VASTAB MORDECHAI VARDI

Veebruar, 2023

Mordechai Vardi ja filmi „Viljatu(s)” meeskond PÖFFil.
Johan Huimerind / PÖFF fotod

Minu vestluskaaslane on Mordechai Vardi (snd 1958), Iisraeli režissöör, kauaaegne stsenaristikaõppejõud ja Läänekaldal Gush ̉Etsioni asundusterühmas asuva Roš Tsurimi koguduse rabi. Mordechai käe all on valminud viis dokumentaalfilmi ja tema esimene mängufilm „Viljatu(s)” osales 2022. aasta PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis. Meie kõnelus leidis aset mõni päev enne seda, kui ta lendas Eestisse festivalile.

 

Sinu esimene mängufilm linastub paari päeva pärast Eestis. Mis tundeid see tekitab?

Filmi minek maailma on minu jaoks väga põnev, ees on ka Goa festival Indias. Minu filmi tegevustik leiab aset paljugi juudi maailmas ja juudi seaduste raames. Päris põnev on teada, kas juudi teemad osutuvad konteksti mittetundvatele vaatajatele suureks takistuseks filmi mõistmisel.

 

Küllap on nii, et mida rohkem me taustast räägime, seda mõistetavam see tundub ja seda hõlpsam on sellega suhestuda. Ajakirja Teater. Muusika. Kino filmitoimetaja nägi festivalikülaliste nimekirja ja märkas, et oled nii filmirežissöör kui ka rabi. See tundus talle äärmiselt intrigeeriv.

Jah, eks see olegi pisut omapärane. Ma ei tea ühtegi teist rabi, kes filmindusega tegeleks. Rabi-režissöör — ma arvan, et olen ainus selline.

 

Kuidas nii läks, et sinust sai ainus omasugune?

Olen sündinud Rumeenias. Mu emakeel on ungari keel, sest elasime Transilvaanias piirialal, kus paljudes kogukondades kõneldakse ungari keelt. Mu mõlemad vanemad elasid üle holokausti, ema oli Auschwitzis, isa Austrias Mauthausenis. Olin kolmene, kui nad Iisraeli tulid. Minust sai usklik ja ühel eluhetkel otsustasin, et religiooniõpingud pakuksid mulle huvi. Olin rabi ühes Põhja-Iisraelis asuvas koguduses ja hiljem ješivá’s, ususeminaris. Ja siis jõudis kätte kurikuulus keskeakriis. Üks Jeruusalemma filmikool soovitas mul osaleda oma töös ja tuua filmidesse pisut juudi teemasid. Mõistsin, et see köidaks mind väga. Niisiis läksin Tel Avivi ülikooli tegema magistrikraadi televisiooni ja filmi alal. Kirjutasin „Viljatu(se)” stsenaariumi viisteist aastat tagasi, kooli lõpetamise perioodil, aga ei leidnud terve selle aja jooksul Iisraeli sihtasutustest rahastust. Vahepeal tegin dokumentaalfilme. Dokumentaalid mulle meeldisid, õppisin neid armastama. Olen väga rahul, et nii kaua dokumentalistikaga tegelesin, vändatud filmid tõesti valmistasid mind ette selle filmi tegemiseks. Küllap hakkab silma, et seegi film on pisut dokumentaalide vaimus, väga realistlik. Mulle see meeldib, Michael Haneke ja Dardenne’i vendade teosed näiteks. Jäin filmikooli tööle, et uurida, mida filmid endast kujutavad. Ma ei olnud kindel, kas filmikunst on üksnes meelelahutus või on selles ka oma filosoofia. Fellini oli esimene, keda nähes mõistsin, et filmid võivad olla väga sügavad.

Nii et kokkuvõttes läksin Tel Avivi ülikooli filmitegemist õppima ja pärast seda valmisid üksteise järel mu dokumentaalfilmid, kuni sain kokku selle filmi tegemiseks vajaliku eelarve.

 

Kõik su dokumentaalid tegelevad laias laastus inimese religioossusega?

Jah. Minu arvates on judaism humanistlik religioon ja ma tahan käsitleda teemasid, mida vahel peetakse ehk tabuks. Asju, millest ei räägita. Usun, et parim viis maailma madudest vabastada on tuua valgust, suunata valgusvihk nurkadesse, kus maod end peidavad. Seetõttu niisugused teemad mind köidavadki.

 

Filmis on imekaunis lause, mille Feigi ütleb klientidele poes, kus ta töötab: „Heebrea keeles tulevad sõnad „kunst” ja „usk” samast juurest ning need on omavahel seotud, sest tõelise kunstniku looming on inspireeritud usust.” Filmi vaatamise ajal mõtlesin lausa mitu korda, kas ja kuidas sa oma publikut määratled. Kelle jaoks sa selle filmi tegid?

Ennekõike teen filme iseendale. Asjadest, mis mind häirivad ja mida tahan käsitleda. Need on teemad, mida tahan juudi kultuuri tuua. Samas soovin muidugi, et minu looming oleks üldmõistetav. Lause, mida sa tsiteerisid — ma leidsin sama mõtte ka Tarkovskilt, raamatust „Pitseeritud aeg”. Ta väitis, et kunstnik peab midagi uskuma. Ilma selleta, ilma millegi füüsilisest maailmast kõrgemata puudub kunstniku loomingus sügavus.

