Rudolf Tobiase ajale mõeldes tema 150. sünniaastapäeva puhul1 AASTAD 1896–1914 EESTI MUUSIKAS

Juuni, 2023

Ettekanne Balti Instituudi konverentsil Stockholmis 1987

LEO NORMET

Oli õnnelik juhus, et meil kerkis esile üks tolle ajastu jaoks asendamatu persoon, 19. sajandi viimaste aastakümnete innukas muusikale pühendunud filoloog dr Karl August Hermann (1851–1909). Tema mitmekesine tegevus lõi pärast rahvuslikuks ärkamisajaks nimetatud perioodi pinnase suurele rahvuslikkuse puhangule 20. sajandi algul, mis oli ajendatud 1881. aastal troonile tõusnud Aleksander III valitsuse venestamispoliitikast.

Karl August Hermann.
Eesti Kirjandusmuuseumi foto

Hermanni muusikaline haridus oli enam kui puudulik. Sellest hoolimata komponeeris ta laule, mida on esitatud ka väljaspool Eesti piire. Kuigi Hermanni igihaljad laulud moodustavad vaid väikese osa tema umbes 300 laulust koosnevast „kogutoodangust”, on need tänapäevani olnud Eesti laulupidude kavas. Hermann oli 1880. ja 1890. aasta laulupeo üks üldjuhte. Erinevalt kolmest esimesest peost, kus osalesid vaid meeskoorid, olid 1891., 1894. ja 1896. aasta laulupeol kaastegevad ka segakoorid. Rahvas tervitas sedapuhku vaimustunult rahvalauluseadeid. 4. üldlaulupeol 1891 läks näiteks „Pulmalaul” (Aleksander Thomsoni seades) kolm korda kordamisele. 1890. aastate laulupidude grandioosne edu oli Hermanni organisatsioonilise tegevuse tulemus. Ta ei osalenud kunagi impeeriumi poliitikas, kuid sellest hoolimata õnnestus tal oma tööga kultuuri edendada, sealhulgas oma päevalehega Postimees. Laulupeod on alati edukalt üleüldist surutist tõrjunud.

Hermann asutas Eesti esimese muusikakuukirja Laulu ja mängu leht, mis ilmus regulaarselt aastail 1885–1898. Selles piiratud ruumis avaldas ta mitmesugust sobivat  teavet muusikateooria ja -ajaloo kohta. Lehe tähtsamates artiklites selgitab ta muusika rolli inimese elus, tähtsustab rahvaviiside kogumist ja uute kooride asutamist. Mahukam osa oli koorimuusikale eraldatud [Laulu ja mängu lehe — T. Õ.] lisaleht. Eesti laulude kõrval sisaldas see ka rahvusvahelist repertuaari, isegi Carl Michael Bellmani laulude seadeid. Lisaks publitseeris Hermann neist ka mitmesuguseid kogumikke. Ta avaldas Leipzigis antoloogia „Völkerlieder”², mille 300 laulust 55 olid eesti laulud.

Laulu ja mängu leht, 1886, II aastakäik.

Hermann õigustas igati oma filoloogiharidust. Lisaks eesti grammatikale pühendatud raamatule avaldas ta 1898. aastal ka esimese eesti kirjanduse ajaloo³. Elu viimased kakskümmend aastat oli Hermann Tartu Ülikooli eesti keele lektor. Ta mõtles välja hulgaliselt uusi sõnu ja mõisteid, millest paljud on käibel ka tänapäeval. Oma elu lõpul üritas ta kirjutada mütoloogilist ooperit „Uku ja Vanemuine”.

Ilma kellegi teise abita asus Hermann koostama entsüklopeediat (kuigi ta ei jõudnud kaugemale esimesest tähest).⁴ Kõik see osutab tema elutöö uskumatult suurele haardele, tema tahtele ja energiale. Tema kaugeleulatuva tähtsusega tegevus kujuneb tõeliseks prelüüdiks 20. sajandi pretsedenditult sündmusterikkale esikümnendile.

