PEEGELDUSI PAIDE TEATRIST

JAN TEEVET Paide teatri lavastaja ja kunstiline juht 2018–2022, OLIVER ISSAK Paide teatri lavastusdramaturg 2021–2022

Oliver Issak (O. I.): Umbes neli aastat tagasi kirusin siinsamas veergudel, et eesti teatritegijad ei mõtesta avalikult oma loodut ja et peale intervjuude (mis on nii napid, kui vähegi võimalik, ja parajasti nii pikad, et aitavad pileteid müüa) ilmub harva sisukamaid tekste. Seepärast avasime tookord pikemalt Paide teatri avalavastuse „Kaitseala” (esietendus 21. XI 2018) telgitaguseid ja ladusime mingis mõttes vundamendi sellele, mis järgneva nelja aasta jooksul Paides lahti rullus.1

Nüüd, 2023. aasta veebruaris on esimene vaatus lavastusest „Paide teater” lõppenud, viimasest esietendusest („Oaas”, 8. XII 2022) on möödas juba seitsekümmend päeva. Nii ehk ongi hea aeg tagasi vaadata ja hinnata loodut (enese)kriitilise pilguga, arutleda selle üle, mis sai tehtud ja mis jäi tegemata, ja küsida, mida võiks Paide teatri esimesest peatükist õppida.

Alustuseks: kas nostalgialaine on sind juba tabanud ja igatsed igahommikusi kohvijoomisi Paide Muusika- ja Teatrimaja imepisikeses köögis või on sul hea meel, et vahelduseks paistavad möödakihutavate autode tuled ka öötundidel aknast sisse?

 

Jan Teevet (J. T.): Alates 17. juunist, mil andsime teada oma otsusest lõpetada, kuni tänaseni (ja arvatavasti homsenigi) satun ikka kokku ühe või teise inimesega, kes küsib, miks. Üsna kähku kujunes välja hulk erineva pikkusega stampvastuseid, mida sõltuvalt olukorrast mugav kasutada oli. Ükski neist ei olnud vale, aga samuti polnud ükski neist täielik tõde. Praegu mõtlen, et möödunudkevadine otsus sündis ennekõike igatsusest selguse järele. Pidev ebakindlus teatrit võimalikuks tegevate institutsioonide arusaamade ja otsuste osas oli pööraselt väsitav. Ent et otsuse teatavaks tegemise ja täide viimise vahele jäi rohkem kui pool aastat, tekkis lisaks selgusele ka võimalus ja vajadus tehtule tagasi vaadata. Suuremad nostalgialained jäidki seeläbi ehk novembri lõppu, „Oaasi” viimastesse proovinädalatesse.

Tunnistan, et pärast 31. detsembrit pole ma enda/meie, Paide teatri ja möödunud nelja ja poole hooaja mõtestamisega kuigi aktiivselt tegelnud. Uued küsimused, väljakutsed, plaanid on mõtteranna joone ümber kujundanud. Õigupoolest on mul neid ridu kirjutades üsna raske uskuda, et viimasest tööpäevast Paides on möödas vähem kui kaks kuud.

Töö ühes kindlas (linna)ruumis, eelarvete ja arengukavadega institutsioonis on küll läbi, aga see aeg Paides tähendas, lisaks ühe teatri loomisele ja kujundamisele, isiklike tõdede pidevat ümber-, üle- ja alahindamist. Paide teatri esimesse etappi mahtus üsna mitu lõppu ja algust. Need piirid on muidugi subjektiivsed, aga vähemalt kaks perioodi julgen välja tuua. Esimene algas juba mitu aastat enne meie Paidesse asumist, kui ma selle idee (mis tundus nii võimatult võimalik) enda kanda võtsin ja kursusekaaslastest meeskonna lõin, ja kestis ehk „Eesti jumalate” viimase etenduseni, pärast mida ma pagesin Paidest peaaegu pooleteiseks aastaks. Seda perioodi võiks kirjeldada kui neist kõigist kõige idealistlikumat, sest enne millegi algust on teatavasti kõik võimalik. Aga siis, kui reaalne töö Paides algas, toimus laupkokkupõrge reaalsusega. Oh, see polnud sugugi fataalne kokkupõrge, aga andis teada, kui vähe oli mul/meil aimu sellest, kuidas luua ühist sõnavara, millest ehitada süsteem.

