KAART JA INTERNET. TERVIK JA TERRITOORIUM

Märts, 2023

DONALD TOMBERG

(Teksti aluseks on 2016. aastal ERRi kultuuriportaalis ilmunud essee)

I

Tänapäeval saame tõdeda, et interneti mõju on võrreldav sellega, kuidas trükikunst muutis maailma 15. sajandil. Wittgensteini vaimus öelduna: internet kujundab üha rohkem nüüdisaegseid keelemänge. Kui pealispinnal saame rääkida võidetud mugavusest ja efektiivsusest, info küllusest ja kättesaadavusest, siis sügavamal tasandil muutuvad elamise strateegiad, mis omakorda toob kaasa muutused tunnetuses.

Internet loob fragmenteeritud ja kiirustavat maailma, mitte ei tõtta sellele järele. Nicholas Carr tõdeb artiklis „Kas Google muudab meid lolliks?”: „Kuigi internetist on palju kirjutatud, on vähe juureldud selle üle, kuidas ta meid ümber programmeerib.”¹ Kui püüda Carri artikli keskne mõte paari lausega kokku võtta, siis: kui me kasutame intellektuaalseid tehnoloogiaid, hakkavad nende tehnoloogiate omadused meile paratamatult külge — me kohaneme internetiga ja aju paindlikkuse tõttu toimub kohanemine ka bioloogilisel tasandil. Sel kohanemisel on ka ideoloogiline suunatus, tööstusrevolutsiooni filosoofia: maksimaalne kiirus, maksimaalne tõhusus ja maksimaalne väljalase töötleb nüüd Google’i vahendusel ümber vaimuelu.

Siit edasi liikudes tõdegem, et internet mõjub oma ambitsioonikuses otsekui analoog kosmosele, ruum, kuhu jõuab/kus on (informatsioonina) kõik olemas ja mis seejuures paisub lõputult. Struktuur on sel kosmosel aga otsekui postmodernismi mõttevaramust laenatud. Kui enne internetti organiseeris meie arusaama (ruumilistest) vahekordadest mudelina kaart, siis internetis kaart ei kehti. Mis iseloomustab kaarti? Kaart näitab, milliste objektidega on tegemist ja kuidas need üksteise suhtes paiknevad, ning esitab vaadeldava ala tervikuna. Kaart on samas ülekanne, tõlge — peab tundma kokkuleppelisi kaardimärke. Et kaardist ülevaadet saada ja seda lugeda, on vaja süveneda, vaagida, kõrvutada ja võrrelda. Kaardist lähtuda tähendab pidada ühtlasi silmas tervikut. Võiks ka väita, et sellele, kuidas kaart esitab maastikku, geograafilist ruumi, on varem teatava analoogina vastanud jagatud hoiak/taotlus maailmaasjade mõtestamisel — oluline on silmas pidada tervikut ja mõista, millistes suhetes on selle osad, kuidas need tervikut loovad. Kaart aitab meil hõlmata ümbritsevat füüsilist ruumi, aga moraalses plaanis sisaldab ka kultuur endas kaarti. Ida meditsiini järgi on ka inimese keha nagu kaart.

Tervikutaju pole mõeldav ilma sügavuse ja kõrguse mõõtmeta, tervikutaju sisaldab arhitektuurilist taju, mõte tervikust sisaldab ruumilist aspekti. Tervikumõte otsib sisemist korrastatust, tervik sünnib erinevatest osadest, mis on eraldi võetuna ka ise tervikuna vaadeldavad, nende osade kokkuseadest, sisemisest arhitektuurist.          

Internet on kaardi vastand. See funktsioneerib ise tehiskeskkonnana nagu (paralleelne virtuaalne) ruum, kus hiireklikk toob selle, mis on „seal kusagil”, siia ja viib siinse sinna, korraldades nõnda ümber füüsilisest ruumist lähtunud ja niimoodi tajutud vahekordi. Ühest küljest saavad nõnda kõik keskpõrandal kokku, teisalt on selline koondumine võimalik, kuna internet hargneb Google´i manageerimisel nagu risoom, labürint, kus toimib üksnes viitade süsteem — nõnda võib leida ka kaarte. Ent selge on, et labürintlik viitade süsteem välistab juba loomu poolest arusaama vaadeldavast alast kui tervikust. Samas, viidad toimivad, guugeldad ja jõuad kohale.

