ERSO, AH JAA… IV

Märts, 2023

Eesti esindusorkestri elust vabariigi taasiseseisvumise aegu

PÄRTEL TOOMPERE

Algus TMK 2022, nr 4,  5 ja 9

 

Hooaeg 1992/93

Hooaeg 1992/93 oli Leo Krämerile peadirigendina viimane. Kokku juhatas ta 13 kontserti 12 eri kavaga, tema kanda jäi tervenisti ka seitsmeosaline abonement nr 1 „Saksa sümfonism”. Teine kontserdisari kandis pealkirja „Rahvuslikud koolkonnad”, mille viis kontserti keskendusid kõik ühele maale. Eesti dirigentidest oli kõige rohkem ERSO ees Arvo Volmer, kes andis 10 kontserti kaheksa kavaga. Kolme kava juhatas Peeter Lilje, kahte Eri Klas. ERSOt juhatanud üheksa välis­dirigenti tulid Austriast, Rootsist, Saksamaalt, Soomest, Suurbritanniast, Šveitsist ja USAst. Hooaja tähelepanuväärseim sündmus oli 15. mail, kui Neeme Järvi andis esimest korda pärast emigreerumist taas ERSOga Eestis kontserdi. Kunstiline kõrghetk saabus aga märtsis, kui kahel järjestikusel nädalal mängisid orkestri ees pianist Gerhard Oppitz ja viiuldaja Baiba Skrīde. Märkimisväärne on ka see, et viiest väljasõidukontserdist toimusid lausa kolm Rakveres, Tartus käidi see-eest vaid kahel korral.

Neeme Järvi ja ERSO 15. mail 1993 Estonia kotserdisaalis.
Kalju Suure foto

Baiba Skrīde.
Reklaamfoto

Kontserdid Eestis

ERSO hooaja esimene kontsert toimus tavatult Rakveres; 15. septembril oli kavas Erkki-Sven Tüüri teos „Zeitraum”, Artur Lemba Klaverikontsert nr 1 G-duur, op. 2 (solist Lauri Väinmaa) ja Eduard Tubina 3. sümfoonia. Orkestrit juhatas Arvo Volmer. Sama kava mängiti oktoobri lõpus ka Stockholmis.¹⁴⁴ Ametlikult nimetati hooaja avakontserdiks aga 24. septembril Vanemuise kontserdimajas ja päev hiljem Estonia kontserdisaalis toimunud kontsert, kus ERSOt juhatas soomlane Paavo Berglund. Ettekandele tulid Dmitri Šostakovitši Klaverikontsert nr 1 c-moll, op. 35 (klaveril Peep Lassmann, trompetisolist Indrek Vau) ja Anton Bruckneri 9. sümfoonia d-moll (WAB 109/143). Kontsertidele eelnenud pressikonverentsil ütles Berglund, et eestlased on talle lähedased ning et ta tuleb siia alati hea meelega. Samas mainis ta, et kuigi ees seisab hulgaliselt kontserte paljudes maades, tunneb ta end kuuekümne kolme aastasena juba vanana.¹⁴⁵  Need kontserdid on uuritaval perioodil enim ja ühed vastuolulisimalt arvustatud kontserdid. Tallinna kontsert, millest kirjutas arvustuse Matti Reimann, algas Eesti hümniga. Reimann kiidab raske Bruckneri sümfoonia esitust. Seal peaaegu puudusid juhuslikud eksimused, orkestri häälestus ja tasakaal olid paigas, Scherzo mõjus Reimanni sõnul sugestiivselt. Šostakovitši Klaverikontserdi nr 1 kohta ütleb Reimann, et see oli huvitav, kuigi pianistil üht-teist seal juhtus. Muusikalised karakterid olid tema sõnul eredad, kuid üleminekud ühelt karakterilt teisele ei olnud piisavalt erksad. Ta kiidab Lassmanni ilusat klaverikõla, kus ka fortissimo ei muutu kalgiks.¹⁴⁶ Samast kontserdist kirjutab Rahva Hääles ka Ivalo Randalu, kes toob lugejateni ühe vahejuhtumi. Ta kirjutab: „…saal oli täis ja publik hästi rahul ja tänulik. Ometi tuli maestrol anda meile ka piinlik õppetund, õigemini — teatud osale meist: ta katkestas ettekande kohe pärast esimest fotomasina klõpsatust, noomis väljapeetult ja alustas seejärel uuesti. Pidagem siis meeles, et kontsert on helimaaling vaikuses, seda ei tohi segada n-ö teadlikud-tahtlikud kõrvalmürad!” Randalu on vahendanud ka Valdur Rootsi muljeid, kelle sõnul oli Lassmannil nii schubertlikku lüürikat kui virtuositeeti, mida igal pianistil ei ole. Ta lisab: „Peebul on kõik olemas: ta voolib (…) teist osa väga võluvalt, aga väga hästi on tunnetatud ka kõik muu. Mõned väiksed apsud mind küll sugugi ei seganud, lugu oli ju väga terviklikult läbi viidud.” Rootsi sõnul ei olnud orkestril aga piisavat äkkvalmisolekut, et kiiretes lõikudes kaasa tulla. Ning Lassmannil tuli mitmel korral kohandada end orkestriga, kuigi mõistlikum oleks olnud vastupidine variant. Samas kiidab Roots Indrek Vau ilusat trompetisoolot. Tarmo Eespere ütleb aga, et ERSO järsk noorenemine andis liialt tunda, eriti keelpillide osas, kus puudus intonatsiooniline ühtlus. Ta lisab: „Ka tundus (…), et ettekanne arenes kuidagi liiga pikaldaselt, et mõte valgus laiali, kuid seda juba dirigendi süül…” Samas leiab ta, et ERSO noore koosseisu potentsiaal on tohutu.¹⁴⁷ Postimehes kontsertidest arvustuse kirjutanud Liis Kolle tõdeb, et tänu Berglundi dirigeerimisele näitas ERSO kõrgemat klassi kui tavaliselt Tartus esinedes. Ka tema mainib vahejuhtumit fotograafidega ja lisab, et Šostakovitši Klaverikontserdis nr 1 näis ERSO uuesti alustamise tõttu vähem võimekas. Fotomehed häirisid kuulajaid muuseas ka Tartu kontserdil, kuid siis dirigent esitust ei katkestanud. Tartu kontserdi puhul kiidab Kolle orkestrit, kes allus dirigendile laitmatult ja paistis silma omapoolse innukusega. Pianist oli heal tasemel aga mõlemal kontserdil. „Kui (…) Lassmann oma parimates kohtades Tartus säras, siis Tallinnas ta lausa hiilgas,” kirjutab Kolle ja lisab: „Seda imepärast kontserti mängis [Lassmann] peenelt, kuid mitte nautlevalt, kontrollides alati oma kõla. Muusikalise materjali maitsekas hierarhiseerimine tegi kuulamise vaheldusrikkaks ning tõi mõtte hästi esile.” Tallinna kontserdil häiris Kollet mõnes kohas see, et pianist, trompetist ja orkester „olid otsustanud igaüks oma teed minna. (—) Trompetisolist Indrek Vau oli Tartus veel ebakindel, Tallinnas oli lisandunud tehnilist täpsust ning paranenud kõla, mis peab siin olema värvikas, isegi läbitungiv.” Bruckneri 9. sümfoonia aeglastes osades oli dünaamiline skaala Kolle sõnul liiga kitsas, piano’d kõlasid liiga mezzopiano’likult. Ta lisab: „Balanss ei olnud päriselt paigas kummalgi esitusel ning soolod ja tutti suhestusid väga ebamääraselt. Need vead polnud siiski nii häirivad, et oleksid takistanud teose vastuvõttu (…), Scherzo võinuks siiski kõlada veel apokalüptilisemalt. III osa algus (…) kõlas peenelt ja väljatöötatult, kuid edasises ei suudetud lagunemist päriselt ära hoida.”¹⁴⁸