Filmiks „Viljatu(s)” andis inspiratsiooni tõestisündinud lugu, mis toimus 19. sajandil, umbes 1850. aasta paiku Ungaris. Juudi majapidamisse, mille peremees ei viibinud kodus, jäi peatuma külaline ja veenis noort perenaist, et on prohvet Elija. Öösel äratas ta naise üles ja ütles, et… naine peab sünnitama Messia. Kuna naise abikaasa oma panust anda ei saanud, tuli tal seda ise teha. Ja naine nõustus. Kerkis oluline küsimus, kas pidada toimunut vägistamiseks või vastastikusel nõusolekul toimunud teoks. See oli esimene kord, kui rabi otsustas, et religioosse autoriteedi kasutamist tuleb pidada vägistamiseks, isegi kui naine nõustub ega hakka vastu. Naine oleks küll võinud karjuda ja üritada abi saada, aga ei teinud seda, sest niisuguse autoriteediga silmitsi seistes ei olnud tal vaba tahet. Isegi nüüdisajal on olnud juhtumeid, kus rabi on naiste vägistamiseks kasutanud oma autoriteeti ja rabi positsiooni tõttu ei ole naised saanud vastu seista. Tänase päevani kasutavad rabid vägistamisjuhtumite puhul selles filmis käsitletavat kaasust ja ma tahtsin sedalaadi juhtumitele tähelepanu tõmmata.

Kui sind huvitab tagasiside vaatajalt, siis ilmselt oli üks kõige raskemaid hetki see, kui kolm rabi arutavad juhtumit ja üks neist väidab, nagu traditsioon nõnda kaua oli teinud, et vaikimine tähendab nõusolekut. Siis kõneles ekraanilt religioosne konservatism oma kõige hullemas vormis. Suur kergendus oli kuulda teist rabi ütlemas, et „naisele halastamise asemel tegeleme me vähetähtsate pisiasjadega”. See on halastuse versus kirjasõna ja halahá (juudi religiooniseaduse) teema: film väljendab tugevalt seisukohta, et halastus on üle kõige. Kas sa võiksid halastuse ja kaastunde ning kirjapandud reeglite suhet judaismis natuke valgustada?

Kommentaar, mille 19. sajandi rabi kirjutas vastuseks küsimusele, kas paar võib edasi koos elada või peavad nad oma abielu lahutama, sest tegemist oli vastastikusel nõusolekul toimunuga, sisaldab järgmist: „Panen oma arvamuse kirja ja leian sellest kergendust.” Rabi tundis, et tal on probleem, kui ta ei leia viisi, kuidas öelda, et naisel ei lasu vähimatki süüd. Ta pidi oma arvamuse üles kirjutama iseenda südame kergendamiseks. Ma tundsin, et rabi mõistis naist sügavalt ja elas talle kaasa, mitte ei lähtunud üksnes rangetest ettekirjutustest. Ühelt poolt pani ta oma arvamuse kirja professionaalses vormis ja esitas seisukoha, et autoriteedi kasutamist tuleb pidada vägistamiseks, aga ridade vahelt tajusin ma tema kaastunnet naise vastu ja soovi naine süüst vabastada, mitte ainult kirjatähte järgida. Minu arvates peabki rabi küsimuste puhul, mis tema ette tuuakse, nõnda käituma. Ma tõesti usun nii-öelda pehmet judaismi, ka rabina. Kui minult midagi küsitakse, üritan alati lahenduse leida. Olla sunnitud ütlema, et ei, mul ei ole sellele olukorrale lahendust, on mulle väga ebamugav.

 

Mul on ka üks märksa üldisem küsimus juudi seaduse ja otsuste langetamise kohta. Kolmest rabist koosnev konsiilium jõuab filmis lõpuks otsusele, et halastus peab võidutsema. Kuid kui otsuse oleksid langetanud kolm erinevat rabi, kas otsus oleks võinud olla teistsugune?

Jaa, ma näen võimalust, et sama küsimus võib saada eri rabidelt erinevad vastused. Toorat tuleb tõlgendada, see pole sugugi igas asjas väga selge. On ruumi tõlgendamisele ja rabi enese seisukohtadele, mis sõltuvad tema haridusest ja judaismi käsitlemise filosoofiast; see kõik kokku viib vahel erinevate vastusteni.

 

Kuidas sa kirjeldaksid „Viljatu(s)t” ja selles käsitletavaid probleeme inimesele, kes filmi näinud ei ole?

Ma ütleksin, et see käsitleb konflikte pärast vägistamist, vägistamise tagajärgi paarile, perekonnale laiemalt ja kogu keskkonnale. Leian, et abikaasagi on ohver, teisene ohver. Ta armastab naist, kuid ei oska leida viisi teda toetada. Mehel on omaenda konflikt, pettumus pärast naasmist Umanist, kui ta pärast väga ülevat, äärmiselt spirituaalset läbielamist leiab oma perekonna sügavalt mudast. Tahtsin, et kaks peategelast saaksid konflikti, trauma kaudu täiskasvanuks. Naispeategelane Feigi on filmi alguses üsna nõrguke; igaüks sekkub tema väga isiklikku olukorda ja ta otsib kõigilt heakskiitu. Filmi lõpuks on Feigi sedavõrd tugev, et toob kogu loole lahenduse: ta tahab last, keda kannab. Täiskasvanuks saama peab ka tema abikaasa, kes alguses on pisut lapsik, mitte kuigi küps ja väga lähedalt seotud oma emaga. Mehel tuleb läbi teha emast loobumise protsess, kui ta tahab oma naiseni jõuda.