On tähenduslik, et ta loovutas 1896. aastal oma ajalehe Postimees Jaan Tõnissonile. Hermann oli oma ajalehes tõstnud esile kultuurivaldkonna, Tõnissonil aga oli tõelist annet haarata juhtpositsioon majanduslikus võitluses baltisakslaste vastu, mis muutus sajandivahetusel eriti aktuaalseks. Eestlastest linnaelanike arv kasvas jõuliselt aasta-aastalt. Üha rohkem haarasid nad majanduses ja administratiiv­alal juhtpositsioone, mida baltisakslased ägedalt endale hoida püüdsid. Muidugi arvestasid eestlased sellega, et tsaarivõim hoiab kinni oma status quo’st. Kõik need julged ettevõtmised valmistasid aga tugevat kõlapinda kultuurilisele aktiivsusele. Vaimse surutise aeg oli läbi ja isegi reaktsiooniaastad, mis järgnesid 1905. aasta raputavatele revolutsioonisündmustele, ei suutnud seda lämmatada.

Jaan Tõnisson.
RA, ERA.1627.1.118.49

Postimehe toimetus 1904: vasakult: 1. Oskar Kallas, 2. Anton Jürgenstein, 3. Märt Raud, 5. Ants Simm, 6. Karl Luud, 7. Jaan Tõnisson, 9. Peeter Põld, 10. Karl August Hindrey. KM EKLA, C-11:2

Rahvuse üldises arengus on muusika roll väga oluline. Teaduslikult süstematiseeritud rahvaviiside kogumise protsess, niisamuti rahvusliku kammer- ja sümfoonilise muusika loomine oli neil aastatel eesti kultuurile hädavajalik. Rahvaviiside kogujate hulgas olid sellised prominentsed tegelased nagu pastorid Johann Matthias Eisen ja dr Jakob Hurt. Eisen oli oma suunitluselt rohkem rahvusliku mütoloogia propageerija, aga Hurt, kes oli mitmete eesti keele ja folkloori alaste õppeotstarbeliste tööde autor, tuli järeldusele, et vanemat rahvaluulet tuleks levitada populaarsemas vormis kui asjakohane retsiteerimine.

Dr Oskar Kallas kaitses oma doktoriväitekirja „Die Wiederholungslieder der estnischen Volkspoesie”⁵ Helsingis 1901. Tema tegevuse tulemusel avati Eesti Rahva Muuseum.⁶ Kallase tarmukal juhtimisel rahvalaulude kogumise ekstensiivse protsessi hoog vaibus. Tema poolt kavandatu nägi ette teaduslikku kogu: mitte „vaadet rahvaviisidele linnulennult”, vaid rahvalaulikute personaalsete tõlgenduste täpseid noodistusi koos viisi ja teksti variantidega, mis tuli saata organiseerivale keskusele. See tervet Eestit hõlmav süstematiseeritud kogu aastaist 1904–1914 andis kogutulemuseks 13 000 viisi (30 000 viisist, mis on tänapäeval säilinud Tartu ja Tallinna muuseumis). Fonograafisalvestused tegi algul soome folklorist Armas Otto Väisänen.

Oskar Kallas.
Eesti Kirjandusmuuseumi foto

Amatööride kõrval võtsid rahvaviiside kogumisest osa ka heliloojad Juhan Aavik, Peeter Süda, Mart Saar ja Cyrillus Kreek. Nende osalemine selles protsessis oli eriti tähtis. Võimalus kogeda muusikategemise rahvuslikku rüüd  avas tee eesti rahvamuusika tõelise tuumani.

Kontrastina võiks tuua Eesti esimese ajakirjaniku ja laulupidude traditsiooni algataja Johann Voldemar Jannseni väite, et eesti laulu tegemiseks piisab vaid eestikeelsetest sõnadest. Kui seda ütlemist illustreerida, siis näiteks esimene naissoost eesti helilooja Miina Härma kasutas ibeeria rahvalaulu koos tekstiga Emajõest — manades niimoodi esile rahvuslikke tundeid—, mille ta avaldas oma koorile mõeldud trükitud laulukogumikus. Artur Kapp, töötades (aastail 1906–1912) oma „Süidiga eesti viisidest nr 1”, alustas selle teist osa autentse rahvaviisiga ja lõpetas poloneesiga.