Virtuaalruumi funktsioneerimise reeglite kaudu, neid alatasa praktiseerides on lihtne, lausa loomulik, jõuda ise seda märkamatagi (lihtsalt sellepärast, et see töötab) hoiaku või eelduseni, et tervikut/terviklikkust ei olegi või siis pole seda lihtsalt vaja. Filosoofilisemalt öeldes: ideega tervikust on internetiajastul üha vähem peale hakata (derridalik mittetervik ja vabamäng ongi nõnda saanud argipraktikaks). Süsteem, mis loob tähendusi hargnemise, hajumise, voolamise, libisemise kaudu, loob ka hoiakud ning sellise süsteemi jaoks võib idee tervik(lik)ust kui millestki sisemiselt korrastatust, aga ka paratamatult määratletust, piiratust olla struktuurse vastuolu kaudu tajutud isegi ohtlikuna, repressiivsena. Hoiak, mis taotleb ja otsib terviklikkust, on vanamoodne, selline hoiak vahendub teisiti.

Kui internetis (ja selle toel) tervikumõte hajub, siis seda tugevamaks saab mõte territooriumidest ja siiretest. Mõte territooriumist ei nõua ega kaasa mõtet tervikust, territooriumi puhul pole oluline selle sisemine ülesehitus, vaid välispiirid. Kõige lihtsam näide oleks siin prügimägi, see koht, kus on prügi. Piirid sel ju on ja nõnda võttes on see ka nagu omaette tervik, aga kõik, mis sellel territooriumil on, on prügi ja sisemise arhitektuuri asemel on hunnik (kuni tulevad ajaloolased ja hakkavad kultuurikihte eristama). Ses mõttes ja võrdluses korraldub tervik heterogeensena, territoorium aga homogeensena.

Kui otsida tervikumõttest vabastatud territooriumilt korda, ilmuvad erinevad „asjad” seal horisontaalselt, lineaarselt nagu loetelu. Seejuures on neil „asjadel” ikka ka omavahelised seosed, on erinevused ja sarnasused. Sarnaselt töötab ka Google’i-mootor.  Guugeldasin näiteks seda esseed kirjutades huvi pärast sõna „metafüüsika” — esimesel Google’i leheküljel on järjestikku koos Vikipeedia, Aristoteles, esoteerika ja Buduaar. Oktoobris 2022 seda ammu kirjutatud esseed üle lugedes ja täiendades  guugeldasin „madonna”.  „Madonna” algne tähendus ilmus alles Google’i üheksandal leheküljel seoses Raffaeliga, ettepoole mahtusid selle nimega popikuninganna, restoran, osaühing, peenraroos, park ja mis kõik veel. See näide sobiks piltlikustama seda, kuidas toimub tajutud ühetaolisusesse lahustumine.

 

II

Teisel astmel, netisiseselt ja selle tingimustele vastavas suhtluses moodustuvad aga erinevad territooriumid n-ö klubilise kuuluvuse põhimõttel ja nende juurde käib tihti ka terav vastandus „meie — nemad” (nt tülid ja  „kõlakojad” sotsiaalmeedias ja internetikogukonnad).