„Viljatu(s)”, 2022. Režissöör Mordechai Vardi. Peategelased Naftali — Yoav Rotman ja Heige — Mili Eshet.

Sa paigutad filmi tegevustiku Tsefati linna ning ajavahemikku juudi uusaasta roš ha-šaná ja lepituspäeva jom kipúr’i vahele hirmuäratavatesse päevadesse [septembrisse või oktoobrisse langev kümnepäevane periood, mille jooksul inimene saab pattude kahetsemisega mõjutada otsust, mis tema kohta jom kipúr’i ajal pitseeritavasse Eluraamatusse roš ha-šaná ajal kirjutati — A. P.]. Kas sa räägiksid pisut neist valikutest?

Tsefat oli ideaalne koht, sest see on juudi müstika linn, siin sai alguse juudi müstiline Toora. Seda võib tunda vanalinnas ja õhustikus, see annab loo arengusse oma panuse. Ja aeg roš ha-šaná ja jom kipúr’i vahel on aeg, mil taevas mõistetakse inimeste üle kohut. Igaühe üle meist otsustatakse selle alusel, mida ta on möödunud aastal teinud. See on väga pingeline ja väga püha aeg, kõige püham püha. Niisugune ajaraamistik sobib imehästi vägistamise teemaga tegelemise ja sellega, et Jumala silmad on meie peale pööratud. Kas ta jälgib meid, aitab meid meie probleemides? See on oluline ajaperiood ja lisaks tahtsin kasutada šofár’i läbiva elemendina.

„Viljatu(s)”, 2022. Naftali ja tema vanemad.

Ühes stseenis käsib ema Naftalil sooritada kaparót, patukahetsusrituaal, ja Naftalile on see äärmiselt keeruline, ta ei suuda palvet lõpetada. Mis selle palve sisu on?

See on palve Jumalale, et meie patud pestaks selle eest maha, et annetame heategevusele. Omal ajal, kui olin laps, tegime seda kanadega — öeldi, et meie patud kanduvad kanadele üle. Aga nüüd tehakse seda rahaga, öeldakse, et kui annetada heategevusele, puhastab see meid pattudest. Naftalil on väga raske paluda, et tema ise saaks edasi heasse ellu astuda, kui Feigi on lahkunud ja mees mõistab, et on naisele haiget teinud.

 

Üsna filmi alguses reisib Naftali Umanisse. Nüüd võiksid küll natuke Breslovi liikumist selgitada, sest inimesele, kes Eestis su filmi vaatama läheb, on tegemist täiesti tundmatu asjaga. Millisesse judaismi koolkonda su tegelased kuuluvad?

18. sajandi keskel tekkis judaismis hassidism, liikumine, milles religioosse teadvuse keskmesse taheti seada emotsioon ja hing. Hassidism rõhutab palvet ja juudi müstika uurimist. Liikumine tekkis Ukrainas ja levis terves Euroopas. Liikumise sees oli ka sellise voolu esindajaid, kes rõhutasid üksindust ja spontaanset palvet metsas, mil palvetaja kõneleb Jumalaga vabalt argises keeles. Need on Breslovi rabi Nachmani järgijad, kes reisivad roš ha-šaná ajal sageli Umanisse.

Minu tegelased kuuluvadki sellesse Breslovi liikumisse. Tahtsin ka Umanis filmida, aga filmimisperiood jäi osaliselt koroonaaega. Olukord oli väga keeruline, kõik pidid filmimise ajal maske kandma ning kogu aeg oli hirm, et keegi nakatub ja peame filmimise katkestama. Nii et Umanisse ma ei läinud.

 

Mitmes stseenis teeb Naftali justkui tantsuliigutusi — näiteks siis, kui ta ühineb sõpradega, kellega koos ta Umani-reisi alustab. Ja hiljem haiglapalatis, kus Feigi lamab, kuulab Naftali kõrvaklappidest muusikat ja tantsib. See ei meenuta sugugi pähe tulevat pilti ortodokssest juudist.

Tegemist ei ole lihtsalt rõõmust tantsimisega. See on otsekui palve tantsu kaudu, omamoodi religioosne tseremoonia.

 

Minu mitu iisraellasest sõpra, täiesti ilmalikku inimest on seda mulle selgitanud, nende sõnutsi on asi ka rõõmu jagamises. Kuidas see sinu kõrvus kõlab? Side Jumalaga olla sedavõrd tugev ja rõõmustav, et noored mehed sõidavad minibussides ringi ja tantsivad tänavatel [selliseid klippe võib hõlpsasti YouTube’istki leida — A. P.].

Jah, kuid tegemist on rõõmuga palvest, see on vägagi religioosne tegevus, mitte lihtsalt lõbutsemine, et olen õnnelik, näe, tantsin suurest rõõmust. Tantsimine toob siin Jumalale lähemale. Just nagu Indias, sedalaadi tantsimine. Kuidas seda nimetadagi… trance-muusika, seegi võib viia spirituaalsesse paika.

 

Kas seda võib võrrelda ka sufismiga islamis?

Jah.

 

Ja nüüd teine element, mida sa ka juba mainisid. Filmis on palju juttu šofár’ist ja see on tegevustiku toimumisaja puhul oluline. Mis šofár’is nii tähtsat on ja kuidas see viljatuse teemaga seostub?

