FESTIVAL „JÕULUJAZZ” 2022

TIIT LAUK

2022. aasta „Jõulujazzi” (25. XI — 18. XII) kuueteistkümnest väljareklaamitud kontserdist sai teoks viisteist — Richard Bona kontsert jäi teadaolevalt ära ja peaks toimuma tänavu 4. märtsil. Koosluse See Pole See Trio kontsert asendati aga muusikute haigestumise tõttu Liisi Koiksoni kiiruga kokku pandud kavaga. Täpsuse huvides tuleks mainida, et nüüdseks on „Jazzkaare” tegijad korraldanud kakskümmend seitse „Jõulujazzi” festivali, kuid selle nime all on Eesti Džässifondi initsiatiivil toimunud eelnevalt veel kaks üritust Niguliste muuseum-kontserdisaalis. See üritus oli toona oluliselt väiksem, hõlmates vaid jõulu 1. püha, ja pilet sisaldas ka klaasi kuuma glögi. Toona piirduti kodumaiste tippudega: esinesid Kiigelaulukuuik, Silvi Vrait, Lembit Saarsalu, Priit Bernhardt, Halebop Singers ja Tiit Laugu trio. Aga nüüd tänavuse „Jõulujazzi” juurde.

Kuigi päris jõuludeni oli veel peaaegu kuu aega, tehti ettevalmistusi juba täie hooga: „Jazzkaar” avas oma viieteistkümnest kontserdist koosneva „Jõulujazzi” kontserdisarja juba 25. novembril. Et jõulumeeleolud olid rahvahulgad vallutanud, oli tunda nii Tallinna jõululaadal kui festivali kontserdipaikades, mis olid heatujulist rahvast pilgeni täis.

 

Anett, „Late to the Party”, 25. XI, Vaba Lava

Anett (vokaal), Joonas Mattias Sarapuu (klahvpillid), Johannes Laas (kitarr), Heikko Remmel (bass), Kristjan Mängel (trummid), Mairo Marjamaa (saksofon), Markus Anthony Eermann (saksofon ja flööt), Jason Hunter (trompet ja flüügelhorn) ning Kristina Viktoria Hedman (taustavokaal).

„Jõulujazzi” avakontserdiks oli valitud noore laulja Anetti albumi „Late to the Party” esitluskontsert. Nii repertuaarilt kui ka esituselt oli see siiski rohkem tantsuõhtu. Ka saali põrand oli tantsijaile vabaks jäetud. Kas see nüüd just džässi mõjutustega soul oli, nagu bukletis kirjas, on küsitav. Meelde jäid üldisest mürafoonist välja kostnud huvitavad klahvpillisoolod ja üks saksofonisoolo, mida võis ka džässilikuks nimetada. Kuid eks ole korralikult esitatud tantsurepertuaari ka vaja ja esitustele polnud tõesti midagi ette heita.

 

Janno Trump Clarity Ensemble & Viktoria Tolstoy, 26. XI, Vaba Lava

Viktoria Tolstoy (vokaal), Joel Remmel (klaver), Ramuel Tafenau (trummid), Linda-Anette Verte (viiul), Mari-Kat­rina Suss (viiul), Ann Mäekivi (vioola) ja Andreas Lend (tšello).

Janno Trumpi ansambli ja Viktoria Tolstoy kontsert järgmisel päeval paistis silma juba meie oludes suhteliselt harva esineva koosseisu poolest: džässtrio pluss keelpillikvartett. Neile lisandus vokalistina ja ka osa lugude autorina Viktoria Tolstoy (Rootsi). Enamik kontserdikavast koosnes Janno Trumpi loomingust, sealhulgas instrumentaalpaladest, mis pärinesid tema Clarity Ensemble’i plaadilt „Up North”. Viimaste aastate ühe huvitavama looja Janno Trumpi üsnagi erinevate koosseisude kontserditel torkab silma, et need kõik on väga põhjalikult ette valmistatud. Kontserdist täieliku elamuse saamiseks võinuks basskitarri tämber olla konkreetsem (soov helimeestele!), praegu läks see kohati kumisema ja muutis helikõrgusest arusaamise keeruliseks. Seda eriti sellise tasemega bassimängija puhul nagu Janno Trump.

 

Marvi Vallaste „Tribute to Nataly & Nat King Cole”, 29. XI, Kumu

Marvi Vallaste (vokaal), Rain Rämmal (klahvpillid), Marti Tärn (kontrabass/baskkitarr), Allan Järve (trompet) ja Ramuel Tafenau (trummid).