Pärast esimese aasta suve ma mõnda aega Paides ei lavastanud. Olin olemas, olin ehk isegi kõige epitsentris, aga sellegipoolest eemal. Teine etapp langes suures osas kokku koroonakriisiga, mis sundis veel kord peatuma. (Nüüd räägin tõesti ainult iseendast — olukorras, kus olin jõudnud selguseni, et tahan edasi minna ja tean isegi umbkaudu, mis suunas.) See peatumine, sunnitud eraldatus, täielik valmidus tegutseda ja ometi totaalne teadmatus maailma tuleviku osas, lisaks meeskonna muutumine — Urseli ja Joosepi lahkumine ning sinu ja Maria saabumine — raputasid lahti mingid lavakoolist kaasa veetud kahtlused ja lubasid mõelda teatrist kui millestki, millel pole ühest definitsiooni. Teater tulebki tänase maailma mõõdupuid ühtaegu arvestades ja tühiseks tunnistades uuesti luua.

Ja nüüd ongi nii, et kuigi Paide teatris sai see töö lõpu, siis isiklikus plaanis, usun, olen ikka samal rajal.

O. I.: Mina tajun vastu oma ootusi või eeldusi, et elan jätkuvalt Paide teatrit läbi, mõnes mõttes isegi terviklikumalt ja sügavamalt kui novembris. Sest ega meie peatükk ole ju veel lõppenud, vastupidi. Ehk on just nüüd see kõige olulisem periood, mis määrab ära, kuidas ja mil viisil tehtule tagasi vaadatakse ja mida sellest kaasa võetakse. See on üsna veider tunne — tajud, et need olulised protsessid kusagil allhoovustena toimuvad, üritad neid isegi suunata ja haarata, aga samas ei ole sa ise enam selle kõigega pidevalt seotud. Ja ega ei tahakski ju tegelikult minevikku kinni jääda.

Kui ma ei eksi, siis see oli Kairi Mändla, kes meile pidevalt meelde tuletas, et on vaja arhiveerida ja talletada — hiljem tuleb kasuks. Midagi me ka tegime, näiteks „Mäluraamat” on lõppkokkuvõttes üks pooleldi tekstuaalne, pooleldi visuaalne fotoalbum ühe meeskonna tööst. Aga esmajoones on mind äratanud taipamine, et näiteks NO99 Vikipeedia lehekülg on lihtsalt nimekiri nende lavastustest ja kui peaks juhtuma, et see veebileht millegipärast kaob, siis ei ole (internetis) ühtegi kohta, kust kompaktselt ja ülevaatlikult teada saada, mis teater see ikkagi oli. Ja siinjuures tekibki küsimus, millise pildi saavad sellest teatrist need noored, kes sisenesid kultuuriväljale pärast 2018. aastat. Mida nad esimesena kuulevad, mida loevad?

J. T.: Lavakooli üks keskseid õppevahendeid (või ehk peaks seda meetodiks nimetama?) on individuaalne erialapäevik. „Kaitseala” proovide ajal panin ette pidada ühist interaktiivset päevikut. Mõnda aega see ka toimis, aga kadus lõpuks ikkagi muude tegevuste alla, mis tundusid hetkel pakilisemad või mõttekamad. Proovisin sarnast formaati veel paar korda sisse viia, et tekiks pidev refleksioon ja et koosolekute või proovide käigus õhku hüütud juhumõtted oleksid talletatud. Aga iga kord juhtus sama, ennekõike oli küsimus vast ikka mu enda järjekindluse puudumises.

Olgugi teatri olemuse nurgakiviks ühises aegruumis saadud kogemus, mis kunstniku ja publiku õnnestumise korral hetkeks kokku liidab ja mingisse suuremasse mustrisse ühendab, on teater siiski ka kunst, mille loomine võtab aega, palju aega, ja selle nähtamatu aja talletamine jäi meil suuresti tegemata.