Me puhume šofár’i aasta kõige pühamal hetkel jom kipúr’il; šofár’i-heli toodi kaasa Siinai mäelt. Pühakirja kohaselt, kui Jumal andis Iisraelile Toora, kõlas mäelt šofár’i hääl. Jumal puhus šofár’i ja andis meile selle heli. Seega on šofár judaismis kõige püham heli, mida saame ette kujutada. Tahtsin näidata, kuidas midagi saab hävitada, rüvetada. Lisaks veel šofár’i kuju — see näeb välja nagu madu. Tegemist on väga püha asjaga, mis samal ajal meenutab välimuselt madu. Tahtsin öelda, et kõige pühamaid asju saab kasutada kõige madalamal moel. See sarnaneb Molière’i näidendiga „Tartuffe”, kus vaimulik nõuandja kasutab seksuaalse iha rahuldamiseks ära usaldust enda vastu ja oma positsiooni. Võib kasutada kõige pühamaid hetki ja elemente ja teha nendega kõige hullemaid asju maailmas.

„Viljatu(s)”, 2022. Naftali isa ja salapärane võõras šofár’iga.

Rabide nõukogu ees ütleb Feigi: „Meile õpetati, et mida iganes rabi ütleb, see on kadóš.” See on püha. Kas see on judaismis üldine arusaam?

Kõigis religioonides on veel mingisugune autoriteet inimese ja Jumala vahel.

 

Jaa, muidugi. Ma küsin, sest näiteks katoliikluses on paavst usu ja moraaliküsimustes eksimatu. Kas judaismis üldiselt või konkreetsemalt mõnes judaismi koolkonnas suhtutakse samamoodi rabi sõnasse?

Jaa, mulle tundub, et sedalaadi suhtumist esineb, aga tahaksin sellele vastu hakata. Oma rabi peab saama kritiseerida, kui ta ütleb midagi, mis ei ole terve mõistusega kooskõlas. Kui terve mõistus ütleb, et see, mida rabi väidab, ei näi tõena, pead sa järgima oma mõistust, mitte pimedalt kellegi järel käima, ükskõik kes see siis ka ei oleks. Sest ükskõik milline inimene võib väliselt näida igati püha, kuid sisemuses võivad tal olla kurjad mõtted või kavatsused… See ongi peamine, mida ma ütlen nii filmis kui ka oma kogudusele. Mitte kuigi ammu olid meil Iisraelis valimised. Ühel laupäevaõhtul kogudusega kõneldes ütlesin ma neile: „Kui tahate minu arvamust selle kohta, kelle poolt hääletada, siis ärge kuulake rabisid, kuulake oma tervet mõistust.” Kui rabi on seotud sellega, kuidas keegi peab hääletama, siis kus see piir ette tuleb? Oma elu eest tuleb ise vastutus võtta, mitte seda rabi õlgadele panna. On inimesi, kes tahavad teha seda, mida rabi ütleb, sõltumata sellest, mida nad ise mõtlevad. Sedalaadi käitumisega nad lihtsalt ei võta enda elu eest vastutust. Ärge kuulake rabisid ühegi teema puhul, milles nad ei ole asjatundjad. Tahtsin ka, et Feigi ütleks filmis lause „Ma ei teadnud, et on olemas selline asi nagu nurjatu rabi”. See on minu lause, kasutasin peategelast selle ütlemiseks, mida tahtsin valju häälega hüüda: teadke, et on nurjatuid rabisid, ja igaühel tuleb oma tervet mõistust kasutada, kui selline rabi räägib midagi, mis ei ole õige.

 

Teine lause, mis mulle kõrva jäi, tuli Feigi tööandja naise suust, kes kinnitas Feigile, et igaühel on õigus Jumala peale vihane olla.

Ma arvan, et kui suhe Jumalaga on siiras ning me oleme Temaga vahetult ja lähedaselt seotud, võime öelda: „Ma ei saa aru. See, mida Sa tegid, ei olnud õiglane.” Nii et see lähtub sügavast usust. Kui ütleme: „Olgu, Jumal tegi seda ja mina leppisin kõigega”, siis on see omamoodi Jumalast lahtiütlemine, enese  millegi taha peitmine. Arvan, et Jumal tahab, et me oleksime temaga lähedased ja siirad.

„Viljatus(s)”, 2022. Feige ja võõras, kellele pühade ajal külalislahkust osutatakse.

Ja nüüd natuke rangemalt reglementeeritud viisi juurde Jumalaga ühenduses olla ja suhelda. Sa pead vist puhtusreegleid pisut selgitama. Alguses käib Feigi mikvé’s [rituaalses kümblusvannis — A. P.] ja hiljemgi on hetk, mil Naftali palub, et Feigi läheks mikvé’sse. Kuigi aja ja viimase mikvé-külastuse mõttes on naine puhas, kujutab mikvé’s käimata olemine Naftali jaoks tohutut takistust, et Feigiga jälle lähedane olla. Mis on mikvé tähtsus? Lisaks on filmis stseen, mille teemaks on „kas lükkame voodid kokku või hoiame eraldi?”. Seleta natuke kontseptsioone, mis siin rolli mängivad.

