PERSONA GRATA MARCEL JOHANNES KITS
Veebruar, 2023
Marcel Johannes Kits jaanuaris 2023.
Harri Rospu fotod
Marcel Johannes Kitsel on selja taga erakordne aasta. Kuninganna Elisabethi konkursi III koht, kontserdituur Belgia Rahvusorkestri ning Eesti Festivaliorkestri ja Paavo Järviga, debüüt Berliini Filharmoonias ja elu esimene, kahenädalane puhkus. 5. jaanuaril 2023 pärjati tšellist Marcel Johannes Kits Eesti Rahvusringhäälingu aasta muusiku tiitliga. Kohtume kaks õhtut pärast pidulikku kontserti. Kell läheneb kümnele.
Kas kell on praegu palju või vähe?
Ma just lõpetasin harjutamise. Ütleme nii, et kui mul oleks võimalus, siis ma harjutaksin veel. Ma olen pigem selline hilisõhtune harjutaja, kuigi sel aastal olen hakanud mõtlema rohkem oma tervisele, ka vaimsele tervisele. Kõigele, mis seostub esinemiste ja tippvormiga. Olen õppinud puhkama ja vabu päevi võtma. Näiteks püüan vahepeal olla hommikuinimene, süüa tervislikumalt ja juua teed. Mulle tundub järjest rohkem, et hea vormi ja ettevalmistuse jaoks on seda vaja. Sel perioodil, kui ma tõesti ainult harjutan, alustan hommikut nii, et panen kohvivee keema ja käin duši all. Sõltub sellest, kus ma viibin: kui kodus, siis hakkan kohe harjutama ja joon kohvi kõrvale. Esimese pausi ajal söön hommikust ja siis harjutan ühe-kaheni. Pärast lõunat paistab, kas harjutan veel või on vaja mõni muu asi teha. Olen hakanud otsima tegevusi, mis mind harjutamise kõrval elusana hoiavad ja inspireerivad. Ma olen lõpuks ometi hakanud rohkem raamatuid lugema. Mul tekkis selle Belgia tuuri ajal (kuninganna Elisabethi konkursi laureaadid andsid kuus kontserti Belgia Rahvusorkestriga) esimest korda vajadus muusikavälise inspiratsiooni järele. Sain aru, miks on vaja käia kontserdil või kunstimuuseumis, lugeda raamatuid, laiendada silmaringi, jalutada ja mõelda.
Räägi sellest lähemalt!
Ma toon näite. Mul oli Belgia tuuri ajal esmakordne kogemus mängida kuus korda järjest Schumanni Tšellokontserti. Esimene kord oli põnev, teine kord oli ka põnev, aga kui kuus päeva järjest sama lugu mängida, siis sa varem või hiljem harjud sellega ja tekib rutiin. Mul ei olnud üldse aega loo kallal tööd teha. Kogu vaba aeg oli selleks, et süüa või magada. Ja siis ma sain aru, et on vaja leida need hetked, mil sa loksutad oma loomingulist poolt ja satud millestki õhinasse. Siis on suurem isu mängida ja tekib spontaanselt rohkem mõtteid. Tiheda graafiku juures on hästi oluline see, et ei tekiks rutiini, ja selleks peab oskama laval spontaanne ja värske olla. Selleks omakorda on vaja inspiratsiooni, elamust, mis sind elusana hoiab. Iga kontserti peaks mängima nii, nagu see oleks esimene või viimane kord.
Sa oled siis sellest peale teadlikult muusikavälist inspiratsiooni otsinud?
Jah, ma olen üritanud seda teadlikult rohkem teha. See kõlab naljakalt, aga ma olen aru saanud, mis laval loeb. Ma olen regulaarselt konkurssidel käinud ja tean, et see paratamatult seab mingisugused raamid. Just selles osas, mida teha või mida mitte. Nüüd ma nägin, et kuninganna Elisabethi konkursil ei oodatud mingeid raame, seal võitsid loomingulisus, musikaalsus ja mitmekülgsus. Võite vaadata võitja mängu, siis näete! Seal otsiti päris kunstnikku. See on ju see, mis laval loeb. Kui me räägime suurtest muusikutest, siis nimetame tavaliselt ikka Martha Argerichi või Yo-Yo Mad. Ja see, mis neid ühendab, ongi see, et nad on läbi ja lõhki suured kunstnikud.
Ja kas pole ka nii, et kui artist ei võlu oma isiksuse ja loomingulisusega, mainitakse tema head tehnikat?
