„MACBETH” RÄÄGIB KURJUSEST, SAATUSEST JA VASTUTUSEST*
Aprill, 2023William Shakespeare’i „Macbeth”. Eesti keelde tõlkinud Jaan Kross ja Kulno Süvalep. Nõia tekstid: Hasso Krull. Tsitaadid Filippo Tommaso Marinettilt (eesti k tõlge Johannes Semper) ja Ülo Tuulikult. Muusika: Lepo Sumera. Epiloogi muusika: Jay Schwartz. Lavastajad, lava- ja videokujundajad: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Muusikajuht ja dirigent: Olari Elts. Valguskunstnik: Jussi Ruskanen (Soome). Operaatorid: Epp Kubu, Jekaterina Abramova ja Fidelia Regina Randmäe. Video live-mix: Elisa Avik. Helirežissöör: Raido Linkmann. Produtsent: Elo-Liis Parmas. Osades: Macbeth — Mait Malmsten, leedi Macbeth — Helena Lotman, Nõid — Priit Võigemast, kuningas Duncan ja I mõrvar — Gert Raudsep, Malcolm, tema poeg — Ursel Tilk, Macduff — Rasmus Kaljujärv, leedi Macduff — Hanna Jaanovits (EMTA lavakunstikooli XXXI lend), väike Macduff — Tobias Kaljujärv, Banquo ja III mõrvar — Tambet Tuisk, Fleance, Banquo poeg — Robert Aron Lotman, Ross ja II mõrvar — Jaak Prints, Aadlidaam — Kaie Mihkelson, nõiad — Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets ja Oliver-Marcus Reimann (EMTA lavakunstikooli XXXII lend), Charon — Robi Varul (EMTA lavakunstikooli XXXII lend). Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühisprojekt. Lavastuses kõlavad Lepo Sumera „Pikseloits” ning katkendid 1., 2., 3., 4., 5. ja 6. sümfooniast ning Jay Schwartzi „Music for Orchestra I” keelpilliorkestrile. Esietendus 19. I 2023 Estonia Kontserdisaalis.
Eks nii või umbes nii need asjad ikka käi, ühest saab olude sunnil ja juhuste läbi mõrtsukas, teisest ohver, kusjuures ohver võib vabalt olla olnud ka mõrtsukas ja mõrtsukast võib jällegi saada ohver. Ainuke, peen, aga otsustav vahe muidugi siin on: ohvriks saamisest pole tavaliselt pääsu, kuid mõrtsukaks hakkamine pole kunagi vältimatu. Alati võib selle asemel valida ka ohvri rolli. Ma ei tea ainult, kas inimeselt saab seda nõuda?
Tõnu Õnnepalu1
„Macbeth” räägib sõjast?
Milleks meile „Macbeth”? Lihtne vastus — ja see on ka põhiline vastus, mis on välja pakutud ligi kümnes Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „Macbethi” lavastuse arvustuses — on see: Shakespeare’i „Macbeth” räägib sõjast ja Venemaa sõja valguses Ukrainas on meil paslik sõjast rääkida. Näiteks kirjutab Meelis Oidsalu, et „Macbeth” on elav ja liigutav memoriaal käimas olevale Ukraina vabadussõjale.2 Margus Mikomägi ütleb otse välja: „„Mac-beth” on sõjavastane lavastus”.3 Kahjuks ta ei ütle, milles lavastuse sõjavastasus väljendub. Tõsi, seda tõlgendust toetab see, et enne etenduse algust mängib ERSO sümfooniaorkester Ukraina hümni. Õigupoolest on aga ERSO teinud seda kõigi oma kontsertide alguses Ukraina vabadussõja algusest saati ja on lubanud seda teha sõja lõppemiseni.4 Seega ei ole Ukraina hümn vaid selle lavastuse alguspunkt. Kuid Oidsalu ja Mikomäe tõlgendust kinnitab ka Semperi vastus „Ringvaate” saatejuhi küsimusele, et lavastuse käivitaks jõuks oli see „hetk, kus me oleme: sõda”5.