Filmis on stseen, mis kujutab vägistamist, seksuaalsuse ebamoraalset kasutamist. Judaism üritab leida moraalset ja puhast seksuaalsuse väljendust kui mehe ja naise suhte normaalset osa, seega on judaismis traditsiooni kohaselt tavaks, et kui naisel on kuupuhastus, peab ta end abikaasast füüsiliselt eraldama. Mitte vaimselt, vaid füüsiliselt, nii et voodid lükatakse lahku. Kõigil usklikel paaridel on kaks voodit, mida saab kokku lükata või eraldi kasutada. Kui kuupuhastus on läbi, läheb naine mikvé’sse puhastuma. Miski ei puhasta paremini kui vihmana alla sadanud või looduses leiduv vesi, nii et nad mõlemad, nii Feigi kui ka Naftali, kasutavad rituaalseks puhastumiseks seda enese vette kastmise tava. Sama teema kerkib üles ka siis, kui Naftali palub arsti, et see annaks talle teada, kui naisel on kuupuhastus. Sest siis ei tohi ta naise kätt hoida. Ma tahtsin näidata positiivset ja negatiivset koos — negatiivne on naine vägistada ja positiivne on järgida enese kontrollimise reegleid. Judaismi kohaselt, kui tahta uurida inimese, kogukonna või rahvuse moraalset olukorda, tuleb vaadata, mis toimub nende seksuaalkäitumises, sest see ütleb palju nende väärtusmaailma kohta ja see on moraalsuse võti.

 

See on väga huvitav stseen, kui Naftali palub arstil endale öelda, millal Feige ei ole religioosses mõttes puhas. See „Ei, ma tahan ta kätt hoida” ja mure füüsilise kontakti keelu pärast.

Arst ei mõista küsimuse esitamise põhjust, ta arvab, et kui Naftali tahab teada, kas Feigel on kuupuhastus, tähendab see, et põhjuseks on iha naisega seksida. Kuid Naftali muretseb Feige puudutamise pärast. Stseeni mõte on näidata, et isegi iisraellaste hulgas ei mõista ilmalikud inimesed tegelikult usklike reegleid.

 

Filmist on üsna selge, et ilmalike ja usklike vahel toimub kõvasti möödarääkimist. Naftali ema on kosjamoor. Kas kogukondades, mida sa kujutad, on see ikka veel tavaline tegevus?

Loomulikult. Ultraortodokside hulgas on see ainus viis abielu sõlmida. Ühes COVIDi-hotellis oli juhtum… Iisraelis paigutati haiged hotellidesse, et nad teisi ei nakataks, ja juhtus nii, et üks noormees nägi neidu ja hiljem nad abiellusid. Seda kritiseeriti kõvasti, sest nad ei kasutanud kosjamoori. Aga noormees nägi neidu hotellis, päris siit-sealt, et tema telefoninumbrit saada, ja saigi. Seda nähti suure patuna.

 

Naftali vanemad on mõlemad hozrím bi-tešuvá [otsetõlkes (Jumala juurde) tagasi pöördujad, ka baʿál bi-tešuvá, (Jumala juurde) pöördumise isandad — A. P.]. Kas sa võiksid pisut selgitada, mida see tähendab?

Hozrím bi-tešuvá on omamoodi immigrandid. Nad immigreeruvad ilmalikust elust religioossesse maailma. Paljudel juhtudel katkestatakse selles olukorras side perekonna ja sõpradega, lahkutakse töökohalt või jäetakse õpingud pooleli ja liigutakse edasi täiesti teise valdkonda. Usupöördujatel ei ole kodust kaasa antud traditsioone, nad ei ole religiooni puudutavat isalt või vanaisalt kaasa saanud. Nii et selles kogukonnas tuleb inimene šofár’iga ja väidab, et ta võib su hinge šofár’i puhumisega korda seada. Leidsin isegi netist kellegi, kes pakub spirituaalset ravitsemist šofár’iga. Usu juurde tagasi pöördujate maailmas võidakse mõnd sellist tava aktsepteerida. Isa ja ema suhtuvad filmis usku üsnagi erinevalt. Isa usub, et kõik, mida Jumal teeb, on parim võimalik, ja mida vähem vahele segada, seda parem. Ema jällegi arvab, et peab kõigesse sekkuma ja et Jumal aitab teda selles, mida ta teeb. Nii et sedalaadi erinevusi võib vabalt hozrim bi-tešuva hulgas leida, nemadki otsivad viisi Jumalani jõudmiseks. Veel üks huvitav teema on nende kombinatsioon sekulaarsest ja religioossest keelest, segunenud sõnavara. Otsustasin loo niisugusesse keskkonda paigutada — see on huvitavam, ja ühtlasi on see kõige lähem kogukond 19. sajandil toimunud algse loo kogukonnale.

 

Kui Feigi on juba koomast väljas ja kõneleb rabiga, ütleb ta, et ei loobu mingil juhul lapsest, keda kannab. Ta väljendab hirmu, et Naftali nõuab DNA-testi, mispeale rabi lausub, et ei, isadustesti ei tehta, sest kogukonna huvides ei ole see, et sünniks mamzér. Ühtlasi ütleb ta, et määrav on halahá; tema täpne lause on „Tõde on see, mille halahá määrab tõena”. Teema, et halahá on otsustavam kui DNA-test — kas saad sellest natuke rääkida?

Sa ütlesid mamzér, mitte sohilaps.

 

Tegemist ei ole ju sama asjaga?