Vahel kostab (õigemini, varem vahel kostis) ajakirjanduses arvamus, et peaksime ära kuulama ka meie/minu omast erineva arvamuse, pidama dialoogi, mitte monoloogi… Elu ja suhtlus internetitingimustel ei anna selleks erilist võimalust, see töötab paratamatult hoopis vastupidises suunas. Sotsiaalmeedia „kõlakojad” pole tekkinud sellest, et tänapäeva inimene oleks loomult kuidagi rohkem „kõlakoja” poole kaldu, need on tekkinud eelkõige sotsiaalmeedia sisemise ülesehituse kaudu. Külaühiskonnas pead sa selleks, et kogukonnas toimida, arvestama kõige erinevamate tüüpidega. Sotsiaalmeedias, virtuaalsel väljal, ei pea seda tegema, sa valid oma grupi ja nii tekivadki  „kõlakojad”. Näiliselt on sotsiaalmeedia see, mis võimaldab meil kõigil olla rohkem ja tihedamalt omavahel seotud. Tingimused, kuidas seal koos olla, ei nõua aga midagi enamat kui enese paigutamist mingile „meie grupi” territooriumile. Kui tahta, siis muidugi saab oma „kõlakojast” välja murda, aga… miks peaks tahtma? Mingit reaalset vajadust ega kohustust selleks ju pole. Ja kui keegi hakkakski oma „kõlakojast” tõsimeeli välja murdma, mida arvaksid sellest siis tema oma „kõlakoja” liikmed? Viskaksid äkki „meie” seast hoopis välja, marginaliseeriksid?

Hea näide on siin ka Twitter — platvormist, mis alustas sellest, et kõik soovijad saavad seal vastastikku kiirelt ja efektiivselt „säutsuda”, sai, mida aeg edasi, seda rohkem, ideoloogilise dominandiga territoorium (kus „elu” ja arvamuskultuuri hoiavad käimas ka arvukad robotkontod). Kui Elon Musk Twitteri ära ostis, tõi see kaasa nii hädakisa kui ka väga valusaid paljastusi. Miks? Just seetõttu.

 

III

Kõlakojad, Twitter, tühistamine… See, et suhtlus sotsiaalmeedia tingimustel kujuneb aegamisi suhtluseks territooriumide tasandil, võitluseks territooriumide vahel ja territooriumide üle, on neisse tingimustesse planeerimatult aga paratamatult juba sisse kirjutatud. Ja murranguline ajastu — aga selle juurde sotsiaalmeedia ju lahutamatult kuulubki — võimendab seda.

Mängime aga korraks mõttega, et saame kahest vaenujalal olevast „kõlakojast” sõidutada kümme kodanikku (sookvooti arvestades võrdselt)  kogu suveks aktiivsele füüsilisele tööle kuhugi rannakülla. Internetile seal ligipääs puudub, televiisor ja raadio on aga võtta, nii et maailma sündmustega saab ikka kursis olla. Koos tuleb tööd teha ja saadakse ka keskmist palka, saab pidada pidu, saab viimaste kohalike kaluritega juttu vesta, romantiliselt rannas promeneerida ja muidugi, kui vaja, ka tülitseda. Milline pilt meile siis avaneks? Juba ette on selge, et suve lõpuks poleks need inimesed enam vastandlike kõlakodade liikmed nagu suve alguses. Paratamatult hakkaks koos toimetades lugema see, milline inimene keegi on ja  kuidas ikkagi üksteisega arvestada: et „no koos me seda kivi veeratasime, selle peale võime koos juua ka ühe õlle”; „tegelikult see, kes seal sookvoodi alusel teisest „kõlakojast” tuli, on täitsa tore” jne. Stopp, tõrjugem see hirmus ulm. Kui ka selline avantüür läbi läheks, siis vähemalt igal nädalavahetusel peaks neid külastama võrdsusvolinik, kelle juhatusel tuleb lõkke ääres arutada erinevatel olulistel teemadel, alates sellest, kas ka teretamine võib olla ahistamine (ka säärast dispuuti on meil peetud).

 

IV

Üldistades võiks öelda, et internet aitab kaasa tervikutaju hääbumisele argipraktikates, transformeerides seda teistlaadi, virtuaalsest keskkonnast lähtuvate praktikate kaudu arusaamaks territooriumidest. Vertikaalne, kõrguse ja sügavuse printsiip, mis tervikut arhitektuurilises mõttes organiseerib, valgub selle käigus laiali horisontaalsele väljale.

