KOKAIINIMÄED JA KULDSED VIHMAD — BALLID HOLLYWOODIS 1920. AASTATEL JA HILJEM

KONSTANTIN KUNINGAS

Plahvatuslik, värvikas ja šokeeriv kolmetunnine film „Babülon” („Babylon”, 2022) näitab Hollywoodi pahupoolt ja kuulsuse kaduvust. Lavastaja Damien Chazelle kogus „Babüloni” jaoks materjali viisteist aastat. Tema suureks inspiratsiooniallikaks võib pidada Kenneth Angeri raamatut „Hollywood Babylon” (1959), kus autor tähendas üles kõik 1920. aastate Hollywoodi skandaalid ja mis nullis mitmete filmiringkonna inimeste hinnangul ära aastaid filmievolutsiooni.

Truman Capote korraldatud sajandi ball 28. XI 1966 Plaza hotellis New Yorgis.

D.W. Griffith ehitas oma kolmetunnise „Sallimatuse” („Intolerance”, 1916) jaoks Los Angeleses võtteplatsi, mis kujutas ajaloolist linna Babüloni (tõlkes: jumalate värav) ja mis püsis seal aastaid. Griffith, kelle eelmine töö „Rahvuse sünd” („The Birth of a Nation”, 1915) tõi kõigi aegade edukaima tummfilmina USAs sisse 10 miljonit dollarit, vajas oma uude filmi elevante ja nii algab ka Chazelle’i film elevandi transportimisega ühele filmipeole. Los Angelese filmimasin tõi sisse tohutus koguses raha, näitlemiseks polnud vaja tekstigi meelde jätta ja rongidega ei saabunud linna avantüriste mitte üksnes üle Ameerika, vaid ka teistest riikidest. 70% ameeriklastest oskas 1920. aastatel lugeda ja seega muutusid oluliseks tiitrid. Üleöö kerkisid esile geneetilisel loteriil võidu saanud staarid. Paljud, kellel oli rohkesti raha, hakkasid pidama end võitmatuks. 

Parim koht, kus oma varandust demonstreerida ja kulutada, olid kostüümipeod, näiteks Marion Daviesi pidu 1926. aastal. Teda rahastas ajakirjandushiid William Randolph Hearst. Charlie Chaplin saabus Napoleoniks maskeerituna, Mary Pickford oli Lillian Gish filmist „La Bohème”, John Gilbert riietus ameerika jalgpallitäheks Red Grange’iks ja Elinor Glyn keisrinna Katariinaks (puuduvad andmed, kas Katariina I-ks või II-ks).

Gloria Swansonil kulus aastas kleitidele 50 000, karusnahast kasukatele 25 000, aluspesule 10 000, sukkadele 9000, lõhnaõlile 6000, kingadele 5000, peakatetele 5000 ja kottidele samuti 5000 dollarit. „Kõrgkiht soovis ikka filmitähtedega kohtuda ja ma kutsusin mõlemaid. Arvatakse, et kõrgkiht on tähtsam kui filmitähed, aga see pole nii,” meenutas Davies oma autobiograafias. „Filmiinimesed vaatavad väga hoolikalt, kellega nad suhtlevad.”

„Babüloni” avavas pooletunnises peostseenis leitakse ühest toast ülekaaluline meessoost filmitäht koos surnud naisega. See on ilmne viide Fatty Arbuckle’ile, kelle kurikuulsast orgiast jutustab ka Merchant & Ivory film „Metsik pidu” („The Wild Party”, 1975). Arbuckle mõisteti õigeks, kuid tema karjäär oli läbi. Elinor Glyn, osaline eeskuju Jean Smarti kehastatavale kõmuajakirjanikule, kirjutas, et mõne mäda õuna pärast ei peaks süüdistama kogu Hollywoodi.

„Babüloni” peaosalised Jack Conrad (Brad Pitt) ja Nellie LaRoy (Margot Robbie) viibivad tollel peol. Nad ei ole armastajapaar, nad vaevu kohtuvad filmi jooksul. Film räägib mitme omaette tegelase loo. Robbie tegelaskuju põhineb punajuukselisel Clara Bow’l, kelle tegi aasta suurimaks kassatäheks film „It” (1927), mille kaudu läks käibele väljend it girl. Bow’l puudusid igasugused kombed, ta lõbutses terve ameerika jalgpallimeeskonnaga, kelle seas oli ka hilisem filmitäht John Wayne. Filmides kummutas Bow napse ja tantsis uut moetantsu tšarlstonit. Selliste kohta öeldakse, et ei püsi pudeliski paigal. Robbie andis „Babülonis” endast kõik. Ja siis Chazelle palus veel pöörasemat esitust.