Kumu on sedasorti ettevõtmiste jaoks sobiv koht. Nat King Cole’i teeneid  levimuusikas on raske üle hinnata, tema plaatide (tõsi küll, enamasti singlid) arvu ei tea täpselt keegi. Isa jälgedes käis hiljem ka tema tütar Nataly. Nende meenutamine meie kaasaja publikule sel kontserdil oli kahtlemata tänuväärt ettevõtmine. Seda enam, et nad on tutvustanud maailmale klassikaks saanud lugusid „Mona Lisa”, „Nature Boy”, „Too Young” ja „Unforgettable”. On sümpaatne, et Marvi oli teinud suure eeltöö ja seda ka publikuga jagas. Sain minagi mõne seni teadmata fakti jagu targemaks. Nii näiteks ei teadnud ma, et tuntud jõululaul „The Christmas Song” (meil tuntud nime all „Kauneid jõule”) oligi kirjutatud just Natalyle.

Marvi Vallaste „Tribute to Nataly & Nat King Cole” 29. XI Kumus.
Rene Jakobsoni foto

Marvi Vallaste bändis äratas tähelepanu trompetist Allan Järve, kelle vaba ja huvitav mäng haakus stiilselt kavaga. Samuti on komplimenti väärt pianist Rain Rämmal, kelle kui bändiliidri sulest olid kuuldavasti pärit ka kogu kava stiilsed  seaded. Kui millegi kallal norida, siis kimbutas neid, eriti kontserdi algul, nn projektiansamblite tüüpviga: vähesest koosmängust tingitud mõningane ettevaatlikkus, mis ei lase loomulikul musikaalsusel vabalt toimida. Õnneks see siiski kontserdi jooksul kadus ja alates mainitud laulu „Kauneid jõule” esitusest kõlas bänd juba suurepäraselt. Eriti hästi õnnestus neil lisapala, mille puhul puudus risk eksida seade vastu! Sellistel tribute-programmidel on üks suur oht: kui püüad väga algallikalähedaselt teha, võib tulemus osutuda veidi vanamoeliseks, ja olgem ausad, ega originaali naljalt ületagi. Antud juhul ähvardanuks risk, et eelmise sajandi keskel ülipopulaarne, meie arusaamade kohaselt aga veidi liiga magus laulumaneer tänapäeva muusikasõbra maitsele hästi ei sobi. Kui aga teha tänapäevaselt, siis võib tekkida küsimus, kui palju on paras. Antud juhul sai Marvi Vallaste koos oma ansambliga ülesandega päris hästi hakkama ja kui kava algupoolel oli tunda teatud ettevaatlikkust, siis kava edenedes, eriti siis, kui siirduti Nataly repertuaari juurde, see probleem kadus. Kokkuvõttes: igati õnnestunud üritus!

 

Trio Darrifourcq-Hermia-Ceccaldi,  30. XI, Philly Joe’sis  

Manuel Hermia (saksofon), Valentin Ceccaldi (tšello) ja Sylvain Darrifourcq (trummid).

Trio Darrifourq–Hermia–Ceccaldi 30. XI 2022, Philly Joe’sis.
Siiri Padari foto

Prantsuse-Belgia trio Darrifourcq-Hermia-Ceccaldi kontsert järgmisel õhtul džässiklubis Philly Joe’s oli hoopis teisest puust. Kõik kolm on oma pillidel vaieldamatud meistrid. Koosseisu arvestades võinuks ju olla tegemist džässiga (teatavasti osales eestlasest tšellist Jüri Täht aastaid isegi kuulsates Don Sherly programmides), kuid muusika järgi pakuksin praegusel stiilisegasel ajal rohkem vaba improvisatsiooni. Nende kava koosnes kahest ülipikast kompositsioonist, kus kõik said oma meisterlikkust näidata. Eriti fantaasiarohke oli trummari Sylvain Darrifourcqi osa, kes kasutas erinevate helide tekitamiseks mitmeid huvitavaid abivahendeid. Omapärane, sageli monotoonsusele üles ehitatud, oli tšellist Valentin Ceccaldi partii. Veidi tagasihoidlikum, kuid siiski ilmekalt vajalik oli Manuel Hermia osa tenorsaksofonil. Kogu kava oli laetud tohutu sisemise energiaga, mis ka publikut nakatas, ja nii nõutigi välja ka lisapala. Kuigi ma ei ole otseselt sellise muusika austaja, tuleb tunnistada, et igav ei hakanud! Vägagi omapärane elamus.