Õigus. Sõna mamzér ei eksisteeri üheski teises keeles. Judaismis tähistab see last, kes on sündinud sobimatust seksuaalsuhtest, näiteks ema ja poja või isa ja tütre või abielunaise ja võõramaalase vahel. Selline laps määratletakse mamzér’ina, nii et ta ei saa juudiga abielluda. Mõnes mõttes ei ole see õiglane, sest laps ei ole milleski süüdi. Seetõttu talitataksegi nõnda, et tehakse kõikvõimalik, et kedagi ei määratletaks mamzér’ina. Ütleme, et kui lapse pärinemine keelatud suhtest ei ole sada protsenti kindel, siis üritatakse teda seostada halahá kohaselt košer-isaga. See on põhjus, miks me ei taha järele uurida. Ja tead, Iisraeli seadus — riigi-, mitte religiooniseadus — ei luba isadustesti tegemist, kui on võimalus, et testitulemuse järgi on laps mamzér. Nii et seaduse kohaselt Iisraelis isadustesti teha ei saa, religioosse teema tõttu. Kui on kahtlus, eelistame alati asja sinnapaika jätta, ja kui asi piirdubki kahtlusega, siis mamzér’i ei ole.

 

Kas isadusteste siis üldse ei tehtagi?

Testi võib välismaale saata. Arvan, et noormehel filmis ei ole aimugi, et testi tegemine ei ole seadusega lubatud. Nemad tegutsevad juudi seaduse raamistikus, mitte riigi omas. Arvan eelkõige, et rabi teab, et Naftali armastab Feigit, ja teab ka seda, et tema jaoks ei ole teist viisi leida teed tagasi naise juurde kui lapse aktsepteerimise kaudu. Rabi tahab leida redelit, et Naftali saaks oma suureliste tunnete otsast alla ronida, saaks last aktsepteerida. Nii ta ütlebki, et juudi seaduse kohaselt otsustatakse, et sina oled lapse isa, ja pole oluline, milline on teaduslik tõde. See on religioosne tõde. See on see, mis loeb.

 

Ajal kui Feigi sünnitab, ootab terve perekond sünnituspalati ukse taga. Varem elavad Feigi ja Naftali mehe vanemate majas. Kas sedavõrd lähedased peresuhted on norm?

Minul näiteks on üheksa lapselast ja osa puhul kutsuti meid nende sünni ajaks kohale, nii et olime terve öö valves.

 

Ja kahe põlvkonna paarid sama katuse all elamas, kas seegi on tavapärane?

Mitte ilmtingimata, pigem juhtub see siis, kui noorpaaril ei ole korteri üürimiseks piisavalt raha. Selle juhtumi puhul on noorpaari meespool ka emaga väga lähedane ja tal oleks raske lahkuda. Noored on abiellunud väga varases eas. Palusin näitlejatel väljendada oma armastust ilma füüsilise interaktsioonita. Sedalaadi kogukonnas ei emmata avalikult ega kaamera ees. Palusin neil seega näidelda nagu iraani filmis, vältida erootilise alatooniga puudutusi.

 

Sinu näitlejad on tegelikult ju ilmalikud?

Nemad, noorpaar, on ilmalikud. Rabi on päriselus hozér bi-tešuvá, samuti galeriiomanik ja arst. Kõik ülejäänud on ilmalikud. Me kõnelesime mentaalsusest. Peaosa täitev näitlejanna käis ultraortodoksses linnas Bnei Brakis, et näha kogukonna liikmete kehakeelt, seda, kuidas nad kõnnivad ja käituvad. Jõudsime väga tõetruu tulemuseni.

Ja vägistamise kohta… Otsustasin, et vägistamist tuleb kujutada ainult naise näo lähiplaani kaudu. See on lugu, ma ei vaja üksikasjalikku stseeni. Naise nägu jutustab terve loo, isegi kui rohkemat näha pole. Vastukajast saan aru, et film šokeerib inimesi, kuigi midagi otseselt ei näidata. Näitlejatele ütlesin, et minu jaoks on näitlemismaneeris oluline vaoshoitus, pigem Euroopa kui Hollywoodi moodi. Tunded hoitakse enda sees, mitte ei valata välja. Arvan, et sedalaadi lavastuse puhul saavad näitlejad sügavamale minna. Andsin neile siiski võimaluse karjuda ühes stseenis, mis muus osas on väga kammitsetud. Vaoshoituna tahtsin ma ka peaosatäitjat näha. Nii et kui ütlesin, et mulle meeldib Michael Haneke looming, siis ehk mõistad, mida ma silmas pidasin.

 

Jaa, täielikult. Sa teed filme religioossest kogukonnast, osaliselt religioossele kogukonnale. Kuid erinevates judaismi koolkondades käsitletakse kunsti ja kunsti tarbimist erinevalt, kuni selleni välja, et kinos käimist ja eriti naiste vaatamist ekraanilt võidakse lausa keelata.

Sel teemal saan öelda, et religiooni ja kunsti vahel tõesti on omamoodi konflikt. Religioon käsitleb piire, kammitseb asju rangetesse reeglitesse. Kunstnik peab neid piire kompama ja üritama aru saada, mis juhtub, kui neist üle astuda. Nii et konflikt on olemas ja ei leidu kuigi palju religioosseid juhte, kes oleksid samas ka kunstnikud. Enamasti tegelevad nad sellega, kuidas inimesi usureeglite piirides hoida. Kuid ma arvan, et piibli aegadel polnud see nõnda. Toona olid inimesed loomulikumad ja avatuma meelega, piirid ei olnud sedavõrd jäigad. Seega tahan ma minna tagasi sinna aega ja usun, et ühel heal päeval on religioonil piisavalt enesekindlust, andmaks kunstnikele vabadust. Arvan, et religioon muutub sügavamaks ja huvitavamaks, inimesi rohkem siduvaks. Seetõttu on see minu jaoks oluline; oli piisavalt tähtis, et jätta selja taha ješivá-elu ja jätkata kunstivaldkonnas.