Loomulikult on eestlase kirjutatud polonees siiski tükk eesti muusikat. Pole tähtsust, kas teosele on iseloomulik rahvuslik stiil või mitte. Tähtis on rahvuslik olemus. Looja mõtleb alati oma emakeeles, olgu sõnades või helides, sest tema psühholoogia on sügavalt rahvuslik. Mida sügavam on kunstnik, seda vähem tunneb ta materjali vastupanu ning seda puhtamalt tuleb esile tema ideede maailm ja tema loodu rahvuslikkus. Käesoleval juhul ei ole poloneesi lülitamine eesti folkloorile toetuva süidi koosseisu lihtsalt stiilipuhas võte.

Miina Härma ja samuti Artur Kapp — viimane käsitles Bachi ja Beethovenit kogu muusika absoluutse baasina — kirjutasid teoseid, mis manifesteerisid läänemaailma juhttoonile ja tonaalsele harmooniale toetuva universaalse mõtlemisviisi kõikvõimsust. See oli tõsine takistus sügavalt rahvusliku olemuse tabamisel. Mart Saar ja Rudolf Tobias küündisid juba strukturaalse lähenemise läbimõtlemiseni, mis on iseloomulik 20. sajandi keskpaiga lääne muusikale. Vastavalt nendele doktriinidele kujundab iga helilooja oma individuaalsed reeglid muusika kirjutamiseks. Niisiis, tema lähenemine rahvamuusikale on individuaalne. Vabana mažoori ja minoori süsteemi ahelatest on ta suuteline mõistma palju sügavamalt rahvamuusika olemust. Heaks näiteks võiks siin olla Bartóki looming. Kahtlemata oli Bartók prominentseim figuur esindamaks rahvuslike koolkondade teist lainet.

Klaverisonaadis c-moll, mille Tobias kirjutas 20. sajandi algul, on ta kasutanud uuemat rahvaviisi „Kallis Mari”. Selle meloodia oma taotlusega rõhutada sentimentaalset tunnet ei ole kuigi stiilne kummardus  eesti rahvamuusikale. Pärast 1909. aastal Saksamaale asumist uuris Tobias põhjalikumalt rahvuseepost „Kalevipoeg”. Sündis idee  kirjutada selle ainestiku põhjal ooper. Rahvaluule rütm ja eepiline karakter aitasid Tobiasel pääseda lähemale autentsele rahvakunstile. See idee ei realiseerunud helilooja enneaegse surma tõttu. Ent  Tobiase ettevalmistav tegevus ooperile „Kalevipoeg” tipnes ballaadi „Sest Ilmaneitsist ilusast” valmimisega sopranile ja orkestrile.

Rudolf Tobias.
EAM. TMM

Teine oluline verstapost eesti kultuurilises arengus oli instrumentaalmuusika teke. Aleksander Kunileiu kaks isamaalist laulu tähistavad üleüldiselt eesti professionaalse muusika algust. Helilooja juhatas nende esiettekannet ise Eesti esimesel üldlaulupeol Tartus 1869. aastal. Pärast seda kirjutati pisut rohkem kui veerand sajandit ainult koorilaule. Läbimurre saabus 1896. aastal, kui Peterburi Konservatooriumi üliõpilane Rudolf Tobias kirjutas eesti esimese orkestriteose, avamängu „Julius Caesar”.