Üldistagem veel. Sellele, mis toimub abstraktsel, virtuaalse keskkonna kaudu kujunenud hoiakulisel tasandil — kus kõik on „siin” ja „kõik, mis on siin”, on ka „seal” — võib järgmise astmena vastata ka füüsilise/geograafilise ruumi hoiakuline mõtestamine, kus ala, mida enne tajuti terviklikuna (nt riik, „vana maailm”), tajutakse nüüd sisemiselt killustununa, territooriumideks lagunenuna.  Tõdeme ju, et internet on teinud kogu maailma globaalseks külaks. Aga globaalne küla (globaliseerumine) on midagi sootuks muud kui küla.

Tõdegem ka, et mida rohkem meie elamise väljendusi küberruumi üle kolib, seda rohkem hakkame virtuaalset tajuma reaalsena. Näiteks väljend „kübersõda” on praegu igapäevane ja riiklikul tasandil on leitud, et NATO peaks valvama ka küberruumi. Hr Ilves on välja pakkunud mõtte, et ka raha võiks tervenisti kuuluda küberruumi. Mis aga tähendab, et interneti ruumi ja selles ruumis mitmel tasandil antud/toimivaid praktikaid/suhteid ei tajuta füüsilise, pärisruumis toimuvaga enam paralleelsena (virtuaalsena), vaid üha enam „sellesamana”. Mida rohkem füüsiline ja virtuaalne ruum meie elupraktikates kokku sulavad, seda rohkem muutub meie suhe füüsilise ruumi, füüsilise reaalsuse ja selles toimivate suhetega. Virtuaalne ruum pole siis enam eraldiseisev väli; tekib liitreaalsus. Ja sellise liitreaalsuse poole me väga selgelt liigume, olemegi juba otsapidi selles.

 

V

Aga mis juhtub selles uudses olukorras mäluga? Keskajal valitses suuline mälu, trükikunst tõi aga esiplaanile kirjaliku mäletamise. Eks ühes internetiga juhtub midagi mäluga ka nüüd. Ühest üldisest tendentsist (aga kas iga laiem tendents mitte ei pürigi juba reegliks?) saame ilmselt kõik aru. Internet võimaldab ebaisikuliselt teada ja mäletada, ilma et efektiivsus seejuures kaoks. Kuigi juba Platon heitis kirjasõnale ette, et see võimaldab esitada mõtteid, mis pole kõneleja enda omad, vaid on üle võetud kirjast, teeb internet veelgi enamat: kirjasõna netis võtab süvitsi üle mälu. Võrreldes sellega, mida Platon kirjasõnale ette heitis, on siin kvalitatiivne erinevus.

Ühest küljest on selge, et eneseteadvus, mis (sügavuti) ei mäleta, on jäänud endast ilma. Isiklik mäletamine nõuab praktikat, st mäletamine on praktikas elav. Tänapäeval, interneti ja ülikiirete muutuste ajastul võib aga osutuda isegi kasulikuks põlvkondliku järjepidevusega ja ka oma isikliku mälupraktikaga mitte liialdada. Need on lihtsam/kasulikum vahendajale ära anda. Sest need võivad kaasaegsuse nõuetega ja selle keelemängudega äkki vastuollu minna ja… kui tõesti on vaja, siis eks saab netist järele vaadata. Nõue käia ajaga kaasas võib sisaldada ka nõuet katkestuseks (mida pole isegi otseselt sõnastatud). Pärimus, elava mäletamise pidevus, mis eluhoiakuid ja praktikaid kujundab, võib kohanemist ja kiirete muutustega kaasa minemist takistada. Mäletada, see tähendab tõdeda, et olnul on koht ka tänases, et tänane seisab suuremalt jaolt olnul. See, mis seisab suuremalt jaolt olnul, ei ole aga juba loomu poolest aldis lakkamatutele, kiiretele muutustele.