Ma ei arva, et protsess on olulisem kui tulemus (ega ka vastupidi), aga usun, et oluliselt rohkem võiks ja võinuks vaadata institutsiooni/teatrit/loomingulist meeskonda kui tervikteost. Ühe kunstniku või kunstnike grupi puhul on loomulik, et tekivad mingid juhtmotiivid, kordused. Nende varjamine on mõttetu, nii et ehk oleks aeg neid julgemalt süsteemi koondada ja see süsteem sõnastada.

O. I.: Olen nõus. Ja mulle tundub, et sellise käsitluse juures (institutsioon kui teos) muutub väga oluliseks see, milliste väärtuste ja põhimõtete eest see institutsioon/kunstiline meeskond seisab, mis on need märksõnad ja teemad, mis selle olemust kujundavad. Need peaksid olema teadlikult valitud seisukohad, mitte erinevatest lavastustest juhuslikult vormuv tervik.

Ma mäletan, et kui me Paide teatri arengukava koostasime, siis jõudsime ühel hetkel üsna täpse lipukirja või loosungini: ühendav kunst. Kuigi me ei jõudnudki seda aktiivsesse kasutusse paisata, näitas see minu meelest üsna täpselt, kuhu me ennast (näiteks Von Krahli „puhta kunsti” foonil) asetada tahtsime. Ühendada. Kokku tuua. Liita. Kohtuda.

Teine märksõna, milleni ma ise Paides töötamise ajal jõudsin ja mis minu jaoks tähistab 21. sajandi (esimese poole) teatriinstitutsiooni ühte kõige olulisemat tahku, on avatus. Ja avatus mitte ainult praktilisest küljest — kuigi ka üleüldine ligipääsetavuse küsimus ehk kirjeldustõlke ja silmusvõimendi olemasolu on ääretult tähtis ja järjest tõusvad piletihinnad laovad kindlasti üha kõrgemaid müüre paljude inimeste ette —, vaid ka kunstilises mõttes. Olla avatud tähendab luua võimalus mõista, õppida, aru saada. Kaasaegne (etendus)kunst ei pruugigi ennast avada ainult (teatri)saalis istujale, selle kultuurikoodi mõistmiseks võiks olla abi avatud proovidest, vestlusringidest pärast etendusi või sissejuhatustest lavastusse (kui nimetada vaid paari lihtsasti teostatavat ideed). Ühtegi neist eelmainitutest me Paides ei kasutanud ja sellest on mul siiralt kahju.

Kes teab, kui me oleksime järjepidevalt linnaisasid teatrisse kutsunud ja panustanud rohkem nii-öelda metastruktuuri ehk loonud võimalusi sellise (meile omase) kunstilise keele mõistmiseks, siis ehk ei kirjutaks me praegu siin veergudel sellest kõigest minevikuvormis.

J. T.: Mulle tundub, et me ebaõnnestusime ikkagi ka selles küsimuses, kuidas avada proovisaali uks neile inimestele, kes ei ole otseselt teatriga seotud. Kuigi me kohtusime iga lavastusprotsessi jooksul väga paljude inimestega, oma ala spetsialistidega ja nn argielu ekspertidega, nendega, kellel on teistsugune perspektiiv teatrile või teemadele, mida me käsitlesime, ja kes seeläbi võinuksid meie horisonti laiendada. Me kuulsime palju huvitavaid mõtteid ja ideid, küsisime küsimusi, aga ei teinud kunagi lõpuni seda tehet, kuidas lubada nendel mõtetel päriselt kasvada ja prooviprotsessi siseneda, seda muuta ja mõjutada.

Me tegime küll kaasaegset etenduskunsti, aga me tegime seda n-ö vana hea prooviperioodi ülesehitusega, käisime koos üheteistkümnest kolmeni ja kuuest üheksani jne. Samas, just ühe kindla meeskonnaga ja institutsionaalses turvalisuses (kus palk, olgugi väike, ei sõltu pidevalt kultuurkapitali otsustest) oleks prooviprotsessi ümberkujundamine kõige kergemini teostatav. Me küll alustasime arutelu uue lavastuste loomise süsteemi tekitamiseks ja isegi jõudsime kuhugi, aga siis tulid juba teised sündmused peale ja sinna see jutt jäi.