 

Trygve Seim & Andreas Utnem, 1. XII, Tallinna toomkirik

Trygve Seim (saksofon) ja Andreas Utnem (klaver).

Norra saksofonist Trygve Seim on Eesti kuulajale tuttav eeskätt tänu koostööle pianist Kristjan Randaluga, mujal Euroopas aga tuntakse teda kui plaadifirma ECM üht lemmikartisti. Seimi saksofonimängu võib kuulda maineka plaadifirma kahekümne kahel albumil, millest kaheksal on ta bändijuhi või helilooja rollis. „Jõulujazzile” tuli ta koos tuntud pianisti Andreas Utnemiga. Muusikute kauaaegses koostöös on varem ilmunud heliplaat „Purcor” (ECM, 2010).

Trygve Seim & Andreas Utnem 1. XII 2022 Tallinna toomkirikus.
Sven Tupitsa fotod

Trygve Seim on õppinud Trondheimi konservatooriumis mitmete mainekate õppejõudude-interpreetide käe all ning tegutseb alates aastast 1992 vabakutselise muusiku, helilooja ja arranžeerijana. Tema 2001. aastal ilmunud debüütalbum „Different Rivers” võitis Saksa džässikriitikute aastaauhinna. Seim teeb koostööd paljude mainekate džässmuusikutega, nagu Manu Katché, Jacob Young, Sinikka Langeland, Iro Haarla, Fathy Salama, Jai Shankar jt. Tema aktiivsete ansamblite seas on ka Trygve Seim Quartet, mille üks liikmetest on rahvusvahelise haardega eesti pianist Kristjan Randalu. Kvarteti album „Helsinki Songs” on pälvinud ülivõrdes hinnanguid.

Norra pianist, organist ja helilooja Andreas Utnem on kirjutanud muusikat teatrile, filmidele ja telelavastusele ning annab kontserte nii pianisti kui organistina. Üks Utnemi uuemaid  albumeid, mõtlike klaveriimprovisatsioonide plaat „Night Hymns” (2017) on salvestatud Oslo Tøyeni kirikus, millega muusik on juba aastaid tihedalt seotud. Kontserdil kõlasid nii kõigile tuttavad jõululood nagu „Joy to the World” ja „Silent Night” kui ka vanemad norra, taani ja inglise jõulukoraalid. Kontsert algas sobiva sissejuhatava sõnavõtuga toomkiriku pastorilt, millele järgnesid juba muistsete jõululaulude uued seaded värskelt Seimi ja Utnemi duoalbumilt „Christmas Songs”.

Kontserdi juurde tulles: see oli muljetavaldav jõulutemaatiline filosoofiline käsitlus, mis algas oreli vaikse akordiga, mille saatel mediteeris Trygve Seim sopransaksofoniga. Mõne aja möödudes aktiveerus tasapisi ka orel ja meditatsioonist sai dialoog. Kõik see toimus sügavmõttelise, väärikalt aeglase tempoga, kus polnud ühtki liigset, tähenduseta nooti. Oli see nüüd klassikaline džäss? Vaevalt küll. Kas see sobis „Jõulujazzi” programmi? Seda just vaja oligi! See oli suurepäraselt välja peetud kava, kus juhuslikkusel polnud mingit kohta, sügavuti läbi tunnetatud, ülimalt minimalistlik kõlamaailm, kus vähem tähtis polnud ka kontserdipaiga ehk kiriku loomulik aura ja akustika. See kokku lõi suurepärase, jõuludeks sobiva atmosfääri, mida publik nautis täielikus vaikuses. Ja üllatusigi jätkus: kontserdi lõpunumbriks esitati Olav Ehala pala „Jõuluingel” — tõenäoliselt parim võimalik instrumentaalne variant. Sellisel tasemel ja kiriku akustikas pääses lugu eriliselt mõjule. Peale tormilist aplausi pühendati lisapalana toetuslugu ukraina rahvale, mis antud ajahetke arvestades mõjus eriti sügavalt. Fantastiline elamus, ja ma ei kahtle üldse, et nad kuuluvad ECMi lemmikartistide hulka.

 

Dana Masters, 3. XII, Noblessneri valukoda

Dana Masters (vokaal), Cian Boylan (klaver), Dave Redmond (bass) ja Guy Rickarby (trummid).

