MÄLUTEATER AJALOOSÜNDMUSTE MÕTESTAJANA
Mai, 2023Mart Kivastiku teatritekstide „Vares” (2014) ning „Kostja ja hiiglane” (2018) näitel
Mäluteater žanrina võimaldab meil ajaloosündmusi mõtestada, ühtlasi näib see olevat heaks indikaatoriks, näitamaks, milliste teemadega peame ühiskonnas veel tegelema ja kus paiknevad meie valupunktid. Kahte Kivastiku teatriteksti analüüsingi mäluteatri ilminguna, toetudes Piret Kruuspere käsitlusele (Kruuspere 2017). Traditsioonilise teatriarvustuse asemel püüan vaadelda seda, milliseid protsesse mäluteater ühiskonnas käivitab ja millised on publiku ootused mäluteatrile. Retseptsioon viitab ajaloolise tõe otsimisele ja poolte valimisele. Üsna selgelt joonistub välja, et mäluteatrit tagasisidestavad lisaks teatrikriitikutele ka poliitikud ja teised ühiskonnategelased. Avalikus tagasisides ei kajastu niivõrd lavastuse ruumi- või ajapoeetika, põhiline arutelu käib ajaloolistele isikutele ja sündmustele hinnangu andmise ümber. Mäluteatri retseptsioon erineb harjumuspärasest tagasisidest ja näitab ilmekalt, kuidas mäluteater käivitab ühiskondlikke diskussioone ja milline agentsus on näitekirjanikul kultuurimälu loojana.
Mart Kivastiku sulest on tulnud üsna mitu kultuuriteksti, mis käsitlevad Eesti ajaloos oluliste isikute elulugusid. Mõtteliselt saaksime panna näidendite „Vares” (2014) ning „Kostja ja hiiglane” (2018) kõrvale ka „Sõduri” (2007), sest Johannes Vares- Barbaruse, president Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri saatused põimuvad eelmise sajandi Eestis. Vares-Barbarus oli Moskva määratud nukuvalitsuse peaminister, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees aastatel 1940–1946, Konstantin Päts Eesti Vabariigi president aastatel 1938–1940 ja kindral Laidoner sõjavägede juhatajana presidendi parem käsi. Esimene meestest kas laskis enda maha või hukati, teine saadeti asumisele ja teda hoiti kinni erinevates psühhiaatriahaiglates, kolmanda saatuseks oli vanglakaristus ning trellide taga ta ka hukkus. Nõukogude okupatsiooniga kaasnev traagika mõjutas nii mainitud riigitegelasi kui kogu eesti rahvast. Venemaa sõja valguses Ukrainas on teema taas aktuaalne ja käsitlemist vajav.
„Vares” etendus Pärnu Endlas 2014. aastal (lavastaja Kalju Komissarov) ning „Kostja ja hiiglase” (lavastaja Aleksandr Ogarev) tõid lavale R.A.A.A.M ja Eesti Päevaleht Viinistu Kunstimuuseumis neli aastat hiljem. Teatritekstid räägivad riigimeeste elu kõrval väga kurvast ajast Eesti ajaloos ja kutsuvad esile vastakaid arvamusi nimitegelaste eluvalikute osas. Toon siia arutluskäiku sisse ka oma aastalõpu eel tehtud intervjuu Mart Kivastikuga (Piirimägi 2022), mõistmaks teatritekstis olevate kujundite, ideearenduste ja retseptsiooni tagamaid. Peatun arvustustel, kus lavastusi kajastati. Teatritekste vaatlen kultuuritekstidena, mis aitavad vermida kommunikatiivsest mälust kultuurimälu (Assmann 2008), rõhutades kultuuritekstide olulisust selles protsessis. Näitekirjanikul on seeläbi kindlasti teatav agentsus, sest mainitud teatritekstid ja teised Pätsi ja Vares-Barbarust kujutavad kultuuritekstid loovad koosmõjus selle kuvandi, mille kaudu neid riigitegelasi tulevikus teatakse.
