PRAEGU EI OLE ÜHISKONDLIKKU NÕUDLUST KUNSTI JÄRELE, MIDA TEHAKSE VERE JA PISARATEGA

Aprill, 2023

Vestlus Hendrik Kaljujärvega

Hendrik Kaljujärv märtsis 2023. Harri Rospu fotod

 

Kohtume helikunstnik Hendrik Kaljujärvega eˉlektroni stuudios, mille tegevjuht ta on. „Hendrik on väga sügav inimene, kelle tagasiside aitab kergel ja hüpleval mõttel rahuneda, enda sisse vaadata ja avada oma tõelist potentsiaali. Tema silmist on tunda, milline on kuu ja tähtede seis taevas. Loominguline plahvatus on sellest astroloogilisest seisust tihti sõltuv.” Nii tutvustab ta end ise eˉlektroni kodulehel. Kohtumise põhjuseks on meie teatrimaastikul üha jõulisemaks muutuvad helikujundused ja kuna ta oli sel aastal žüriis, on just tema õige inimene meile seda maailma natukene tutvustama.

 

Mis žürii see on, kus te teatri helikujundusi jälgite ja hindate? Ma vaatasin Teatriliidu kodulehelt, et see ei ole justkui päris samas reas teiste žüriidega.

Muusikalise kujunduse auhinda annab välja ja rahastab Eesti Autorite Ühing, kuigi jah, me teeme Teatriliiduga koostööd ja tähistame teatripäeva ühiselt.

 

Auhinna nimetus on Sõnalavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhind. Kas siis tantsulavastused või muud sõnatud lavastused selle kategooria alla ei kuulu?

Ma tegin ettepaneku vähemalt arutada seda sõnastust, et ei oleks ainult sõnateatri muusikaline auhind, sest see on ju ajast ja arust, võib-olla lihtsalt muusikaline kujundus, aga siiani pole me selle arutamiseni veel jõudnud. Tegelikult hindame me muusikat täiesti sõltumatult, mitte kuidagi lähtuvalt teatriliigist. Ma ei tea, kuidas administratiivsed asjad käivad, olen üldse esimest korda kusagil žüriis.

 

Kuidas siis tunne on nii tähtsat ametikohta täita?

Ei oska veel öelda. Sel aastal on üldiselt väikene ikaldus. Muidugi muusikat on, ja on palju, näiteks igal teatril on üks kontsertlavastus, kus pole ühtegi sõna, puhas muusika. Ekspeditsioonil on Lauri Lagle lavastus „Ainult jõed voolavad vabalt”, Kanuti Gildi SAALis Liisa Hirschi ja Madlen Hirtentreu „Motell Düskroonia” ja Artjom Astrovi „Guiding Light V”, Ugalas Ringo Ramuli ja Jakob Juhkami „Kolm ahvi”, Draamateatris „Café Théâtral” ja ka Noorsooteatris on rohkelt muusikat. Vaatamata sellele, et kontsertlavastused on täitsa olemas, ei ole olukord kiita.

 

Sageli püsivadki need lavastused koos tänu muusikutele ja lavastaja jääb rohkem kontsertmeistriks.

See ongi raske küsimus, et mis tööd näiteks Lauri Lagle „Jõgede” lavastuses tegi. „Motell Düskroonias” oli ülikõva seltskond muusikuid. Lisaks Liisa Hirschile ka Kalle Tikas, Hello Upan, Siim Kuusemäe ja Hans-Gunther Lock, kes tegid muusikaaparaadi, mis muutus lavastuse keskseks asjaks ja süvendas kontseptuaalsust. Ma nimetaksin seda grupitööks, sama asi on Ekspeditsiooni ja Von Krahli „Jõgedega”, millel oli palju voorusi. Aga esiteks, inimene ei jaksa üle tunni helilist informatsiooni vastu võtta ja teiseks on 60 minutit täiesti piisav aeg, et üks konkreetne asi ära teha.

 

Kust tuleb teatrirahval vajadus praegu just selliseid lavastusi teha?

