VARI KOLME AHVI TAGA

(Kirja)vestlus psühhoterapeudi Kait Sinisaluga

„Kolm ahvi”. Lavastaja: Ringo Ramul. Dramaturg: Priit Põldma. Kunstnik: Arthur Arula. Helilooja ja muusikaline kujundaja: Jakob Juhkam. Valguskujundaja: Laura Maria Mäits. Mängivad: Terje Pennie, Margaret Sarv, Alden Kirss ja Jass Kalev Mäe. Esietendus 8. X 2022 Ugala väikeses saalis.

 

Kas sinu jaoks oli eelnevalt oluline teadmine, et „Kolm ahvi” on sõnadeta lavastus, et see pole traditsiooniline draamalavastus? Märkasin mingil hetkel etenduse ajal, et minu meeled on ärksad, teravad, mistõttu oletan, et võib-olla võis eelnev informatsioon mind juba alateadlikult mõjutada.

Võib-olla oli ka, sest see on lavastuse oluline osa, see sõnade puudumine, õigemini keelatus. Aga samas, ega ma eelteadmistega suurt midagi peale ei hakka, sest lähen teatrisse otsima kogemust, tunnet, elamust. Selle pinnalt tuleb mu hinnang lavastusele. Kui on vaikus, siis meeled teravnevad iseenesest, see oleks juhtunud ka ilma igasuguse eelteadmiseta. Oma ameti tõttu olen muidugi ka lihtsalt treenitud kuulma kuuldamatut ja nägema seda, mida väga varjata tahetakse.

 

Sinu väljatoodud sõna „vari” pani mind mõtlema Platoni koopamüüdi peale! Kas meie enese vari on samuti midagi sellist, millest me tegelikult teame ja mida me näeme, või võtame seda kui lihtsat semantilist kontuuri? Justkui enese mina piirjooni ja ei midagi muud? Kuidas vari end sinu jaoks selle lavastuse puhul avas?

Minu jaoks on vari ahvikeste-lavastuse keskne teema. Kõik, mis on maailmas, on ka inimeses, kõik polaarsused on meis olemas. Ma võin olla väga soe, aga võin olla ka väga külm, eks. Ning paraku kehtib see, et kõik, mille eest me põgeneme, jookseb meist kiiremini ja kõik, mille vastu võitleme, muutub aina tugevamaks. Ma ei tea, kas ajaloost on üldse tuua näiteid, kus harmoonilise, „päikselise” kommuuni või liikumise lõpp poleks olnud vihase pauguga lõhkiminek (variatsioonidega muidugi). Terapeuditöös puutungi ju valdavas enamuses kokku inimeste varjupoolega. Olen näinud seda süü- ja häbikoormat, mille all inimesed ägavad. Seetõttu julgen öelda, et teraapiasse tulevadki vaid julged inimesed, isegi kui nad ise end seetõttu nõrgaks peavad. Oma varjuosale otsa vaatamine, selle teadvustamine, sõnastamine, sellega suhestumine nõuab vaprust.

Jass Kalev Mäe, Margaret Sarv, Terje Pennie ja Alden Kirss.

 

Kas „Kolme ahvi” tegelaskujud julgesid vaadata otsa oma varjuosale või püüdsid läbi teiste puudujääkide kompenseerida omaenese poolikust?

Olen ka ise olnud olukorras, kus trambin kas otseses või ülekantud tähenduses jalgu ja karjun: „Ei ole! Seda minus ei ole, ei saa olla! Ma pole lihtsalt nõus! Kõik, kes te seda näete, olete lollid ja ma lähen siit üldse minema!” Ja ometi on. Võttes oma varjuosa vastu, seda aktsepteerides, isegi emmates, muutume järjest terviklikumateks inimesteks. Sest paradoksaalse muutumise teooria ütleb, et see, mida ma aktsepteerin, millel luban olla ja mida ma kas või ühesainsas turvalises keskkonnas ka teise inimesega jagan, see muutub ise. Siis ei valitse minu varjuosa mind, vaid ma saan vaba inimesena otsustada, millise valiku ma siin elus teen ja kuidas käitun. Seega, mõte ei ole veel tegu. Mõtted võivad olla vägagi ehmatavad, eriti need, mis tulevad traumaatilistest üleelamistest, näiteks kättemaksumõtted. Või üleväsinud emade tung teha oma beebile haiget, et ta korrakski vait jääks. Oi kui häbiväärsed need mõtted inimesele enesele on ja kui raskelt need üle huulte tulevad! Mõistes aga, kus on selliste mõtete ja tungide juured, muutub enesele andestamine päris kergeks. Ning üle jääb nentida: jah, ka see on minus olemas. Nii et kuidas me ka ei sooviks, maailm ja inimene ei koosne mustast ja valgest. Sinna vahele jäävad kõik vahepealsed värvid ja nende sada varjundit.

 

Kas on võimalik oma varju ära tunda?

Kuidas oma varju ära tunda? Üheks heaks töövahendiks on projektsioonid. On tore ütlemine: „Teise silmas pindu näeb, aga enda omas palki mitte”. Kui mind kellegi isikuomadus väga häirib, tasub alati vaadata, kas ehk ka minus eneses on see olemas. „Ei!” on esimene ja kiire vastus. Aga ausalt ja vapralt lähenedes avastame sageli, et tegelikult ikka on küll. Ja hea on seda teada, eks. Sest nüüd valitsen mina, mitte mu varjukülg. Mina valin, kas lasta tal võimutseda või paluda vaikselt rahuneda.

 

Kas meile kui psühholoogilistele olenditele on kerge müüa maha ideed ilusast ja harmoonilisest elust, mida lavastuse alguses demonstreeriti?

Meile kui psühholoogilistele olenditele on ideed ilusast ja harmoonilisest elust väga kerge maha müüa. Lavastuses arvati, et piisab eraldumisest ja teatud reeglitest nägemise, kuulmise ja rääkimise kohta. Mille muuga seletada nii massiliselt levinud turundust, mis lubab läbi mittetõenduspõhiste praktikate tervist, rahu ja rõõmu? Ma ei ütle, et need kõik valed on, kaugel sellest. Mul on ka kodus soolalamp ja luigesuled. Mis iganes töötab… Aga meie loomuses on kalduvus ise mitte vaeva näha. Vahel saabub ka teraapiasse inimene paksu rahapatakaga ja palvega: „Tehke mind korda.” Ei, eneseareng on kraavihalli töö. See nõuab pühendumist, motivatsiooni ja eelkõige ausust enese vastu. Muidugi võin ma sinna juurde suhelda inglitega, kasutada aroomilampe, ravimtaimi või kristalle. Need võivad olla võimsad abivahendid, aga tööd nad minu eest ära teha ei saa.

Näitena võiks tuua lavastusest stseeni, kus näitlejad alustasid koos ühist söömaaega ja järsku ütleb Terje tegelaskuju: „Nii maitsev!” Sellised heaolutunnet kirjeldavad sõnad olid keelatud, aga mis järgnes? Ennast­unustav matsutamine, kugistamine ja õgimine. Siin juba avalduvad need vastandid, mida püüame varjata. See söömaaeg oli sisuliselt varjupidu. Kuid kui sõnad poleks keelatud olnud, poleks võib-olla tekkinud soovi sellist orgiat korraldadagi.

 

Miks me siiski arvame, et sellised abipraktikad mingisuguste esemete või kardinaalse elukorralduse muutusega võivad aidata?

Me ei tea ju midagi nende inimeste taustast, kes sinna eraldusid. Aga mingi põhjus pidi neil olema. Midagi pidi nende kõigi elus olema toimunud, et selline küllaltki ekstreemne otsus vastu võtta — ennast pooleks lõigata. See huvitaks mind erialaselt, aga seda ei saa me kunagi teada.

Neli ahvikest ei olnud noist asjust kuulnud. Oma kõige siiramas usus asusid nad elama paika, mille sisustasid rahumeelsuse ja harmooniaga. Nad ei tahtnud näha kurja ega näinudki seda. Nad ei tahtnud kuulda kurja ega kuulnudki seda. Nad ei tahtnud rääkida kurja. Igaks juhuks loodi reegel, et sõnad on üldse keelatud, sest ka kogemata võib midagi paha üle huulte lipsata. Need inimesed raiusid iseendid ja üksteist pooleks. Valgus jäeti alles ja vari lõigati välja. Paraku pole see päriselus võimalik. Üks küpsuse tunnus on ju mõistmine ja selle pinnalt kasvanud tolerantsus. Seda ei tohi segi ajada põhimõtete puudumisega. Kui söögilaua taga kõlasid õuna kiitvad sõnad, sai see vaikiva, kuid väga sügava hukkamõistu osaliseks. Pinge oli ruumi sisenenud. Õhus oli tunda karistuse võimalikkust. „See siin on karmide reeglitega paik ja eksimine pole lubatud.” Agressiooni tase tõusis kõigi sees olulisel määral.

 

Milline oli sinu meelest kõige mõjusam stseen selles lavastuses?

Minu ilmselt sügavaim elamus oli stseen, kus Jass Kalev Mäe vaevles põrandal, sest ta tundis ennast niivõrd rüvetatuna — süü ja häbi ekvivalent. Ta oli kaetud kõige hullema kõntsakihiga, mis maailmas olemas saab olla — sõnadega. Ta oli agoonias. Ja siis see teiste hoolitsev mure ja tema puhastamine… Ma nägin seda päris lähedalt. Kuidas ta kaelasooned paisusid ja silmad olid ehedat õudust ja enesevihkamist täis. Need inimesed seal laval ei mänginud, nad elasid oma rolli! Mina olin nemad ja nemad olid mina. Vaatasin etenduse ajal oma kätt, ja enam justkui nahka ei olnud, oli vaid veriliha. Koos armastuse ja hoidmise ning kuuluvustundega. Koos tõrjumise ja tõrjutusega. Koos reeglitele allumise ja nende rikkumisega. Koos julmuse ja halastusega. Koos armastuse ja vihkamisega. Kõik kaitsed olid maha kooritud! Kuid see polnud halb ega valus, see oli katarsis. Olin saalis koos oma pojaga, kes korraks sosistades küsis: „Mis see on, mida me siin vaatame?” Ma vastasin: „Iseennast vaatame.” Ta pomises midagi sellist, et „targemaks ma nüüd küll ei saanud”. Ja pärast etendust ütles tagasisõidu ajal: „Mitte m***igi ei saanud aru, aga ma tunnen midagi.”