Johannes Vares-Barbarus — Indrek Taalmaa ja Siuts — Karin Tammaru.
Mart Kivastikul linastus märtsis järjekordne mängufilm „Taevatrepp” (2023). Ta on ka tänavune Tartu linnakirjanik, kes töötab hetkel Vares-Barbaruse elust kõneleva filmistsenaariumi kallal. Autori oskus töötada arhiivides ja koguda ajaloolist materjali võimaldab tal tegelda süvitsi kultuurilooga, olemata ise aja- või kultuuriloolane. Ometi paistab mõlema lavastuse puhul silma, et laiema üldsuse nägemus ei kattu Vares-Barbaruse ja Konstantin Pätsi osas Kivastiku omaga. Põhjus võib peituda selles, et Kivastik toob lavastuses esile mõlema nimitegelase isikliku elu, andmata hinnangut riigimeeste toonastele otsustele (Seljamaa 2018; Valme 2021; Piirimägi 2022; Remsu 2022 jt).
Üsna sarnane hinnangute andmine ja ajaloosündmuste mõtestamine toimub praegu ka Juhan Smuuli bareljeefi ümber käiva arutelu raames (Voltri 2003; Tüür 2003). Vaidluse kontekstis näeme, kuidas sotsiaalne mälu toimib ühiskonna „lühimäluna” või „elava mäluna”. See mäluvorm toetub erinevatele kultuuritekstidele ja kestab sotsiaalses keskkonnas (Assmann 2021) ja nii võib öelda, et ka Kirjanike Liidus konstrueeritakse mälu uuesti. „Elava mälu” ajahorisonti ei saa pikendada üle osapoolte suhtluse aja (Assmann 2021), ehk siingi panustavad erinevad põlvkonnad oma argumentidega otsusele jõudmisse. Kultuurimälus toimub alati unustamine ja mäletamine (Assmann 2021).
Näib, et ka Kivastiku näidenditelt ootas publik ikkagi poliitilist seisukohavõttu. Avalik hinnang president Pätsi ja Vares-Barbaruse poliitilistele valikutele on kahetine, leidub rohkelt neidki, kes Pätsi reeturiks peavad, kuna ta Teise maailmasõja koidikul kirjutas alla baaside lepingule, jättes Eesti Vabariigi Nõukogude Liidu mõjusfääri. Eesti rahval pole välja kujunenud valdavat hinnangut Konstantin Pätsi otsustele. Seda näitavad ilmekalt diskussioonid, mis kaasnesid eelmisel aastal Estonia teatri juures toimunud Pätsi monumendi avamisega. Vares-Barbaruse puhul varieerub avalik arvamus karjeristi ja naiivse mehe skaalal (Remsu 2022; Väljataga 2022).
Miks on selline avalik hinnang mäluteatri puhul oluline? Kultuuritekstid mõjutavad olemuslikult meie kultuurimälu vormumist (Assmann 2008), kuna läbi kommunikatiivse mälu, peresisese ja ühiskondliku, suulise ja kirjaliku pärimuse loomegi rahvuse kultuurimälu. Üheks läbivaks narratiiviks eestlaste puhul on nõukogude aja repressioonid. Marek Tamm toob esile, et sellisel ühismälu vormimisel on oluline kultuurimälu rituaalne ja etenduslik toime (Tamm 2012: 62–63). Kuna nõukogude ajal ei olnud avalikus sfääris võimalik sõjatraumaga kaasnevat käsitleda, kerkisid vastavad kultuuritekstid esile taasiseseisvunud Eestis. Teatrimaastikul paistis teiste seas silma lavastaja Merle Karusoo („Sügis 1944”, 1997; „Küüdipoisid”, 1999). Caroline Humphrey (2005) kirjeldab tabavalt, kui keeruline oli nõukogude režiimi tingimustes oma mõtteid väljendada — on selge, et tsensuur halvas loomingulise vabaduse. Paljud sõnad osutusid liiga ohtlikuks, et neid kasutada. Parteile oli oluline, et keel annaks edasi hierarhia olemust ja hinnangulisust, seda taastoodeti kirjakeeles (Humphrey 2005). „Vareses” kirjeldab seda seltsimees Karotamme kõne Vares-Barbaruse matusel (Kivastik 2014: 32). Võim eeldas, et kultuuritegelaste looming on võimu kinnitamise atribuut ja sellepärast poleks olnud mõeldav käsitleda riigi taotlust iseseisvusele ja repressioonidega kaasnenud terrorit. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva paiku mõtestati ajaloosündmusi väga paljudes kultuuritekstides, teatrimaastikul isegi riigi tellimusel (teatrisari „Sajandi lugu”). Algselt plaaniti Mart Kivastikult tellitud näidend „Vares” (2014) tuua lavale Merle Karusoo käe all, kuid viimane loobus ja lavastajaks sai Kalju Komissarov (Piirimägi: 2022).