Arhitektuurimaailmas öeldakse, et kui 20. sajandi arhitektuuri keskne küsimus oli füüsika, siis 21. sajandil on selleks bioloogia. Mulle tundub, et teatri keskne küsimus kipub liialt tihti olema teater ise.

O. I.: Kui ma mõtlen tagasi oma kahele aastale Paides, siis mind tõesti üllatas väga, kui sarnane oli eri lavastuste prooviprotsess. Häirivalt sarnane. Ja ma ei pea silmas mitte sellist protsessi, kus proovide alguses toimub näidendi esimene lugemine, vaid trupi ühisloominguna valmivaid lavastusi, n-ö kaasaegset teatrit. Olen mõelnud, et kas ehk just sellise mudeli/struktuuri „valimine” (jutumärkides, sest ma ei usu, et keegi teadlikult sellise protsessi valib, pigem tehakse lihtsalt nii, nagu on varem tehtud ja õpitud) on põhjuseks, miks on nii raske välja murda teatri tavapärasest tähendusest, jõuda „kuhugi mujale”, ühendada näiteks teater ja aktivism. Sest mulle tundub, et igas prooviprotsessis jõutakse korra või paar mingi momendini, kus selline (vormiline) plahvatus on õhus, aga iga kord sumbub see kuhugi tavapärase (õpitud) kulgemise halli süsteemi. Ta kõigutab liiga palju mingisugust hämarat arusaama, kuidas peaks ühte lavastust tegema, ja jääb seepärast kõrvale.

Kui me „Varivolikogu” tegema hakkasime, siis alustasime küll lihtsamast otsast: panime kohe paika, et lõpptulemuseks ei ole üks, kümne etendusega lavastus, vaid sada päeva kestev aktsioon, mille puhul meil ei ole võimalik teha ühtegi läbimängu (sest peaosalisteks olid 23 Paide inimest). Kuid just seetõttu oli „Varivolikogu” protsess mulle ääretult huvitav ja õpetlik ning isegi kui publikuni jõudvas tulemuses jäi üht kui teist vajaka, näitas prooviprotsess kätte suunad ja võimalused, kuidas ühte sellist teekonda üles ehitada. Oleks tahtnud seda rohkem publikuga jagada, nende õppetundide üle avalikumalt reflekteerida ja neid mõtestada, aga eks ka see ole oskus, mis tuleb ajapikku omandada.

Praegu oskan öelda vaid seda, et proovitegemise mudelid vajaksid Eestis värskendust ja sedalaadi aktsioonid nagu „Varivolikogu” on minu meelest väga viljakad ettevõtmised, mida iga kunstiline rühmitus peaks aeg-ajalt praktiseerima. Eriti just suured institutsionaalsed (riigi)teatrid, sest nendes kipub rutiinne prooviprotsess uinutama nii näitlejaid, lavastajaid kui ka teatrijuhte ning lõpuks juhtubki nii, et „elu on mööda läinud, nagu polekski elanud”.

J. T.: Milline on sellistes protsessides ja aktsioonides sinu meelest n-ö klassikaliselt treenitud näitleja roll?

O. I.: Paides me sellega omajagu tegelesime ja seda arutasime, aga ega me vastuseni jõudnudki. Tol hetkel tundus mulle, et näitlejal tegelikult polegi selles kohta ja et nende kahe suuna liitmine on pidev kompromisside tegemine mõlemalt poolt. Nüüd aga (pärast „Varivolikogu” ja „Oaasi”) näen küll, et näitleja spetsiifiline oskus luua rolli (ja töötada laiemalt stanislavskilikus võtmes) võib ka sellistes aktsioonides kasuks tulla. Nn argielu eksperdid (näiteks paidekad) ja rollis näitleja(d) võivad lavaruumis koos eksisteerida ilma üksteist tühistamata ja segamata. Näitleja ei ole siis küll enam fookuses, kuid ma usun, et see ei tähenda talle igavamat tööd, kõrvalosa. Eelkõige tähendab see seda, et lavastaja ei tööta enam 24/7 näitlejaga ja näitleja peab rohkem endaga ise tööd tegema, olema iseseisev kunstnik, kes võtab ka vastutuse ega jää ootama lavastaja heakskiitu.

