TEATRIKUISEID PAASTUMÕTTEID

Märts, 2023

Märts on lisaks teatrikuule ka paastukuu. Konstantinoopoli ülempiiskop püha Johannes Kuldsuu (354–407) manitses: „Mis kasu on paastumisest, kui käiakse patustel vaatemängudel, ohjeldamatuse õpetuskojas, kõlvatuse koolis, istutakse pilkajate killas. Sest tõesti, seda kõige hullemat kohta, häbiasjade lava, mis on täis igasugu haigust, võib eksimata kutsuda pilkajate istmeks, kõlvatuse kooliks, ohjeldamatuse õpetuskojaks ja Paabeli ahjuks (Tn 3). Nagu noormehed tulisesse ahju, on kurat heitnud kogu linnarahva teatrisse ja kütab seda mitte hagude, maapigi ja tõrvaga, nagu see pagan muiste, vaid millegi palju hullemaga: kõlvatute pilkudega, roppude juttudega, rõvedate liigutustega, lauludega, mis on täis kõiksugust halba. Tol ajal süütasid ahjutule paganate käed, nüüd süütavad selle paganlikest veel meeletumad mõtted. Nüüdne ahi on hullem kui see esimene, sest ka selle tuli on hullem: ta ei põleta ihusid, vaid hävitab hingetervise.”¹

See, mida Johannes Kuldsuu ajal teatrina mõisteti, erines muidugi tunduvalt tänasest ning ta muregi oli ajendatud teistest kriteeriumidest. See mure pole aga sugugi üksnes kristlikku algupära: juba Platon muretses „Politeias” tragöödiažanri mõju pärast publiku tõetunnetusele.

Kuid lähtudes sellest, et paastu eesmärk ei ole mitte nälgimine, vaid üleliigsest ja põhjendamatult enesestmõistetavaks saanust loobumine, andmaks võimalust muutumisele ja uuenemisele, saab ka käesolevas ajakirjanumbris avaldatud Ott Karulini mõtisklust ning Jan Teeveti ja Oliver Issaku dialoogi lugeda teatrikuises paastumeeleolus. Karulin kirjutab põhimõtetest, millest lähtub erateatrite rahastamise loogika, ja hindab mõningate meetmete vilju, mis on meie teatripõllul küpsenud ja mida näeme ka tänavustest auhinnanominatsioonidest. Alustuseks meenutab ta aga kolme aasta tagust esimest koroonapuhangut ja sellest tulenenud teatripaastu, imestades, kui vähe suutis see siiski sugereerida teatri uuenemisvajadust.

Loomulikult ei tohiks aga paastusundus tuleneda kasinast protsendist, mis riigieelarves era- ja munitsipaalteatritele juba aastaid üsna muutumatuna on püsinud.

Jan Teevet vaatab aga, kohati enesekriitiliselt, tagasi oma viiele aastale Paide teatris ning temagi meenutab koroonaaega: „See peatumine, sunnitud eraldatus, täielik valmidus tegutseda ja ometi totaalne teadmatus maailma tuleviku osas (…) raputasid lahti mingid lavakoolist kaasa veetud kahtlused ja lubasid mõelda teatrist kui millestki, millel pole ühest definitsiooni. Teater tulebki tänase maailma mõõdupuid ühtaegu arvestades ja tühiseks tunnistades uuesti luua. (—) Arhitektuurimaailmas öeldakse, et kui 20. sajandi arhitektuuri keskne küsimus oli füüsika, siis 21. sajandil on selleks bioloogia. Mulle tundub, et teatri keskne küsimus kipub liialt tihti olema teater ise.”

Inspiratsiooniküllast teatrikuu jätku!

 

MADIS KOLK

 

Viide:

¹ Püha Johannes Kuldsuu, Jutlused meeleparanduseks. Tlk Madis Palli. Tallinn: EKSA, 2019, lk 92–93.