 

Kus ja missugusele publikule on „Viljatu(s)” siiani linastunud ja milline on olnud vastukaja?

Vastukaja on olnud suurepärane nii usklike kui ka ilmalike vaatajate seas. Eile olin Tel Avivis. Publikus oli üks usklik, kõik ülejäänud olid ilmalikud ja kõigile meeldis film väga, seda peeti liigutavaks. Mulle öeldi, et tänu filmile saadi usust paremini aru, sest suudeti inimeste, filmiga samastuda. Sageli ollakse üllatunud, et ma tegin niisuguse filmi — et usklik mees või rabi väntab filmi, mida mõnes mõttes võib võtta kriitikana rabide suhtes. Aga ma usun, et seda suudetakse aktsepteerida. Film linastub ka religioossetes kogukondades. Vahel kõnelevad inimesed pärast filmi nägemist minuga, jutustavad endaga juhtunud või oma kogukonnas aset leidnud ahistamisest. Olen kuulnud paljusid ütlemas, et film ei lase vaatajaid lahti, sellele mõeldakse veel päevi hiljem. Filmi tehes ma muretsesin vägagi, kuidas sedavõrd raskesisuline teos vastu võetakse — see ei ole miski, mida minna vaatama plaksumaisi ja kokakoolaga. Meelelahutuslikus mõttes ei anna see suurt midagi, küll aga rikkaliku emotsionaalse laengu mõttes.

 

Kui ma ei eksi, siis sa õpetad Ma’ale filmikoolis?

Töötasin seal kakskümmend aastat, enam mitte. Ise filmide tegemine nõuab liiga palju aega, praegu teen järjekordset dokumentaali ja kirjutan uut stsenaariumi. Ja mul on mu kogudus.

 

Ma ‘ale ei ole kaugeltki ainus filmikool Iisraelis?

Meil on nii palju filmikoole… liiga palju. Iisraelis on rohkem filmikoole kui tervel Saksamaal. Ma’ales keskendutakse juudi filmidele, juudi teemadele. Enamik sealseid õppureid on erineva rangusastmega religioossusega. Kuid filmide tegemine, see on keel, universaalne keel. Tuleb näha filme kogu maailmast, eurooplaste, ameeriklaste ja venelaste tehtuid, olema kursis praegusaegse kinokunstiga, sellega, mis toimub.

 

Kui hästi sa Iisraelis valmivate filmidega kursis oled? Näiteks 2022. aasta Ophir Awardsi võitja „Cinema Sabaya” linastus eelmisel aastal PÖFFilgi.

Kuulusin Iisraeli filmisihtasutuse nõukokku, mis soovitas seda finantseerida.

 

Sa mainisid ennist mõnd filmitegijat mujalt maailmast, kes on sind mõjutanud. Aga kes sulle teel filmitegijaks saamisel veel mõju on avaldanud?

Naudin Polanskit ja itaallasi: Fellini ja Pasolini on olnud äärmiselt inspireerivad. Hollywoodist ehk vennad Coenid ja Stanley Kubrick, samuti Martin Scorsese, aga eelkõige huvitavad mind eurooplased: Michael Haneke, vennad Dardenne’id, Bergman. Euroopa filme vaadates leian, et need on lähemal sellele, kuidas ma ise tunnetest mõtlen. Sama asi on venelastega. Andrei Tarkovski muidugi, aga ka Zvjagnitsev — pean teda kõige mõjukamaks praegusaegseks vene filmitegijaks. Ja ka rootslane Ruben Östlund — „Force Majeure” on ehk tema senini parim teos.

 

Veel üks märksõna, mille ma intervjuuks valmistudes üles kirjutasin, on Rama Burshteini nimi. Mäletan tema filmi „Lemalé ̉ ̉et ha-halál” (ingl „Fill the Void”) aastast 2012. Kui ma ei eksi, siis ta polnud mitte ainult esimene ultraortodoksist režissöör, vaid ühtlasi ka esimene ultraortodoksist naisrežissöör?

Enne oli ka Shuli Rand, kes kirjutas filmi „̉Ušpizín” (ingl „Holy Guests”, 2002) stsenaariumi ja mängis selles peaosa, aga režissöörina oli Rama Burshtein tõesti esimene. Shuli ja Rama on mõlemad hozrím bi-tešuvá, usupöördujad, kes õppisid filmikunsti ilmalikkudena. Ultraortodoksina sündinute hulgast filmitegijaid veel sirgunud ei ole. Hiljutine areng on ultraortodoksi naisrežissöörid, kes lavastavad ainult naistele mõeldud filme. Loodan, et nemadki jõuavad peagi ka suurtele ekraanidele.

 

Muide, kuidas sa end ise religioosse ranguse skaalal määratled?

Modernse ortodoksina.

 

Kas sa modernse ortodoksina tunned filme tehes veel piiranguid lisaks nendele, mis jutust juba läbi on käinud?