See on üks küsimus, millele ma ei ole vastust leidnud. Vaadates neid töid, tahaksin seda väga teada. Jah, selline suund on tugevalt olemas ja see meeldib mulle, aga need lavastused ei ole ennast täielikult õigustanud.

 

Mida sa veel märganud oled?

Eriti etenduskunstide puhul olen oma pead vaevanud lavastuste pikkusega. Vaatajad sunnitakse ikka tundideks teatrisaali. „Jõed” oli üle kahe tunni pikk ja eriti siis, kui muusikat ei tee muusikud, on ju täiesti ebarealistlik arvata, et nad lavastuse välja veavad. Järelikult on sinna juurde vaja veel midagi, et ma suudaksin nii kaua kuulata. Kui nad oleksid tahtnud teha lihtsalt ühe kontserdi, siis oleks see pidanud olema tunni-pooleteise pikkune kava, mida valmistatakse ette vähemalt pool aastat. Seejärel mängitakse seda põhjalikult ette valmistatud kontserti ja alles viie aasta pärast võib öelda, et vaat nüüd tuli välja. Ehk siis, kui oleks tahtnud teha kontserdi, oleks pidanud muusikaga tõsisemalt tegelema, aga „Jõed” tahtsid ju midagi muud, mingi pretensioon neil oli.

 

Kas nii saab öelda, et Lauri Lagle lavastus oli teatrilavastus, aga Madlen Hirtentreu oma  rohkem ansambel U: sarnane muusikaline teos?

Täpselt nii oligi, jah. Mulle tundub, et kontsertlavastuste rohkuse tõttu teatris peabki hakkama järjest rohkem ka teatrist väljaspool tehtavaid üritusi jälgima. Käisin just Artjom Astrovi kontsertlavastust vaatamas. Kogu vormilt ja mustrilt oleks justkui teatrietendus, aga sisu on muusika. Probleem tekib sellest, et kaks eri kunstižanri hakkavad vaatajas omavahel justkui hõõruma. Ei taheta võtta teatritegemise positsiooni ja saadetakse vaatajale sõnum, et siit polegi vaja teatrit oodata, aga samal ajal tehakse ikkagi seda kõike teatrivormis. Paratamatult ma hakkan siis muusika tagant otsima ka teatrisündmust. Hirtentreul oli keskne Locki aparaat ja nii teater kui muusika käisid selle ümber, aga Ekspeditsioon võttis endale eesmärgiks teha ikka bändi.

 

Mis veel?

Ma käisin suvel palju festivalidel, näiteks „Sõru Soundil”, ULMas on pidevalt põnevaid üritusi, EKA noored on väga aktiivsed. Sveta baaris tehakse dräägindust ja nendel üritustel on tohutult palju performance’eid. Need on lühiformaadid, kus on tähtsal kohal muusika, ja siis muidugi kostüümid, mida võib täiesti vabalt näidata ka teatrimajas. Üldiselt näib, et kohtades, kus muusika peaks olema justkui keskpunktis, on väga suur igatsus performatiivsuse järele. Minuga isiklikult haakub skeene paremini, kõik, mis toimub klubides ja väljaspool teatrit. Nendel üritustel saan ma ka vaatajana võtta vabama hoiaku, rääkida sõbraga juttu või minna välja suitsule, kui laval toimuv mind sada protsenti ei köida. Tervikuna annavad need perfokad õhtule väga palju juurde. Isegi kui mõni üksik hetk ei tööta, võidab õhtu ja kogu üritus tohutult. Kontsertlavastuse puhul tekib vastuolu, eriti juhul, kui ka tüübid laval püüavad tekitada sellist vabamat kontserdi või klubi õhkkonda, aga siis sunnivad meid kaua aega toolil istuma. See kõik ei tähenda, et teatrisaalides ei toimuks põnevaid asju. Aga need viimased kolm aastat ei ole teatrikunsti sündimiseks eriti viljakas pinnas olnud. Lihtsalt hetkel ei ole jaksu ja tegijad tahavad midagi selget ja arusaadavat teha, isegi kui see on lihtsalt kunst kunsti pärast. Praegu ei ole ühiskondlikku nõudlust kunsti järele, mida tehakse vere ja pisaratega.