Paavo Berglund.
Foto: https://yle.fi/

1. oktoobril tähistas ERSO rahvusvahelist muusikapäeva kontserdiga, kus tuli esiettekandele Lepo Sumera „Musica tenera”. Peeter Lilje dirigeeritud kontserdil olid kavas veel Jean Sibeliuse 7. sümfoonia C-duur, op. 105 ja Johannes Brahmsi Klaverikontsert nr 2 B-duur, op. 83 (solist Kalle Randalu). Matti Reimann kurdab publiku üle, kes ei suutnud olla vaikne ka siis, kui kontsert juba algas. Sumera „Musica tenera” viis kontserdi siiski õigele tasemele ja Sibeliuse 7. sümfooniat oli Reimanni sõnul võimalik kuulata rahulikult. Reimann tõdeb lootusrikkalt, et kahe viimase kontserdi põhjal võib öelda, et ERSO on tõusuteel ning ees ootavad hea tasemega ja huvitavad kontserdid. Brahmsi teoses vastasid nii Randalu muusikalise mõtte intensiivsus kui ettekande perfektsus ka professionaalide ootustele. Pianisti mäng näitas Reimanni sõnul saksa klaverikooli tugevust. Koostöö Peeter Liljega on sujunud väga hästi, mida tõestas ka kordamisele läinud klaverikontserdi viimane osa.¹⁴⁹

Saksamaa ja Rootsi välisreiside tõttu esines ERSO järgmine kord Eestis alles 29. oktoobril. Sarja „Saksa sümfonism” esimesel kontserdil tulid ettekandele Johann Sebastian Bachi Sinfonia kantaadist „Ich geh’ und suche mit Verlangen” (BWV 49) ja Orkestrisüit nr 3 D-duur (BWV 1068; orelil Leo Krämer) ning Anton Bruckneri 3. sümfoonia d-moll (WAB 103). ERSOt juhatas peadirigent Leo Krämer.¹⁵⁰  5. novembril juhatas ERSOt Sirbi andmetel noor ja edukas rootsi dirigent Mika Eichenholz. Kavas oli Artur Kapi avamäng „Don Carlos”, Dmitri Šostakovitši Tšellokontsert nr 2 G-duur, op. 126 (solist Reinis Birznieks Lätist) ja Antonín Dvořáki 8. sümfoonia G-duur, op. 88. Neist viimane oli kavas ka dirigendi diplomikontserdil Sibeliuse Akadeemias 1989. aastal.¹⁵¹

12. novembril avasid ERSO ja Arvo Volmer abonemendi „Rahvuslikud koolkonnad”. Kontserdil alapealkirjaga „Vene muusika” kanti ette Pjotr Tšaikovski Viiulikontsert D-duur, op. 35 (solist Valgevene päritolu Moskva Konservatooriumi üliõpilane Stepan Jakovitš) ja Igor Stravinski Süit balletist „Petruška”. Niina Murdvee sõnul iseloomustas Jakovitši mängu pieteeditunne heliteose suhtes ja kultuurne mäng. Murdvee küsitletud viiuliõpetajad ja -õpilased muusikakeskkoolist ja konservatooriumist kiitsid tema mitteründavat stiili ja tõsist süvenemist. Murdvee mainib kriitiliselt aga intonatsiooniprobleeme ning kitsast tooni ja ebakindlust strihhide kasutamisel.¹⁵² 19. novembril toimus abonemendi „Saksa sümfonism” teine kontsert. Pärast Carl Philipp Emanuel Bachi Sümfooniat B-duur (H. 658/ Wq.182/2) soleeris Jaan Õun Wolfgang Amadeus Mozarti Flöödikontserdis nr 2 D-duur (KV 314). Sellega tähistati Jaan Õuna lavategevuse 20. aastat. Leo Krämeri juhatatud kontserdi lõpetas Franz Schuberti 9. sümfoonia C-duur (D 944). Märt Kraav kiidab eelkõige Mozarti Flöödikontserdi nr 2 esitust, milles Jaan Õun tõestas interpreedi kõrget mängukultuuri ja „mozartliku esprii täiuslikku tabamist”. Kraav lisab: „Interpreedi mängus võlusid ilus toon ja vaimustav nüansseeritus. Jaan Õun on praegu kahtlemata meie flötistide suveräänne liider.” Kraav kiidab ka Andres Siitani oboesoolot Schuberti 9. sümfoonias. Orkester mängis püüdlikult ja korrektselt, kuid III osas oli tšellode ja kontrabasside mäng kiiremates tempodes väga must.¹⁵³