Jah, täiesti tõsi. Hea tehnika on eeldus, ilma selleta ei saa, aga ma sain konkursil mängides aru, et see, mida ma teen, ei ole tegelikult piisav. Ma ei lähe vajalikul määral süvitsi asjadesse. Konkursile järgnenud kontsertidel ma tundsin, et ainus, mida minult oodatakse ning mida nõutakse ja ihaldatakse, ongi see, millest ma just aru sain ja millega ma veel tegelema pean. Olen hakanud oma tehnilisi oskusi rohkem usaldama ja julgen seetõttu nendest vähem hoolida. See on hästi oluline periood mu elus.
Sa ütlesid, et kuninganna Elisabethi konkurss jäi sinu viimaseks. Milliseid muutusi toob kaasa konkurssidest loobumine? On see uue elu algus?
Jah, eks ta natuke ole uue elu algus. Ma mõtlesin kaua selle üle, kas teha veel konkursse, sest see on olnud osa mu elust. Lõpuks jõudsin alati ühe ja sama argumendi juurde: isegi siis, kui konkursi võit annab mulle karjääri mõttes palju võimalusi, jääb mul vähe vabadust kunstiliseks arenguks. Seepärast olen ma jõudnud järeldusele, et praegu on mul kõige rohkem vaja muusikuna areneda, teha seda, mida ma tahan, ning leida oma hääl ja tee.
Kuidas sa seda oma hääle leidmise teekonda ette kujutad?
See peab kuidagi loomulikult välja kujunema. Ma ei mõtle otseselt selle peale, milline mu mäng võiks olla, pigem keskendun sellele, et tegelda muusikaga süvitsi. Mõelda sellele, mida ma teosest ise arvan, mida ma selles näen ja mida sellega öelda tahan. See on praegu see, millega ma ilmselt peaksin tegelema. Ja konkurss seab ju ka repertuaaripiirid. Ma ei taha enam mängida kogu aeg neid tüüpilisi lugusid.
Ovatsioonid, kontserdid täissaalidele, konkursside võidud. Kui palju on nende õnnelike hetkede kõrval sügavaid auke?
Seda ei ole, et pilli järele ei tahaks haarata, aga muidugi, neid auke on. Ma oskan frustratsiooni tegelikult hästi ignoreerida ja naiivselt edasi elada. Samas kuklaga ma ikkagi tean, et suvel, pärast konkurssi olid inimestel seoses minuga eriti suured ootused. Ühe kontserdi reklaamis oli isegi lause „Tippvormis Marcel tuleb näitab parimat mängu”, aga see „parim mäng” oli looga, mida mul oli aega üles soojendada kümme päeva, kuigi oleksin tahtnud seda vähemalt kuu aega teha. Ja siis pean seal suurt kunsti näitama! Tegelikult ma tahaksingi jõuda selleni, et oleksin rohkemate kontsertidega rahul. Ma ei hakka ütlema, kui paljudega ma rahul olen ja paljudega mitte, aga ikkagi tuleb ette neid hetki, kui on tunne, et ma ei oska pilli mängida ja olen keskpärane muusik. Eks endale tundu alati hullem, kui tegelikult on, aga mul on mingi latt ja kui ma selleni ei küüni, siis vahet pole, mis teised arvavad, ma ikkagi ei pruugi õnnelik olla.
Aga kui sul on tunne, et latt on liiga kõrgel ja sa ei suuda sellest üle hüpata, siis mis sind aitab?
Võib-olla on see loomupärane anne, et ma võin end mõned tunnid väga kehvasti tunda, aga suudan üldiselt alati jääda kuidagi naljakalt optimistlikuks. Aga kui on ikkagi olukord, millega ma rahul ei ole, siis hakkan tõsiselt mõtlema, mida teha, et edaspidi midagi sellist ei korduks või et asjad läheksid paremaks.
Kuidas sa muusiku elukutse juurde käiva üksindusega hakkama saad? Kas seda kompenseerivad need õhtud, mil esined täissaalidele?
Ma ei ole kunagi mõelnud, et see kompenseeriks, aga äkki tõesti? Mul ei ole kunagi üksi olemisega suurt probleemi olnud. Ma ei saa öelda, et see üldse teema ei oleks, aga üksinduse vastu on teatud nipid: muusika kuulamine, lugemine, lähedastega suhtlemine, jalutamine.
Mida oli sul vaja, et puhkama õppida?