 

Ennustad sa siis kontsertetenduste lõppemist või veel suuremat tulekut?

Mina arvan, et just lühiformaadid tulevad tagasi. Teatrid peavad aru saama, et kuskil mullitab, ja võtma selle klubides toimuva endaga kaasa.

 

„Teha tund aega head muusikat on suur töö, selleks ei ole teatris sageli aega.”

 

Mulle tundub, et muusikalised kujundajad hakkavad üha rohkem dramaturgi ja sageli ka lavastaja tööd üle võtma. Kuidas sulle?

No nad võiksidki ju seda teha. See hierarhia on paigas lihtsalt ajaloolistel põhjustel. Vaata kas või kavalehte, kuidas loetakse üles tegijaid, muusika on alati kõige all. Või kui vaadata palganumbreid, siis on ka lavastuskunstnik kõrgemal positsioonil kui muusika kirjutaja. Muusikal on see omadus, et kui panna talle suurem rõhk, siis ta hakkab konkureerima režiiga. Aga jah, muusikaline kujundaja teeb lavastajaga kindlasti rohkem koostööd kui lavastuskunstnik. Mitte et keegi tähtsam oleks, lihtsalt muusika saab aidata dramaturgilise poole ja lavastuskunstnik rohkem kontseptuaalse poole pealt.

 

Laur Dag Tüür tegi ZUGA ühendatud tantsijate lavastusele „Suur teadmatus” totaalse heliteose, võttes nõnda lavastaja koha justkui üle. Aga näiteks Artjom Astrov kujundab lavastusi ikka väga minimalistlikult. Kuidas sa neid käekirju võrdled?

Astrov on lihtsalt väga tark. Teatris võib olla stseeni pikkus umbes veerand tundi, kaks-kolm stseeni kattuvad ja tahetakse, et need osad oleksid muusika kanda. 15 minutit muusikat teha on palju, see on suur asi. Teatris on targem vaadata, kuhu sa täpselt saad selle muusika panna, pigem vähem kui rohkem. Ülejäänud lavastuse aega võiks kasutada ära oma muusikalise kaare väljatöötamiseks. Kui lavastus on täis muusikat, siis muusika ise kaotab väärtust. Muusika ei kvalifitseeru samamoodi nagu kontserdil.

 

Miks?

Sest teatris on segajad peal. Teha tund aega head muusikat on suur töö, selleks ei ole teatris sageli aega. Inimesed kirjutavad albumeid pool aastat. Astrov jätab palju ruumi ka teatrile endale, aga kui sa kirjutad lavastuse muusikat täis, siis kaob sealt sageli teater ära. Ideaalis peaks muusika olema nagu legoklots, mille saab asetada täpselt õigesse kohta vundamendil. Kui kuulata teatrimuusikat ilma pildita, ei ole sellel sageli mingit väärtust.

 

Vanasti öeldi, et parim muusikaline kujundus on teatris selline, mida ei märka. Kas nüüd enam nii ei ole?

Erinevus on selles, et muusikaliste kujundajate taha on tekkinud autorlus. Sama asja on märgata ka dramaturgi töö puhul. Ta pole enam see, kes otsib välja hea teksti ja kirjutab kavalehe. Dramaturgid istuvad proovis ja on heaks kaaslaseks kogu teekonna jooksul. Muusikaga on samamoodi, enam ei ole muusikaline kujundaja see, kes on palju muusikat kuulanud ja otsib oma fonoteegist head lood üles.

 

Kuidas saab luua nii palju materjali ühe lavastuse jaoks? Kas muusikalisel kujundajal on valmis failid arvutis, mida siis lavastusprotsessis välja käiakse?

