ENN SÄDE FOTOALBUM 30. „Karjala runod” ja Tõnis Kask

Mai, 2023

Nüüd olen just nagu Tõnis Kasega augustis 1970 Karjalas, aga ei ole ka. Ma tahan täna rääkida ühest tundmatust filmist, mida ju enam olemaski pole. Aga kõigest tasapisi…

Tõnis Kask (Jüri Müüri lähedalt sugulane) on sel kaugel 1970. aastal ETV pearežissöör, kuid ta on ka agar töömees, teeb telesaateid ja mängufilme. Alles nüüdsama, 1968. aastal on ta Eesti Telefilmis teinud Lilli Prometi käsikirja järgi „Pimedad aknad”, kuid taotleb 1969. aastal juba uut Lilli Prometi käsikirjale toetuvat mängufilmi „Homo sapiens”. Mis liig see liig ja toimetus eesotsas peatoimetaja Endel Haasmaaga lükkab selle filmi unustusse. Seda enam, et töös on juba „Lindpriid”!

Aga pearežissöör tahab majast välja ning kirjutab koos karjalasoomlase Aarni Romppaineniga veel tänagi huviga loetava, ettevaatusest stsenaarseks plaaniks nimetatud käsikirja dokumentaalfilmile karjala rahvalaulikutest „Karjala runod”.   „Siinse rahva elulaad lubas kauem talletada ühelt hõimult teisele kandunud lugusid, mida sünnitasid kõnnumaad ja seal aset leidnud salapärased juhtumised… Kalevala runode tõeline sünnimiljöö, see on laante ja järvede miljöö.” 

Mul pole aimugi Tõnis Kase säärasest huvist karjala rahvalaulikute vastu. Küllap tuleb tõuge ikkagi Aarni Romppaiselt, kellega koos nad teevad ETVs pikki aastaid teledokumentaaldraamat „Mis Koosta peres uudist?”

Toimetus kiidab plaani heaks: „Lugu on selge, kuigi autor veel ise kohapeal käinud ei ole” (Enn Vetemaa). Ilmselt nad ei tea, et Lennart Meri on juba ees just samades kohtades peaaegu samade rahvalaulikutega!

Käsikiri eeldaks vähemalt tunniajalist filmi, Tõnis Kasele antakse 15 minutit ja nimetatakse see olukirjeldusfilmiks. (See on kõige odavam mõeldav „filmiprodukt.”) Vähe sellest, filmida saab vaid 16-mm mustvalgele filmile? Lõpparuandes on toorfilmi maksumus 70 rubla… Ilmselgelt võtab Kask nüüd seda kui puhkusereisi, paneb kokku seitsmeliikmelise meeskonna, istub rongile ja sõidab Karjalasse. Helimeheks minu sõber Heino Pedusaar, kelle abikaasa Aili tuleb kaasa oma raha eest. Teaduslik konsultant on Tartu Ülikoolist folklorist Udo Kolk, kelle kohta ma nüüd tean, et millalgi 1953. aastal on ta seal käinud.

Muidugi pole liikumine tollases Karjalas metsakülade ja järvede vahel meelakkumine, aga hakkama nad saavad. „Mõnikord ikka päris spartalikes tingimustes,”  tunnistab täna mulle Aili Pedusaar, kelle pilte pidi ma siin rändangi.

Tänu kohalikele teejuhtidele teeb Heino Pedusaar koos Udo Kolgiga tundide kaupa tõeliselt põnevaid salvestisi Kalevala-maade rahvalaulikutega, ehkki teda ilmselgelt see kultuurikiht väga ei tõmba.

Pärast filmikese kokkupanekut lähevad need originaallindid Udo Kolgi kätte ja kaovad minu silmaulatusest aastateks.

Filmiga toimub midagi ebaselget, aga küsida pole kelleltki. Lõpukirjade kohaselt monteerijaks olnud Anne Sõmer-Naarits on kõik mälestused kuhugi sügavale peitnud ega tea midagi. Äkki monteeris keegi teine (üsna tavaline praktika Telefilmis)? Esmapilgul täiesti süütu film rahvalaulikutest ja Karjala maastikest leitakse Eesti Telefilmi ülemuste poolt suisa natsionalistlik olevat, teda solgutatakse peaaegu aasta ja lõpuks, 28. mail 1971 võetakse ta vastu ja ta on üks kord eetris, 30. mail kell 21.03.

Tema ainumas koopia põleb ilmselt traagilises Raku filmihoidla põlengus 1976. aastal, kus hukkub kaks koolipoissi.