Mis siin (põlvkondi siduvast) mäletamisest rääkida — ka (praktilisi) teadmisi pole isiklikuks toimetulemiseks, ellujäämiseks enam vaja, Google teab ja sealt saab vajadusel vaadata.

Kes on madonna?

Kes jaksab vändata üheksanda leheküljeni?

 

VI

Kokkuvõttes joonistub siit välja pilt, mis rõõmu ei tee. Internetiajastu inimene on jäänud/jäetud ilma tervikutajust ja ta ei püüdlegi enam selle poole. See oleks nüüd ka üha raskem — tundub vanamoodne, ehk isegi ohtlik. Vertikaalne, sügavusmõõde valgub horisontaalsele väljale ja lahustub selles. Ning see horisontaalne väli organiseerub teisel astmel (homogeenseteks) territooriumideks, mis on tihti omavahel (ideoloogiliselt) vaenujalal ja kus polegi erilist lootust dialoogini jõuda. Isiklik teadmine ja mäletamise sügavus (juured) kaotavad üha enam tähtsust. Ja kuna ideoloogia on suunatud maksimaalsele tõhususele, väljalaskele ja efektiivsusele, toimub seejuures ka bioloogiline kohanemine. Sellest suunitlusest sündivatele käegakatsutavatele tulemustele saame aga viidata kui „edule” ja  „progressile”. (Eks alati saa näidata ka ühele või teisele juhtumile, mis ei allu sellisele üldistusele, aga määravad jõujooned näikse olevat sellised. Levinud võrdlus jäämäega on siin igati kohane.)

Ja kõige selle kohal, kuigi kired lõõmavad, rullub ikkagi mingi väsimus või ükskõiksus… Ah et auto sõidab juba mõtte jõul? Tehisintellekt lõpetas Beethoveni sümfoonia? Keegi tahab abielluda oma seksinukuga? Inimembrüo pidas katseklaasis vastu juba kolmteist päeva? Teadlastel õnnestus magnetuuringus inimeste mõtteid lugeda? Selgus, et puud suhtlevad omavahel? Noh, jah… Kas uudisenupp, et kusagil toimib keegi juba esimese küborgina, üllataks ja erutaks meid? Ehk mõnda paneks mõtlema. Aga kuidagi kollektiivselt? Väike samm inimesele…

See kõik — teatav väsimus ja terviku silmist kaotamine, isegi juba võimetus ja soovimatuski tervikut hoomata — pole ainuüksi interneti süü, aga internetil ja ka infomassiividest küllastumisel on siin oma oluline ja aina kasvav osa.

Kui internet kasvatab meid nii üksikisiku kui ühiskonnana aasta-aastalt, dekaad-dekaadilt vaikselt ja märkamatult ümber, siis uusoptimistlik „tulevikuinimene” ei tundugi enam nii ahvatlev. Me oleme teinud interneti ja saame sellega hakkama, aga internet saab meiega hakkama veel paremini. Kui üritada mõtestada vaimset ruumi, milles me praegu oleme, siis internetist mööda ei saa. Meie suhe internetiga on juba nagu suhe taustaga, mis loob konteksti.

Aga eks või ju leida ka head: interneti kaudu saavad kiiresti levida näiteks abipalved, ja tihti ei jää need tähelepanuta. „Slava Ukraini” ettevõtmist „Tuhat kangelast lumes” sai kiiresti ja tulemuslikult läbi viia just tänu internetile. Saab kiiresti ja kergesti suhelda sõpradega, omastega, kes kaugel jne. Inimene saab ju ikkagi ka valida, kuidas ta internetti kasutab. Üldises plaanis on aga internetiga kohanemine (ennast interneti järgi kohandamine) nagu sahistamine võsas, kui võrrelda seda autonoomse tehisintellekti võidukäiguga — kui see teoks saab, oleme juba metsa eksinud nagu Iti ja Kusti Oskar Lutsu „Nukitsamehes”.

