NUKRAVÕITU SISSEVAADE LOOMEINIMESE ELLU

Kaupo Kruusiaugu portreefilm Maria Faustist

IVO HEINLOO

Dokumentaalfilm „Machina Faust”. Režissöör, stsenarist ja peaprodutsent: Kaupo Kruusiauk. Operaatorid: Erik Põllumaa ja Kaupo Kruusiauk. Helirežissöör: Mart Keller-Otsa. FLO Film, Eesti, 2022, 78 min. Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmi auhind (Eesti)  „Neitsi Maali” 2022; 2022. aasta parim eesti film.

Ainus, mis mind erutab, on muusika…

„Ainus, mis mind erutab, on muusika,” ütleb Maria Faust Kaupo Kruusiaugu avameelses ja mõtlemapanevas dokumentaalfilmis. Muusikast endast, selle valmimise protsessist ja muusiku tööst filmis küll väga palju juttu ei ole. Tüüpküsimusi, nagu „Millal esimest korda saksofoni kätte võtsid?”, ei esitata. See film räägib muust ja inimlikus plaanis palju olulisemast. Kruusiauk portreteerib Maria Fausti kui äärmiselt kompleksset ja tundlikku loomeinimest. Aga kuidas saakski üks loominguga, eneseväljendusega tegelev inimene mitte olla tundlik?

Pean ütlema, et filmist „Machina Faust” kirjutamine ei ole minu jaoks lihtne ülesanne. Olen ikka arvanud, et kriitikat peaksid kirjutama need, kel pole olnud mitte mingit isiklikku kontakti autoritega, kelle teoseid nad parasjagu on valitud analüüsima, vaid kes on lihtsalt tavalisest laiema silmaringi ja mäluga, üldistamisvõimelised kultuuritarbijad. Maria Faustiga olen ma säilitanud aastate jooksul väga sooja kontakti, see sai alguse juba viisteist aastat tagasi, kui ma mõneti juhuse tahtel kohtusin temaga seoses ühe „Jazzkaare” veebiväljaande jaoks mõeldud intervjuuga. Ma võiksin Mariast rääkida isikliku kogemuse põhjal mitmeid lugusid. Kunagi ma kirjutasin, et ta on üks nendest, kelle mõtted kulgevad oma rada ja keda ei huvita see, kas nende tegevus vastab konventsioonidele; et ta on üks neid, kelle jaoks ei ole olemas status quo’d. Maria on läbinisti siiras inimene, kes ei hoia oma tegelikke tundeid vaka all. Kui kasutada klišeed, siis ütleksin, et ta on rikkaliku hingemaailmaga inimene.

Bändikaaslastega filosofeerimas.

Film vaatleb Maria Fausti tegemisi nelja aasta vältel, alates aastast 2019. Sündmused ei ole esitatud päris kronoloogilises järjekorras, mistõttu võivad mõned momendid asjasse vähem pühendatutele ehk veidi ähmaseks jääda. Filmi autor ei hoia oma isikut päris varjus ja on sisse jätnud mõned omalt poolt äärmiselt delikaatselt esitatud küsimused. Vestluse tonaalsusest on täiesti selge, et autori ja filmi peategelase omavaheline läbisaamine on väga hea ja põhineb absoluutsel usaldusel. Mariat näidatakse erinevates olukordades: ansambliga proovi tegemas, plaati salvestamas, kontserti andmas, muusikaauhinda vastu võtmas, koduses miljöös… Kuigi kaadrist käivad läbi ka erinevad auhinnad, mida ta on nii Eestis kui Taanis saanud, siis tundub see kõik teisejärguline. Filmis ei ole näiteks juttu sellest, kuidas Maria Faust Taani sattus või milline oli tema hariduskäik ja elu Eestis enne seda. Niisamuti ei räägita seal Maria kultuurilisest identiteedist, sellest, kellena ta end rohkem tunneb või millise kultuuriruumiga seostab, kui jagab oma elu Eesti, Taani ja USA vahel, olles tegelikult kosmopoliit. Üldse ei ole juttu ka Maria Fausti põnevast päritolust, juurtest, tema esivanematest. Tema lapsepõlvest räägitakse minimaalselt ja seda peamiselt seoses ebameeldivate kogemustega: Mariat ei võetud muusikuna tõsiselt, tema võimeid alahinnati ja seetõttu tundus talle Eestist ära kolimine mingis mõttes loogiline. Teisi muusikuid, sealhulgas Eesti omi, näidatakse filmis väga vähe ja peamiselt ainult seal, kus Maria Faust on oma ansamblitega proovi tegemas. Kui just keegi kahe silma vahele ei jäänud, siis eesti džässmuusikuid ei näinud ma filmis üldse.

Maria ja Ned Ferm.

Peamiselt tundub „Machina Faust” olevat film sellest, kuidas on Mariast saanud just selline inimene, nagu ta on, ning millised tegurid on tema elu kujundanud ja isiksust vorminud. Ka tema eraelu kõige diskreetsemad seigad tuuakse halastamatult päevavalgele. Filmi üks keskmeid on tema mastaapne teos „Maarja missa”, mis on pühendatud osaliselt koduvägivalla ohvritele. Vägivallaga on olnud kokkupuuteid ka Marial endal. Kuna isiklikule elule pööratakse filmis suurt tähelepanu, siis ei saa ka kriitikas sellest rääkimata jätta. Maria räägib palju oma abikaasast, ameeriklasest Ned Fermist, keda filmis ka näidatakse, ja kui on möödunud umbes tund filmi algusest, saab ta lõpuks ka pikemalt sõna. Emotsionaalse ja jõulise Maria kõrval tundub Ferm tagasihoidliku, lihtsa inimesena, kes on küll ka ise muusik, kuid kes hoidub meeleldi Maria varju. Kooselu tegelik dünaamika filmist päriselt ei selgu, aga kui kergelt purjus Ned Ferm istub koos oma naisega õhtul laua taga, siis mõjub see kuidagi nukralt ja tekitab tühjusetunde.

Kaadrid filmist „Machina Faust”.FLO Film, 2022

Kuigi Maria Faust käib päris palju Eestis ja teeb aktiivselt koostööd siinsete muusikutega, on ta teatud mõttes siiski siinse elu kõrvaltvaataja ja tema positsioon meie muusikamaastikul on teistsugune kui siin elavatel inimestel. Võib-olla saab ta endale sellega lubada rohkem vabadust. Ma ei kujuta ette, et ühestki Eestis elavast muusikust saaks teha niisuguse dokumentaalfilmi. Aga Maria Faust ongi ainulaadne isiksus, kelle komplekssuse kirjeldamiseks jääks ka raamatust väheks, rääkimata siis viiest tuhandest tähemärgist. Kindlasti saaks Maria Faustist teha vähemalt veel ühe filmi. Ja natuke helgema. Jään seda ootama.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.