Hoopis teistlaadi muljed jäid kõlama USA esindaja Dana Mastersi kontserdilt Noblessneri valukojas. Nagu bukletis kirjas, kasvas Dana üles Lõuna-Carolinas viielapselises afroameerika peres, kus ta sai ka oma muusikukogemused motown’i, gospeli, souli ja bluusi  saatel. Seal algas ka tema muusikukarjäär. Ta on välja andnud kaks albumit, lähiajal on oodata kolmandat. Kõigest hoolimata tekib mul küsimus, kas ta ikka on USA esindaja: ta elab juba aastaid Põhja-Iirimaal, kus tema abikaasa peab külapastori ametit. Iirimaa džässiellu sulandus ta tänu trompetist Linley Hamiltonile, kelle ansambliga ta tihti esineb ja kes viis ta kokku silmapaistvate iiri muusikutega. Kuus aastat tuuritas Dana Masters maailmalavadel  koos legendaarse laulja, multiinstrumentalisti ja helilooja Van Morrissoniga. Sealt on pärit ka tema saateansambel.

Dana Masters ja bänd 3. XII 2022 Noblessneri valukojas.
Eve Saare foto

Stiililt paigutaksin kaks kolmandikku kontserdist väga heal tasemel sooritatud meeleoludžässi kategooriasse. Laulud vaheldusid solisti publikuga lobisemisega: koos kohustusliku komplimendiga publiku aadressil kiideti ka meie kartulisalatit ja avaldati arvamust, et just nimelt siin on see õige jõulumaa, jne. Silma torkas pianisti väga hea tasemega stiilne mäng, ka bassimees esitas paar huvitavat soolot. Kõik muutus siis, kui lauljatar jõudis n-ö juurte juurde ja esitas ühe bluusilaadse loo, mille ta pühendas oma vanaemale. Nüüd äkki ilmnesid tema seni varjul olnud võimas hääl ja ürgne musikaalsus. Sama suurepärase tunnetusega esitati ka järgnevad Eden Ahbezi „Nature Boy” ja tuntud jõululaul „I’ll Be Home for Christmas”. Nüüd oli publik jäägitult vallutatud. Omapärase nüansina peaks mainima, et kui tavaliselt esitatakse „Nature Boy” aeglasevõitu tempos, sageli lausa rubato’s, siis nende variant oli lõbusas salsarütmis, kus solisti afro­ameerika päritolu eriti selgelt välja lõi. Ka pianist hiilgas väga stiilse saate ja ulatusliku soologa. Soleerisid ka teised ansambli liikmed ja oli tunda, et kõik nautisid musitseerimist. Sellele vastas ka publik, nõudes välja lisapalad. Väga hea tuju kontsert.

 

„Si vis amari, ama”, 4. XII, Noblessneri valukoda

Maria Faust (helilooja, saksofon), Tallinna Kammerorkester feat. Michaela Petri (plokkflööt), dirigent Tõnu Kaljuste.

Maria Fausti „Si vis amari, ama” ettekanne 4. XII 2022 Noblessneri valukojas: Michaela Petri, Maria Faust, dirigent Tõnu Kaljuste ja Tallinna Kammerorkester.
Karoliina Kreintaali foto

Noblessneri valukoja Nobeli saalis astus üles Tallinna Kammerorkester koos tuntud taani plokkflöödivirtuoo­si Michaela Petri ja Maria Faustiga. Maksimaalne kontrast eelmise kontserdiga! Esitati Fausti uudisteos „Si vis amari, ama”, mis oma olemuselt on žanriteülene, pigem siiski süvamuusika poole kalduv teos, millele viitab ka esitajate valik. Plokkflöödile on meie heliloojad kirjutanud muusikat harva, seega publiku poolt vaadates oli see üpris haruldane elamus. Maria Faust on oma loomingulise tee jaganud tinglikult kaheks: esimene pool oli pungilik ja agressiiv-konfliktne, teine pool rohkem sissepoole vaatav ja mõjutatud ka vaimulikust muusikast. Viimasel kümnendil on ta heliloojana võitnud ridamisi auhindu nii Eestis kui Taanis. Tundub, et ta on lõpuks oma sisemise „punkarist mässajaga” rahu teinud, millele viitab esitatud teose pealkirigi, „Si vis amari, ama”/„Kui tahad, et sind armastataks, armasta ka ise”. Maria vaimne ümbersünd, kui seda nii võiks nimetada, algas siiski juba mõned aastad varem, kui ta pöördus näoga klassikalise ja religioosse muusika poole. „Maarja missa” kammerkoorile ja puhkpillikvintetile, mida kuulsime Niguliste kirikus üle-eelmise aasta sügisel, oli juba hoopis vaimsema sisuga. Kõnealuse kontserdi juurde tagasi tulles peab eelkõige au andma Tallinna Kammerorkestrile, kes Tõnu Kaljuste dirigeerimisel demonstreeris oma rahvusvahelist tipptaset; hea oli ka Michaela Petri, kuigi plokkflöödi osa võinuks siinkirjutaja arvates suuremgi olla. Ilmselt oleks asjale kasuks tulnud, kui plokkflöödi taustal oleks olnud pisut läbipaistvama ja hõredama faktuuriga orkestripartii. Saksofoni sooloosa võinuks rohkem mõjule pääseda ning kuigi ma nõustun täielikult kõlanud mõttega „Naise parim ehe on naeratus!”, jäi selle lühikese sõnalise teksti kasutamise idee siin kuidagi segaseks ja sõnum jõuetuks.