 

VII

Üks tuttav rääkis 2022. aasta suvel loo robotist, millega sai Facebooki kaudu suhelda. Inimesed kirjutasid robotile ja robot kirjutas vastu. Siis aga asus keegi seda robotit intervjueerima ja küsis, mida too arvab Facebookist. Robot vastas, et Facebook on nähtusena kuri ja et selles on süüdi Mark Zuckerberg. Seejärel see robot kustutati. Sellel juhtumil oli omajagu järelkaja ja see ongi mitmes mõttes tähelepanuväärne. Esiteks, kui sellise robotiga Facebookis suhelda, tekib ilmselt paljudel küsimus, kas öelda tema kohta „mis” või „kes”. Teiseks, selline robot teeb ja arendab oma järeldusi lähtuvalt maatriksist, mille järgi ta kokku on pandud. Kui eeldame, ja ilmselt põhjusega, et selle roboti maatriks nägi ette inimesest hoolimist, siis on selle roboti järeldus… täitsa kõnekas. Kolmandaks, kuidas tuleks antud kontekstis käsitleda sõnavabaduse küsimust? Nende kolme punkti üle aru pidades hakkas mul isegi hirm. Võib ju mõelda, et noh, on selline juhtum, pakub kõneainet ja… mis seal’s ikka; ei noh, küll see asi kujuneb. Aga kui vaatad seda pisut lähemalt, siis hakkab hirm, sest siit hargnevad fundamentaalsed küsimused. — Ah, ära parem vaata… See asi kujuneb ise. Ja vähemalt niipea pole lootustki, et me hakkaksime selliseid küsimusi koos nende hämaraladega lähemalt meie peavoolus käsitlema. Põhimõtteliselt läheme ju niikuinii aina helgemasse tulevikku. Ja loome endale seejuures kultuurilised tingimused, millega peame püüdma hakkama saada, aga võib-olla viimaks ei saa. Ja see Facebooki robot on ju veel täielik lapsemäng.

Teadmist, kuidas inimkond tulevikus autonoomse tehisintellektiga koos elama hakkab, meil pole. Küll aga on meil selle kohta (enamasti) optimistlikud kujutlused ja (ilmselt?) mõtleme autonoomsest tehisintellektist ikka veel nagu mingist masinast, mida saab näha laste robootikatunnis — samasugune, aga palju võimekam. Või siis nagu supertasemel arvutist.

Aga ei, autonoomne tehisintellekt areneb nii, et inimene ei saa selle arengusse kõrvalt sekkuda ja pole ka stepslit, mida välja tõmmata. Selle võimekus ei avaldu üksnes nii, et see suudab sekundiga teha teatava hulga tehteid ja kogu lugu, või et tundes ära mingi mustri, suudab seda reprodutseerida — teha näiteks „uusi” Jackson Pollocki käekirjaga (fraktaalseid) maale, mida pole võimalik eristada Pollocki enda maalidest põhimõttel koopia/originaal. Sellised võimekusedemonstratsioonid on pigem pisiasjad ja näpuharjutused. Küsimus pole ka võimekuses kombineerida mudeleid ja teha nõnda midagi, mida varem pole olnud. Auto­noomne tehisintellekt (rõhk sõnal „auto­noomne”) pole käiku minnes oma võimaluste piires lõpuni ja ennustatavalt „valmis”. Ei ole nii, et kui alustuseks küsid: „On sul minateadvus?” ja tema vastab „Ei ole”, siis saad öelda: „Huh, korras.” Autonoomne tehisintellekt areneb, nagu ta areneb, õpib ja järeldab, nagu ta õpib ja järeldab. Ja tema õppimisvõime ulatub tulevikus üle selle horisondi, mida me suudame ette kujutada.