Jaan Õun.
Arnold Rammo foto

23. novembril Vanemuise kontserdimajas ja 24. novembril Estonia kontserdisaalis esines ERSO kammerkoosseis festivali „NYYD ’92” raames. Anders Loguini dirigeerimisel kanti ette Béla Bartóki „Divertisment” keelpilliorkestrile ja Rodion Štšedrini „Carmen-süit”. Kontserdil mängis ka Loguini juhitud löökpilliansambel Kroumata, kes esitas John Cage’i teose „Konstruktsioon II” ja Mikael Edlundi „Jordi”. See, et löökpillimängijad pärast John Cage’i teost lavalt lahkusid, oli pettumus nii festivalist ülevaate andnud Igor Garšnekile kui paljudele teistele, kes läksid kuulama just neid. Garšneki sõnul ei olnud „Carmen-süidi” valimine festivali üldist õhkkonda arvestades õnnestunud, kuigi Loguin nägi strihhide paikapanemisega proovis üksjagu vaeva.¹⁵⁴ 3. detsembril juhatas Eri Klas Alfred Schnittke Vioolakontserti (solist Aleksei Ludevig Venemaalt) ja Antonín Dvořáki 9. sümfooniat e-moll, op. 95, alapealkirjaga „Uuest maailmast”. Taavo Virkhaus ütleb Sirbis, et ERSO oli heas vormis ja et Ludevig mängis nagu kontsertmeister: soolo oli soliidne ja kompetentne, kuid ei tõusnud kordagi lendu. „Lendu tõusis” aga orkester Dvořáki teoses. Virkhaus lisab: „E. Klas juhatas nähtava rõõmuga ja orkester vastas talle samaga. Kui esimese flöödi partii oli hr Jaan Õun temale tavalise „ekspertiisiga” esile toonud, oli kena kuulda ka neid kuulsaid teise flöödi soolosid hr Mihkel Peäske heas esituses. Noor konservatooriumi õpilane hr Tõnis Traksmann tegi ilusa töö teise osa inglissarvesoolodega ja klarnetiosi hr Kalev Velthutilt, samuti fagotipartiid hr Andres Lepnurme esituses oli mõnus kuulata.” Virkhausi sõnul ei häälestunud puupillid ja metsasarved omavahel II osa koraaliharmooniates, samas olid vaskpuhkpillid omavahel puhtad. Intonatsiooniprobleeme ei tekkinud ka III osas, kuigi tempo poolest oli see Virkhausi sõnul mängitud „ülepeakaela” nagu kohati ka IV osa. Virkhaus võtab kontserdi kokku lühidalt: „Üldmulje: muusikat tehti ilmse professionaalsuse ja samal ajal ilmse mõnuga.”¹⁵⁵

Eri Klas.
Foto TMK arhiivist

13. detsembril mälestati Estonia kontserdisaalis Eduard Tubinat, kelle surmast möödus kümme aastat. Kontserdil esitati tema „Tokaatat”, Viiulikontserti nr 1 (solist Arvo Leibur) ja 2. sümfooniat alapealkirjaga „Legendaarne”. Nii orkestri kui ka dirigent Peeter Lilje tolle õhtu honorar kanti üle Eduard Tubina Fondile. Margus Pärtlas kirjutab arvustuses: „…on kurb tõdeda, et helilooja surma-aastapäevale pühendatud sümfooniakontserdile Estonia kontserdisaali kogunes õige väike kuulajaskond (publiku nappus on viimase aja sümfooniakontsertide üldine mure), mõned kavandatud kammerkontserdid jäid aga hoopis ära. Mis parata, iseseisva Eesti majandusraskused ja ühiskonna eetiline kriis ei laosta meie kultuuri vähem kui omaaegne nõukogude survepoliitika.” Kontserdi kunstilist taset Pärtlas aga kiidab: ERSO mängis hästi ja innustunult. „Tokaata” mõjus tema sõnul pigem eelsoojendusena, sest esinejatel jäi puudu kontsentratsioonist ja aktiivsusest. Kuigi Viiulikontserdi nr 1 esituses oli nauditavaid hetki, eriti II osa alguses, ei olnud Arvo Leiburi esinemine nii elamuslik kui neli päeva varem. Siis mängis ta Estonia orkestriga Sibeliuse Viiulikontserti. Pärtlas kiidab aga mälestuskontserdi viimase teose esitust: „…tõeliseks kordaminekuks kujunes „Legendaarse sümfoonia” ettekanne, milles oli tunda eht tubinlikku sümfoonilist pinget ja ulatust. Teose poeemlik-ballaadlik tervik oma unistuslike raamlõikude ja nende vahel dramaatiliste sündmuste ning konfliktsete kulminatsioonidega joonistus välja selgelt ja veenvalt.” Pärtlas tõstab esile ka orkestri noort kontsertmeistrit Maano Männit, kes paistis silma kaunilt kujundatud soolodega.¹⁵⁶ 17. detsembril dirigeeris sarja „Saksa sümfonism” kolmandat kontserti Estonia kontserdisaalis Leo Krämer. Ettekandele tulid Joseph Haydni 49. sümfoonia f-moll „La Passione” (Hob. 1/49), Wolfgang Amadeus Mozarti „Sinfonia concertante” Es-duur viiulile, vioolale ja orkestrile (KV 297b; solistid Christoph ja Diemut Poppen Saksamaalt) ning Paul Hindemithi sümfoonia „Maalikunstnik Mathis”.¹⁵⁷

Aasta lõppes traditsiooniliselt ERSO „Aastalõpu sümfooniakontsertidega” 29. detsembril Rakvere kirikus ning 30. ja 31. detsembril Tallinnas Mustpeade maja valges saalis. Arvo Volmeri juhatusel kanti ette Tomaso Albinoni Trompetikontsert (solist Jüri Leiten), Jean Sibeliuse „Rakastava”, Georg Friedrich Händeli „Largo” ja Iisraellanna aaria oratooriumist „Simson” (solistid sopran Annika Tõnuri ja trompetist Jüri Leiten) ning Schuberti 5. sümfoonia. (Kavad ERSO arhiivist) Ivalo Randalu kirjutas eelseisvatest kontsertidest ajalehes Rahva Hääl, kust tuli välja, et Rakvere kontserdi maksis täielikult kinni Lääne-Viru maavalitsus. Samuti rõhutas ta, et Mustpeade maja kontserdi piletid maksavad vaid kümme krooni.¹⁵⁸