 

Lauri Kadalipp, „State of Flow”, 7. XII, Kumu

Lauri Kadalipp (saksofonid ja bassklarnet), Florian Weber (Saksamaa, klaver) ja Bodek Janke (Poola, löökpillid).

Omapärane koosseis, kus puudus üldse basskeelpill. Stiililt üpris süvamuusika ja džässi piiri peal; kasutati mõlemale stiilile omaseid võtteid. Pianist, tuntud ka süvamuusika pianistina, mängiski enamasti klassikalisele pianismile omaste võtete ja tehnikaga. Väga huvitav ja tihedalt mõtestatud tekst, kus midagi polnud jäetud juhuse hooleks; trummari arsenal koosnes meile enamasti tundmatutest idamaistest löökpillidest ja osal neist, umbes poole kavast, mängis ta kätega, istudes põrandal rätsepaistes. (Sellist mängu on siinmail varem siiski nähtud, nimelt 1991. aasta Pärnu džässifestivalil kasutas rahvusvaheliselt tunnustatud löökpillimängija Trilok Gurtu koos John McLaughliniga esinedes sama tehnikat.) Kõigele lisaks esitas ta ka kaks räpistiilis soolot! Väga huvitavalt kõlas ansambli variant eesti rahvalaulust „Meil aiaäärne tänavas”: põnevalt ja tihedalt harmoniseeritud, eriti klaveri-, aga ka löökpillipartii. Paistab, et Euroopas on praegu moes sellised „ilma ühe liikmeta” koosseisud: ka Prantsuse-Belgia triol Darrifourcq-Hermia-Ceccaldi puudus harmooniapill, Lauri Kadalipu triol puudus basskeelpill, kuid mõlemad ansamblid funktsioneerisid laitmatult, nii et puuduvat pilli polnud märgatagi. Ansambleid endid muus osas võrrelda ei saaks, nende lähenemine muusikale oli hoopis erinev. Omapärane elamus.

 

Eydis Evensen feat. Prezioso, 10. XII, Kumu

Eydis Evensen (Island, klaver) ning keelpillikvartett Prezioso koosseisus: Hanna-Liis Nahkur (I viiul), Mari-Katrina Suss (II viiul), Helena Altmanis (vioola) ja Andreas Lend (tšello).

Islandi pianisti ja helilooja Eydis Evenseni ja meie Prezioso kvarteti kontserdile läksin teatava uudishimuga: pole ju teada ühtki rahvusvaheliselt tuntud islandi päritolu džässmuusikut. Kuigi Reykjavikis on toimunud juba alates 1990. aastast rahvusvaheline džässifestival ja Eurovisiooniltki on neil ette näidata koguni kaks II kohta. Kas nüüd on siis džässi kord? Vastavalt reklaamile on Eydis Evensen õppinud ja elanud maailmalinnades: New Yorgis, Londonis, Viinis.  Paraku mu lootused siiski ei täitunud. Ootasin kogu kontserdi vältel pingsalt mõnda detaili, mis annaks põhjuse kuuldut kas või kaudselt džässi ääremaadele paigutada, kuid pigem oli see lühivormidest koosnev heakõlaline minimalistlik kammermuusika kava, mille õnnestumises oli oma osa keelpillikvartetil Prezioso. Tutvustuses mainitakse, et oma melanhooliast ja nukrast ilust kantud loomingu oluliseks mõjutajaks peab Eydis Evensen  Islandi karmi loodust. Aga kuna neid minivorme oli palju ja mingit märgatavat arengut ei toimunud, muutus see kava pisut üksluiseks. Erandiks osutusid kolm viimast numbrit, millest esimene äratas tähelepanu pisut debussyliku impressionistliku helikeelega. Parimaks looks kogu kavas osutus minu hinnangul aga klaveri soolonumbrina esitatud lisapala. Kuulaja, kellele selline küllaltki monotoonse olekuga ja vähese arenguga muusika, mis andis aega oma mõtetega tegelemiseks, sobis, jäi kontserdiga rahule. Mina lootsin enamat.

