surmanuhtlusega, lootuses, et päästab maailma. Vähemalt on selline autori konstrueeritud narratiiv.
Ted Hall suri 1999. aastal, ilma et tema süüd oleks suudetud tõestada. Mida see tõestamine oleks kaasa toonud, on teada Julius ja Ethel Rosenbergi kaasusest, kes saadeti 1953. aastal reetmise eest elektritoolile paranoiaajale kohaste fanfaarihelide saatel. Seegi sündmus on „Kaastundlikus spioonis” õõvastavate kaadritega kajastatud.
Nagu öeldud, esitab James narratiivi, mille kohaselt soovis Ted Hall päästa maailma ja oli valmis minema selle nimel surma (või vähemalt pikaks ajaks trellide taha). Režissöör laseb seda ülipõnevat ja vastuokslikku lugu jutustada Tedi naisel Joanil. Seeläbi saab spiooniloost soe armastuselugu. Ted ja tema surmapatust teadlik Joan jätavad vaatajale sümpaatse, inimliku mulje, mis arvatagi seab režissööri olukorda, kus need ameeriklased, kes suhtuvad reetmisse nulltolerantsiga, nõuavad ka tema skalpi. Dokifestivalid suhtuvad üldiselt soosivalt nõrgematele või vaigistatutele hääle andmisse — nii esilinastus „Kaastundlik spioon” sel aastal Veneetsias ja osales „ IDFAl” „meistrite” kategoorias.
Samasse, ebamugava tõe väljaütlemise rubriiki kuulub ka selle aasta „IDFA” avafilm „Kõik, mida sa näed” („All You See”). Režissöör Niki Padidar, kes seitsmeaastaselt kolis Iraanist Hollandisse, toob ekraanile immigrantide kogemused uuel kodumaal. Lühidalt kokku võttes: vaatamata Hollandi ühiskonna justkui kõrgelt arenenud sallivusele võõraste vastu, ei võeta teistsuguse kultuuritaustaga inimesi omaks.
Ekraanil jagavad oma mõtteid kolm tüdrukut, samuti üks Somaalia päritolu naine, kes on kakskümmend viis aastat Hollandis elanud, lõpetanud ülikooli ja töötab moodsas kollektiivis. Kuna tegemist on tumedanahalise kräsupeaga, kostitatakse teda tänavatel väsimatult selliste küsimuste ja kommentaaridega, nagu: kas sa kammid ka, kas sa päevitad ka, teist ei saa aru, kas te olete puhas, kas sa räägid hollandi keelt, kas sa oled ümber lõigatud, jne. Ta rääkis filmis loo, kuidas üks tema töökaaslane tihkus nutta ja teine seletas, et Fred on surnud. Kes on Fred, ei selgitatud. Arvata võis, et kass või madu. Naine möönis, et tal puudub selliste probleemide puhul kaastunne, kuna ta on näinud oma lähedaste vägivaldset surma. Kultuurikogemused on erinevad.
Filmile on ehitatud stuudiodekoratsioon, neli kõrvuti asetsevat tuba, milles tegutsevad tegelased on justkui loomaaiaasukad, keda saab pileti eest vahtida. Kuigi autor ise ekraanile ei ilmu, esitab ta oma mõtteid jutustaja tekstina, samuti näeme koduvideost tema vanaisa maja Iraanis, millega seostub helge lapsepõlv. Kogu käsitlus on ilmselgelt autori enda läbielatud kogemuste projektsioon. Padidar on tunnistanud, et tal on palju sõpru ja perekond, aga talle tuletatakse pidevalt meelde, et ta ei kuulu siia.
Filmile järgnenud küsimuste ja vastuste voorus küsis üks vaataja: „Te olete saanud Hollandis hariduse ja režissööri elukutse. Lõputiitritest oli näha, et seda filmi toetasid Hollandi fondid. Kas selles kontekstis on ikka õige näidata asju nii mustalt?” Autor vastas, et ta ei näita mustalt, vaid esitab teistsuguseid seisukohti. Kõnekas küsimus igal juhul.