Kuid see fakt, et näidend on sõjateemaline, ei tee sellest veel asja- ja ajakohast lavatükki. Sõjast räägivad ju ka Homerose „Ilias”, Lev Tolstoi „Sõda ja rahu”, Margaret Mitchelli „Tuulest viidud”, Ernest Hemingway „Kellele lüüakse hingekella”, Anne Franki päevik, Chimamanda Ngozi Adichie „Pool kollast päikest” ja Jonathan Littelli „Eumeniidid”. Need autorid ja raamatud jutustavad meile väga-väga erisuguseid lugusid sõdadest. Iga sõjateemaline jutustus annab meile aga erineva tõlgendusruumi, mõtestamaks Venemaa sõda Ukrainas. Miks tuua lavale Shakespeare’i „Macbeth“ ja mitte mõni teine neist lugudest?
Malcolm — Ursel Tilk ja Ross — Jaak Prints.
Epp Kubu foto
„Macbeth” räägib türanni kujunemisest?
Mis on siis see lugu, mida Ojasoo ja Semper tahavad meile „Macbethiga” jutustada? Millise tõlgendusruumi avab meile Shakespeare’i „Macbeth” seoses Venemaa sõjaga Ukrainas? Christofer Kivipalu on läinud sellest pealiskaudsest sõjaargumendist veidi kaugemale ja arutleb: „„Macbeth” kõneleb võimujanust, kadedusest ning sellest, mis juhtub soovist jõuda kõrgele ja kaugele, kui kõrvalolijate heaolust ei hoolita.”6 Niisamuti sai sellest loost aru ka Kaspar Viilup, kes kirjutab, et see on lugu „võimunäljas väejuhist, kes on valmis oma kuningatrooni hoidmise nimel ohverdama absoluutselt kõik”7. Isegi lavastuse ametlikus kirjelduses on sõnastatud loo sisu nii: „Inimesele naeratab õnn. Talle kuuluvad au ja kaaslaste lugupidamine, ta on jõudnud kaugemale, kui ta iganes oleks osanud unistada. Ja just siis läheb ta peast segi ning nõuab rohkem, veel rohkem. (—) „Macbeth” on lugu mehest, kes päästab lahti verepulma. Ühest tapmisest saab mitu ja veri, mis kord käed määrib, ei tule enam kunagi sealt maha.”8
Kuid kas see lugu ei ole mitte juba ära kulunud? Kas ei tea me niigi hästi, kuidas sai Putinist autoritaarne valitseja? Kas see lavastus üldse näitab meile midagi uut temasuguse „türanni” kujunemisloo ja hingeelu kohta?
Banquo — Tambet Tuisk ja Macbeth — Mait Malmsten.
Jekaterina Abramova foto
„Macbeth” peaks kõnetama neid, kel on võimu võimu kuritarvitada?
Milleks ja kellele on vaja praegu „Macbethi” lugu? Võiksime lugeda raamatuid, vaadata filme ja sarju ja käia sõnateatris selleks, et õppida enda kohta midagi uut, et õppida suhestuma maailma ja inimestega enda ümber uuel viisil. Mulle näib, et just sellist teatrit Ojasoo ja Semper teha tahavadki — kõnetada inimest (mitte lihtsalt puudutada, st kutsuda esile pelgalt meeleliigutust) ja nihutada tema vaimus midagi, et selle tagajärjel näeks ta maailma ja inimesi enda ümber värske pilguga.
Võimalik, et lavastus ei ole mõeldud kõnetama igaüht, vaid eelkõige neid, kellel on võimu võimu kuritarvitada. Daniel Vaarik deklareeris kaks aastat tagasi Paide teatri projekti „Paide 3000” kõnes, et „võim on nagu kiiritus, mis liiga suurtes kogustes on ohtlik inimese vaimsele tervisele”, adresseerides selle eelkõige Eesti võimuladvikule, poliitikutele. Esialgu ehk poliitik pingutabki, „et kõigile head teha, kuid aastate jooksul hakkab talle tunduma, et ta on asendamatu. Ta on enda arvates üha rohkem väärt. Ta hakkab nõudma hüvesid ning painutama alluvaid tegema asju, mis pole enam kõigi huvides, vaid pigem tema enda huvides”9. Et näha vähemalt kaht kolmandikku „Macbethi” lavast, pidi teatrikülastaja välja käima 45 eurot.* See on üsna krõbe piletihind nii mõnelegi teatrisõbrale. Lisaks sellele lõppes etendus pärast kella kümmet õhtul, mis tähendab, et näiteks Tartust autota tulijad ei saanudki, vähemalt jaanuaris, enam samal päeval tagasi koju.
Võib-olla oligi see lavastus mõeldud eelkõige poliitikutele, kes elavad nagunii Tallinnas? Võib-olla see lavastus püüabki kõnetada vaid neid ja mitte minusugust tavalist teatrisõpra?
Macduff — Rasmus Kaljujärv.
Epp Kubu foto
„Macbeth” räägib kurjusest inimese sees?
Steven-Hristo Evestus pöörab pilgu inimese sisse ja nendib, et lavastuse peategelane on kurjus ja see võib panna meid „sügavamalt mõtlema selle üle, mis meis sügavamal peidus on”, selle üle, et meis on „nii head kui kurja” ja kõik „on korras seni, kuni me seda kurja suudame kontrolli all hoida”10. Mõte on ilmselt see, et meiski on peidus kurjus nagu Macbethis ja seega, meistki võivad saada Macbethid, kelles kurjus saavutab headuse üle võidu.
Samas, kui lavastuse peategelane on kurjus ja kurjusel on erinevaid vorme, ja kui tapmine on Semperi sõnul vaid „kõige viimane tasand”, siis ei räägigi see lavastus üksnes türanni kujunemisest, vaid on laiemalt inimkonna peegeldus. Semper täheldab, et kurjuse taga on „sageli väga praktiline vajadus midagi saada või kuhugi jõuda” ja selle ohuga võime me kõik silmitsi seista.11 Ka meie, kes me võimuladvikusse ei kuulu ja kes me (esialgu) ei seisa valiku ees, kas tappa või saada tapetud.
Kuid kas tõesti on nii, et igaühes meist on peidus kurjus, mida me peame alla suruma, et kurja mitte korda saata? Kas on õige öelda, et Macbeth saatis korda kurja, sest ta ei suutnud oma kurjust kontrolli all hoida? Mina isiklikult hoiduksin sellistest essentsialistlikest inimesekäsitlustest, sest siis peaksime ütlema kahjutundega: „Oh, vaene Macbeth, sa ei saanud kurjusest endas võitu!” Mõnikord me ju tõesti oleme sunnitud langetama otsuseid vaid halbade valikute vahel ja tegutsema teadmisega, et meie tegudel on negatiivsed tagajärjed, mille tõttu inimesed meie ümber kannatavad. Muidugi toimub sellisel juhul inimeses siseheitlus — mida teha, mida tegemata jätta, milliste tagajärgedega leppida ja millistega mitte. Otsusele järgneb ilmselt ka südamevalu. Mõnikord tõepoolest on see valik selle vahel, kas tappa või saada tapetud. Kuid see võitlus ei ole võitlus inimeses peituva hea ja kurja vahel.
Kurjusest võiksime rääkida kurjade tegude kontekstis. Need on kontekstid, kus inimesel on võimalik käituda ka teisiti — st nii, et ta ei põhjustaks asjatuid kannatusi —, kuid ta valib käituda nii, et inimesed (või muud elusolendid) tema ümber kannatavad. Ta teab, et tapmine on halb, et inimesed tema ümber kannataksid tema teo tõttu, kuid sellele vaatamata ta tapab.
Banquo — Tambet Tuisk ja Fleance — Robert Aron Lotman.
Jekaterina Abramova foto
„Macbeth” räägib põhjusest, miks inimene teeb kurja?
Palju huvitavam ja edasiviivam on Kaur Riismaa lähenemine kurjusele: „Aga keegi ei sünni Macbethiks — küüditajaks, koonduslaagri valvuriks, diktaatoriks või Putini kokaks.” Edasi märgib ta, et „ambitsioonikad mehed, kes on südames head, aga avastavad eluteel kurjuse kui tööriista, saadavad korda kõige võikamaid veretöid”12. Butša tsiviilelanike tapmisi,
piinamisi ja vägistamisi korda saatnud Vene sõdurid, kes on metsistunud sõja mõistusevastasusest tulenenud emotsionaalse segaduse tõttu, ei ole oma olemuselt rohkemaks kurjaks võimelised kui meie. See, mis juhtus Butšas, ei ole ju midagi erakordset 20. ja 21. sajandi sõdades. Võime Euroopa minevikkugi tagasi vaadata (Teise maailmasõja aega või 1990-ndate Srebrenicasse) ja leida eest tsiviilelanike süstemaatilisi tapmisi, piinamisi ja vägistamisi, sõltumata rahvusest. Jonathan Littell kirjeldab aasta tagasi eesti keelde tõlgitud mammutromaanis „Eumeniidid”, kuidas kohe sõja alguses noorte saksa sõdurite arusaam lubatust ja lubamatust lahustub. Romaani lugedes jääb kajama mõte, et igaüks meist võiks „õiges” kontekstis näha tapmises instrumenti oluliste eesmärkide saavutamiseks. Metsistumine ongi see, kui inimese arusaam lubatust ja lubamatust hajub. Kui kord on see piir ületatud (see tähendab, et inimene on kedagi tapnud, eriti kui ta on tapnud kedagi temale arusaadava põhjuseta), on sealt vaid väike samm mõtteni, et miks ta ei võiks tappa veel — ja mitte enam lihtsalt täismehi, vaid igaüht, kes teele satub.
Esimese tapmise eel kuuleme Macbethi siseheitlusest: kas tappa kuningas või mitte, kas kuulata südamehäält ja mitte tappa või kuulata oma naise veenvaid argumente ja tappa. Mida aeg edasi, seda vähem kuuleme sellisest siseheitlusest, sest piir lubatu ja lubamatu vahel on ju ületatud ja Macbethi silmis on see piir ka juba vaikselt lahustunud.
„Macbeth” räägib saatusest ja vastutustundest.
Macbeth ei teinud kurja mitte sellepärast, et temas oli kurjus ja see sai temas headuse üle võimust, vaid sellepärast, et ta ei lähtunud oma õiglustundest. Üks oluline põhjus, miks ta ei lähtunud oma südametunnistuse häälest, on see, et tema ja inimesed tema ümber uskusid ettekuulutustesse, ettemääratusse… Kaur Riismaa nendib, et veretööde varjus peidab ennast sügav küsimus: „kas Macbeth tapnuks Duncani, kui ta poleks pärast lahingut nõidu kohanud?”13. Minu arvates oleks huvitavam küsida (muidugi minu eelduseks on maailmapilt, kus inimesel on vaba tahe ning maailm ja elu ei ole saatusesõlmedega paika pandud): kas Macbeth tapnuks Duncani, kui inimesed „Macbethis” ei oleks uskunud ettekuulutustesse ja saatusesse… kui nad oleksid suhtunud nõidade sõnadesse samasuguse ükskõiksusega, nagu suhtume meie aasta möödudes Ukraina sõjateemaliste ja kannatusi kajastavate uudiste pealkirjadesse?
Tahaksingi välja pakkuda uue tõlgenduse, mis teeks „Macbethist” pasliku lavastuse meie kaasaega. Mitte pelgalt temaatika kattuvuse tõttu, vaid seepärast, et „Macbeth” ütleb midagi olulist meie tänase päeva kohta, midagi uut Venemaa ja Venemaa sõja kohta Ukrainas. Arvan, et Ojasoo ja Semperi lavastuse keskne sõnum on näidata, kuidas inimese õiglus- ja vastutustunne võib kergesti muude kaalutluste tõttu hajuda, kuidas kontekst mõjutab inimest ja tema võimet ja võimalusi käituda vastavalt oma õiglus- ja vastutustundele. Et saaksin seda mõtet avada ja põhjendada, panen lühidalt kirja loo hetkeni, mil Macbeth tapab kuningas Duncani, nii nagu seda esitleti Semperi ja Ojasoo lavastuses. [Lugu Jaan Krossi tõlkes on nii mitmeski kohas erinev. Seda asjaolu ei ole vist mitmed arvustajad märganud. Näiteks Riismaa tsiteerib vist (viidet artikli lõpus ei ole välja toodud) Jaan Krossi tõlget ja kohti, mida lavastuses endas isegi ei ole!]
Teel tagasi oma edukalt sõjaretkelt kohtuvad sõjaväe pealik Macbeth ja tema kaaslane Banquo kolme nõiaga, kes kuulutavad neile, et Macbeth ülendatakse Cawdori taaniks, pärast mida saab temast Duncani asemel uus kuningas ning Banquo järeltulijast saab valitseja Macbethi järel. Esialgu ei arva ei Macbeth ega Banquo sellest ettekuulutusest suurt midagi — on nad ju kuningale truud ja kuningas täie tervise juures. Kuid asjaolu, et Macbeth ülendataksegi Cawdori taaniks, kõigutab Macbethi meelt. Segaduses Macbeth annab sellest ettekuulutusest teada oma naisele leedi Macbethile. Kui Macbeth ja leedi Macbeth sellest omavahel kõnelevad, on leedi Macbeth kindel, et saatus näeb neile ette seda, et nad tapavad kuningas Duncani, et Macbethist saaks uus kuningas. Macbeth ei ole selles sugugi nii kindel: „Ma eelistan jääda siia. Ma teenin truult oma kuningat. Naudin rahulikku elu, mis sobib minu seisusega.” Kuid seepeale tuletab leedi Macbeth Macbethile meelde, et Macbeth ei või selles kindel olla, et Banquo, kes niisamuti seda ettekuulutust kuulis, ei räägi nõidadega kohtumisest kuningas Duncanile, kellel ei jää muud üle, kui Macbeth selle ettekuulutuse poolt ette seatud ohu pärast tappa. Seega on Macbethil vaid kaks võimalust: kas tappa ise kuningas või lasta kuningal tappa ennast. Leedi Macbethi sõnadega: „Meie väärastunud ajal peab ise tapma, et mitte tapetud saada.” Macbeth tapabki kuninga ja leedi Macbeth tapab kuningat valvanud teenrid. Selle tagajärjel leedi Macbeth ja Macbeth hulluvad ning lasevad paranoiliselt hukata aina rohkem inimesi, seekord ka naisi ja lapsi.
Leedi Macduff — Hanna Jaanovits ja väike Macduff — Tobias Kaljujärv.
Epp Kubu foto
Nii Macbethil kui ka leedi Macbethil oli valik, kas tappa või mitte tappa. Eeldan siin, et maailm, milles nad tegutsevad, on meie maailma moodi — Macbethi ja leedi Macbethi elukulg ei ole saatuse poolt paika pandud. Macbeth ei ole (vähemalt esialgu) psühhopaat, kellel ei ole empaatiavõimet ja kes ei tunne südamevalu teiste kannatuste pärast. Leedi Macbethist ja tema kahtlusest kuuleme lavastuses vähem, seetõttu keskendun edasises analüüsis Macbethile. Macbeth saatis korda kurja, sest ta ei võtnud oma südametunnistuse häält kuulda. Miks ma arvan, et Macbeth ei võtnud kuulda oma südametunnistuse häält? Miks ma arvan, et tal üldse see hääl oli? Arvan seda nende sõnade pärast: „Ah! üksnes mõrvamõte üdini mu keha ja mu vaimu vapustab; teovõime sureb, lämbub kahtlustesse, ja sest, mis on, jääb see, mis pole olnud.” Ja hiljem veel ütleb Macbeth: „Ma julgen kõik, mis inimese väärt, kes julgeb rohkem, pole inimene!” Ja veel: „Las parem jääb see asi pooleli. Ta ülendas ju mind, ja kuldaväärt on kuulda, kuidas rahvas kõik mind kiidab. Ma peaksin oma õnne auga kandma ja mitte sellest loobuma.” Ja veel: „Kurjad vaimud eksitasid mind, kuid enam ma ei kahtle. Soov kuningaks saada on naeruväärne!” Nõnda kõlab see lavastuses.
Semperi ja Ojasoo „Macbeth” rõhutab originaaltekstiga võrreldes palju rohkem tõika, et tegelased usuvad saatusesse ja ettekuulutustesse, ja ka seda, et see uskumus on Macbethi ja leedi Macbethi jaoks piisavalt motiveeriv põhjus, et tappa. Jaan Krossi tõlkes saab leedi Macbeth ettekuulutusest teada Macbethi kirjast: „Ma kohtasin neid võidu päeval. Nägin kõige kindlamaist tõendeist ära, et nad teavad rohkem kui surelikud. Kui ma süttisin ihast pärida neilt rohkem, moondusid nad õhuks ja hajusid sellesse. Ja kui ma siis rabatult paiga peal seisin, tulid sinna kuninga käskjalad, kes hüüdsid mind taan Cawdoriks — pruukides sedasama nime, millega nõiakesed mind äsja olid tervitanud ja kuulutanud tulevasi aegu, hüüdes: „Au kuningale, kelleks sa pead saama!”” Kui Macbeth naaseb koju, näeb leedi Macbeth tema silmist, et ta kahtleb, kas kuninga tapmine on ikkagi hea mõte. Leedi Macbeth on aga endale pähe võtnud, et Macbethist saab kuningas ning et selleks peab Macbeth kuninga tapma. Teda ei kõiguta ka Macbethi sõnad: „Me räägime sest veel.”