Pitti tegelaskuju põhineb oma aja kõrgeima palgaga (10 000 dollarit nädalas) näitlejal, neli korda abielus olnud Gilbertil. („Segu Nicholsonist ja Mastroiannist nende karjääri tipul,” ütleb Chazelle.) Film, mida „Babülonis” tema osavõtul tehakse, avaldab austust Hollywoodiga tülli läinud lavastaja Erich van Stroheimi talendile (maanilist austerlast mängib Spike Jonze). Kui Greta Garbo Gilberti maha jättis, teatas too ühel peol Daviesele, et sooritab enesetapu. Pitt, kes ise võttis eelmisel aastal kohtutee jalge alla, sest Angelina Jolie süüdistas teda vägivallas ja purjutamises, avaldas, et „Babüloni” tegelaskuju melanhoolia sobis talle.

„Babylon”, 2022. Režissöör Damien Chazelle.
Kaader filmist

1920. aastate lõpp tekitas filmikunstis revolutsiooni, kui sündis helifilm. Samas oli see aeg ka Jazz Age — mustanahalised liikusid karmi elu tõttu lõunast põhja ja viisid džässi olulisematesse linnadesse. Osav puhkpillimängija suutis imiteerida kassi näugumist ja hobuse hirnatamist, esitada arpedžosid ja glissando’sid. Helilooja Justin Hurwitzi „Babüloni” jaoks komponeeritud tempokas teemapala kajab peas veel ka pärast filmi lõppu. Indiewire oletab, et „Babüloni” trompetitäht teeb kummarduse Duke Ellingtonile, vaatamata sellele, et Ellington mängis klaverit.

Mitmeid aastaid säranud tähed langesid helifilmi tulekuga unustusehõlma. Mary Pickford tahtis oma filmid ära põletada, tema arvates olid need mõeldud ainult üheks perioodiks. Bow’ esimene helifilm kandis nime „The Wild Party” (1929). Selle esimeses stseenis saabub ta tütarlaste ühiselamusse, hüüdes: „Tervist kõigile!” Chazelle vaatleb seda pikalt ja on öelnud, et selle stseeni energeetika leidmisel oli talle abiks Martin Scorsese „Wall Streeti hunt” („The Wolf of Wall Street”, 2014). Helimees polnud Bow’ hääleulatusega kursis ja helisüsteem lõpetas prõksatades töö.

Gilbert läks sama rada. Tema helidebüüdil keerasid helimehed, väidetavalt stuudiojuhi Louis B. Mayeri käsul, hääle liiga teravaks. Suur depressioon üht- ja teistpidi: 100 miljonit vaatajat, kes veel 1929. aastal regulaarselt Ameerikas kinosid külastasid,  seisid aasta hiljem leivasabas ja külastatavus kukkus 40%.

 

Pitt ja Robbie osalesid ka filmis „Ükskord Hollywoodis” („Once Upon a Time in Hollywood”, 2019), mis on Quentin Tarantino armastuskiri 1960. aastate Hollywoodile. Just siis, 1966. aastal korraldas Truman Capote (sünninimega Truman Streckfus Persons; nimi Capote on pärit Kuubalt) sajandi balli, mis lõi üle kõik 1920. aastate sellealased ettevõtmised. Kuigi Capote oli Hollywoodiga palju kokku puutunud ja puutus ka hiljem, toimus ball New Yorgis, kuna kirjanik tahtis seal tähistada oma raamatu „Külmavereliselt” („In Cold Blood”) ilmumist samal aastal. Capote polnud rahul, et filmi „Hommikueine Tiffany juures” („Breakfast at Tiffany’s”, 1961) lavastas Blake Edwards, ja samuti soovinuks ta, et Holly Golightlyt oleks mänginud 20-aastane Jodie Foster. Capote üritas kirjutada stsenaariumi ka F. Scott Fitzgeraldi 1920. aastate suurromaanist „Suur Gatsby” („The Great Gatsby”), kuid pidi tõdema, et selles leidub kõigest kaks filmitavat stseeni.