Piret Kruuspere käsitleb mäluteatrit teatrina, kus väljendub meie mäletamise viis ja tihti kujutatakse laval just ajaloosündmusi. Siin põimuvad kirjanduslik tekst ja režiitõlgendus, seega osalevad tõlgendusprotsessis nii kohalik teatritraditsioon kui (näite)kirjanduslik traditsioon (Kruuspere 2017: 49). Sellises käsitluses kajastub ajalugu kultuuritekstis ühiskondliku mäluna (Erll 2010: 6–7). Kruuspere nendib, et lavastusi võiks kultuurimälu kandjatena senisest enam uurida, seeläbi saaksime jõuda kokkuleppele, millistel alustel määratleme mäluteatrit Eestis (Kruuspere: 2017: 43). Kultuuritekstide, sh ilukirjanduse dramatiseeringuid on Eestis rohkelt, 1970–80-ndatel kerkis rahvusliku mälu teema rohkem esile (Kruuspere 2017: 46); sellega sobituv Jeanette R. Malkini mäluteatri kontseptsioon (Malkin 1999) on Kruuspere hinnangul kohaldatav eesti rahvusliku teatrikultuuri kontekstiga (Kruuspere: 2017: 47). Euroopa kontekstis vaatleb Malkin näiteks Heiner Mülleri (1929–1995) loomingut, kus käsitletakse Natsi-Saksamaa ja Ida-Saksamaa kommunistliku režiimi terrorit (Malkin 1999: 71). Malkini käsitluses kajastub kirjutamises ka ajastuvaim (Zeitgeist). Kivastiku puhul väljendub see näiteks mõnede postmodernistlike võtetena: teater teatris „Kostjas”, kronoloogilise aja kulgemise asendamine hüpetega erinevatesse ajahetkedesse mõlema analüüsitava lavastuse puhul ja mitme reaalsuse toomine lavale. Näiteks „Vareses” sureb nimitegelane mitmel moel ja need variandid mängitakse ka lavastuses läbi.
Tambek — Sulev Teppart, Päts — Peeter Tammearu ja Grabbi — Raimo Pass.