14. jaanuaril 1993 toimus abonemendi „Rahvuslikud koolkonnad” teine kontsert alapealkirjaga „Ameerika muusika”. Jüri Alperteni dirigeerimisel kanti ette Charles Ivesi „Vastamata küsimus”, George Gershwini sümfooniline pilt „Porgy ja Bess”, Heitor Villa-Lobose Kitarrikontsert (W501; solist Per Skareng Rootsist) ning Gershwini orkestripala „Ameeriklane Pariisis”. Heiki Mätliku sõnul tuli kitarrisolist oma rolliga hiilgavalt toime, tema mängus oli kontsertlikku efekti ning ta suhtus muusikalisse materjali tõsiselt. Eriti sädelevalt ja sisukalt mängis Skareng teose pikka soolokadentsi. Kitarr ei kerkinud küll alati paksust orkestrikõlast esile, kuid üldiselt oli solisti ja ERSO vaheline tasakaal paigas. Mätlik kiidab ka orkestrit ja dirigenti, sest vaatamata vaid ühele solistiga tehtud proovile oli tulemus nauditav. Ka publik oli kiitnud esinejaid ning saanud tänuks lisapala, Roland Dyensi „Tango”. Mätlik ootab Skarengit kolmandatki korda Eestisse esinema.¹⁵⁹

Evi Arujärve sõnul, kes kirjutas samast kontserdist arvustuse Hommikulehes, jäi Gershwini teostes puudu heliloojale omasest paindlikkusest ja spontaansusest. Küll kiidab ta aga Per Skarengi mängu Villa-Lobose Kitarrikontserdis: „…esitus oli võluv. Õilis sametine kõla, kujunditäpsus, elegants ja feeling. Virtuoosse soolokadentsi ajal hoidis saal hinge kinni.”¹⁶⁰

Leo Krämer.
Kalju Suure foto

Abonemendi „Saksa sümfonism” neljas kontsert toimus 21. jaanuaril 1993. Leo Krämeri dirigeerimisel kanti ette Gustav Mahleri 2. sümfoonia alapealkirjaga „Ülestõusmissümfoonia”(esitajad: sopran Meeli Kallastu ja alt Leili Tammel; ETV ja ERi segakoor ning RAM). Evi Arujärv kiidab kooride ühtlast ja tasakaalustatud kõla, samuti „Krämeri käe all sündinud ilusat orkestrikoosmängu” ning „tõelise kõlakultuuriga esitatud ansambleid ja soolosid”. Samas kostusid Arujärve kõrva ka vaskpillide apsud. Leili Tammeli ja Meeli Kallastu hääli hindab Arujärv soojadeks ning väidetavalt olid need „küllastunud värviga”: „Väga dramaatilist maneeri valdava Tammeli soolos olid tundeküllus ja hardus tasakaalus — nagu selles muusikas vist peabki olema. Pisut ebakindlam Kallastu kippus kohati orkestrikõlasse ära kaduma.” Dirigendi suhe muusikaga oli Arujärve sõnul selge ja aktiivne. Tema heitlikele tempomuutustele ja kiirendustele ei jõudnud orkester aga alati järele. Krämer juhatas esimest osa pisut aeglasemalt, kui teema üldkarakter seda Arujärve hinnangul nõudnuks, tekitades „jõuetu paatose” tunde. Kolmas osa oli aga tavapärasest kiirem, põhjustades „tantsurütmi masinlikku stiihiat”. Arujärv lisab kokkuvõtvalt: „Apsudele vaatamata valitses ettekandes selgelt välja joonistatud kujund ja pingestatud tervikutunnetus. (—) Kummardus muusikutele, kes Eesti Vabariigi varakapitalistlikus kõleduses ilusat maailmavalulist muusikat teevad.”¹⁶¹ 

28. jaanuaril dirigeeris Arvo Volmer Richard Wagneri avamängu oope­rile „Tannhäuser”, Jean Sibeliuse „Kuut humoreski” (viiulisolist Aet Ratassepp) ja Dmitri Šostakovitši 15. sümfooniat.¹⁶² 4. veebruaril oli kavas kolmas kontsert abonemendist „Rahvuslikud koolkonnad”. Arvo Volmeri juhatatud kontserdil „Ungari muusika” kanti ette Zoltán Kodály „Galanta tantsud” ning Béla Bartóki Kontsert kahele klaverile, löökpillidele ja orkestrile (klaverisolistid Aleksei Ljubimov ja Boris Berman Venemaalt) ja Orkestrikontsert.¹⁶³

11. veebruaril oli ERSO ees taas Arvo Volmer, ettekandele tuli Gabriel Fauré süit näidendimuusikast draamale „Pelléas ja Mélisande”, Ferenc Liszti Klaverikontsert nr 1 Es-duur (S. 124; solist Lauri Väinmaa) ja Dmitri Šostakovitši 1. sümfoonia. Märt Kraavi sõnul oli äsja kasvanud kontrabassirühma intonatsioon ja ansamblimäng siiski rahuldav. Kraav kiidab Leho Läte oboesoolot Fauré teose teises osas („Ketraja”) ja kogu orkestri süvenenud esitust viimases osas („Mélisande’i surm”). Lauri Väinmaa esinejanatuurile omaselt kõlas Liszti Klaverikontsert nr 1 Es-duur rahulikult, samas oli solist suurt bravuuri ja dramatismi nõudvast teosest ikkagi üle. Arvo Volmeri valitud tempod olid Kraavi sõnul väljapeetud, tänu sellele tulid esile ka nüansid: „Dirigent oli sedapuhku hoopis teisest klassist — küpsem, ilma efektitsemiseta suveräänne professionaal, kes erines meeldivalt tunamullusest rabedast Arvo Volmerist.” Šostakovitši 1. sümfoonias kiidab Kraav noore orkestrikoosseisu entusiasmi ning kõlaühtsust. Toivo Peäske, kes mängis võrdlemisi nõudlikku klaveripartiid, tõusis Kraavi sõnul vajalikul määral esile. Üldmulje pianistist oli positiivne ning seda ei rikkunud ka üks eksimus enne lõppu.¹⁶⁴

18. veebruaril toimus Leo Krämeri dirigeerimisel sarja „Saksa sümfonism” viies kontsert. Ettekandele tuli Felix Mendelssohni avamäng „Suveöö unenägu”, Robert Schumanni Tšellokontsert a-moll, op. 129 (solist Teet Järvi) ja Johannes Brahmsi 4. sümfoonia. Märt Kraav ei ole kontserdiga rahul. Ta kirjutab, et kõik teosed kulgesid vahelduva eduga, kuid lõpuni ei õnnestunud neist ükski ning ka helgeid hetki jäi napiks. „Suveöö unenägu” mängis ERSO rütmiliselt ebatäpselt ning mustalt, olukord paranes küll teose lõpus. Ta lisab: „Dirigent igatahes emotsioonitses kõigest väest, mis aga orkestril suuresti vastamata jäi, nii et meenus anekdoot mõru näoga kontsertmeistrist, kes oma kibestunud ilmet põhjendas väitega, et ta „juba lapsest saadik vihkab muusikat”. Kõige igavamalt jõudis saali Schumanni Tšellokontsert. Solist Teet Järvi ei olnud teost vajalikul määral omandanud (mängis noodist).” Samuti kurdab Kraav, et solist ja orkester ei arvestanud teineteisega. Aeglases osas läks Järvi küll natuke õnnestunumalt kaasa Schumanni hingestatud romantismiga. Brahmsi 4. sümfoonias mängis orkester püüdlikumalt: viiulid kõlasid üldiselt hästi, III osas mängis metsa­sarvede ansambel korralikult, nagu ka oboed neljandas osas. Kraav lisab veel: „…sümfoonia võimas lõpp lubas nagu kõik heaks pöörata, kui varem valitsenud igavus siiski nii valdav poleks olnud.” Arvustuse lõpus kiidab Kraav Inna Kivi kavalehe asjatundliku annotatsiooni eest.¹⁶⁵

24. veebruaril tähistati kontsert-aktusega Estonia kontserdisaalis Eesti Vabariigi 75. aastapäeva. ERSO kandis Eri Klasi juhatusel ette Artur Kapi kantaadi „Päikesele” (solist tenor Ivo Kuusk), Eduard Tubina 5. sümfoonia ja Arvo Pärdi „Credo” (klaveril Lauri Väinmaa). Kontserdi ava- ja lõpuloos oli kaastegev Estonia teatri ooperikoor.¹⁶⁶ 4. märtsil dirigeeris Prantsusmaal sündinud inglane Antoine Mit­chell Estonia kontserdisaalis abonemendi „Rahvuslikud koolkonnad” neljandat kontserti „Inglise muusika”. Ettekandele tulid Graham Whettami „Introduction ja Scherzo-Impetuoso  „Benvenuto Cellini”„, Frederick Deliuse inglise rapsoodia „Brigg Fair” ning koos Ellerheina tütarlastekooriga Gustav Holsti „Planeedid”.¹⁶⁷

11. märtsil kanti esmakordselt ette Erkki-Sven Tüüri teose „Arhitektoonika VI” orkestriversioon. Arvo Volmeri juhatatud kontserdil mängiti veel Robert Schumanni Viiulikontserti D-moll (WoO 23, solist Irina Botškova Venemaalt) ja Jean Sibeliuse 4. sümfooniat.¹⁶⁸

18. märtsil toimus abonemendi „Saksa sümfonism” kuues kontsert, ERSOt juhatas Leo Krämer. Kavas olid Johannes Brahmsi Klaverikontsert nr 1 d-moll, op. 15 sakslase Gerhard Oppitzi soleerimisel ning Richard Straussi sümfooniline poeem „Don Juan”. Arvestades, et nimekas solist saab vastu võtta vaid kümnendiku temale laekunud kontserdipakkumistest, oli Oppitzi siinviibimine tähelepanuväärne. Matti Reimanni sõnul muutusid solisti sisulise ja pianistliku selguse taustal orkestri vajakajäämised silmatorkavaks. Ta lisab: „Dirigendi ülimalt energiline ja mõnevõrra ebamäärane žestikuleerimine muutis ka R. Straussi sümfoonilise poeemi „Don Juan” partituuri kohati arusaamatuks.”¹⁶⁹

Martin Haselböcki dirigeerimisel kanti 25. märtsil ette Franz Schuberti avamäng näidendile „Võluharf” („Die Zauberharfe”), Felix Mendelssohni Viiulikontsert nr 2 e-moll, op. 64 (solist lätlanna Baiba Skrīde) ning Jo­seph Haydni 103. sümfoonia Es-duur (Hob. 1/103). Sirbi rubriigis „Kroonika” kirjutatakse: „Publik pole kadunud. Ta on valima hakanud, kinnitab täissaal Menuhinit, Oppitzit ja nüüd Baiba Skrīdet kuulamas. Läti imelaps oli ERSO ees Mendelssohni Viiulikontserdiga, vallandades siira imetluse. Sedasama ei saa väita ERSOt juhatanud saksa [tegelikult Austria — P. T.] dirigendi Martin Haselböcki kohta.”¹⁷⁰

1. aprillil dirigeeris ERSOt USA dirigent Peter Ash, kavas olid Michael Tippetti „Rituaalsed tantsud” ooperist „Midsummer Marriage” („Jaaniõhtu pulm”), Ludwig van Beethoveni Klaverikontsert nr 5 Es-duur, op. 73 (solist Lauri Väinmaa) ja Wolfgang Amadeus Mozarti 41. sümfoonia „Jupiter”, C-duur (KV 551).¹⁷¹

15. aprilli kontsert Estonia kontserdisaalis kanti projekti „Nordic Concert Series” raames üle Põhjamaade raadiojaamades. Viimast korda Estonia kontserdisaalis dirigeerinud Peeter Lilje käe all tuli esiettekandele Eino Tambergi „Prelüüd” op. 89. Kavas olid veel Edvard Griegi Klaverikontsert a-moll, op. 16 (solist Kalle Randalu) ja Sergei Rahmaninovi „Sümfoonilised tantsud” op. 45. Matti Reimann kirjutab arvustuses, et Lilje ja Randalu vahel on aastatega kujunenud muusikaline teineteisemõistmine, kuid seekord oli Randalu mängus tunda kohatist pinget. Reimann kiidab väga aga kontserdi viimase teose esitust: „Ka Rahmaninovi „Sümfoonilisteks tantsudeks” suutis ta [Lilje] maksimaalse pingutusega ERSO koondada ja tõelise kontserdiatmosfääri saavutada, millega iga dirigent enam toime ei tule.”¹⁷²