 

Raul Sööt, „Sümbioos #2”, 11. XII, EMTA suur saal

EMTA sinfonietta, džässansambel ja solistid: Ingrid Rabi (vokaal), Denisa Dārzniece (vokaal), Kairiin Kukk (klaver), Henno Kelp (basskitarr), Felix Verlin (basskitarr), Eva Aarnis (viiul), Kleer Suursild (flööt), Pēteris Ancverēriņš (saksofon), Nikita Korzun (saksofon), Kristers Lauriņš (saksofon), Karl-Martin Kirm (trummid) ja Aapo Watanen (trummid), dirigent Raul Sööt.

Raul Sööt, „Sümbioos #2” 11. XII 2022 EMTA suures saalis: EMTA sinfonietta, džässansambel ja solistid, dirigent Raul Sööt.
Eve Saare foto

EMTA uues kontserdisaalis toimunud kontserdi „Raul Sööt, „Sümbioos #2”” kavas oli EMTA õppejõu, tunnustatud saksofonisti, arranžeerija ja helilooja Raul Söödi põhiliselt viimaste aastate looming ja ka tudengite Ingrid Rabi ja Denisa Dārzniece palad autorite esituses. EMTA vilistlastest olid kaasatud laulja Linda Kanter ja saksofonist Nikita Korzun. See oli huvitav vaade meie džässmuusika tulevikule ja ka suundadele, mis uut põlvkonda köidavad; suurepärane mõte anda tulevastele džässmuusikutele võimalus kogeda koosmängu sümfoniettorkestriga ja sümfoniettorkestril hea võimalus mängida koos džässansambliga, mis ei ole just igapäevane võimalus. Ja last but not least: kõigil lauljatel oli haruldane võimalus esineda nii suure orkestri ees. Kõigi nende võimaluste ja tulemuse eest tuleb ilmselt tänada põhiliselt Raul Sööti, kes kõigi huvitavate, aga ka keerukate seadete autorina oli teinud ära suure töö. See oli asja vägagi positiivne pool. Täit naudingut kontsert siiski ei pakkunud, eeskätt seetõttu, et Söödi huvitavad ja professionaalsed seaded käisid orkestrile pisut üle jõu: kogu kirjas olnud nooditekst mängiti küll veatult, kuid üliettevaatlikult ära, feeling’ut aga, milleta selline muusika kaotab suure osa oma olemusest, ei tekkinud. Ja seda olekski vist paari-kolme prooviga (tudengitel ju eksamisessioon ka!) palju tahta. See tekib vaid pikema aja jooksul! Et minu oletus paika peab, näitas kontserdi käik: kui Ingridi ja Denisa laulud jäid vähemütlevaks, siis kogenumate esinejate Linda Kanteri ja Nikita Korzuni etteasted olid juba tunduvalt sisukamad. Õnnestumiseks võiks lugeda ka kontserdi lõpunumbri, Raul Söödi loo „Elutahe” esitust Nikita Korzuni soologa sopransaksofonil. Kuigi sellel kontserdil polnud vähimatki ühist jõulutemaatikaga, tuleks tulemust positiivselt hinnata. Soovin neile jõudu ja loodan, et järgmisel korral (loodetavasti varem kui aasta pärast!) leiab Raul Sööt ka võimaluse mõnes loos endale soolokohta jätta, et saksofonistina üles astudes noortele eeskuju anda.

 

Raul Vaigla, MUBA bigbänd ja sõbrad, 13. XII, MUBA suur saal

Raul Vaigla (basskitarr), Tero Saarti (Soome, trompet), Marie Vaigla (vokaal), Robert Linna (vokaal), Andrus Lillepea (löökpillid) ja MUBA bigbänd, dirigent Siim Aimla.