J. T.: Mingis mõttes üritasime kohe oma esimeses lavastuses, „Kaitsealas”, luua struktuuri, milles iseotsustav, ennast ise juhtiv näitleja saaks vabalt katsetada kohtumisvõimaluste loomisega. Ja kuigi sellesse tervikusse oli sisse kirjutatud väga palju juhust, oli näitlejatel ikkagi võimalus ette valmistada, harjutada, töötada nende vahendite ja põhimõtete järgi, mida meile koolis õpetati.

Etendus on kohtumine. Lavastamine on selle situatsiooni disainimine. Ja olgugi et sõna „disain” viitab ehk ennekõike küsimusele vormist, on nii protsessi kui teose vormiline külg lahutamatult sisuga seotud. Oluline pole mitte teatri ümberdisainimine, vaid iga eraldiseisva teose — kohtumise — puhul probleemi või teema määratlemine ja siis tekkinud küsimustest ja mõtetest lähtuvalt just sellele teemale parima avamisviisi leidmine. Kui protsessis selgub, et see ei meenuta kuidagi „harjumuspärast teatrikogemust”, vaid näiteks loengusarja või linnaekskursiooni, raadiosaadet või nihestatud kommentaariga suusamaratoni, siis pole see mitte oma valitud vormist irdumine, vaid usk, et inimene ei vaja teatri äratundmiseks prožektoreid ja akse.

O. I.: Üllatava kokkusattumusena selgus paar nädalat tagasi, et Milo Rau, Belgias asuva Genti linnateatri NTGent kunstiline juht ja inimene, kes on meile mõlemale olnud omajagu eeskujuks, lahkub suvel ametist. Kusjuures üllatav on seejuures tõik, et ka tema alustas oma teekonda NTGentis 2018. aastal, paralleelselt Paide teatri esimese hooajaga.

Rau liigub nüüd edasi Viini kunstifestivali „Wiener Festwochen” etteotsa, vahetades teatri institutsionaalse vormi festivali tunduvalt vabama struktuuri vastu. Ei tea, kas selle muutuse taga on tunne, et teatri tavapärases (institutsionaalses) vormis ei ole võimalik teatud piirist enam edasi liikuda, või tuleks põhjusi otsida mujalt. Kuid kuidas sulle tundub, millises vormis sa tahaksid edaspidi katsetada, millist struktuuri/institutsiooni/vormi ümber disainida?

J. T.: NTGent oli mulle oluline juba enne seda, kui Raust kunstiline juht sai. 2010. aasta sügisel sain seal Frank Van Laecke lavastust „Aïda” vaadates kogemuse juhuse lubamisest teatrisaali, mis saadab mind siiani. Milo Rau kunstilise juhtimise märgiliseks osaks pean seda, et ta on seadnud küsimuse alla (linna)teatri rolli ühe linna ja laiemalt ühiskonna osana, ja ennekõike seda, et manifestilaadsete vastuste asemel on ta andnud endale ja teatrile aega küsimiseks ja katsetamiseks.

Praegu on tunne selline, et alustaks inimestest, mitte institutsioonist. Unustaks mõneks ajaks ära mõiste „lavastus” ja püüaks rakendada teistsuguste valdkondade — näiteks disaini, arhitektuuri — lahenduste otsimise ja loomise protsesse. Viiks ennast ja teisi, kelle sõnavara pärineb teatrist, kokku nendega, kellele mõisted „stseen” või „roll” ei tähenda midagi. Võimalik, et see, mis sellest välja tuleb, meenutab ikkagi teatrit, aga mis siis. Ja samal ajal otsiks seda, mida etenduskunstide kogemus saab pakkuda teistele valdkondadele: milliseid küsimusi, milliseid perspektiive, milliseid töötamise vorme.

Selge pole miski, aga see ei tähenda, et ei oleks huvitav.

„Varivolikogu”.
Dmitri Kotjuhi foto

 

Viide:

1 Jan Teevet, Oliver Issak 2019. Peegeldusi „Kaitsealast”: Kogukondlikkuse Uurimise Instituut. — Teater. Muusika. Kino, nr 4.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.