ENN SÄDE FOTOALBUM 23. Olav Neulandi „Tuulte pesa”. Kerge sissejuhatus ja talverõõmud 1

Jutuks oleva mängufilmi tööpealkiri oli pikka aega „Võõras”, võinuks ehk tõlkida ka kui „Tulnukas”. Uue, iseenesest täpsema pealkirja „Tuulte pesa” annab filmile kevadel 1979 toimetaja Enn Rekkor, puhudes aga sellega tuult tiibadesse eesti filmimetsa tuulelembusele. Sest vaadake korraks seda toredat filmide nimekirja: „Tuuline rand”, „Tuul”, „Tuulepealsed leelod”, „Tuulealused”, „Muutuste tuul”, „Tuul kõnnib seljataga”, „Jüri — see mulk ehk mis tuul müürile…”, „Linnutee tuuled”, „Tuulte tahutud maa”, „Tuulevaikus”, „Tuulepealne maa”, „Seitsme tuule käes”. Ja seal tuulab neid veelgi!

Enn Rekkor on äsja tõusnud Tallinnfilmi mängufilmide peatoimetajaks. Muidugi on ta täis ambitsioone, see minu noorem nimekaim. Ning kuna ta on hoidnud Neulandil silma peal, kutsub ta poisi Telefilmist Tallinnfilmi, pakkudes täisfilmi tegemist. Nii ometi ei tehta! Neulandil pole täit filmiharidustki, pealegi ootavad uksel juba teised tulevased klassikud. Igatahes film käivitub, operaatoriks Arvo Iho, sama auahne poiss nagu Olavgi. Nad pole koos enne töötanud, aga kõrvalt vaadates paistab neil hästi klappivat, peaaegu ühevanused mehed. Mina satun helimehena sinna kampa tänu pikemale koostööle Olaviga, aga et lõpetan ise parajasti oma esimest dokfilmi režissöörina, jään alguspäevadest eemale. Tõsi, näitlejaproovidel paviljonis olen siiski enamasti kohal. Võtteplatsi valivad nad kaugele pärapõrgusse, kuhugi Haanja metsadesse (eemale ülemustest?). Üks tühjaks jäänud Tallikese-Saare talu, mida juurdeehitustega tublisti täiendatakse, kena Salujärv üsna õõtsuva veetasemega, sest see on paisjärv. Filmis paneme talule siiski Mahtjamäe nime, ümbritseva Mahtja küla järgi. Imeilus südasuvine maastik, aga oh häda! Kui kätte jõuab 1978. aasta erakordselt vihmane sügis, osutuvad tallu viivad metsateed põhjatuks. Tallinnfilmi rasked masinad upuvad porri… Ja siis raksatab talv oma kolmekümneste miinuskraadide ja meetriste lumehangedega. Just siis maandun mina Mahtjamäele ja otsekui Oskar Lutsul„…olid tunnid juba alanud”. Noored lõvid Neuland ja Iho on selleks ajaks pöördesse ajanud vanad tegijad, autojuhid ja valgustajad, kes kirjutavad Tallinnfilmi direktorile kaebekirju stiilis „Nii filmi ei tehta!!! ”. Sest kujutage ette, nad nõuavad meilt vaata et kümnetunniseid võttepäevi. Tegelikult seisavad rasked autod peaaegu terve päeva kohal, võtted on ülimalt lokaalsed… Et võtterühma tuumik rabeleb kui tummad leilis ega säästa ei ennast ega näitlejaid, ei tule arvesse. Aga päevaplaanid ju kärisevad igast nurgast. Tõsi, pärast filmi valmimist tuleb autojuhtide brigadir Olavi juurde, tänab hea filmi eest ja vabandab. Aus mees ikkagi.

Kauge ja raskesti juurdepääsetav võtteplats teeb ka näitlejate elu uskumatult keeruliseks. Peaosatäitjal Rudolf Allaberdil on Tallinnas teatris mitu suurt tükki õhtuti mängida ja nii ta liugleb klaassiledal maanteel stuudio mikrobussiga, peaaegu 300 kilomeetrit ja 30 kilomeetrit tunnis, sest naelkummid on veel tundmatu asi. Katsub bussis magada: hommikul proov, õhtul etendus ja tagasi Haanjasse. Hea, kui ollakse noor.

Enamik meist elab Võrus, sestap on kodutee lühem, ehkki alatasa tuleb lumme kinni jäänud bussi välja lükata või kraavisõidu korral käia abi otsimas. Mõni päev tuleb oodata, kuni metsamehed mootorsaagidega lume raskuse all teele vajunud kased maha saevad. Kohalik kütus — puskar — on saadaval ühes salakohas, mis jääb metsatee äärde; hüüame seda vist San Marinoks. Kel väga vaja, leiab sealt abi.

Tähtis on mitte haigeks jääda. Operaatorite bussis, millega minagi liigun, on üleval võrgus pudel vängelt kange pipraviinaga, suisa kaunad ujuvad. Üks teelusikatäis vahest? Ja keegi ei haigestu! See pudel peab terve talvise ekspeditsiooni vastu.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist