MIS JUHTUS UUGA?
Aprill, 2023„Taevatrepp”. Režissöör ja stsenarist: Mart Kivastik. Operaator ja monteerija: Rein Kotov. Produtsendid: Marju Lepp ja Manfred Vainokivi. Kunstnik: Pille Jänes. Kostüümikunstnik: Anu Lensment. Helirežissöör: Horret Kuus. Valgusmeistrid: Taivo Tenso, Andrus Ilp ja Kasper Raidam. Osades: Uu — Mait Malmsten, Väike Uu — Timotheus Sammul, Tiuks — Harriet Toompere, Georg — Raivo Trass, Noor Georg — Ivo Uukkivi, Ruth — Rita Raave, Doktor — Taavi Teplenkov, Isa — Voldemar Kuslap, Noor Isa — Hannes Hermaküla, Ema — Kaie Mihkelson, Noor Ema — Külli Teetamm, Paul — Tõnu Oja jt. Kestus 107 min. ©Filmivabrik. Esilinastus 1. III 2023.
Mart Kivastiku „Taevatrepi” kaasus on nagu Taani võit 1992 jalgpalli EMil, see seab mõneti kahtluse alla senise filmitootmise ja kinohariduse süsteemi. Meil oleks nagu hakanud tekkima filmitööstuskompleks, mis genereerib filme ülevalt poolt, otsitakse mõni sobiv ja tuntud kirjandusteos, palgatakse stsenaristid ja lavastajad ning kogu arendus käib stuudio valvsa pilgu all. Nii on meil viimastel aastatel sündinud ridamisi filme, mis on tuunitud keskmisest keskmisemale retseptsioonile, mis vastavad kõiksugustele reeglitele ja kus puudub tegelikult sõnum ja looming. Need on väga pealispindsed, klantspildilikud, klišeelikud filmid ja seest tegelikult tühjad. Teisalt näitab „Taevatrepp” justkui, kui palju on kasu segavate eelteadmiste puudumisest, sest selle autoril pole filmialast haridust. Küllap oleks selle filmi stsenaarium kinokooli seminarides põhjalikult põhja lastud, sest see eirab mitmeid reegleid, tegelased ei arene, liiga palju on põhjendamata kõrvaltegelasi. Stsenaarium eksib isegi ühe dramaturgia põhireegli vastu, et peategelane peab midagi tahtma ja kui ta seda ei saa, on tal paha ja on vaja faktoreid, mis talle vastu töötavad. Ometi on „Taevatrepp” meie viimaste aastate üks kõige paremaid filme, selle tugevus tuleneb loominguvabadusest. Autor on teadnud täpselt, mida on vaja, ja on saanud selle teoks teha, olemasolevate võimaluste piirides. Muidugi, meil on loodud palju autorifilme, aga paraku ei ole kõik lavastajad kuigi võimekad kirjanikud, või on nad, antagu andeks, kinokoolides täis topitud posttarkovskilikku indlemist, pilgeni sundsöödetud doktriiniga pildi ülimuslikkusest ja vajadusest vaikides vaatavate tegelaste järele. „Taevatrepp” on vaba film, justkui puhas reeglitest ja nõuetest, see tugineb kinematograafia entsüklopeedia asemel rohkem kirjanikule orgaaniliselt omaste inimeste ja elu vaatlustele, rohkem soovile öelda midagi, selle asemel et öelda võimalikult originaalselt ja kunstipäraselt.
Filmi alguses oleme tänapäevalähedases Tartus ja oleme Ulfiga, keda sõbrad kutsuvad Uuks. Mait Malmsten muutub meie jaoks Uuks väga kiiresti. Ja kuna Uuks kutsuvad teda peaaegu kõik, siis ütleb see päris palju selle tegelase kohta. Uu läheb külla heale sõbrale Georgile, kes on haige ja vana ja kunstnik. See peab olema olnud isevärki sõprus, sest Georg passib Uule isaks. Georgi ei ole enam ilmselt kauaks ja kuidagi on ta arendanud endas võime käia minevikus, olla oma noorusaegades, elada neid uuesti läbi, nii nagu see oleks päriselt. Enne surma avaldab Georg Uule saladuse: sa pead sõitma jalgrattaga, käed lahti, ja sa satud minevikku, sest aega ei ole tegelikult olemas, see on inimese väljamõeldis, kui me sureme, ei ole ka aega enam. Minevik ja olevik on korraga ja kes käed lahti laseb, võib ajas liikuda.