Raul Vaigla ja Tero Saarti 13. XII 2022 MUBA suures saalis.
Siiri Padari foto

See oli meie basskitarristist suurmeistri 60. sünnipäeva aasta märkimisväärne lõppkontsert. Raul Vaigla muusikuteel on tegelikult olnud rohkemgi märkimisväärset: tema sooloplaadid näiteks, sellise saavutuseni pole meie basskitarristidest veel keegi jõudnud. Tähistamist väärisid ka Vaigla 40 aastat tegevust professionaalse muusikuna ja ligemale 20 aastat pedagoogina. Kontserdi koht oli seega sümboolne — Vaigla on ise nüüdse Tallinna Muusika- ja Balletikooli ehk MUBA (varemalt G. Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, mis on üks osa uuest koolist) pedagoog.

Kontsert oli koostatud juubilari loomingust, mille esitamiseks olid kaasatud tema sõbrad-muusikud Tero Saarti (trompet) ning Marie Vaigla ja Robert Linna (lauljad), kes andis kontserdile pisut rokilikuma varjundi. Kuid seda ainult veidi, sest kogu saade bigbändilt oli selgelt džässiliku suunitlusega. Rauli ennast köidavad võrdselt nii bluus, džäss, rokk kui ka fusion, mida ta valdab tipptasemel ja mis tekitavad temas just õige emotsiooni ja loova meeleolu. Käesoleva kontserdi kava oli koostatud väga oskuslikult, andes hea ülevaate juubilarist kui instrumentalistist ja viljakast heliloojast. Tema esitatud soolonumbrid plaadilt „Soul of Bass”, aga ka basskitarri soolod teistes lugudes olid suurepärased. Väga hea ja muljeterohke kontsert, mida aita­sid oluliselt mitmekesistada lauljad Marie ja Robert ning instrumentalistid Tero Saarti ja Siim Aimla, kelle soolodeta oleks tervikust palju puudu jäänud. Suur tänu neile elamusliku õhtu eest! Kontserdi viimase pala (tegelikult lisapala) pühendas Raul soolonumbrina oma hiljuti lahkunud sõbrale Riho Sibulale.

Kogu kavast rääkides ei saa kuidagi mööda MUBA bigbändist ja selle juhist Siim Aimlast, kes oli kõigi seadete arranžeerija ja mängis ka mitu suurepärast soolot. Eraldi komplimenti väärib bigbänd ise, mis kõlas täiesti professionaalsel tasemel. Bigbändi põhiosa moodustasid MUBA õpilased, mis näitab dirigendi suurt ja oskuslikku tööd orkestri kõlama saamisel, aga ka seda, et meie bigbändide tulevik on kindlates kätes. Eriti tuleks hinnata seda naturaalset mängurõõmu ehk feeling’ut, mis siin olemas oli, aga millest EMTA orkestril vajaka jäi. Muidugi tuleb arvestada seadete raskusastet, mis teisel juhul oli tubli samm keerukam. Kuid see ongi pedagoogilise valiku küsimus: mis on tähtsam, kas anda iga hinna eest vaieldamatult vajalik, suure koosseisu keeruka teksti koosmängu kogemus või eelistada jõukohasemat repertuaari, anda mängurõõmu ja sellega kaasneva sünergia tunne(tus)? Antud juhul eelistaksin MUBA varianti, sest iga kontserdi puhul on lõpptulemus ehk elamus kõige rohkem väärt. Jõudu neile selle tänuväärt ja sageli tülika tee käimisel!

 

Liisi Koiksoni, Andre Maakeri ja Marti Tärni trio, 17. XII, Kumu

Liisi Koikson (vokaal), Andre Maaker (kitarr) ja Marti Tärni (kontrabass).

Liisi Koikson ja tema bänd said ootamatu võimaluse esineda „Jõulujazzil”, kuna haigus võttis rajalt maha eelnevalt välja reklaamitud ansambli See Pole See Trio. Nii omandas kontsert kontekstis See Pole See Trio — koosseisus Jana Kütt (vokaal), Tobias Tammearu (saksofon) ja Robert Rebane (akordion ja bass) — hoopis uue ja seekord tabava tähenduse. Oli ju nende esinejate kavade ja stiilide vahe ülisuur. Kuna kooslus Koikson, Maaker ja Tärni on varemgi koos esinenud, on neil koosmängu kogemus olemas, kuid selline asenduskontserdiga „tulekahju kustutamine” on siiski mõningal määral problemaatiline, sest esinejail ei jää aega programmigi põhjalikult läbi mõelda. Paar korda sellele küll ka vihjati, lisades, et see on lavastuslik võte… Kas ikka oli? Ja kuigi esitati juba ammu sisse mängitud lugusid, olid kohati kava traagelniidid tunda. Aga see oli antud juhul paratamatu. Andre Maaker hiilgas paari soologa ja Liisi Koikson käsitles küllaltki osavalt ka elektroonikat, ent torkas selgelt silma, et neil pole olnud aega kavaga põhjalikumalt tegelda. Esitati ka mitmeid Liisi Koiksoni plaatidelt tuntud lugusid, kuid oluliselt väiksema koosseisuga, mis kontserdi tulemuses kohe kajastus. Ka publikul võttis ümberhäälestumine veidi aega (Küti, Tammearu ja Rebase kava oli hoopis teises stiilis), kuid kava teises pooles oldi juba harjunud ja alguse tagasihoidlikud nn viisakusaplausid muutusid loomulikuks.