Kui Macbethi leedi Macbethile saadetud kirjast tuleb välja, et ka Macbeth usub, vähemalt esialgu, nõidade ettekuulutust („Nägin kõige kindlamaist tõendeist ära, et nad teavad rohkem kui surelikud”), siis Semperi ja Ojasoo lavastuses on vaid leedi Macbeth nõidade ettekuulutuse tõesuses täiesti kindel. Lavastuses ei kuule me tegelikult ka Macbethi kirja sisu. Kuuleme vaid Macbethi kahtlustest: „Miks mind see ennustus nii rabab; mis hirmus kujutlus sest kõigest juuksed peas püsti ajab mul; miks peksab süda nii metsikult mu rinnas kui ei iial? Ah! üksnes mõrvamõte üdini mu keha ja mu vaimu vapustab; teovõime sureb, lämbub kahtlustesse, ja sest, mis on, jääb see, mis pole olnud.” Mille peale leedi Macbeth küsib Macbethilt: „Kas su südames on vastus?” Ja Macbeth vastab: „Ei. Need olid õelad unenäod. Kurjad vaimud eksitasid mind, kuid enam ma ei kahtle. Soov kuningaks saada on naeruväärne!” Leedi Macbeth ei pea seda unenägu naeruväärseks, vastupidi, ta ütleb, et iga „mees, kes võtab mõõga kätte, unistab sellisest saatusest”. Kuid Macbeth jääb endale kindlaks: „Ei. Ma eelistan jääda siia. Ma teenin truult oma kuningat. Naudin rahulikku elu, mis sobib minu
seisusega.”
Edasi läheb lugu huvitavaks, sest leedi Macbeth rõhub taas saatusele. Kuid seekord ei too ta esile tõsiasja, et saatus on määranud Macbethi saama kuningaks kuningatapu kaudu, vaid osutab selle asemel, et teised nende ümber usuvad ettekuulutusi või kui nad ka ise ei usu, siis kahtlustavad nad kindlasti, et Macbeth ja leedi Macbeth usuvad ja seega tegutsevad ettekuulutustele vastavalt. Leedi Macbeth Macbethile: „Mis siis, kui Banquo paljastab nõidade ennustuse meie kuningale? Kui nii läheb, ei ela me enam kaua. Kuningas piirab oma meestega meid ümber, kade selle ohu pärast, mida sa tema võimule kujutad. Mu isand, sul on ainult kaks võimalikku teed. Oodata kannatlikult siin, kuni kuningas su tapab, või tappa tema enne ja saada kuningaks.”
Saame teada, et ka kuningas Duncan sai sarnastes oludes kuningaks. Leedi Macbeth küsib: „Kas mitte praegune kuningas ei kindlustanud oma võimu eelkäijat mõrvates?” Ja Macbeth vastab naiivselt: „Ei, ainult selle pärast, et tema kuningas kahtlustas teda ja tahtis teda tappa. Meie kuningas usaldab mind. Ta hindab mind üle teiste.” Kuid leedi Macbeth teab, et ega Macbeth ole paremal positsioonil kui kuningas Duncani eelkäija: „Isegi kui see oleks tõde, kas sa arvad, et kuningas usaldab sind ka siis, kui Banquo avaldab talle ennustuse?” Semperi ja Ojasoo lavastuseski ütleb Macbeth pärast pikka vestlust leedi Macbethiga: „Me räägime sest veel.” Kuid siingi ei kõiguta need sõnad leedi Macbethi arusaama sellest, kuidas maailm toimib: „Meie väärastunud ajal peab ise tapma, et mitte tapetud saada.” Usk ettekuulutustesse lihtsalt määrab maailma sel viisil toimima.
Kui maailm on aga nõnda paigas, et inimene on saatusesõlmede tõiv ja tal ei ole vastutust hoida kinni lubatu ja lubamatu piirist, siis näibki, et Macbethil ei jää muud üle, kui võtta kuulda nõidu, kes määravad ettekuulutustega tema saatuse, ja viia justkui vabatahtlikult oma tegudega täide nõidade ettekuulutus. Võimalik, et nüüdki peame ohkama: „Oh, vaene Macbeth, et sa elad sellises maailmas!“
Mis oleks aga saanud siis, kui leedi Macbeth, Macbeth ja kuningas Duncan ei oleks uskunud nõidade ettekuulutusi ja see oleks ühiskondlik norm, et ettekuulutustesse ei usuta? Siis oleks Macbeth võinud leedi Macbethile rahumeeli öelda ja oma sõnadele ka kindlaks jääda, et ta julgeb „kõik, mis inimese väärt, kes julgeb rohkem, pole inimene”.