Kui Uu, kes on nii viiekümne ringis kodanlane, kes töötab „eelarvestajana”, kellel on poeg, naine, koer, moodne korter ja Škoda ja igas muus mõttes luitunud elu, seda teha proovib, satub ka vaataja äkki koos temaga 70-ndate keskpaiga Karlovasse rattaga sõitma. Me hüppame tänapäeva sügisest Uu nooruspõlve suvesse ja see esimene ajaränd, olgu see siis alguses pealegi sümboolne meenutustes tagasi kandumine või vaimne nostalgia-trip, on ühtlasi ka filmi põhiliini käivitav sündmus.
„Taevatrepp”, 2023. Režissöör Mart Kivastik. Noor isa — Hannes Hermaküla,
Noor ema — Külli Teetamm.
Noor Uu (Timotheus Sammul) elab oma neljateistkümnendat suve, Tartus ja Lüllemäel ujumislaagris. Edaspidi me olemegi vaheldumisi selles suves ja tüütus tänapäevas ja näeme Uu nooruspõlve tuttavaid ja seda, mis nendest nüüdseks on saanud. Osati on film lahendatud nagu pusle: meile on antud esmalt tegelase üks versioon, minevikust või tänapäevast, ja siis, järgmises stseenis mõni viiv aega, et jõuda äratundmisele, kes üks või teine tegelane võib olla. Ja üldiselt on see pilt
masendav, sest me näeme, et vist keegi ei ole midagi suurt saavutanud, kõik elavad kuidagi ära, aga unistused ei saa teoks. Uu kõige parem sõber Doktor tahtis saada filmilavastajaks, aga nüüd on ta vetelpäästja ujulas ja konutab oma päevi maha basseini kõrval plasttoolis. Vanem põlvkond paistab olevat enamjaolt Karlovasse pidama jäänud.
Selles filmis ei ole suurt probleemi ega mingit quest’i, peategelane ei pea midagi saavutama. Selles mõttes võib öelda, et see on seisundi- või vaatlusfilm. Ehkki viiekümnene Uu eitab, et ta noorusaegu väga mäletab, elavad need temas edasi ja ilmselt painavad käest lastud võimalustega, õieti kõige selle haihtumisega, mis toona elu põnevaks tegi. See noor Uu lasi linna peal ringi alt laiade pükstega, kuulas rokki, piilus plikasid, sattus miilitsasse ja venelastega kaklema. Riiete, nätsu ja plaatidega kaubitsev, pikkade juuste ja ilusa girlfriend’iga stiilimees Paul oli Uu sugulane ja mentor, elu oli nooruses rock’n’roll. Ja nüüd, aastakümneid hiljem, kui Uu infarktist taastuvat Pauli uuesti vaatama läheb, tunnistab ta, et ei ole ammu musa kuulanud ja et ta on elanud kontoris ja tal on Škoda. „Tule tagasi, Uu,” ütleb seepeale Paul, „ma olen sinu pärast tõsiselt mures.”
Nii et mõnes mõttes võib selle filmi kauge paariline olla „Mis juhtus Andres Lapetusega?”. Georg jäi eluks ajaks kunstnikuks ja Paul jäi hipiks, nemad ilmselt elasid omaenda elu, seda elu, kes nad tegelikult olid. Aga mis juhtus Uuga? Et kui rokk enam ei eruta, koer, naine ja Škoda on olemas, siis ei olegi elult enam midagi tahta, ambitsioonid on otsas? Aga kogu „Taevatrepi” väljavabandamine keskeakriisiga on liiga primitiivne. Keskeakriis on liiga trafaretne teema, et sellest filme teha — mitte et ei oleks tehtud —, ja ka väide, et see on meesterahvastele suunatud film, on liiga primitiivne. Sellel filmil on oma väga tugev aura, mingi olemuslik varjatud identiteet, mis tekib teksti, muusika ja pildi sümbioosist, koosmõjust ja mille emotsionaalne laeng pahvatab hetkiti väga kõrgele: näiteks esimene stseen rattaga kihutavast Uust, jõuluõhtul Uule meenuvad viivud minevikust. Aga stseen, kus Mait Malmsten vaatab kulunud freskot vannitoa seinal ja mängib Premiata Forneria Marconi, väärib emotsionaalse laetuse eest parima sõnadeta stseeni aastaauhinda.
Me oleme kõik see, mis me oleme olnud, kõik mälestused jäävad kuhugi alles ja moodustavad osakese meist ja mõnikord võib olla tohutult valus lihtsalt sellepärast, et kunagi sa oled olnud noor. Jah, see kahetsus mööda läinud elu pärast on filmi pealmine kiht ning autor jätab delikaatselt vaataja enda mõistatada, mis võib olla lõpustseeni tähendus, kui Uu kohtab lumisel Toomemäel pingil sigaretti tõmbavat keskealist Georgi, kes „lasi lenksust lahti”. „Taevatrepp” on ikkagi (piiripealne) ulmefilm, kus vaatajale on fantaseerimine lubatud. Kas tõesti on nii, et enne surma tuleb kogu elatud elu tagasi ja möödub su silme eest ja aega ei ole enam? Georg sai käia minevikus sellepärast, et ta oli suremas, ja nüüd on Uu teinud sedasama.