Terje Pennie.
Silver Kaljula fotod

 

Lavastuses „Kolm ahvi” on üks stseen, mida mina pean selle aasta üheks mõjusamaks — rapitakse nukku, millel on kõrvitsast pea. Üks võikamaid akte, mis mulle isiklikult mõjus nii laetult, et soovisin selle kiiret lõppemist.

Terje Pennie tegelasel pinge muudkui kasvas ja kasvas ning ta otsis võimalusi, et põgeneda nuku juurde, kellega ta rääkis. Jah, ta rääkis. Ilusaid sõnu ja lugusid. Tema käe liikumine nukul oli nii õrn, et mõjus lausa sensuaalsena. Aga noh, mulle lihtsalt õrnus mõjubki nii. See tegu ei jäänud karistuseta. Nuku rappimine oli paljudele suur vapustus, aga mulle mitte eriti. Ei teadnud küll, mil viisil, aga selge oli see, et kuidagi peab kõik see peidetu, tõrjutu ja allasurutu välja pääsema ja et ilus see vaatepilt olla ei saa. Sa enne ütlesid, et sulle tundus see, kuidas Terje oma noori kaaslasi vaatas, andestav. Mina nägin pigem nentimist ja leppimist. Et jah, nii nad teevad, nii see elus käibki. Isegi tugevat emotsiooni ei järgnenud. Taas üks sügavalt liigutav elamus.

Inimese hing ja keha otsivad ehedat kontakti. Kas me kuulume karja või mitte? Kui meid arvatakse karjast välja, oleme määratud hukule. Seetõttu on vaja leida karjasisene dünaamika, milles kõigi vajadused on rahuldatud ja kontakt liikmete vahel ehe.

 

Räägime pisut vihast. Miks on viha meile vajalik?

Paljud inimesed näiteks kardavad viha, mina olin üks sellistest. Sest vihane inimene on meile elus haiget teinud. Me õpime oma agressiivseid impulsse edukalt alla suruma. Paraku ei kao need allasurumisest kuhugi, me pöörame need lihtsalt enda sisse ja enda vastu. Kui nüüd väga üldiselt rääkida, siis on see eriti kehtinud tüdrukute kasvatamise puhul. Poiste puhul on agressiivsus olnud vägagi aktsepteeritav, nemad on pidanud alla suruma just oma haavatavust, õrnust, valu, sest „ole mees, raisk, ära tönni nagu plika”. No see on muidugi väga lihtne üldistus, aga selline tendents on olnud. Me ei sünni siia maailma süü- või häbitundega, me omandame need elu jooksul. Üldiselt oleme introjektidest tulvil, aga nende tundma õppimine on huvitav töö. Ainult nii saan aru, mis on mu sisekonfliktide põhjused. Võõrad tõed minu sees võitlevad omavahel ja iseenda tõde ei pruugi vahel üles leidagi. Ma arvan, et on vajalik teada, mis on varjuosa tekkimise põhjused. Meid on programmeeritud hoiduma konfliktsituatsioonidest, kuid küsimus on pigem selles, kas me oskame neid lahendada.

Nii nagu paljul muul, on ka vihal, mis on üks meie baastunnetest, oma positiivne ja negatiivne pool. Negatiivse märgiga on purustav raev või toksiline passiiv-agressiivsus. Küll sellel viimasel on palju avaldumisvorme! Sarkastilised märkused, justkui naljaga öeldud teravused, etteheited, mis on peidetud küsimuse vormi, vaikimine või „ärakadumine”, ohked, silmade pööritamine, kui nimetada vaid mõningaid. Positiivne pool on aga mu jõud, mu vägi. Ei kurbuse, rõõmu ega seksuaalsuse pinnalt saa ma seada sihte, ennast kehtestada, panna piire, öelda ei, öelda jaa, võtta vastu otsuseid. Selleks kõigeks vajan ma kontakti oma jõu ja oma väega. Ja pole vist tarvis lisada, et need mõlemad, nii pluss- kui miinusmärk, on olemas meis kõigis.

 

Mis sinuga pärast etendust juhtus, kuidas see sulle mõjus?

Pärast etendust istusin naiste vetsus potikaanele ja lihtsalt hoidsin pead käte vahel. Vist vajasin privaatset ruumi ja aega, et n-ö enesesse tagasi tulla, nahk taas peale kasvatada. Järjekord nurises: „Kes seal on? Ja mida ta nii kaua teeb?” Naljakas, eks.

Näitlejate kohta ei oska ma muud öelda kui et suurepärased! Mulle alati meeldib, kui näitleja ei näitle, vaid „elab” oma rolli. Ma olin ja olen liigutatud ja vaimustatud.

 

Vestelnud VOOTELE RUUSMAA

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.