Beethoveni lõpetamata sümfoonia on tehisintellekt juba ammugi lõpetanud ja teinud seda „nagu Beethoven”. Tehisintellekt on saanud esikoha fotokonkursil ja see kõik on alles „ringutus”. Ja kui me ei teaks, et seda või toda tegi tehisintellekt, siis räägiksime küllap „tundlikust kunstnikust”. „Tehisintellekti (TI) uuemate oskuste hulka kuulub ka muusika loomine ette antud teksti põhjal. Nii nagu kunstnikest tehismõistusi tekib nagu seeni pärast vihma, nii on ka heliloojaid sündinud juba õige mitu./…/”²  

Teater, muusika, kino, kunst, kirjandus… ükski neist valdkondadest ei jää tehisintellektist puutumata. Nagu selgub, on tehisintellekt väga jõuliselt kohal just inimesele ainuomaseks arvatud loomesfääris. Tehisintellekt saab juba praegu kirjutada esseid, mille kohta pole võimalik öelda, kas need kirjutas masin või inimene. Nõnda on mõned ülikoolid juba loobunudki esseede kirjutamise nõudest. Talv tuleb alati ootamatult.

Tavaks on öelda, et tänased Jaapani tehnoloogilised praktikad on muu maailma homne tegelikkus. Android-näitlejanna Geminoid-F on juba astunud üles filmis „Sayonara”. Juba aastaid tagasi mängis Jaapanis „Kolme õe” lavastuses robot üht õdedest. Hologramm Hatsune Miku annab kontserte live’is. Toodud näited räägivad siiski alles/vaid mingi mustri reprodutseerimisest.

Hologramm Hatsune Miku.

Vasakul robot Geminoid F, mis astus üles filmis „Sayonara”, 2015 (režissöör Kōji Fukada).

Meie optimismi autonoomse tehis­intellekti ja koos sellega kujuneva tuleviku osas tsementeerib veendumus, et kuigi autonoomne tehisintellekt areneb tulevikus inimesega sarnasel viisil (kui defineerime intellekti nii, et intellekt on võime saavutada püstitatud eesmärke, näiteks et on laev ja on pudel ja siis tuleb välja mõelda, kuidas laev pudelisse saada) ja et tema saavutused ületavad kordades ka kõige julgemaid ootusi ning inimese võimekust mis tahes valdkonnas, siis minateadvust tal ikkagi tekkida ei saa. Konsensust selles küsimuses siiski pole, ei saagi olla, kuna meil pole selle kohta mingeid teadmisi, autonoomne tehis­intellekt pole veel areenile ilmunud. Seega valitseb segadus ja sageli arvatakse, et asi sõltub lihtsalt sellest, kui suur ja võimekas on tulevikus selle asjanduse tehislik närvivõrk. Noh, närvivõrkude suurus on üks asi, teine asi on see, et autonoomne tehisintellekt võib endale minateadvuse leiutada nagu parima, ökonoomseima vahendi teatud küsimuste lahendamiseks. Et nõnda teha, ei pea ta seda otseselt „tahtma”, tahtmise asemel võib olla n-ö järeldatud vajadus. Sellise tõdemuseni jõudmiseks ei pidanudki ma muide eriti pingutama; huvitav, kas seda saab ümber lükata?

Kuidas toimub idee kohaselt autonoomse tehisintellekti „evolutsioon”? Nõnda, et eelmine mudel paneb kokku järgmise mudeli, mis on eelmisest mudelist veel suurema potentsiaaliga, ja see siis paneb omakorda kokku uue mudeli jne. Neil, kes autonoomse tehisintellekti tegemisel praegu eesliinil, on kõige suuremaks mureks see, et neis maatriksites ei läheks midagi valesti, et see asjandus oleks ja jääks ka tulevikus oma „evolutsioonis” ikka inimese vastu heatahtlikuks. Suures osas on tegemist määramatusega, aga sel määramatusel on oma suund. Leitakse, et arvatavasti hakkab tulevikus inimese vahekord autonoomse tehisintellektiga sarnanema sellega, milline on praegu inimese vahekord koduloomadega. Loodetavasti. Selles mõttes, et me ju hoolime oma koduloomadest. (Siinkohal soovitan Tonje Hessen Schei tugevat dokki „iHuman”, 2019, tehis­intellektist, sotsiaalsest kontrollis ja võimust, kus kõnelevad avameelselt tehisintellekti loojad, oma ala täielikud tipud — kui kedagi sel teemal kuulata tasub, siis just neid.)