Mats Õuna foto
Heinz Bude nägemuses paigutab autor end ajaloolist isikut kujutades eksperimentaalsesse situatsiooni, püüdes manada lavale ajaloosündmuste taga peituvat loogikat (Bossart 2013: 38–39). Näib, et sellele eesmärgile eelistab Kivastik nimitegelaste privaatsfääri tutvustamist. Seda võtet on kiitnud Veiko Märka (Märka 2018). Kivastiku käsitluses on Konstantin Päts küll president, kuid ühtlasi hingelt talupoeg, podagrahaige mees, kes unistab poliitikast taandumisest ja Kloostrimetsast. Vares-Barbarust esitletakse meile mehena, kes on valmis oma abikaasa Siutsu heaks kõike tegema ja kes istub ministritoolilegi muu hulgas selleks, et naine ei peaks kauem taluma Pärnu väikekodanlikkust (Allik 2014, 2022; Piirimägi 2022). Kivastik lausub „Kostjat” kommenteerides: „Mul ei olnud sellist kindlat arvamust, ma pole kunagi öelnud, et ta oli ühte või teise suunda. Pätsi sõimamine ei tulnud ju algusest peale, see hakkas alles mingi aeg pihta. Siis järsku tuli välja, et Päts on hull reetur. Ma ei tahaks siin oma seisukohta üldse välja tuua” (Seljamaa 2018). Vares-Barbarust käsitleb Kivastik esmalt tellitud teatritekstis „Vares” (2014), hiljem on ta öelnud, et ei tahtnud kõike uuritut niisama jätta ja kirjutas ka ilukirjandusliku „Sure, Poisu!” (2021). Rääkides romaanist, mainib autor usutluses Valner Valmele, et tegemist on tragöödiaga: „Vares on kõige ehtsam tragöödiategelane. Tegemist ei ole niivõrd Barbaruse kuriteoga, vaid Nõukogude Liidu kuriteoga Eesti rahva vastu. (—) See oli nii morn lugu, et tahad sealt välja saada. Loomulikult hakkad Barbarusest aru saama. See asi hakkab nii tuju rikkuma, et tahaks sellest kaugemale saada” (Valme 2021).
Mõlemal lavastusel on tragöödia elemendid: nimitegelased saavad lõpuks aru, et mäng on käinud üle nende peade ja pole enam häid valikuid. Riigimehed elavad seda väga raskelt läbi: Päts kaalub enesetappu, Vares-Barbarus sooritab selle. Nii Päts kui Vares-Barbarus leiavad end Stalini Venemaa poolt nurka mängituna, kaob kujutelm vabast tahtest ja võimalusest päästa Eesti Vabariik.
Mäluteatris on oskuslikult kasutatud erinevaid tööriistu: meile kuvatakse toonaseid valikuid, peegeldatakse meie hirme ja verbaliseeritakse leina, kaotusvalu. Toimub omamoodi fiktsionaalse maailma loomine, sest sõjast räägitakse pidevalt, kuid sõjategevust me otseselt lavalt ei näe. Mart Kivastiku näidendid toovad meie ette ühiskonnas lõpuni pidamata vaidluse: mida meil tulnuks siis teha? Kas baaside leping või võitlus viimse mehe langemiseni? „Kostjas” marsivad Vene sõdurid Eestisse sisse (2018: 53), teises stseenis kohtuvad Ribbentrop ja Molotov ekraanil justkui tummfilmis (samas, lk 28) — pole üllatav, et nähtu käivitas taas laiema arutelu president Pätsi valikute üle. Kivastik avab presidendi alistumise tagamaid; tema käsitluses pidas Konstantin Päts silmas Eesti heaolu (mängib kitarril ja laulab „Eesti muld ja Eesti süda”, samas, lk 49). Rahulolev Stalin aga ronib Trooja hobuse kõhust välja, pistab piibu suhu ja jalutab lavalt minema (samas, lk 40). Jõuvahekord on paigas, Eesti saatus selleks korraks otsustatud. (Lavastaja Ogarev teostas viimase kujundi küll teisiti, kuvades projektoriga seinale palju väikseid hobuseid.) Ka Vares-Barbarust tutvustatakse meile mehena, kes loodab, et teeb Eesti heaks nii palju kui võimalik, samas lendab ta ühes stseenis sõna otseses mõttes tagurpidi Stalini kabinetist välja (Kivastik 2014: 86). Vares-Barbarus ei saanud meie riigi heaks midagi teha, selles näime olevat ühel nõul ja sellepärast pöörduvad mõtted tahes-tahtmata ajaloolise tõe poole.
Järgnevalt analüüsingi Kivastiku suhtumist arhiivimaterjali ja teksti ajaloolise tõe taotlust. Oskuslikult on lavastustesse sisse toodud tegelased, kelle allikmaterjale kirjanik kasutab. Elspet Pareki mälestustes „Tartu — minu ülikoolilinn 1922–1926” (1998) kajastub stseen, kus Heiti Talvik keeldub olemast Vares-Barbaruse mõttekaaslane (Saluveer 1998: 67), Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis asuvad erakirjad annavad aimu sõprade Semperi ja Vares-Barbaruse tegemistest kuni aastani 1940 ja see kajastub näidendis näiteks Pärnu rannapromenaadil jalutavate kirjameeste dialoogis, kus arutatakse prantslastele tehtava tõlkega kaasnevat (Kivastik 2014: 25).
Mart Kivastiku puhul paistab silma, et ta ise rõhutab teatritekstide tõepärasust: „Loos on faktid ja igaüks saab ise otsustada, kas see talle meeldib või ei,” lausub ta intervjuus (Seljamaa 2018). Intervjuud tehes küsisin täpsustavalt „Vareses” toimuva stseeni kohta, kus Vares-Barbarus Heiti Talvikut relvaga ähvardab (Kivastik 2014: 46). Elspet Pareki mälestustes kajastub see sündmus („aatekaaslane” on seal asendatud terminiga „mõttekaaslane”), seega on stseen dokumenteeritud ja selle toimumine fikseeritud, kuid relvaga sihtimist Parek ei kirjelda. Mart Kivastik kommenteerib seda nii: „Oli, ma ei usu, et ma valetasin… Kurat, ma ei usu, ma ei tahtnud sellist asja kindlasti välja mõelda. Relv pidi seal kuskil olema. Hea oli teha, selline soe suveõhtu… Talviku tõin natuke rohkem nagu tänapäeva. Nagu ma praegu ette kujutan, milline pidu võis olla. Kindlasti nad olid… järsku olid korralikumad. Korraks võis ju käest minna, las ta läks” (Piirimägi 2022). Autor tunnistab, et tegelaste kõnemaneeri ja stiili sai ta paljuski Semperi ja Barbaruse kirjavahetusest. „Ega need stseenid, kuidas Barbarus… kuidas ta seal ära viidi, ega ma ei mõelnud seal midagi välja,” kinnitab autor taas teksti tõepärasust (Valme 2021).
Näib, et mäluteatri puhul mängib tõepära suuremat rolli kui tavalises kultuuritekstis, seetõttu pöörasin pilgu ka lavastuste retseptsiooni poole. Peatusin pikemalt kahel Jaak Alliku arvustusel Sirbis (3. IV 2014, 10. VIII 2018) ja Madis Kolga omal Postimehe veergudel (1. VIII 2018). Allik seab kahtluse alla lavastaja asjatundlikkuse, mõlemad kritiseerivad Ekspress Meedia laialdast reklaamikampaaniat „Kostja ja hiiglase” turundamisel. Kolga hinnangul viidi kampaania käigus fookus kunstiteoselt mujale (Kolk 2018).
Rääkides tõepära taotlusest tuleb siiski arvestada, et tegemist on kultuuriloolise teosega, kus on ka mitmeid kirjaniku fantaasiast sündinud stseene. Pisistseenide puhul pole publiku tõetunnetus puudutatud, kuid retseptsioon lasi aimata, et kohati oodati siiski autori hinnangut Vares-Barbaruse ja Pätsi tegudele: „Kivastik on materjaliga kiirustanud. Teine vaatus on ajalooõpiku tasemel ja ilma autoripoolse tõlgenduseta,” heidab Jaak Allik autorile ette (Allik 2018). „Varese” kohta sõnab ta: „Johannes Vares-Barbaruse maailmavaatel ei peatutud või õigemini selle olemasolu lausa eitati” (Allik 2014). „Kostja ja hiiglase” puhul kajastasid lavastust mitmed avaliku elu tegelased, arutelu käis suuresti president Pätsile hinnangu andmises (Lepp 2018; Velliste 2018). Ka Jaak Jõerüüdi „Lennart. Pöördtooliaastad” (2022) tõi kaasa tavalisest suurema varieeruvusega tagasiside. Seekord kiidab Jaak Allik nii teksti kui teostust: „…lavale on sündinud elav Lennart, nagu me teda mäletame ja armastame” (Allik 2022). Tuleb tunnistada, et president Lennart Meri paistab meie kultuurimälus hoopis helgemas valguses kui Päts.