Ühel hetkel käis klõks. Sain inspiratsiooni mõnelt sõbralt ja kolleegilt. Enne konkurssi olin väga kehv puhkaja. Ma olen ikka täielik töönarkomaan olnud. Nüüd olen teadlikult vabu päevi võtnud. Suvel näiteks võtsin kaks nädalat täiesti vabaks — ma pole kunagi sellist asja teinud. Ma ei puutunud kaks nädalat pilli ja mitte ühtegi kohustust mul ei olnud, nii et see oli üks parimaid aegu üldse. Need kaks nädalat olid erilised, oli meeletu pingelangus. Mul olid seljataga konkurss ja konkursiks ettevalmistamine, mis algas juba 2021. aasta oktoobris, Belgia tuur, Eesti kontserdid — ma sain lõpuks sellest kõigest hingata. See oli suur vabanemine. Sain esimest korda elus teha täpselt seda, mida ma tahan, ja seda ma nautisingi. Käisin palju sõpradega väljas, magasin. Vahepeal käisin maal. Hästi mõnus aeg oli.
Sa olid seitsmeteistkümnene, kui võitsid telekonkursi „Klassikatähed”. Tippinterpreediks kujunemine toimub avaliku tähelepanu all. Millise koorma see sinu õlgadele on pannud?
Mul on alati olnud tunne, et tegelikult on Eestis ennast raskem tõestada. Mulle on jäänud mulje, et siin kuidagi oodatakse eriti palju. Vähemalt minult. Ja mulle endale tundub, et ma ei ole alati nendele ootustele vastanud, või on see niipidi, et mulle tundub, et inimesed ootavad minult mingit teatud taset, aga ma ise tunnen, et ma ei ole selle tasemeni jõudnud. Ja nüüd see tiitel (Eesti Rahvusringhäälingu aasta muusik 2022), mis ma sain. Ma püüan mitte liiga palju nendele ootustele mõelda, aga selge see, et inimesed tulevad tahes-tahtmata kuulama, kuidas see aasta muusik siis mängib.
Ja tulevadki.
Õudne ju! Ma eelistan tegelikult anda kontserti, kus seda ootust ei ole. Sellepärast on mul tihtipeale välismaal esinedes vähem pinget. Seal on vähem ootusi ja ma mängin kohati paremini. Aga see tuntus on… Ei saa salata, et teatud piirini mulle tuntus meeldib, aga ma olen täheldanud, et idee tuntusest on ahvatlevam kui asi ise. Kui see kõik on käes ja seda on hästi palju, siis tuleb piir ette, rohkem ei taha. Natuke on tore, kui inimesed tänaval ära tunnevad, aga pikas perspektiivis tahaks normaalset elu elada. Sellist, kus ei peaks mõtlema sellele, et kõik on sunnitud sulle aasta muusiku tiitli puhul õnne soovima.
Sa oled kümme aastat meedia huviorbiidis olnud. Kui sa sellele ajale tagasi vaatad, siis kui teadlikult sa oled meediat ära kasutanud? Kas need sammud on olnud kuidagi kalkuleeritud?
Minu meediaga suhestumine on tegelikult väga lihtne: ma lihtsalt ütlen jah igale intervjuule, mõne erandiga võib-olla. Ma ei ole veel jõudnud selleni, et näeksin põhjust intervjuust ära öelda. Või kui, siis vaid sellepärast, et aeg ei klapi. Mingisugust strateegiat mul küll kunagi pole olnud. Ma ei ole ennast ise kunagi meediale pakkunud, aga minu meelest ei ole intervjuude andmine otseselt halb ega vale. See, kui klassikaline muusika või klassikalised muusikud saavad peavoolumeedias tähelepanu, on positiivne nähtus.
Sa oled lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli, aga kõrgharidust läksid kohe pärast gümnaasiumi lõppu omandama Saksamaale. Kas tookord oli asi hariduses või äraminemises üldse?
Oli mõlemat. Ma mäletan, et minu välismaal õppimise plaan tekkis tegelikult aastal 2012, kui mitte varem. Ma käisin Kronbergis kursustel ja tahtsin õppida David Geringase juures, aga selgus, et ta enam ei õpeta. Ma ei teadnud siis, miks on mõistlik välismaal õppida. Mul ei olnud mingit ettekujutust, kui kauaks ma sinna jään. Ma mäletan, et „Klassikatähtede” ajal oli Kalle Randalu see, kes soovitas mul Saksamaale minna. Tagantjärele mõeldes läksin ma sinna eelkõige ikkagi õpetaja pärast. Ja see, et ma nüüd olen nii kaua seal õppinud, on asjade loomulik käik.
Oleksid sa Eestis sellise hariduse saanud?