Ball oli selle kõrge häälega väikse mehe elu kõrghetk. Kui koer torkab pea autoaknast välja, tabab teda otsatu eufooria. Capotet tabas ka. Capote ihaldas kõrgkihi tunnustust. Nüüd, mil tema raamatut saatis tohutu edu, avanes tal võimalus: kutsuda kohale need, kes talle meeldisid või olid kuidagi kasulikud (500 inimest), ja jätta ülejäänud huvitatud kutsumata
(15 000, arvutas Capote). Ka 1960. aastate peol oli oluline, et tuldaks siit ja sealt: näitlejad ja parunessid, presidendid ja uued sõbrad Kansasest. Toit polnud nii oluline; teema („mustvalge”) polnud nii oluline.

Kogu New Yorgi ja paljuski ka Euroopa koorekiht pulbitses kutsete ootuses. Kutse saamine tundus võimatum kui Sambia plaan saata esimene Aafrika rakett kosmosesse. „Esmakordselt näen, et naised nii väga muretsevad, mida kanda,” sõnas balli jaoks maske valmistav Halston. Mitmed, kes kutset ei saanud, väitsid, et polnud ballist teadlikudki. Tegelikult soovis Capote kutsuda ballile palju mehi, üksikuid mehi.

Ball oli korraldatud Washington Posti omaniku Katharine Grahami auks, kes oli väidetavalt riigi mõjuvõimsaim naine, kuigi väljaspool pealinna praktiliselt tundmatu. Mia Farrow ei tundnud Grahamit. Loomulikult kutsus Capote oma lähemad sõbrannad, seltskonnadaamid Babe Paley, kelle mees asutas CBSi (Columbia Broadcasting System), ja Slim Kei­thi, kes oli abielus Howard Hawksiga. (Pärast balli Capote reetis nad  ja tema enda tähelaev võttis suuna alla.)

Tulid Lauren Bacall, Joan Fontaine, Norman Mailer, Henry Ford, Gianni Agnelli, Andy Warhol, Darryl F. Zanuck, printsess Luciana Pignatelli, Jaipuri maharadža, presidentide tütred Lynda Johnson, Margaret Truman, Alice Roosevelt ja paljud teised. Jackie Kennedy õde tuli, Jackie keeldus. John Kennedy ema tuli. Elizabeth Taylor ja Richard Burton ütlesid ära, samuti Jack Lemmon, Marlene Dietrich, Walter Kronkite, Samuel Goldwyn. Wil­liam Styron loobus, kuna kirjutas parajasti raamatut.

Candice Bergeni maskil olid jänkukõrvad, Frank Sinatra omal kassivurrud. Oscar de la Renta oli samuti kass. Glamuur on võlupulber, mida puistatakse vaatajate silmisse kriitilise pilgu ähmastamiseks, aga suurem osa maske võeti enne keskööd eest. „Ajab sügelema ja ma ei näe hästi,” selgitas raudteemagnaatide järeltulija Alfred Gwynne Vanderbilt.

Ajaloolaselt Arthur Schlesinger nooremalt küsiti kella 23 paiku, kas on ka hea pidu. „Ma ei oska veel öelda. Ajalugu tehakse tavaliselt pärast keskööd,” lausus ta. Nii ka oli. Paljud muljetasid, et tegemist olnud lapsepõlve jõuludega võrdväärse sündmusega. Teiste sõnul ei vesteldud ballil kuigivõrd ja hoiti pigem omaette. Sinatra ja Farrow lahkusid ühtedel andmetel kesköö paiku, kusjuures Capote püüdis neid uksel takistada.

Truman Capote endale puhkehetke lubamas.

Telekaamerad siiski surisesid. Kakssada fotograafi ja reporterit võitlesid kohtade pärast. New York Times avaldas külaliste nimekirja ja lugematud väljaanded (Vogue, Women’s Wear Daily, Life, Time jne) kirjutasid sündmusest, kuigi lugejad kritiseerisid, öeldes, et selline pidu Vietnami sõja ajal ei sobivat.

Tarantino „Hollywoodis” kehastab Leonardo DiCaprio telenäitlejat, kelle prototüüpidena on lavastaja maininud Ty Hardinit, George Maharist, Edd Byrnesi, Tab Hunterit ja Vince Edwardsit. Neid karme mehi sajandi ballile ei kutsutud.

Capote arvas, et kõik heteroseksuaalsed meesnäitlejad, kellega tema kokku puutus, põlgavad oma elukutset, sest see pole piisavalt maskuliinne. Hollywoodi kohta sõnas ta, et see pole linn, vaid nagu rida hütte kuskil džunglis, täielikult surnud. „Seal ei ole mingit tegevust. Ma olen elanud Hispaania kalurikülakestes, kus on rohkem elu kui Los Angeleses,” teatas kibestunud kirjanik.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.