Madis Kolk heidab nii Postimehe arvustuses (Kolk 2018) kui Teatrivahi taskuhäälingus (Kolk, Oidsalu, Tormis 2018) ette „Kostja” ülepakutud reklaamikampaaniat. Saates jõuti tõdemuseni, et „Kostja ja hiiglase” puhul on kajastustes oluliseks aspektiks seisukohavõtt: oli siis Päts reetur või mitte. „Verise peaga Sirgu kummitamine Pätsi unenägudes ning Kostja korduv appihüüetes põrandal püherdamine tunduvad mitte ainult ebausutavana, vaid, vähemalt mulle, ka banaalsena,” kritiseerib Allik lavastuslikke võtteid (Allik 2018). Ka Kivastik möönab, et kui lavastaja poleks „nii üle võlli läinud”, oleks lavastus vast parem tulnud (Piirimägi 2022). Kivastik tunnistab, et „Kostja” külalisetendused Moskvas ja hilisemad etendused kodumaal jäid ära, kuna näitleja Peeter Tammearu ja lavastaja Ogarevi vaheline läbisaamine muutus nii keeruliseks, et edasine koostöö ei olnud võimalik (Piirimägi 2022). Näitlejale lavastaja nägemus ei sobinud. Vahest väljendub siingi käsitletava teema valulikkus. Allik näeb „Kostjas” lavastaja andekspaluvat hoiakut, mis olevat kunstiliselt igav. Kriitik kasutab „ajalootõe” terminit ja näib seda igatsevat (Allik 2018). Kivastiku märtri rollis kujutatud Pätsi peab Allik pigem targaks poliitikuks, kes nägi sündmusi ette ja oskas teavet analüüsida. „Nägin vanadusnõtra meest, kes halab talle lausa füüsiliselt kaela langeva patukoorma (küüditatute hinged) all. Nägin kurjategijat, kes ei saa lahti oma süükošmaarist vapside ees ning kellele „põlvepikkused poisikesedki” lausuvad, et 1934. aastal oleks tulnud talitada teisiti” (Allik 2018). Pean tunnistama, et ka mulle näivad mõlemad nimitegelased liialt naiivsed, kuigi Kivastiku dialoogid on soravad ja põnevad, kujundid ootamatud ja vaimukad.
Ajaloolased on põhjalikult uurinud, millist teavet Päts 1939. aastal omas. „Võib väita, et probleem oli pigem luureinformatsiooni tarbijates ja tellijates kui Eesti luure puudulikus olukorrateadlikkuses,” järeldab Allan Käro Eesti luure olukorrateadlikkust uurivas magistritöös. „Paraku oli Berliin veendunud, et Stalin andis 23. augustil (1939) lubaduse tema mõjusfääri jäänud riike mitte liita, mis tõenäoliselt tunduvalt ähmastas sealt saabuvaid sõnumeid.” Eesti sai aga välisluure osas informatsiooni just Saksamaalt. „Siit võib näha, kust on tulnud väited Eesti juhtkonna reeturlikkusest,” tõdeb Käro (Käro 2018). Ajalooallikad näitavad Pätsi pigem informatsiooni omava ja mõtestava poliitikuna, kultuuriloolised allikad kirjeldavad Vares-Barbarust julge, uuendusmeelse ja sihikindlana. Teatritekstides kohtame aga perelembest, omas maailmas elavat riigipead ning naise tuhvlialust Vares-Barbarust. Lavastusliku võttena aitab selline polariseerimine pinget tekstis edasi kanda ja toob muidu traagilistesse lugudesse huumorit. „Varest” tutvustatakse groteski ja trilleri piirimaadel balansseeriva müsteeriumina, mis toetub suuresti tõsielulisele ainesele (Pedaru 2014). Ajaloolise tõe taotluse puhul ei suuda publik aga vaadata lavastust üksnes tragikoomilise näidendina.