Suure tõuke uute instrumentaalteoste komponeerimiseks andis Eesti esimese sümfooniaorkestri loomine, asutajaks Aleksander Läte. Selle esimene  kontsert toimus novembris 1900 Tartus, mängiti Haydni, Schuberti ja Cherubini teoseid. Tobiase asumisel ülikoolilinna tulid tema osalusel ettekandele ka mõned vokaalsümfoonilised suurvormid, sh Händeli oratoorium „Judas Maccabäus” ja ka Mozarti „Don Juan”, mille lavastuse ettevalmistamisel ja ettekandel ta osales.⁷

Oratooriume kanti ette ka mujal. 1902. aasta Pärnu laulupeol oli kavas Haydni „Loomine”, 1909. aasta Tartu muusikapäeval tuli 2500 lauljaga ettekandele ulatuslik kompilatsioon Mendelssohni näidendimuusikast „Athalia”.⁸ Mozarti „Reekviem” oli kavas VII üldlaulupeo ajal Tallinnas. Helilooja Konstantin Türnpu juhatas Niguliste kiriku segakoori, kus laulsid nii baltisakslased kui eestlased. See koor andis J. S. Bachi Missaga h-moll kontserdi Peterburis, tutvustades seda teost esmakordselt Tsaari-Venemaal. Türnpu oli dirigendina muidugi maksimalist. Ta ei kutsunud solistideks mitte kunagi kohalikke lauljaid, vaid eelistas külalislauljaid Saksamaalt.

1907. aastal lahkus Aleksander Läte Tartust end tervendama Vahemere-äärsesse kuurorti. Tema tegevust jätkasid helilooja Juhan Aavik ja Juhan Simm, kuid nüüd juba Vanemuise teatris. 1906. aastal said mõlemad juhtivad teatrid, Estonia teater Tallinnas ja Vanemuise teater Tartus, kutseliseks teatriks. Neis etendati nii draama- kui muusikalavastusi, neis kasvasid ja arenesid teatriorkestrid. Tallinna muusikaelu kiire tõus algas 1913. aastal, kui sinna saabus uus dirigent, Raimund Kull, kes alustas siin tegevust piduliku kontserdiga Estonia teatri- ja kontserdimaja avamisel. Selleks puhuks kirjutas Artur Kapp ühe oma parimatest teostest, kantaadi „Päikesele”.

Johannes Aavik.
Tartu Ülikooli raamatukogu foto

Nii mõnedki eesti kultuuri arengus olulist rolli mängivad teosed tulid esiettekandele võõrsil. Eesti esimese sümfoonia, mille kirjutas Artur Lemba (1885–1963), tõi Peterburis esiettekandele Aleksandr Glazunov. Samal aastal⁹ juhatas Rudolf Tobias Leipzigis oma oratooriumi „Des Jona Sendung” esiettekannet. See oratoorium on vaadeldava perioodi silmapaistvaim teos ja helilooja viimane oopus enne tema pöördumist modernsema väljenduslaadi  poole. Sõnastades mõtteid tema kaasaegsest oratooriumist, kirjutas Tobias: „…et oratooriumi muusika [on] pärast Bachi ja Händelit lagunemas, on osalt ka selles leida, et nimelt aine väljavalikus sentimentaalse lodevusega toimetatud on. Suuri heliloojaid ja uusi tooteid on muidu küllalt olnud. Meie aeg ei ole enam Mendelssohni unistav, hapumagusa näoga aeg. Sellepärast enam energiat!”¹⁰ Pole ime, et prominentne muusikateadlane Hermann Kretzschmar, kes viibis oratooriumi ebaõnnestunud esiettekandel, hüüatas, et pärast Bachi pole ühtegi nii mõjuvat teost kirjutatud. Berliini Muusikaülikooli rektorina kutsus Kretzschmar Tobiase oma institutsiooni õppejõuks. Berliini perioodil, oma elu viimasel, sai Tobiasest aktiivne osaleja Ferrucio Busoni salongis. Ikka ja jälle palus võõrustaja mängida tal klaverit salongi kogunenud muusikutele. Võõrustaja hindas kõrgelt Tobiase Beethoveni muusika tõlgitsust. 