Kindlasti kasutatakse ära valmis faile. Kui lavastuse juures on märgitud originaalmuusika autor, siis on tegelikult võimalik neid pingekohti märgata. Vaatajas tekib tunne, et muusikaline kujundaja on olnud hädas, ja sellistel puhkudel visatakse lihtsalt stamplahendused sisse. See on omakorda seotud lavastusliku poolega. Muusikalised kujundajad tahavad ju muusikat teha, mitte täita etenduse tühje kohti. Kui oled väga kaua muusikaline kujundaja olnud, siis varsti läheb tüütuks, sest oled sunnitud pidevalt alla mängima. Teine asi on muidugi ajapuudus, teatris ei saa nii põhjalikult töötada, pigem teed kogu aeg natuke midagi.

 

Kas sa oled märganud mingit vahet muusikalises kujunduses, kui näiteks paljukiidetud muusikaline kujundaja Jakob Juhkam on töötanud Juhan Ulfsakiga või Ringo Ramuliga?

Juhkam on olnud tõesti pigem Tiit Ojasoo ja Ulfsaki ihumuusik.

 

Aga ikkagi, kas sulle tundus, et oi kui põnev, et Juhkami muusikaline keel on hoopis teises teatris ja teises kontekstis, või leidsid hoopis, et see nüüd küll ei sobi?

Võib-olla on olnud lihtsalt natuke kehvem lavastus.

 

Kas ta ei suutnud siis lavastust päästa?

No muusikaline kujundaja ei suuda kunagi lavastust päästa. Üks element suurest süsteemist ei päästa midagi. Võtame näiteks Draamateatri „Mefisto”, kus oli suurepärane dramaturgia, aga kui lavastuslikult pole asi eriti õnnestunud, siis pole midagi teha.

 

Juhan Ulfsak ju päästis „Mefisto” ära.

No sa võid minna ja vaadata Ulfsakit, võid ka kuulata suurepärast muusikat, aga nii ei saa mõelda. Kui tunned, et keegi juba midagi päästab, siis ongi halb. „Kolme ahvi” puhul oli igal juhul huvitav kuulata muusikalist kujundust, just sellepärast, et Juhkam on oma tiigist välja tõmmatud ja teise tiiki visatud. Muidugi oli muusika teistmoodi, juba kõlaliselt oli täiesti teistsugune asi.

 

Kuidas täpselt?

Ma ei oska seda sõnadesse panna, erinev oli lihtsalt heliesteetika, värvid, tämbrid, harmooniad. Juhkami keel oli selgelt tajutav, aga midagi oli täiesti teistmoodi.

 

Ma kipun mingid puudused sageli hoopis helitehniku ja -tehnika kaela ajama.

See on meie teatris suur probleem, üks kõige suuremaid pudelikaelu selles vallas üldse. Ma olen alati väga tänulik, kui on pööratud tähelepanu tehnilistele lahendustele, kui on tegeldud sellega, et muusika kõlaks hästi ja jõuaks ka parimal viisil kuulajateni. Hea näide on taas Ekspeditsiooni „Jõed”; muidugi nad pididki sellega tegelema. Tavalises teatris ei saa just repertuaariteatri põhimõtte pärast tehnilise poolega tegelda. Kõlarid ja kogu helisüsteem on keskmiste vajaduste järgi ära häälestatud. Samas tulevad mängu imepisikesed nüansid, näiteks kas näitleja räägib monoloogi kõlari ees või taga — sellest tekib tohutu vahe, mida sa üldse saad muusikaliselt teha. Kui ta räägib kõlari taga, siis on tööriistad ikka väga piiratud, sest muusika jõuab füüsiliselt enne saali kui näitleja hääl. Näiteks Draamateatris on kõik kõlarid portaalist väljas ja seal on väga raske midagi head teha, kui näitleja lava ette rääkima ei tule. Tänapäeval on igas teises kohas palju häid kõlareid saadaval, seda probleemi on nii lihtne lahendada ja see ei maksa palju. Muidugi toob see kaasa lisatöö ja -koormuse, nõuab tähelepanu, aga so what, tulemus on seda väärt.

 

Kelle töö see peaks olema?

Meil on Eestis ainult üks mees, kes seda teeb. Raido Linkmann, kes on endine NO99, praegune Sakala 3 helitehnik.

 

Kas Raido on alati sinuga kaasas, kui sa teed muusikalist kujundust?

Ei, ei, see pole võimalik. Viimati, kui tegime eˉlektroniga Kanuti Gildi SAALis, siis oli küll Raido kambas. Ta hakkas võimendist pihta ja kuni kõlariteni välja, käis mingite aparaatidega terve saali üle ja pärast etendust tulid inimesed ja küsisid, et mis toimub, heliliselt oli ruum täiesti teistsugune. Nii vähe on vaja — väikene pingutus ja inimene, kes oskab, teab ja tahab — ja ongi tohutult palju parem tulemus käes. Aga jah, Raido läheb sealt ära ja tähelepanematus heli vastu jätkub.

„Teatrid peavad aru saama, et kuskil mullitab, ja võtma selle klubides toimuva endaga kaasa.” Harri Rospu fotod

 

Masinheliloojate loomingu juures häirib mind kõige rohkem see, et ma ei suuda nende loomingul vahet teha. Pidevalt on ühesugune müravorst saateks ja ma ei tunne ära nende loomingu omadusi või eripära.

Müra kvaliteet tulebki helitehnika detailidest. See on kogu muusikaga niimoodi. Meil on häid pianiste sadu, aga millegipärast mängib kontserdil ainult üks, see parim. Klahvid on ju samad, noodid samad, lihtsalt üks mängib paremini. See ongi detailsus ja nüansseeritus, et ühe inimese klahvivajutus on niivõrd palju rikkalikum kui teise oma. Müraga on sama asi, seal on olemas heliline mitmekülgsus ja muidugi ka esitlus, see võib olla täiesti suurepärane. Tahtmise korral seda kõike saab.

 

Kes siis saab sel aastal auhinna?

Kui ma oleksin žüriis üksinda, siis märgiksin küll mõned head asjad ära, aga ei annaks auhinda välja.

 

Kas siis Artjom Astrovi muusikaline kujundus Netti Nüganeni lavastusele „Müüt: päeva äärel” ei olnud suurepärane?

Seal oli ju ainult 30-minutine metallimuss lõpus, ma ei tõstaks seda teistest rohkem esile. Mulle meeldis üks teine rohkem.

 

No siis Karl Saksa kujundus Johhan Rosenbergi „trapsile”?

Sellega on teine probleem: ma olen seotud, huvide konflikti tõttu ei saa ma seda hinnata.

 

No kritiseeri siis siin intervjuus oma sõpra. Ta on liikunud tantsu juurest muusikasse, kas see on end õigustanud?

Karl tegi ju alles kaks aastat tagasi oma lavastuse „Planet Alexithymia”; ei maksa nii dramaatiline olla, nagu oleks ta kellegi maha jätnud. Tema EMTAs tehtav doktoritöö ei ole ainult muusikapõhine, vaid jätkab liikumise liini. Minu meelest oli „traps” väga huvitav; kasutati küll lihtsaid vahendeid, aga põhiliseks vooruseks oli koostöö etendaja ja helikujundaja vahel. Dünaamika, millest on sageli teatrietendustes puudu, oli tugevalt kohal. Seda lavastust tehtigi kahekesi, iga etendust tehti kahekesi. Karl kasutas palju mikrofone ja feedback’e, Karl tegi valikuid, kui jõuline on Johhan mingil hetkel laval. Tema valik oli, kas anda liikumisele mingi teine tase või mitte. Ja kuna näitleja on teadlik sellest vahetu tagasiside võimalusest, siis ka tema mängis Karliga kaasa ja pakkus olemisi välja. Hästi võrdne töö ja hästi ilus asi oli.

 

Mida sa esile tõstaksid?

Sigrid Savi ja Hanna Kritten Tangsoo „Cowbodyt”, kus väga hea muusikalise kujunduse tegi Markus Dassau. Lavastusest oli aru saada, et Dassau teebki sellist muusikat, just sellist ta tahabki teha. Sageli juhtub teatris, et kutsutakse helilooja, aga tema ülesanne on teha midagi muud, kui ta iga päev ise teeks. Võta kas või seesama Jakob Juhkami näide: ta tuleb ühest teatris ja läheb teise, kus tal palutaksegi teha täiesti teistsuguseid asju. Dassau kutsuti kampa ja kasutati tema kunsti just sellisena, nagu see on. See võlus mind. See on ka üks põhjusi, miks mina muusikalise kujundaja skeenelt välja libisen. Ma tahan teha seda, mida ma teen, mitte kogu aeg rabelda välja kohtadest, kuhu lavastaja mu suunanud on. Oskuste poolest võiksin ju ka seda teha, aga ei taha.

 

Ma panen siia kõrvale ka Renzo van Steenbergeni ja Kristjan Pütsepa kineetilise heliinstallatsiooni „Portaal”. Kuidas see tundus?

See oli väga äge jah.

 

Kas nemad saavad preemia?

Ma võiksin selle žüriile küll välja käia, aga nüüd jõuame tagasi preemia statuudi juurde: sõnalavastuse muusikaline kujundus. See ei olnud isegi mitte lihtsalt muusikaline kujundus.

 

Ega siis Lepo Sumera muusika „Macbethis” olnud ju ka muusikaline kujundus, see oligi muusika.

Ohhh. Olari Elts valis ju erinevatest Sumera teostest lõigud. „Portaal” oli ikkagi installatsioon. Aga nojah, samas seda esitleti meile Von Krahli teatri saalis; ma ei tulnud selle pealegi, et „Portaal” valikusse panna. Kuidagi kipume selliseid installatsioone vahepalana võtma. Von Krahl andis neile lihtsalt saali ja jättis kasutamata lisavõimaluse seda lavastusena reklaamida.

 

Mis „Portaali” nii ägedaks tegi?

Masin, mis reaalselt tegigi seda häält, mida vaataja kuulis, ja pilt näitas, kuidas masin häält tekitab. Kõik oli üks ühele. Häälest tekkis muusika tänu sellele, et aparaate oli mitu, ja Renzo komponeeris nende 6–8 aparaadiga muusika. Heli läks otse kõlarisse, aparaadil oli üks keel ja üks pöörlev rotaator, mis keelt tõmbab, tänu üles-alla liikumisele muutus ka helikõrgus. Renzo muutis ainult seda parameetrit, kui palju keelt tõmmatakse ja millisel kõrgusel. Ühesõnaga, ta juhtis instrumenti, see oli nii analoog, kui vähegi saab olla. Välja tulevad helilained tekitavad erinevaid resonantse, käivad erineval viisil omavahel kokku jne. Lähimast ajast ei meenu mulle ühtegi nii füüsilist kogemust. Seda kahtlust, et tegelikult paneb niikuinii keegi salaja mingi plaadi mängima, ei tekkinud üldse. Kõik oli silmaga näha ja kõrvaga kuulda.

 

Ma nimetan sulle mõned muusikakujundajad, palun püüa mõne sõnaga tuua välja nende eripärad. Artjom Astrov.

Kontseptuaalne, kompromissitu, positiivses tähenduses suure egoga kunstnik.

 

Markus Robam, kes on lisaks oma koduteatrile Noorsooteatrile teinud kujundusi ka Jarmo Rehale.

Ta valdab mingit spetsiifikat, mille on ise teadlikult välja töötanud. Tal on üldaktsepteeritud tugevad oskused ja hea tööriistakast. Ta teab, mis on vaataja arvates hea, ja võiks vabalt teha muusikat ka mõnele Hollywoodi filmile.

 

Jakob Juhkam, Ugala „Kolm ahvi”.

Tema on varem nimetatutest kõige musikaalsem. Tohutult musikaalne. Ma isegi ei tea ühtegi teist nii musikaalset inimest. Lisaks hästi mänguline ja värviküllane.

 

Liisa Hirsch, kes Madleni Hirtentreu lavastuses kaasa lõi ja kes on teinud koostööd ka ZUGAga.