Õigesti valitud ja teostatud keskkond on suur osa filmist. Et „Taevatrepp” toimiks, tuli selles taastada endisaegne Tartu, mis mõistagi on tohutult raske ülesanne. Küsimus ei ole ainult nostalgia üleskehutamises — ehkki osalt on ka see vajalik, sest millise viiekümne ringis inimese adrenaliin ei hüppaks lakke, kui ta näeb gaseeritud vee automaati või kollast Ikarust —, vaid pigem selles, et kõik need Saša lõhnaveed, bussijuhi kohustuslikud vuntsid, Wrangleri kilekotid ja Lenini ausammas Riiamäel on conditiones sine quibus non. Ei ole mõtet sellist ajaloolist filmi üldse teha, kui me ei pane tegelasi nende loomulikku keskkonda. Rahapuudus seab siin muidugi piirid ette, „Taevatrepp” teostab hädavajaliku miinimumi. Mis ajastulise keskkonna ja väikese eelarvega muidugi kaasneb, on sõna otseses mõttes piiratud pildikeel. See film on üles võetud väga lähedalt, nii et vaadates oli kogu aeg tahtmine paluda operaatoril paar sammukest tagasi astuda ja võtta kaugemalt. Aga kui on filmitud väikestes korterites ja linnatänaval, kus järgmise nurga tagant paistab juba uus kõrgehitis, siis on see mõistagi võimatu.
„Taevatrepp”, 2023. Väike Uu — Timotheus Sammul.
Selles filmis mängib kokku paar teatritäit näitlejaid ja paljude roll piirdub ainult lause või kahega. Mait Malmsten, Timotheus Sammul ja Ivo Uukkivi on selle filmi kolm musketäri muidugi, aga tegelikult on hiilgavalt hästi loodud ka Taavi Teplenkovi Doktori õelutsev, nilbitsev ja kibestunud karakter. Et isegi paarilauselised rollid jäävad väga hästi meelde, on „süüdi” muidugi stsenaarium; ehk siis see, millest ja kuidas inimesed räägivad, on loomulik ja tegelasepõhine. Dialoog on selles mõttes kõvasti parem kui enamikus eesti filmides, iseäranis suuremate rahadega tehtud stuudiotoodangus. Kivastiku dialoog on hästi lühike, tegelased räägivad keskmise eesti filmi kohta küll palju — mis on hea —, aga lühidalt ja enamasti mitte nii väga sellest, mida nad tegelikult tahavad öelda — mis on ju samuti väga hea. Vaid kolm väljendit selles stsenaariumis oleks võinud viimases versioonis kollasega alla tõmmata ja midagi muud nende kulunud fraaside asemele mõelda — näiteks kui Teplenkov ütleb „sooja ega külma” ja Tõnu Oja ütleb „udu ajama”. Kulunud käibeväljendite kontsentratsioon on aga tavalise eesti filmiga võrreldes muidugi tühine. Ja ehkki Kivastik kasutab siin pealtnäha ühte Eesti filmitegijate kõige armastatumat klišeed — nimelt et peaosas on teismeline ja filmi aines on suuresti lapsepõlvemälestused —, on see antud juhul õigustatud ja ta teeb sellega algupäraseid asju, mida teised ei ole teinud.
„Taevatrepp”, 2023. Isa — Voldemar Kuslap, Uu — Mait Malmsten, Tiuks — Harriet Toompere.
„Taevatrepp” on väga tugev ja tihe film, milles ei ole ühtegi sekundit niisama ära antud ja mille kõrval mitmed viimase aja suurejoonelised stuudiotooted on sunnitud punastama. „Taevatrepp” tõestab, kui palju saab ulmelise komponendi julge lisamine anda juurde pealtnäha olmelisele narratiivile. Napp aga huvitav, karaktereid ja universumit avav teravmeelne dialoog toetab tugevalt loo jutustamisele keskendunud süžeed. Lavastaja on esikohale seadnud just nimelt oma loo, mitte oma kinematograafilise gümnastika demonstreerimise ning innukalt ja suure naudinguga mängiv näitlejate ansambel korvab täielikult selle, et mõne vaataja jaoks võib lõpp olla liiga lahtine ja küsimusi tekitav.