Ei, ma arvan, et saan käsitleda iga teemat, mis mulle huvi pakub. Oma eluviisis, mõtteviisis leian mooduse, kuidas kõnelda ükskõik millisest teemast. Minu viimane dokumentaal oli LGBT-kogukonnast.

 

Viitad sa „Hatuná hafuhále” (ingl „Marry Me However”, 2020)?

Jah. See räägib LGBT-inimestest, kes abielluvad heterodega. Tegemist on usklike inimestega, kes ei taha end identifitseerida geina. Nii et nad üritavad sellest üle saada, abielluvad. Nagu ma filmis näitasin, võib see osutuda katastroofiks, tohutuks tragöödiaks mõlemale, ka abikaasale, naisele, kes abiellub geinoormehega. Naise kannatus oli hullem, kui me oskame ette kujutada. Arvasin, et religioosne kogukond ei aktsepteeri seda filmi, kuid minu jaoks oli teema väga tähtis. Ka minu kaks tütart kurameerisid geinoormeestega, usklike poistega, kes tahtsid abielluda ja mingit laadi heteroseksuaalset peret luua. Pole midagi, millest piibel ei kõneleks; seega ma arvan, et peame iga teema suhtes avatud olema, ja siis leiame ka viisi iga loo rääkimiseks.

 

Kas sa võiksid põgusalt kirjeldada oma teisi dokumentaalfilme?

Minu esimene film „Lirdof ʾahréi ha-tsel” (ingl „Chasing the Shadow”, 2012) käsitles rabi ja õpilaste suhet; see kõneles rabist, kellega ma ei suutnud lähedast kontakti luua. Ta suri üsna noorelt vähki ja ma tegin filmi, üritades mõista, miks mul ei õnnestunud temaga lähedust leida. Tausta uurides avastasin, et ta oli Jom Kipúri sõjast sügavalt traumeeritud. Tanki, milles ta viibis, rünnati, ja tema jäi ainsana ellu. Tema vanemad — nagu ka minu omad — elasid üle holokausti ja nende asjade koosmõju avaldas talle tohutut mõju. Seda kõike ma enne filmi tegemist ei teadnud. Teine film oli „ʾÍma loʾ mešugáʿat” (ingl „Mom Is Not Crazy”, 2014), mis käsitleb vaimset tervist. Minu koguduses on naine, nelja lapse ema. Psüühikahäire — piirialase isiksushäire — tõttu on ta suitsiidne. Tegin filmi tema elust. See ei räägi ainult haigest naisest, vaid ka perekonnast ja neid toetavast kogudusest. Minu teada on see ainus Iisraelis tehtud film, mis portreteerib vaimset häiret sedavõrd lähedalt. Seetõttu kutsutakse meid isegi kümme aastat hiljem ikka veel kogudustesse seda näitama ja sellest kõnelema. Siis tegin filmi „Ha-sadé” (ingl „The Field”, 2017) rahualgatusest palestiinlaste ja iisraellaste vahel, milles osalen. Ka nüüd löön ma kaasa religiooniülestes kohtumistes palestiinlastega. Me kõneleme Koraanist ja Toorast. Arvan, et rahu saabub rohujuure tasandilt, sellest, et sealsest piirkonnast pärit inimesed suudavad koos elada ja vaenulikkuse kõrvale heita. Ka see film linastus mitmel pool maailmas. Siis tegin filmi „ʾOr hozér” (ingl „Reflected Light”, 2018) teise põlvkonna hozrím bi-tešuvá’st, kes pöörduvad tagasi ilmalikku ellu ja satuvad konflikti oma vanematega, kes nii väga tahavad, et nende lapsed oleksid ultraortodokssed. Paraku on lastele ultraortodoksi kogukonda lõimumine äärmiselt keeruline. Ja siis „Hatuná hafuhá”. Ja tegin ka lühifilmi sellest, kuidas abielupaar pöördub haiglast koju pärast surnult sündinud lapse ilmaletulekut.

 

Seda sinu filmide hulgas IMDBs nimetatud ei ole.

Film on lõpetatud ja üritan sellele festivali leida, nii et see ei ole veel linastunud. Tegin selle eelkõige oma perekonnas aset leidnud loo tõttu.

 

Kas sul on veel teoksil olevaid projekte või mõtteid tulevasteks filmideks, mida jagada võiksid?

Njaa, ma küll töötan ühe filmi kallal, aga arvan, et pigem ei räägiks sellest, sest rääkides millestki enne, kui see siia maailma jõuab, võib selle ära sõnuda. Aga küllap aimad, et see on üks järjekordne terav, põletav teema. Ma usun, et parim, mida filme vändates teha, on publikut raputada. Kui sa seda teed, oli makstud piletiraha seda väärt. Aga kui pakud vaid häid tundeid, on see minu jaoks aja raiskamine.

 

Mis oli viimane film, mis sind nõnda raputas, et see oli tõesti raha väärt?

Sellest on palju aega möödas, kui viimati head filmi nägin. Filmitegijana vaatan filme teistmoodi. Näen valgustust, kõiki tehnilisi üksikasju, iga viimset kui detaili. Nii et ma üritan igast filmist õppida. Kui vaadata filmi professionaali pilguga, on pisut keeruline sellega emotsionaalselt täiesti kaasa minna. Hiljuti nähtud filmidest oli „Lagritsapitsa” selline, mis pani mind uusi võimalusi nägema.

 

Vestelnud AVE PÕLENIK