Ma arvan, et ei. Rahvusvaheliselt on praegu niimoodi välja kujunenud, et Saksamaa lihtsalt on see koht, kuhu on koondunud maailma kõige paremad õpilased ja õpetajad. See algab juba kultuurilisest taustast — neil on Beethoven, Brahms ja Bach… Sellepärast on hariduse mõttes tšellistile Saksamaa erakordselt hea. Seal on tõesti ülihead õpetajad, lisaks inspireeriv keskkond. Ma üldse ei väida, et Saksa ülikoolid on tingimata paremad kui Eesti omad. Ka seal on klasse, kus on kohutava tasemega mängijaid, ja ei ole nii, et kõik õpetajad on head. Ainuüksi fakt, et sa õpid välismaal, ei tee sind kuidagi paremaks. Meil Eestis on ka ju häid õpetajaid ja EMTAs on teatud õppeainete tase kadestusväärne.
Mis kuulub ideaalse pilliõpetuse juurde? Kui palju seal on iseharjutamist? Kui palju peab olema juhendamist?
Sõltub muidugi vanusest, aga kõige olulisem on harjutamine ja just noorena harjutamine. Üks tähtsamaid asju on ikkagi see, et oleksid harjutamisvõimalused. Kui neid ei ole, siis me ei saa rääkida heast õpetajast või millestki muust. Kui häid harjutamisvõimalusi ei ole, siis ei ole lootust. Meil Tallinna Muusikakeskkoolis olid väga head harjutamisvõimalused ja ma loodan, et MUBAs on ka. Aga mis teeb heast õpetajast hea õpetaja… Ideaalne olukord on see, kui õpilane ja õpetaja on motiveeritud ning õpetajal on õpilase jaoks aega. See peab mingis mõttes ikkagi olema koostöö. Muidugi pole need rollid võrdsed, aga hea õpetaja, nagu näiteks Laine Leichter, peab individuaalselt lähenema ja õpetama vastavalt õpilase vajadustele. Ja mis on veel oluline ning milles isegi head õpetajad eksivad — ei tohi oma muusikalisi eelistusi liigselt peale suruda. Minu meelest ei suunata sageli õpilast piisavalt ise mõtlema ja lahendusi leidma. Õpetaja saab pöörata tähelepanu sellele, mis on muusikas oluline, kuidas muusikat kujundada, ja õpetama õpilasele, kuidas selle põhjal iseseisvalt otsuseid vastu võtta. Tehniline õpetus, heliredelid, etüüdid, on ka oluline ning näiteks tooni- ja intonatsioonikvaliteedi osas peab olema kompromissitu.
Kas sa ise näeksid ennast kunagi õpetajana?
Jah, kindlasti. Mulle meeldib õpetada. Ma olen väikseid kursusi ja eratunde andnud. See tundub õige asi, anda edasi seda, mis ma olen õppinud. Ma tunnen, et mul on õpetajatega väga vedanud ja et oleks egoistlik kõik ainult enda teada jätta.
Ütlesid, et Berliinis on hea elada vabakutselise muusikuna.
Sõltub, millist vabakutselise elu tahta, aga minu olukorras on oluline olla seal. Mitte ainult Berliinis, vaid üldse Saksamaal. Seal on nii palju muusikuid ja kontakte. Sellisel tundlikul ja olulisel perioodi nagu praegu on seal olemine hästi vajalik. Ja mitte ainult kontaktide pärast, vaid ka see on omaette luksus, et saab näiteks Berliini Filharmoonikuid kuulamas käia. See on puhtalt muusikuks olemise puhul teatud perioodil hädavajalik. Aga ma ei saa öelda, et just Berliinis või Saksamaal viibimine mõjutaks kuidagi inimeseks olemist.
Millal muusik valmis saab?
Õnneks ei saa ta kunagi valmis. Muusikuna kasvatakse elu lõpuni. Kui kuulata tippmängijate salvestusi, siis võib ju tunduda, et see salvestus on perfektne — et see on valmis muusik! Aga tema ise on teinud selle salvestuse võib-olla viis aastat tagasi, kuulab seda ja tunneb siiralt, et ta ei ole nõus sellega, et ta mängib praegu hoopis teistmoodi. Kuna elu on pidevas muutumises, siis ei ole võimalik, et muusikas saaks olla kunagi valmis. Kui elu jääks seisma, jääks vaakumisse, siis oleks muusik valmis. Kui muusik arvab, et ta on valmis, on see ohtlik märk rutiini tekkimisest. Musitseerimine on nagu elu peegeldus, see ei saa kunagi valmis.
Nii et sinu parimad kontserdid on alati ees?
Jah, ma kindlasti mõtlen nii. Ma püüan kogu aeg paremaks saada.
Vestelnud LISETE VELT