Artur Lemba.
EAM.TMM

Tobiase süveneva huvi  juuri uudsete kõlavõimaluste vastu võib arvatavasti leida tema ühinemises Noor-Eesti liikumisega, mis sai alguse 1905. aastal. See võib tõsi olla ka Mart Saare (1882–1963) puhul. Nad mõlemad õppisid Rimski-Korsakovi juures ja olid piisavalt avatud uutele suundadele muusikas. Noor-Eesti albumis ilmusid trükis Saare esimesed atonaalsed kompositsioonid, soololaul „Must lind” (1908) ja klaveripala „Skizze” (1910); samal ajal on kirjutatud Schönbergi kolm pala klaverile. Erinevalt Schönbergist kasutas Saar motiivide ja sekventside kordusi, kuna repetatiivsed elemendid on eesti rahvamuusikale väga omased. Saare rahvuslikkus avaldus tema sisemaailma seotuses ümbritseva loodusega; siin võiks tõmmata paralleeli Weberniga. Saar oli niisiis teadlikult rahvuslik helilooja. Sedasama võib väita ka Tobiase kohta. Noor-Eesti liikumise algatasid sellised noored kirjamehed nagu Gustav Suits ja Friedebert Tuglas. Sissejuhatuses esimesele Noor-Eesti albumile hüüatab Suits: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” See hüüdlause sai ülimalt iseloomulikuks eesti kultuuri tulevasele arengule. Noor-Eesti avas uksed modernkunsti kõikidele liikidele. Algupärase kunsti edendamise kõrval publitseeriti ka uusi välismaiseid teoseid. Noor-Eesti albumis ilmusid näiteks Galsworthy esmatõlked.

Mart Saar 1918. aasta koloreeritud fotol. ERA.R-39.1.40.231

Mitmed heliloojad, olles õppinud ka instrumentidele kirjutama, hakkasid pärast lähemat tutvumist rahvamuusikaga otsima uusimaid väljendusvahendeid. Nende üks eesmärke oli oma teostes edasi anda kõige vanemat kultuuri. Taotleti sünteesi ja püüti seda sünteesi allutada oma homogeensele stiilile. Nõnda püüdlesid nad stilisatsioonikunsti omandamise poole. Neid huvitanud iidsetes runolauludes (või runodes) olid säilinud rituaalile viitavad maagiaelemendid. Repetatiivsetel motiividel on samasugune efekt nagu igavikku sümboliseerival ornamendil või vöö- ja kindamustril. Eestlastel on niisugune sõna nagu ’vöökiri’, s.o vöö ornamendis sisalduv sõnum. See on eriti sobiv väljend, sest vöö või kinda rütmilises mustris võib märgata sümbolite kosmoloogilist süsteemi. Üks teine võimalus on teha nii, nagu tegi kunstnik Kristjan Raud, kes sobitas meie esivanemate käsitöötooted elu rütmilisse kulgemisse.

Rahvaluule parallelismid, s.o ühe ja sama idee erinev väljendamine,  seonduvad tulevikuaja puudumisega eesti keeles, süvendades ajast sõltumatuse tunnet.  Analoogiline ajatus kujundab mütoloogia lähtekohti moodsas kirjanduses ja kunstis (nt Thomas Manni romaanid või Ladina-Ameerika kirjandus). Soome ja eesti keeles puuduvad vastavad pronoomenid eristamaks mees- ja naissugu, mis tähendaks justkui loodusjõulist võrdsust. Sünteesides kõike seda ürgset ja modernset, võib looja saavutada süntetismi kunstis, sh muusikas.

Peab mainima, et süntetism on vastand sünkretismile. Näiteks Rudolf Tobiase ja Artur Kapi teostes on toimunud klassitsismi ja romantismi põhimõtete süntees. Lydia Koidula luuletused on briljantne näide: tema romantiliselt sütitavad värsid olid samal ajal patriootiline luule stiilis „Seid umschlungen, Millionen!”.¹¹ Klassitsismi vaatepunktist peaks see olema demokraatia ideaal.