Kas Putini retoorika ei ole mitte sarnane?
Kas Putin ei õigusta sõda Ukrainas just sellesama retoorilise võttega, et saatus on ette määranud Venemaa korda saatma „suuri tegusid“ ning tegema kõik endast oleneva, et liita Ukraina Venemaaga ühte?
Kevadel peetud kõnes ütles Putin: „Olen kindel, et selline loomulik ja hädavajalik ühiskonna isepuhastumine üksnes tugevdab meie riiki, meie solidaarsust, sidusust ja valmisolekut igale katsumusele reageerida.”14
Sügisel peetud kõnes ütles ta: „See on meie ajalooline traditsioon ja meie rahva saatus, et peatada neid, kes tahavad maailma üle valitseda ja kes ähvardavad meie emamaad lõhestada ja orjastada. Te võite selles kindlad olla, et me teeme seda sel korral jälle.”15
Ühes teises sügisel peetud kõnes ütles ta aga nii: „See lahinguväli, kuhu saatus ja ajalugu on meid kutsunud, on lahinguväli meie inimeste ja meie suursuguse Venemaa ajaloo jaoks.”16
Kas mitte need venelased, kes usuvad saatusesse ja Putini ettekuulutustesse, ei leia end sarnasest olukorrast, kus neil ei jää, nagu Macbethilgi, muud üle, kui ise tappa, et mitte tapetud saada? Kas Ojasoo ja Semper ei suuna meie pilku just nimelt sellele tõigale, et paljud Venemaa venelased (ja teised) leiavad end sarnasest maailmakorraldusest (paradigmast, mis suunab inimesi uskuma, et maailma kulg on saatuse poolt paika pandud), kus nad peavad kuuletuma „vene rahva saatusele” ja lähtuma „venelaste ajaloolisest traditsioonist”, kuhu „saatus ja ajalugu on neid kutsunud” ja kus inimkannatused on „loomulik ja hädavajalik” asjade kulg, et vene rahvas saavutaks oma ettemääratud suuruse ja au.
Sellises saatusetuulte tallatud maailmas on inimestel keeruline lähtuda oma südamehäälest, et mitte tappa. (Ma muidugi ei väida, et see on võimatu, lihtsalt et see on ilmatuma raske!) Lisaks sellele peavad nad ju ka astuma vastu Putini autoritaarsele režiimile, teades, et selle tagajärjel pannakse nad vangi ja nende lähedasi kindlasti represseeritakse. Eesti ja teised Venemaaga piirnevad lääneriigid on pannud piirid venelastele ja valgevenelastele kinni, mis tähendab, et riigist saavad põgeneda vaid rikkad, kellel on võimalik skeemitada end Türki, Iisraeli või Araabia Ühendemiraatidesse. Eesti Inimõiguste Instituudi korraldatud konverentsil, kus esinesid Ukraina aktivistid ning Valgevene ja Venemaa opositsionäärid, jäi kõlama mõte, et parim, mida me teha saame Valgevene ja Venemaa režiimide muutumise heaks, oleks võimaldada valgevene ja vene noortel tulla läände, võimaldada neil langetada moraalne otsus Putini sõjast mitte osa võtta.17
Kinnises kogukonnas, kus enamus usub saatusesse ja ettekuulutustesse, ongi Macbethidel valik selle vahel, kas tappa või saada tapetud, neil ei ole vaba valikut mitte tappa (kui me just ei eelda, et moraalne on sellises olukorras alati olla ennast ja oma lähedasi ohverdav). Avatud kogukonnas, kus me ei usu saatusesse ega ettekuulutustesse, võime Macbethidele südamele panna, et neil on vaba valik tappa või mitte tappa ja nad peavad oma valiku eest igal juhul vastutust kandma.