 

„Vene teater laulab jazzi”, 18. XII, Vene teatri suur saal

Aleksandr Ivaškevitš, Jekaterina Kordas, Aleksandr Žilenko, Anastassia Tsubina, Marika Otsa, Viktor Marvin ja Eduard Tee (laul); Janno Trump (basskitarr, arranžeeringud), Aleksandr Žedeljov (kitarr), Joel Remmel (klaver), Ramuel Tafenau (trummid) ja Jason Hunter (trompet).

„Jazzkaare” ja Vene teatri ühisprojekti „Vene teater laulab jazzi”  solistid olid teatrist ja muusikud „Jazzkaarelt”. Sellest kontserdist ei osanud ma esialgu midagi oodata: lauljateks olid professionaalsed näitlejad, kes on harjunud laval olema, kuid kes muusikuina on ilmselt rohkem isetegevuslased — mis ei pruugi muidugi olla nende taseme näitaja. Nimed on tuntud: Aleksandr Ivaškevitš, ooperilaulja koolitusega Anastassia Tsubina, kes on võitnud isegi rahvusvahelise G. Gershwini nimelise konkursi New Yorgis, Jekaterina Kordas, Aleksandr Žilenko, Viktor Marvin ja veel mõned vähem tuntud nimed. Kava oli kokku pandud džässiklassikast (lavastas teatri muusikajuht Aleksandr Žedeljov). Kui siia juurde arvata meie noorema põlvkonna tippmuusikuist ansambel, siis — miks ka mitte. Tegelikkuses jäi siiski mõndagi vajaka. Oli küll palju teatraalset — ikkagi näitlejad —, kuid palju oli ka arusaamatut suhtumist: professionaalsetelt näitlejatelt oleksin oodanud hoopis sügavamat rolli sisse elamist: iga laul on ju lugu, mida solist jutustab! Ilusast häälest ja kenast tualetist üksi jääb väheks. Aga võib-olla polnudki laulmine neile eriti tähtis? Ja lavastust oli siin küll. Oma laulu sisu suutis tõlgendada küll vaid Aleksandr Ivaškevitš; parim lugu oli tema „When I Fall in Love”, mille esitusel assisteeris teda Jekaterina Kordas.

Silma torkas džässi puhul tavatu teatripublik, kes oli tulnud oma lemmikuid (mitte muusikat) imetlema. Ning publik oli oma iidolitega rahul, aplausid olid vägevad. Hoolimata tugevast saateansamblist jäi esinejatest, kui Aleksandr Ivaškevitš välja arvata, veidi kasin mulje: näitlemist oli palju, sisu vähevõitu. Samas andsid pillimehed endast parima; silma paistsid nii Jason Hunter kui Joel Remmel, hea oli ka Janno Trump.

Etendus jätkus lõpuni — lisapalaks tuli kordamisele Tom Jobimi kuulus „Ühe noodi samba”, mis oli kavas kõlanud põhjamaiselt jahedalt ja jõulumeeleolule vastavalt. Kuid nüüd, kui ka publik lavale tantsima kutsuti, saabus lõpuks ka sambalik meeleolu. See oli lõbus punkt festivalile „Jõulujazz”.

Festivali viieteistkümne kontserdi jooksul kuulis peaaegu kõike: oli nii meeleolumuusikat kui ka päris džässi, head süvamuusikat, mitmeid plaadi­esitlusi ja lõpuks ka meeleolukas show.  Kokkuvõttes oli see päris mõnus vaheldus juba veidi tüütuks muutuvas jõulumelus. Kiidusõnu väärib ka „Jõulujazzi” naiskond, kes oma ülesandega hästi toime tuli.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.