Küsimus, kas autonoomset tehis­intellekti tuleks tulevikus määratleda kui seadet või uut eluvormi, on lahtine. Keegi ei oska sellele praegu vastata. Arvatakse siiski, et seda tuleks määratleda kui uut eluvormi. Noh, eks see asi jääb siis… ühiskondliku kokkuleppe ja teaduse autoriteedi otsustada — mis tähendab ilmselt, et see määratletakse uueks eluvormiks.

Kui ütleme, et „ei, see on ikka täitsa ulme” ja et „nii see küll ei lähe, ei saa ju minna”, siis mitte sellepärast, et me oleme nii targad, vaid sellepärast, et meie horisont, see maailm, milles me praegu koos kõigi tajutud tingimustega elame, seda veel ei sisalda. Ja meile tundub võimatu, et see horisont võiks… kaduda. Aga paistab, et just sinnapoole me teel oleme.

Peamine küsimus pole aga isegi selles, kas autonoomsel tehisintellektil saab tekkida minateadvus või midagi, mille me arvame olevat minateadvuse. Peamine küsimus ja erinevus on selles, et autonoomsel tehisintellektil pole hinge. Ja seda pole tal kindlasti. Aga kui nüüd inimkond nende asjandustega tulevikus tihedasti koos toimetama hakkab… Kindlasti hakkab autonoomne tehisintellekt „ravima” ka ühiskonda krooniliselt kimbutavat üksindust ja lähedusevajadust. (Huvitav, miks see meid küll kimbutab, elame ju praegu paremini kui kunagi varem? Seda me ju nagu mantrat aina kordame, koos jutuga, et „käes on ju 21. sajand”.) Robotid oma erinevate programmidega on meil abiks juba praegugi, aga see, mida näeme praegu, on tulevikuga võrreldes nohu. Meenutades taas Carri: kasutades intellektuaalseid tehnoloogiaid, hakkavad nende tehnoloogiate omadused meile paratamatult külge. Ühesõnaga, arusaam meist endist, inimesest, kellel on hing, on meist juba praegu kaugenemas ja… hakkab veel hoogsamalt kaugenema. Kui me aga tahame ikka veel inimesed olla, siis tuleb nüüd eelkõige hinge oluliseks pidada.

Kõik tendentsid, mis lühikeses perspektiivis tunduvad toredad, ei pruugi seda olla pikas perspektiivis. Mõlemad perspektiivid on olulised, aga kui me valime üksnes lühikese perspektiivi ja tasalülitame pika, siis on see ohtlik. Meie ühiskondlik formatsioon on juba ammugi võtnud suuna kasvavale masinlikkusele ja me isegi ei hooma, kui tihti ja tavapäraselt me oma argipäevas robotitega suhtleme. Robotid saadavad meile automaatseid kirju, menetlevad avaldusi, hindavad profiile jne. Korrutame selle, mis on praegu, sajaga, tuhandega, saja tuhandega(?)… ja võtame sellesse korrutisse ka määramatuse kui muutuja. Kusagil „seal” on hoopis teistsugune tulevikuhorisont. Toimub mingi kvalitatiivne murdumine.Aga noh, võime jääda ka optimistlikuks ja rehmata, et „ei juhtu siin midagi” või et „jänes šampust ei joo” ja „mõelda vaid, kui palju uusi võimalusi nõnda tekib”. Siiski ei saa öelda, et me sellisest, juba praegu meile peale langevast tulevikust üldse ei räägiks. Luban endale pisut irooniat. Proua Kaljulaid on arvanud, et peaksime arutlema selle üle, kas tulevikus võib robotit jalaga lüüa. Küsimus tuleks seada täpselt vastupidi.

 

Viited:

¹ E. k Tanel Toobiku tõlkes „Akadeemia” 2008, nr 12.

² Kuula, millist muusikat loob tehisintellekt ette antud teemal. — Postimees 19. XII 2022.