Lõppsõna
Vaatamata sellele, et lavastuses esineb põhjendamata klišeesid, nagu näiteks paljukiidetud dervišite tants esimese vaatuse või üliesteetilised inimhunnikud teise vaatuse lõpus (viide Butša surnukehadele?), on see kindlasti elamusrikas teatritükk. Seega ei tasu imestada, et paljud on „Macbethi“ juba tituleerinud aasta parimaks lavastuseks. Neil, kel teatriskäik veel ees, soovitan etenduse ajal sulgeda aeg-ajalt silmad, et kuulata segamatult Lepo Sumera imelist muusikat ERSO sümfooniaorkestri esituses ja professionaalsete näitlejate deklameeritud Shakespeare’i. Kes pole aga piletile löögile saanud või kel pole olnud raha kallist piletit osta, neil soovitan Lepo Sumera muusikat kodus kuulata — see on tõesti hea ka muu virvarrita!
ISABEL MARI JEZIERSKA (snd 9. IV 1997) on õppinud Inglismaal Sheffieldi Ülikoolis bakalaureuseastmes filosoofiat ja õpib praegu Tartu Ülikooli magistriõppes poliitikateadust. Magistritöö teemaks on Sinise Äratuse ideoloogia. Ta töötab Tartu Ülikoolis Eva Piirimäe õppeassistendina ja annab Skytte instituudi bakalaureusetudengitele poliitikateooria seminare.
Viited:
1 Tõnu Õnnepalu 2007. SS-Obersturmbann-führer Max Aue, ligimene. — Vikerkaar, nr 7–8.
2 Meelis Oidsalu 2023. Draamateatri „Macbeth” on iseenda õnnestunud antitees. — Eesti Ekspress, 25. I.
3 Margus Mikomägi 2023. „Macbeth” ehk Miks kurjus orkestreerib maailmas sündivat. — Maaleht, 21. I.
4 ERSO 2022. ERSO muudab käesoleva hooaja kava, kontsertidel kõlab Ukraina hümn. ERSO koduleht, 1. III. — https://erso.ee/2022/03/erso-muudab-kaesoleva-hooaja-kava-kontsertidel-kolab-ukraina-humn/
5 Tiit Ojasoo 2023. Tiit Ojasoo lavastusest „Macbeth”: trupi isiksuste dünaamika on väga palju kasuks tulnud. „Ringvaate” saatelõik ERRi kultuuriportaalis,
18. I. — https://kultuur.err.ee/1608855101 /tiit-ojasoo-lavastusest-macbeth-trupi-isiksuste-dunaamika-on-vaga-palju-kasuks-tulnud
6 Christofer Kivipalu 2023. „Macbeth”: Ojasoo ja Semperi rindel muutuseta. ERRi kultuuriportaal, 23. I. — https://kultuur.err.ee/1608859868/arvustus-macbeth-ojasoo-ja-semperi-rindel-muutuseta
7 Kaspar Viilup 2023. Ojasoo ja Semperi „Macbeth” on häbitult pillav nõeltäpne meistriteos. ERRi kultuuriportaal, 20. I. — https://kultuur.err.ee/1608857657/arvustus-ojasoo-ja-semperi-macbeth-on-habitult-pillav-noeltapne-meistriteos
8 „Macbeth”. Draamateateri koduleht. — https://www.draamateater.ee/lavastus/macbeth
9 Daniel Vaarik 2021. 33 kõnet. Paide Teatri koduleht. — https://paideteater.ee/paide3000blog/daniel-vaarik-33-konet
10 Steven Hristo Evestus 2023. „Mac-beth” õpetab kurjust paremini ära tundma. „OPi” saatelõik ERRi kultuuriportaalis,
26. I. — https://kultuur.err.ee/16088 64773/evestus-macbeth-opetab-kurjust-paremini-ara-tundma
11 Krister Kivi 2023. Semper ja Ojasoo: kurjuse taga on banaalne kihk midagi saada või kuhugi jõuda. — Postimees, 14. I.
12 Kaur Riismaa 2023. Macbethi inimlikkus. — Sirp, 3. II.
13 Samas.
14 Kaarel Kressa 2023. Putin võttis oma kõnes kasutusele Hitleri sõnavara. Seega pole võrdlused Natsi-Saksamaa saatusega enam kohatud. — Eesti Päevaleht, 18. III.
15 Vladimir Putin 2022a. Read Putin’s national address on a partial military mobilization. — Washington Post, 21. IX.
16 Vladimir Putin 2022b. Full text of Putin’s speech at annexation ceremony. — The Mirage, 1. X.
17 „Sõda, diktatuur ja inimõigused” 2023. Inimõiguste Instituudi aastakonverentsi koduleht, 10. II. — https://aastakonverents2023.humanrightsestonia.ee/et/esileht/
* Aitäh, ema, et mu piletit sponsoreerisid!