Tema on helilooja, ihu ja hingega asjas sees ja ega ta sealt pääse. Ta valdab kõiki osi, mida ühe kaasaegse heliteose tegemisel on vaja vallata. Tahaks vabastada Liisa aastaks kõikidest kohustustest ja paluda tal tegelda ainult oma heliloominguga, ilma et keegi talt midagi telliks või nõuaks. Siit tuleks plahvatus.

 

Karl Saks, Johhan Rosenbergi „traps”.

Saksa muusika on väga visuaalne, tema muusika räägib ainult piltides. Kuulates Saksa muusikat, saad sa kohe aru, et helile on maailmas pildi näol vaste, olgu siis ruumi või liikumisena.

 

Florian Wahl, kes tegi muusikalise kujunduse Elina Masingu lavastusele „Fairy. Tale Arch”.

Ta teeb nüüd ka Liisa Saaremäeli uuele lavastusele muusikat. Ma saan tema fenomenist aru, mingis mõttes on ta tänapäeva punkar. See suhtumine on välja töötatud ja ma ei puutu tema kui isiku ega ka tema muusikaga palju kokku, aga jah, see suhtumine, mida ta välja näitab, eristub kõikide teiste omast. Ta loob muusika kaudu suhet. Temaga võib olla oht, et ta neelab lavastaja lausa alla.

 

Sander Saarmets, kes tegi muusikalise kujunduse Sõltumatu Tantsu Lava lavastusele „Artefakturism: farsid ja varemed”.

Saarmets on osav ja tema tugevuseks on kompositsioonilisus; see on alati hästi välja mängitud, isegi kui tema helikeel ei ole eriti originaalne. Ta paneb paleti alati apetiitselt kokku. Elektroonilises muusikas on see tavaliselt puudu, näiteks Karl Saksa kompositsioonioskus on nagu õudusunenägu.

 

Mingo Rajandi, kes tegi „Elajannad” ja on samuti töötanud Jan Kausi ja Guido Kanguriga.

Rajandi on väga uudishimulik ega löö tundmatu ees risti ette. Väga tugeva džässi vundamendiga.

 

Mihkel Maripuu, kes on töötanud koos Keithy Kuuspuga.

Maripuu on pühendunud ühele žanrile ja see žanr on techno. Kui sa ikka piisava järjepidevusega midagi teed, siis küll see heaks muutub.

 

Kirke Karja, kes tegi kaasa Draamateatri lavastuses „Solist” ja ULMa „Südameasjades”.

Karja on ju pianist, pealehakkaja interpreet. Siia nimekirja ta väga ei sobi.

 

Feliks Kütt, kes kujundas eelmisel aastal Endlas „Suvitajad”.

Ma kahjuks kuigi palju tema kohta ei tea. Küll aga saab öelda, et ta on teinud Endlas väga palju ja see on juba tähelepanemist väärt.

 

Ardo Ran Varres, kes on ise ka näitlejaleiba maitsnud.

Ardo Ran on tohutult produktiivne. Lisaks teatrimuusikale teeb ta veel ka oopereid, filme, seriaale ja jumal teab, mida kõike. Ardo Ran on sellise jutustava laadiga helilooja, vana kool ma ütleksin, kõige paremas mõttes.

 

Mis või kes mul mainimata jäi?

Ma vaataksin hoopis sedapidi, et kes on need lavastajad, kes üldse tahavad muusikat tõsiselt võtta. Üldiselt on muusikalistes kujundustes mingi muutuse faas. Kogu teatri mõttes üldse on praegu muusikal suur roll. Üks põhjustest on kindlasti muusika kättesaadavus. Taas kord on kätte jõudnud aeg, mil muusikat kasutatakse oma kuvandi kinnitamiseks. Muidugi on tänapäeval eri žanrite piirid hägusemad ja sa võid olla räppar ja punkar ühel ajal, aga ikkagi muutub see määravamaks. Vaadates kas või EKA magistritöid, kus kõik on tähtis: välimus, muusika, sõbrad, see, mis raamatuid sa loed. See kõik on oluline ja aitab tõlgendada sinu teost.

 

Vestelnud KAJA KANN