„„Kostja ja hiiglase” võimumehhanisme peegeldava loo retseptsiooni suunab neljas võim, mis ei kõnni sedapuhku enam isegi mitte kultuuriajakirjanduse ja sisuturunduse õhkõrnal piiril, vaid kaasab oma keskkonda ka poliitikaajaloo interpretatsiooni,” on Kolk üsna karmisõnaline (Kolk 2018). Nii veendub ka Kolk, et lavastus on seotud taotlusega vermida kultuurimälu kindlas suunas. Arvustajagi näeb, et me ei suuda tihti adekvaatselt toonaseid valikuid analüüsida, vaid hakkame pooli valima. Sellisele lähenemisele oponeerib Kivastik: „Žanr ju ei ole hinnanguline. Žanr on vaid vorm” (Pedaru 2014). Jaak Allik süüdistab Kivastikku ajaloo ülekirjutamises (Allik 2018) — nii või teisiti kohtume laval valejäreldusi tegeva Pätsiga.
Kõik eelnev kinnitab arusaama, et teater meediumina on platvorm, kus saab töötada traumaatiliste ajalookogemustega (Kruuspere 2017). See aitab meil ühiskonnas toimunut mõtestada. Mart Kivastiku mõlemad näidendid toovad lavale just nimelt traumaatilise kogemuse eestlaste jaoks, sest sündmuste käigus ei olnud kaalul vaid Vares-Barbaruse ja Konstantin Pätsi isiklik elu, vaid meie riik. Lavastustega kaasnev avalik diskussioon viitab, et näidendid kultuuritekstidena on olulised kultuurimälu vermijad ja võimendajad, mis aitavad kaasa kokkuleppe sõlmimisele, kuidas me üht või teist riigitegelast ja sündmust mäletame. „Mis tahes minevikuaja mõtestamine toimub niikuinii. Iga põlvkond mõistab ajalugu teisiti, faktid võivad jääda samaks, kuid neid mõistetakse ja mõtestatakse erinevalt. Kirjanik kui teatud ühiskonna liige tegeleb mõtestamisega tahes-tahtmata,” on Ene Mihkelson öelnud (Vadi 2014). Näib, et mäluteatri kontekstis raskeid teemasid käsitledes eeldab publik karusoolikku lähenemist. Mõeldes mäluteatrile Karusoo võtmes, on mõistetav, miks Karusoo Kivastiku näidendi lavastamisest loobus. Nõukogude okupatsioon ja režiimi repressioonid on põhjustanud nii suure trauma meie ühismälus, et teema hinnanguteta käsitlus võib tekitada tõrget. Mart Kivastikul jätkub mõistmist mõlema poliitiku suhtes: „Vares-Barbarus oli oinas, terve Euroopa oli tollal Vareseid täis, kõik lasid ennast ära rääkida, inimesed olidki… venelased tõmbasidki kõiki haneks” (Piirimägi 2022). Vares-Barbarus leiab, et „meil kellelgi ei ole Eesti vastu midagi, me oleme lihtsalt erinevalt riides” (Kivastik 2014: 83). Eestlaste kultuurimälus pole sellisele vangerdusele kohta, meie teatritraditsioonis saadavad mäluteatrit ajaloolise tõe taotlus ja hinnangud sündmustele. Traumaga kaasnenud emotsioonid panevad meid pooli valima ja ajaloosündmusi käsitlevad lavastused aitavad meil oma seisukohti kujundada. Seega on mäluteater meie lavale vägagi oodatud žanr, sest see
aitab meil jõuda üksmeelele või vaielda vajalikud vaidlused omavahel lõpuni, ajaloosündmusi mõtestada.
Kasutatud allikad:
Jaak Allik 2014. Varese vaatlus Pärnu laval. — Sirp, 3. IV.
Jaak Allik 2018. Hiiglase peale pole mõtet haukuda. — Sirp, 10. VIII.
Jaak Allik 2022. Pöördtoolielu pöördtooliaastad. — Sirp, 28. X.
Aleida Assmann 2021. Teoreetilised alused. Mineviku individuaalsetelt konstruktsioonidelt kollektiivsetele. Dies. Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika. TLÜ Kirjastus. Tlk Mari Tarvas, lk 23–77.