Isiklikud filmid on siirad
Minu eriline huvi kuulub isiklikele filmidele, filmidele, milles autor astub ise ekraanile ja muutub teose lahutamatuks osaks. Tänapäeval on valdav arusaam, et autor konstrueerib loo, isegi siis, kui see on filmitud vaatlevas stiilis. Autori positsioon peaks igal juhul vaatajatele aimuma, vastasel korral on tegemist juhusliku kogumi elulise materjaliga. Ja kui esitada seisukoht, siis tuleb selle eest ka vastutada. Üks viis autori positsiooni jõulisemalt kehtestada ja vastutuse kontuure teravamaks timmida on autori selgesõnaline asumine filmi tegelase rolli. See lisab peaaegu kindlasti intiimsust ja loodetavasti ka usaldusväärsust, sest luust ja lihast autor ise viibib sündmuste keskel ja mõjutab neid nii nagu teisedki filmi tegelased. Siin on ka omad ohud, näiteks kui autor laotab oma saladused kogu ilus vaataja ette, kuid teeb seda kaalutletult, näideldes kaamera ees siirust. Sellisel juhul näeb vaataja selle kohe läbi ja distantseerub. Oluline on mõista, kas autori isiku „segamine” loosse annab sellele mingi uue hingamise võrreldes sellega, kui seda poleks tehtud.
Valisin rahvusvahelisest võistlusprogrammist välja kaks filmi, milles autor oli ise ka ekraanitegelane. Mul oli õnnelik käsi, sest üks neist sai parima filmi, teine parima režii preemia. Kui ühe puhul oli autor vahetu tegelane sündmustes, siis teise puhul otseselt mitte ja ma pole siiani kindel, kas film oleks kaotanud, kui seda ei oleks konstrueeritud autorikesksena.
Räägin esmalt rahvusvahelise võistlusprogrammi parima filmi auhinna võitnud taani režissööri Lea Globi dokumentaalfilmist „Apolonia, Apolonia”. Filmi peategelane on poola-taani-prantsuse päritolu figuratiivmaalija Apolonia Sokol. Siis, kui Glob kolmteist aastat tagasi Apoloniat ülikooli projekti raames filmima hakkas, oli too alles teismeline, kes elas Pariisi underground-teatris koos oma prantslasest isa, valgevenelasest ema ja suure hulga boheemlike tegelastega. Selles vabameelses seltskonnas arenes tüdrukul soov saada kunstnikuks. Ta pääses Pariisi prestiižsesse Académie des Beaux-Arts’i ja asus õppima figuratiivmaali. Paralleelselt kunstnikuteega kulgeb filmis tema naiseks saamise ja seksuaalse eneseavastamise protsess. Tüdruku sees on tohutu vedru, mis tõukab teda saama üha paremaks, kõige paremaks.
Olla tõeline kunstnik on üks selle filmi tähtsamaid teemasid. Feministlik kunstnik. Mida see tähendab? Kuidas saada kinnitust, et sa oled andekas, et see, mida sa teed, on kunst? Pidev kõhklemine põhjustab vaimset pinget ja tagasilööke. Apolonia võitles oma positsiooni eest tähesüsteemis ennastsalgavalt. Glob filmis seda kannatlikult pikki aastaid.
Kõige grotesksem on episood, kus Apolonia sõlmib orjastava lepingu ameerika kunstikoguja Stefan Simchowitziga. Ta peab raha nimel maalima kõvasti rohkem, kui suudab, kümme suuremõõdulist õlimaali kuus tavapärase nelja asemel. See tõmbab noore kunstniku täiesti tühjaks. Kahjuks jääb ka kommertsedu tulemata. Kriitikud ütlevad, et inimestel tema maalidel puudub elu. Noore naise viimanegi enesekindlus kipub kaduma.
„Apolonia, Apolonia” maailma esilinastusel oli kohal ka filmi peategelane Apolonia Sokol (kübaraga), kes tänas režissöör Lea Globi visaduse eest teha filmi kolmteist aastat. Siitpeale tuleb mõlemal naisel oma eluga ilma teineteiseta hakkama saada.