Abonemendi „Saksa sümfonism” viimast, seitsmendat kontserti 22. aprillil Estonia kontserdisaalis dirigeeris Leo Krämer, ettekandele tuli Ludwig van Beethoveni 9. sümfoonia D-duur, op. 125 (esiajad: solistid sopran Helvi Raamat, metsosopran Leili Tammel, tenor Ivo Kuusk, bass Mati Palm, ETV ja ERi segakoor ning RAM).¹⁷³ 29. aprillil tähistati koos Soome Vabariigi 75. aastapäevaga taas ka Eesti Vabariigi aastapäeva. Paavo Berglundi dirigeerimisel kanti ette Jean Sibeliuse vokaalsümfooniline poeem „Kullervo” op. 7 sopranile, baritonile, meeskoorile ja orkestrile (esitajad: sopran Ritva Auvinen ja bariton Esa Ruuttunen Soomest ning RAM). 7. mai Sirbis kirjutatakse rubriigis „Kroonika”: „Taas oli ERSO ees soome vanameister Paavo Berglund. Parimaks Sibeliuse-tõlgitsejaks hinnatud dirigendil oli seekord kavas tema [Sibeliuse] noorpõlvetöö — sümfooniline poeem „Kullervo”. (—) Kooripartiid kandis RAM, kes on selle teose ettekandel korduvalt osalenud Soomeski ja kellega maestro peab „Kullervo” peatse uusplaadistuse plaane.”¹⁷⁴

Neeme Järvi lillesülemit vastu võtmas pärast ERSO kontserti 15. mail 1993.
Kalju Suure foto

15. mail juhatas Neeme Järvi esimest korda pärast Eestist emigreerumist ERSOt. Estonia kontserdisaalis kanti ette Mihkel Lüdigi Avamäng-fantaasia nr 1, Eino Tambergi „Concerto grosso” op. 5 ja Ludwig van Beethoveni 5. sümfoonia c-moll, op. 67 ning lisapaladena Jean Sibeliuse „Andante festivo” (JS 34b), Jānis Mediņši „Aaria” Süidist nr 1 ja Heino Elleri „Kodumaine viis”. Tambergi teoses soleerisid flötist Jaan Õun, klarnetist Kalev Velthut, fagotist Andres Lepnurm, saksofonist Villu Veski, rootsi trompetist Bengt Danielsson ja pianist Peep Lassmann. Neeme Järvi tagasituleku eel kirjutab Matti Reimann Sirbi esilehel: „Kuidas kõlab ERSO homme õhtul (…), kui dirigendipuldis on pärast pikka vaheaega jälle Neeme Järvi, huvitab meid eriti. Arvata võib, et nii kui ei kellegi teise käe all. Sest N. Järvil on haruldane omadus elustada kõike, mida ta oma tegevusega puudutab. (—) N. Järvi praegune külaskäik on selge toetusavaldus siinsetele muusikutele. Loodetavasti saab see millegi uue alguseks, osutades neile väärtustele, mida hetkekski unustada ei tohi, kui me just puu otsa tagasi ei taha minna.”¹⁷⁵ Neeme Järvi kolm kontserdieelset päeva ja kontserdipäev ise olid tihedad: lisaks ERSO proovidele ja kontserdile viis ta läbi proove ka 16. mai kontserdiks Estonia teatri orkestriga, rääkis pooleteisttunnises otsesaates Urmas Otiga, samuti kohtumisel IMC/UNESCO Eesti Muusika Nõukogus ning võimaliku „Joonase lähetamise” Euroopa-turnee nõupidamisel Kultuuri- ja Haridusministeeriumis. Lisaks kõigele käis ta protestiretkel TRK uue hoone mahajäetud ehitusele.¹⁷⁶ Merike Vaitmaa kiidab Sirbis eriti Tambergi „Concerto grosso” esitust, mida viimati mängiti Eestis alles 1979. aastal „ERSO stuudiotunnis”. Vaitmaa sõnul tõi Neeme Järvi tõlgendus esile teose tormaka liikumisrõõmu ja vaimukuse: „…kui rikas oli muusikaliste sündmuste poolest teine osa, kui mõtestatud ja pingestatud pillide dialoogid! Väga erksalt mängisid kõik solistid. Autor kinnitab, et nii head ettekannet pole ta enne kuulnud.” Beethoveni 5. sümfoonia esituse kohta ütleb Vaitmaa vaid, et kõik oli viimistletud ja õnnestunud.¹⁷⁷