Jan Assmann 2008. Communicative and Cultural memory. Oxford: Oxford UP, lk 210–24.
Rolf von Bossart 2013. Die Enthüllung des Realen. Zwischen subjektivem. Milo Rau und das International Institut of Political Murder. Theater der Zeit. —https://issuu.com/theaterderzeit/docs/milorau_die_enthuellung_des_realen_tdz
Astrid Erll 2010. Cultural memory studies: an introduction. A Companion to Cultural Memory Studies. Toim. Astrid Erll, Ansgar Nünning. Berlin, New York: De Gruyter, 1–15.
Caroline Humphrey 2005. Dangerous Words: Taboos, Evasions, and Silence in Soviet Russia. Forum for Anthropology and Culture, nr 2.
Mart Kivastik 2014. Vares. Eesti Teatri Agentuuri andmebaas.
Mart Kivastik 2018. Kostja ja hiiglane. Eesti Teatri Agentuuri andmebaas.
Mart Kivastik 2021. Sure, Poisu! Väike öömuusika.
Madis Kolk 2018. Kingitud hobuse suuvooder. — Postimees 1. VIII.
Madis Kolk, Meelis Oidsalu, Lea Tormis 2018. Teatrivaht. Vikerraadio, 7. X.
Piret Kruuspere 2017. Eesti näitekirjandus ja teater kultuurimälu meediumina. Philologia Estonica Tallinnensis. Vol. 2. Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Allan Käro 2018. Eesti luure olukorrateadlikkus 1939. aasta augustis ja septembris. Magistritöö, Tartu Ülikool.
Toomas Lepp 2018. Mida sai sõda alustava hiiglase vastu reaalselt teha üks miljon, kelle president oli heasüdamlik maainimene? Delfi, 28. VII.
Jeanette R. Malkin 1999. Memory-Theater and Postmodern Drama. Ann Arbor: The University of Michigan Press.
Veiko Märka 2018. Pätsi etendusest: Lavastuse tugevaim külg on Pätsi näitamine mitte poliitiku või poliitika ohvri vaid inimesena. — Delfi, 25. VII.
Tõnu Pedaru 2014. Mart Kivastik: mul hakkas tast kahju… ja kõigist meist, kes me hiljem selle jama sisse sattusime. ERRi kultuuriportaal, 5. III.
Ilona Piirimägi 2022. Intervjuu Mart Kivastikuga, 29. XII. Intervjuu helisalvestis autori omandis.
Olev Remsu 2022. Reetmise hingeline anatoomia. — Postimees, 17. II.
Liis Seljamaa 2018. „Kostja ja hiiglase” autor Mart Kivastik: mina ei anna Pätsile ajaloolist hinnangut, see oleks tobe. Niigi on osad inimesed poliitiliselt päris segased! — Eesti Päevaleht, 21. VII ja Kuku raadio saade „Publikumärk” 21. VII.
Marek Tamm 2012. Monumentaalne ajalugu. Esseid eesti ajalookultuurist. Tallinn: SA Kultuurileht.
Kadri Tüür 2023. Smuuli bareljeefist tühjaks jäänud kohale võiks panna mahavõtjate nimed. Vikerraadio saade „Vikerhommik” ERRi kultuuriportaalis, 13. IV.
Urmas Vadi 2014. Ahjualune. Vikerraadio, 30. IX.
Valner Valme 2021. Loetud ja kirjutatud. Vikerraadio. 18. IX
Trivimi Velliste 2018. Mulle meeldis, et Venemaa lavastaja näitas austust Pätsi vastu. Ta sõnum oli selge — Päts oli märter. — Eesti Päevaleht, 26. VII.
Johannes Voltri 2023. Kirjanike liidus kogutakse allkirju Smuuli bareljeefi eemaldamiseks. ERRi uudisteportal, 11. IV.
Märt Väljataga 2022. Johanneste ilmutused. — Sirp, 25. IX.