Riho Västriku foto
Aga tänaseks on Apolonia ennast tõestanud. Näituste ja galeriide nimekiri, kus ta on esinenud, on muljetavaldav. Ise on ta öelnud: „Kunst ei ole olnud ega ole ka praegu naistele alati kättesaadav. Kui vaadata lääne kunstiajalugu, siis on naisi kujutatud peamiselt seksuaalobjektide või allegooriliste sümbolitena mehe vaatenurgast. Olles ise naine, ei maali ma naisi kui „naiskehasid” või seksuaalobjekte, vaid rohkem kui inimesi, kellega ma samastun.”
Teine oluline liin filmis on inimsuhted. Apolonia ellu ilmub radikaalfeministliku liikumise FEMEN liige, ukrainlane Oksana Šatško, kes sai 2013. aastal Prantsusmaal poliitilise varjupaiga. Oksanast saab Apolonia muusa ja partner. Kahjuks ei kulge Oksana elu nii, nagu ta sooviks, vaimne koorem muutub talumatuks ja ta võtab 2018. aastal endalt elu.
Kõik see juhtub tegelastega, kel vanust alla kolmekümne aasta. Režissöör oli neist mõned aastad vanem ja tõenäoliselt tundis tüdrukute ees teatavat vastutust. Filmi ilmub režissöör kui tegelane. Me näeme teda hingamisaparaadi all teadvuseta olekus. Äsjane sünnitus on olnud ränk, käib võitlus Globi elu eest, ees ootavad lugematud operatsioonid. Režissööri sõnul sündis sellest isiklikust kogemusest otsus muuta film universaalsemaks, kunstniku portreest dokumentaalfilmiks naistest, kellel on erinev elusaatus.
Nagu eelnevalt märkisin, pole ma päris veendunud, et see konstruktsioon lõpuni töötas, aga ilmselt ei teinud see filmile ka kahju. Peategelane oli nii värvikas, nii selge ambitsiooniga ja samas nii impulsiivne, et vaataja istub igal juhul ligi kaks tundi nagu sütel. Lisaks veel Šatško traagiline kõrvalliin ja kapaga moodsat kunsti.
Mis puutub aga filmi „Palju kära suremise pärast” („Much Ado About Dying”), mis võitis parima režii preemia, siis seal ei tekita Simon Chambersi tegutsemine samaaegselt režissööri ja ühe peategelasena mingit küsimust. Chambers viibis Indias, et oma elu uuele rajale suunata, kui talle hakkas helistama tema onu David, kes rääkis, et hakkab vist surema. Chambers otsustas loobuda oma isiklikest plaanidest ja sõitis Londonisse, et sureval onul silma peal hoida. Ootamatult oma onu hooldajaks saanud, otsustas ta hakata nende omavahelist suhtlust dokumenteerima.
„IDFA 2022” parima režii preemia võitja „Palju kära suremise pärast”. Režissöör Simon Chambersi surev onu.
Teemat oli. Onu David on tõeline draamakunn, iseteadev, pretensioonikas, kuid samas ka artistlik, särav tüüp, kes esitab alailma katkendeid Shakespeare’i loomingust. Tema kodu on täis tuubitud tarbetut kola, erinevate virnade vahel saab liikuda vaid külg ees. Midagi ära visata ei tohi. Ta toitub konservidest, mida on varutud mitmeks aastaks. Maja on täis erinevaid, käepäraselt parandatud elektrisoojendajaid.
Chambersi katsed onu eluviisi või elukohta „mõistlikult” ümber kujundada põrkuvad otsekui vastu seina ja toovad kaasa teineteise kallal näägutamise. Küllap tuttav olukord paljudele, kes on oma vananevaid lähedasi aidata üritanud. Aja jooksul selgub, et ekstsentrilisel Davidil polegi plaanis surema hakata, vähemalt mitte esialgu. Ta naudib täiega oma elu just sellisena, nagu see on. See, et ta on suutnud vennapoja „ära rääkida”, üksnes lisab naudingut. Publik on garanteeritud. Raevukalt, tihti (pool)alasti Shakespeare’i monolooge lugedes tunneb ta end omas elemendis.