Ürgset ehk eepost ja modernset ühendav süntetism sai eriti omaseks põhjamaisele kunstile, olgu siis Eestis, Soomes või Venemaal. Akseli Gallen-Kallela ja Jean Sibelius — mõlemad on sündinud 1865 — lõid standardi. Gallen-Kallela maastikud ja neisse pikitud persoonid on kujutatud silmatorkavalt juugendstiilis. Sedasama võib öelda Sibeliuse sümfooniliste poeemide ja isegi sümfooniate kohta. Tema Kolmanda sümfoonia algus on nagu vöökirja reministsents: variatsioonides ilmuvad helivanikud.

Ükski kunstivool ei ole vormilt puhas. Nii Debussy kui Szymanowski muusikas ilmneb nii impressionismi kui süntetismi.  Kirjanduses on sünteesi näiteks Tuglase lühilood ja romaan „Felix Ormusson”. Need peegeldavad Vahemere värvidemängu ja samal ajal veidrate olendite panoptilist väljapanekut, nagu oleksid nad astunud välja Aubrey Beardsley joonistustelt: väikese saare türannist valitsejat Kaspar Punast ja Merineitsit võiks võrrelda figuuridega Beardsley 4. joonistuselt seerias „Das Rheingold”; Kaspari veidrat teenrit Kurdist võiks leida joonistustelt „Enter Herodias” või „The Stomach Dance” sarjast „Salomé”.

Tuglase teostes on tugev annus sümbolismi. Sümbolism oma muundumistega leidis endale sobiva paiga süntetistlikus kunstis, kuna see ei saa funktsioneerida iseseisvalt, sest tal puudub oma väljenduslaad, oma keel, iseäranis muusikas. Mart Saar armastas kasutada sõna „müstiline”, kui ta püüdis kirjeldada oma muusika tõelist olemust. Vajadus väljendada sõnulseletamatut tuleb ilmsiks tema paljude soololaulude pikkades järelmängudes. Müstitsismi leidub ka Kristjan Raua joonistuste sarjas „Inimene ja öö”, mis kujutavad peamiselt tähistaevast ja seda uudistavat inimfiguuri.

Kristjan Raud. „Tähtede all”, sarjast „Inimene ja öö” (1907–1909, tušš, guašš).
Repro

Kui Saar võis soololauludes ja klaveripalades lubada endale atonaalsust, siis oma koorilauludes pidi ta arvestama sellega, et neid võiksid laulda tolle aja amatöörkoorid. Kuid looduse hinge ja vaimu püüdis ta neis äratada igas võimalikus mõttes.

Kunstnike arenguprotsess oli kõikidel aladel kiire. Vaid kaksteist aastat eraldas Tobiase „Julius Caesarit” Saare atonaalsetest kompositsioonidest. Johannes Aavik, Noor-Eesti ridadest pärit keeleteadlane, oli järjekindel eesti keele reformimisel, adresseerides oma neologismid esmajoones linnastunud eestlastele, kes pidasid end eliidi hulka kuuluvaks. Palju uuendusi sisaldas Villem Grünthal-Ridala luule.

19. sajandi eesti kultuurielu avaraks keskuseks oli Tsaari-Venemaa pealinn Peterburi. Isegi veel 20. sajandi algul oli Peterburi roll väga oluline: sel ajal said Peterburi Konservatooriumi professoriks kaks eestlast, pianist ja helilooja Artur Lemba ja metsasarvevirtuoos Jaan Tamm, kes kujundas seal rahvusvahelise reputatsiooniga koolkonna. Jaan Tamme õde¹², kes oli Eesti esimene kontsertlaulja, ei andnud soolokontserte mitte üksnes Pariisis ja Londonis või teistes suuremates kultuurikeskustes, vaid ka väikestes Eesti asulates. Niisamuti andsid üle Eesti kontserte heliloojad Aleksander Läte pianistina ja Miina Härma organistina. Silmapaistvad professionaalid alustasid oma tegevust ka mujal peale Tallinna ja Tartu. 20. sajandi esikümnendil oli Pärnu juhtivaks muusikategelaseks Läti organist ja helilooja Alfreds Kalniņš, kes kirjutas 1920. aastal esimese läti ooperi „Baņuta”. Hollandi päritolu tšellist Raimond van Bööcke sündis Pärnus. Ta organiseeris oma kodulinnas väsimatult suareesid, kus esitati kammermuusikat. Hiljem sai temast Tallinna Konservatooriumi professor. Noor-Eesti albumite autorite seas oli ka üks baltisaksa estofiil, Friedrich von Stryck. Ühes oma 1914. aastal peetud avalikus kõnes deklareerib ta: Je mehr originelle und durchgebildete Kulturvölker Europa aufzuweisen hat, desto stärker wird seine Kultur sein… Je gewaltsamer gegen die kleinen die grosse Völker sein werden, desto geringer wird auch die Dauer der europäischen Civilisation.¹³