20. mail oli Estonia kontserdisaalis ERSO ees Šveitsi dirigent Urs Schneider, ettekandele tulid Frédéric Chopini Klaverikontsert nr 2 f-moll, „Andante spianato ja suur polonees” ning Pjotr Tšaikovski 4. sümfoonia. Chopini teostes soleeris Ivari Ilja. Toivo Nahkur kiidab Sirbis Ivari Ilja sädelevat pianismi, suurepärast kõla, värve, head harmooniatunnetust, suurt veendumust ja sisemist vabadust ja lisab: „Kontserdi esimene osa oli mängitud suure joone ja üleolekuga. Üllatuslikult mõjus rahulikuma pea- ja kõrvalpartii vastandamine kiiremas tempos virtuooslikumatele lõikudele (enamasti olen kuulnud mängitavat kogu osa peaaegu ühes tempos). Aga see mõjus värskelt ja loovalt. Larghetto oli kaunis oma värvirikkuses ja poeetilisuses, kolmas osa, allegro vivace, nõtke, esitatud vabalt ja samuti vaieldamatu üleolekuga.” Samas ei õnnestunud orkestri ja solisti vaheline koosmäng. Orkestril oli palju ebatäpseid sisseastumisi, tehnilist praaki ja dirigent hilines selgelt mõnede sissetulekute näitamisega orkestrile. Samuti ei arvestanud dirigent Ilja soovidega ja jäi solistist pidevalt maha. „Andante spianato” esitust Nahkur aga kiidab. Tema sõnul oli seal värve ning varjatud ja looritatud meeleolusid. „Suures poloneesis” suutis Ilja esile tuua nii teose nooruslikku hasarti kui riskeerimisjulgust. Tšaikovski 4. sümfoonia puhul kiidab Nahkur aga dirigenti, kes vormis suurest teosest laitmatu terviku. Ka ERSO andis tema sõnul endast parima ning näitas, et orkestril on piisavalt meisterlikkust ja teosest üleolekut.¹⁷⁸mail kanti Rakvere kirikus ja 27. mail Estonia kontserdisaalis ette Joseph Haydni oratoorium „Aastaajad”, dirigeeris Tõnu Kaljuste (esitajad: bass Johannes M. Koesters, sopran Kerstin Bruns, tenor Gerhard Brückel Saksamaalt ning EFK ja Eesti Raadio koor).¹⁷⁹ 6. juunil Estonia kontserdisaalis juhatas Leo Krämer abonemendi „Rahvuslikud koolkonnad” viimast, viiendat kontserti alapealkirjaga „Prantsuse muusika”. Kavas olid süit Jean Baptiste Lully balletist „Kodanlasest aadlimees”, Claude Debussy „Meri, kolm sümfoonilist eskiisi orkestrile” ja Camille Saint-Saёnsi 3. sümfoonia
c-moll, op. 78 (orelil Piret Aidulo).¹⁸⁰ 10. juunil kanti Estonia kontserdisaalis sakslase Ulrich Backofeni juhatusel ette Franz Berwaldi sümfooniline poeem „Mälestus Norra alpidest” („Erinnerung an die norwegischen Alpen”), Arvo Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, Johan Severin Svendseni „Romanss G-duur”, Christian Sindingi „Süit a-moll” ja Jean Sibeliuse 2. sümfoonia D-duur, op. 43. Svendseni ja Sindingi teoses soleeris viiuldaja Maano Männi.¹⁸¹ 12. juunil Estonia kontserdisaalis esitasid ERSO, North Parki ülikooli koor ja USA dirigent Gregory S. Athnos John Rutteri „Reek­viemi” segakoorile ja orkestrile ning fragmente Georg Friedrich Händeli oratooriumist „Messias”.¹⁸²

 

Välisreisid 

Tallinna kultuuri- ja majanduspäevad Speyeris ja turnee Saksamaal 1992

Oktoobris 1992 toimus ERSO peadirigendi Leo Krämeri sünnilinnas, umbes 50 000 elanikuga Speyeris, igasügisene kunstifestival. Krämeri ettepanekul olid selle festivali raames 9.–16. oktoobrini seal ka Tallinna kultuuri- ja majanduspäevad, mille eesmärk oli tutvustada eesti kultuuri ja majandust välismaal. Majandusnäitusel osales üheksa Eesti ettevõtet. Kultuuri tutvustasid Peeter Langovitsi fotonäitus „Linnapildid”, Marje Üksise, Mare Vindi ja Andres Toltsi graafika ning ETA fotokroonika kahe viimase aasta jooksul toimunud sündmustest. Eestlastel läks Speyeri festivalil hästi: Eesti ettevõtete toodangut, eriti ARSi ja Salvo oma osteti hulgaliselt, üks eesti kunstnik, kelle nime Õhtulehe artiklis küll ei täpsustata, sai Speyeri linnavalitsuselt isegi üheksakuulise stipendiumi ja ETA fotokroonika ekspositsioon tuuritas edasi teistesse Saksamaa linnadesse. Kölnis sooviti ERSOt uuesti kuulata ka järgmisel aastal ning sama kontserti kuulama juhtunud katalaanid kutsusid orkestri ka kahenädalasele Hispaania-tuurile.¹⁸³ ERSO andis Saksamaa turneel kokku viis kontserti: kaks Speyeris ning ühe Kölnis, ühe Hültzweileris ja ühe Iserlohnis. 9. oktoobril kanti Speyeri toomkirikus ette Richard Straussi sümfooniline poeem „Surm ja kirgastumine” ning Anton Bruckneri 3. sümfoonia d-moll (WAB 103). 11. oktoobril asendas Hültzweileri Püha Laurentiuse kirikus Bruckneri teost Brahmsi „Saksa reekviem” (esitajad: sopran Doris Brüggermann, bariton Michael Volle, Saarimaa Filharmoonia koor ja Speyeri toomkoor Saksamaalt). 13. oktoobril mängiti Iserlohnis avamängu Mozarti ooperile „Figaro pulm” ja Klaverikontserti nr 20 d-moll (KV 466; solist Roland Pröll Saksamaalt) ning Bruckneri 3. sümfooniat, 14. oktoobri kontserdil Kölni Cinedomi blackbox’is asendas „Figaro pulma” avamängu Elleri sümfooniline poeem „Koit”. Speyeri kunstifestival lõpetati 16. oktoobril sealses toomkirikus Brahmsi „Saksa reekviemi” ettekandega, solistid ja koorid olid samad, kes 11. oktoobrilgi. ERSOt juhatas kõigil kontsertidel Leo Krämer.¹⁸⁴ 

Riho Mägi kiidab elamistingimusi õhujõudude kooli kasarmus Iserlohnis, mis ületas puhtuselt ja teeninduselt Kaunase hotelli kolme- kuni neljakordselt.¹⁸⁵ 14. oktoobri kontsert Kölnis jääb aga ERSO ajaloo ühele kurioossemale leheküljele. Mozarti Klaverikontserdis nr 20 soleerinud Roland Pröll soperdas orkestrant Rein Mälksoo meenutuste järgi nii kontserdi esimeses kui teises osas. Kolmandas osas läks pianist täiesti sassi ja orkester pidi mängimise katkestama. Seejärel Pröll vihastas ning lahkus lavalt. Dirigent Krämeri veenmise tulemusel tuli pianist tagasi ja mängis ära kolmanda osa kooda, et saaks loo lõpetada.¹⁸⁶ Roland Pröll esines ka päev hiljem ja oli mänginud ERSOga ka Estonia kontserdisaalis 12. detsembril 1991, mõlemal korral edukamalt. Nii näiteks kirjutab sellest Märt Kraav: „Roland Pröll esindab arvatavalt lääne pianismi tipptaset.”¹⁸⁷

 

Balti muusika nädal Stockholmis 19.–25. oktoobrini 1992

ERSO andis Balti muusika nädalal Stockholmis ühe kontserdi 22. oktoobril Stockholmi Konserthusetis Arvo Volmeri juhatusel. Kavas olid Erkki-Sven Tüüri „Zeitraum”, Artur Lemba Klaverikontsert nr 1 G-duur, op. 2 (solist Lauri Väinmaa), Heino Elleri „Kodumaine viis” ja Eduard Tubina 3. sümfoonia. Kontserti oli kuulama tulnud täissaal, orkester mängis publikule lisapalaks Tubina „Pika ingliska” (II osa „Süidist eesti tantsudest”)¹⁸⁸.