Publikut on aga veelgi, nimelt naaberkorteris elav poolakatest abielupaar, kes Davidit hooldab ja kellel on lootus pärida mehe maisest varast üht-teist (kui mitte kõik). Ka selle teemaga peab Chambers tegelema. Nii nagu ka müstilise noormehe Rodrigoga, kes on kunagi onu Davidit hooldanud ja kellele David regulaarselt kopsakaid rahaülekandeid teeb.
Siis läheb keerulisemaks: üks paljudest vigastest elektrisoojendajatest paneb maja põlema. Kõik hävib ja David tuleb paigutada hooldekodusse. Kodu ja tulevikulootuseta jäänud poolakad kolivad tagasi kodumaale. Rodrigol kästakse vanamehe ärakasutamine lõpetada. Siitpeale hakkavad endast teravamalt märku andma ka mitmed haigused, millega seoses kasvab vanamehe jonn arstide ettekirjutuste järgimisel. See kiirendab haiguste kulgu, kuid lisab ka Davidile trotsi asju omamoodi teha.
Chambersi dokumentaalfilmis võib leida palju sarnasusi kahe Oscariga pärjatud Florian Zelleri mängufilmiga „Isa,” mida ETV hiljuti näitas. Isegi asjade peitmine/kaotamine oli olemas. Vahe on eelkõige selles, et üks valmis näidendi ekraniseeringuna, teise ekraniseeris elu. Suremise lugu on tegelikult elu lugu, inimeseks olemise lugu. Režissöör on osa sellest loost. Ta näib ekraanil ja autoritekstis siiras. Tragikoomilised stseenid Chambersi filmis panevad vaataja ühtaegu nii nutma kui naerma. Meeleheitel Chambers ütleb muu hulgas, et soovis mingil hetkel, et onu oleks oma lubaduse teoks teinud ja ära surnud. See ei peata teda järgmisel korral uuesti kell kaks öösel taksoga onu juurde kihutamast, kui surm väidetavalt taas „uksele koputab”. Lõpuks saab surm Davidi siiski kätte. Viis aastat hiljem, kui ta on selle arvatavast tulekust vennapojale kuulutanud.
IDFA 2022 parima režii preemia võitja Simon Chambers („Palju kära suremise pärast”).
Riho Västriku foto
Chambersi dokil on mitu omadust, mis teevad sellest hea filmi: vastuoluline ja karismaatiline peategelane; hea lugu, mille märksõnadeks on „elu”, „surm”, „armastus”, „üksildus”; siiras autor, kes on üksiti teine peategelane. Publikul on sellise looga lihtne samastuda, sest emotsioonid on ehedad. Tundub lollikindel skeem hea filmi lavastamiseks, aga nagu ma ütlesin, selle ekraniseeringu käivitas elu ise. Chambers haaras võimalusest ja tegi režiiliselt ja kinematograafiliselt õigeid valikuid. Keegi teine ei oleks saanud teha täpselt samasugust filmi.
Huvitav, et olles vaadanud ära nii „Apolonia, Apolonia” kui „Palju kära suremise pärast”, mõtlesin, et olen vist näinud selle aasta võidufilme. Nädal aega hiljem avalikustatud žürii otsus kinnitaski seda. Siit oleks kiusatus teha järeldus, et hea filmi tunneb ära igaüks. Kahjuks ma tean, et see pole alati tõsi.
Kommentaar:
1 Ksenija Ohhapkina „Tule tagasi vabana” võitis 2016. aastal keskmise pikkusega dokkide kategoorias žürii eripreemia, 2019. aastal aga linastus tema „Surematu” festivalide paremiku programmis. Mõlemad filmid tootis OÜ Vesilind. 2016. aastal oli võistlusprogrammis ka Audrius Stonyse „Naine ja liustik”, mille kaastootja oli Vesilind.