 

Inglise keelest, väljaandest Acta Universitatis Stockholmiensis. Studia Baltica Stockholmiensia 5:2 The Baltic Countries 1900–1914, Proceedings From the 9th Conference on Baltic Studies in Scandinavia, Stockholm, June 3–6, 1987. Editor: Aleksander Loit, lk 687–693 tõlkinud TIINA ÕUN.

 

Viited ja kommentaarid

¹ Käesolev pühenduskiri ja lisatud kommentaarid on artikli tõlkijalt.

² Eesti k „Rahvastelaulud”.

³ Karl August Hermann. Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest kuni meie ajani. Tartu, 1898.

⁴ Eesti Üleüldise teaduse raamat. Tartu: Hermanni trükikoda, 1900. Selle esimene köide, A-täht, ilmus aastatel 1900–1904 ning aastal 1906 siiski ka osa teisest köitest, B-täht.

⁵ Eesti k „Eesti rahvaluule korduslaulud”.

⁶ Eesti Rahva Muuseum avati Tartus 1909.

⁷ Karl Eduard Söödi mälestustest Rudolf Tobiase kohta võib lugeda järgmist: „Tol ajal asus Rudolf Tobias ühtlasi ka ooperi „Don Juan” teksti ümberpanemisele, et seda suurepärast kunstiteost — kui ma ei eksi, vist küll vähe kärbitud kujul Eesti publikule nauditavaks teha. (—) „Don Juan” (…) tuli Tobiase juhatusel 1905. aasta kevadel etendusele Karlova tän. Smigorodski teatrisaalis. Puhaskasu läks eesti rahvaviiside korjamise heaks.”— Karl Eduard Sööt. Mälestusi Rudolf Tobiase Tartus elamise ajast. — Rmt.: Rudolf Tobias oma aja peeglis. Koostanud Vardo Rumessen, Tallinn: Kupar, 1995, lk 131. W. A. Mozarti ooper „Don Juan” („Don Giovanni”) tuli lavale Vanemuise Seltsi jõududega 15. mail 1905 Uues teatris Karlova tän. 24. Vanemuise seltsimaja Jaama tänaval oli 1903. aasta suvel tulekahjus hävinud, uus maja Aia tänaval aga valmis alles 1906. — Karl Eduard Sööt, op. cit, lk 131 ja rmt koostaja kommentaar lk 134.

⁸ Felix Mendelssohn-Bartholdy näidendimuusika Racine’i draamale „Athalia”.

⁹ 1909.

 ¹⁰ Rudolf Tobias 1909. Sealpool klassikat ja moderni. — Postimees, 16. III. Tsit.: Rudolf Tobias. In puncto musicorum. Koostanud Vardo Rumessen. Eesti mõttelugu 2.—Tartu: Ilmamaa, 1995, lk 50–51.

¹¹ Autor viitab Friedrich Schilleri „Oodi rõõmule” värssidele, mida Ludwig van Beethoven oma 9. sümfoonias kasutas.

¹² Aino Tamm.

¹³„Mida enam algupäraseid haritud kultuurrahvaid Euroopas näha on, seda  tugevamaks muutub tema kultuur… Mida vägivaldsemaks muutub suurrahvaste suhtumine väikerahvastesse, seda lühem saab olema ka Euroopa tsivilisatsiooni iga.” (Tlk Tiina Õun)