 

Kontsert Berliini Schauspielhausis

16. juunil andis ERSO saksa dirigendi Ulrich Backofeni juhatusel kontserdi Berliini Schauspielhausis (praeguses Konzerthausis). Kava oli sama mis kuus päeva varem Tallinnaski: Berwaldi „Mälestused Norra Alpidest”, Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, Svendseni „Romanss G-duur”, Sindingi „Süit a-moll” ja Sibeliuse 2. sümfoonia. Üksnes viiuli­solist oli vahetunud: Svendseni ja Sindingi teoses soleeris Norra viiuldaja Terje Tønnesen.¹⁸⁹

 

(Järgneb.)

 

Viited ja kommentaarid:

¹⁴⁴ NB! (kontserdikuulutus). — Sirp, 11. IX 1992.

¹⁴⁵ Kaja Nelk 1992. Paavo Berglund ERSOt juhatamas. — Päevaleht, 24. IX .

¹⁴⁶ Matti Reimann 1992. Kõik on tähtis. — Sirp, 2. X.

¹⁴⁷ Ivalo Randalu 1992. Kaks muljet avakontserdilt „Estonias” (kontserdimuljed). — Rahva Hääl, 28. IX.

¹⁴⁸ Liis Kolle 1992. Esindusorkester alustas Tartus. — Postimees, 30. IX.

¹⁴⁹ Matti Reimann 1992. Rahvusvaheline muusikapäev ERSO, Kalle Randalu ja Peeter Liljega. — Sirp  9. X.

 ¹⁵⁰ ERSO kontserdikava, 29. X 1992.

¹⁵¹ Kroonika. — Sirp, 13. XI 1992.

¹⁵²  Niina Murdvee 1992. Ühe kontserdi järelmõtteid. — Sirp, 20. XI.

¹⁵³ Märt Kraav 1992. Kontserdisaalis. — Sirp, 27. XI.

¹⁵⁴ Igor Garšnek 1992. Ja nüüd, 92? — Sirp, 4. XII.

¹⁵⁵ Taavo Virkhaus 1992. Kontserdisaalis. — Sirp, 11. XII.

¹⁵⁶ Margus Pärtlas 1992. Sümfooniakontsert Eduard Tubina mälestuseks. — Sirp, 23. XII.

¹⁵⁷ ERSO kontserdikava, 17. XII 1992. — ERSO arhiiv.

¹⁵⁸  Ivalo Randalu 1992. Vana-aasta helikroon. — Rahva Hääl, 30. XII.

¹⁵⁹ Heiki Mätlik 1993. Kontserdisaalis. — Sirp, 22. I.

¹⁶⁰ Evi Arujärv 1993. ERSO mängis lahedat Ameerika muusikat. — Hommikuleht 21. I.

¹⁶¹ Evi Arujärv 1993. Kaunis ja hirmutav maailm. — Hommikuleht, 29. I.

¹⁶² ERSO kontserdikava, 28 II 1993. — ERSO arhiiv.

¹⁶³ ERSO kontserdikava, 4. III 1993. — ERSO arhiiv.

¹⁶⁴ Märt Kraav 1993. Kontserdisaalis. —  Sirp, 19. II.

¹⁶⁵ Märt Kraav 1993. Raskepärane töövõit. — Sirp, 26. II.

¹⁶⁶ ERSO kontserdikava, 24. II 1993. — ERSO arhiiv.

¹⁶⁷ ERSO kontserdikava, 4. III 1993. — ERSO arhiiv.

¹⁶⁸ ERSO kontserdikava, 11. III 1993. — ERSO arhiiv.

¹⁶⁹ Matti Reimann 1993. Kontserdisaalis. — Sirp, 26. III; Kroonika. — Sirp, 26. III.

¹⁷⁰ Kroonika. — Sirp, 2. IV 1993.

¹⁷¹ ERSO kontserdikava, 1. IV 1993. — ERSO arhiiv.

¹⁷² Matti Reimann 1993. TMMi pildikogust. —  Sirp, 23. IV.

¹⁷³ ERSO kontserdikava, 22. IV 1993. — ERSO arhiiv.

¹⁷⁴ Kroonika. — Sirp, 7. V 1993.

¹⁷⁵ Matti Reimann 1993. Neeme Järvi come-back. — Sirp, 14. V.

¹⁷⁶ Kroonika. — Sirp, 21. V 1993.

¹⁷⁷ Merike Vaitmaa 1993. Neeme Järvi Tallinnas. — Sirp, 28. V.

¹⁷⁸ Toivo Nahkur 1993. Ilusat muusikat ilusas ettekandes. — Sirp, 28. V.

¹⁷⁹ ERSO kontserdikava, 27. V 1993. — ERSO arhiiv.

¹⁸⁰ ERSO kontserdikava, 6. VI 1993. — ERSO arhiiv.

¹⁸¹ ERSO kontserdikava, 10. VI 1993. — ERSO arhiiv.

¹⁸² ERSO kontserdikava, 12. VI 1993. — ERSO arhiiv.

¹⁸³ Monica Sikk 1992. Eesti andis jälle oma olemasolust Euroopale märku. — Õhtuleht, 29. X.

¹⁸⁴ ERSO kontserdikava, 16. X 1992 — ERSO arhiiv.

¹⁸⁵ Monica Sikk 1992. Op. cit.

¹⁸⁶ Rein Mälksoo 2013. — Intervjuu Pärtel Toomperele.

¹⁸⁷ Märt Kraav 1991. Kontserdisaalis. — Sirp, 24. XII.

¹⁸⁸ Liina Velland 1992. Balti nädal Stockholmis. Kuningas, Käbi Laretei ja ERSO. — Õhtuleht, 29. X.

¹⁸⁹ ERSO kontserdikava, 16. VI 1993. — ERSO arhiiv.