ERSO, AH JAA… VI

Juuni, 2023

Eesti esindusorkestri elust vabariigi taasiseseisvumise aegu

PÄRTEL TOOMPERE

Algus TMK 2022, nr 4, 5 ja 9 ja 2023, nr 3 ja 4

 

Üldistusi

Dirigendid

Uuritaval perioodil oli ERSOl kolm peadirigenti: aastail 1987–1990 Peeter Lilje, 1991–1993 sakslane Leo Krämer ning 1990–1991 kohusetäitjana ja alates 1993. aastast peadirigendina Arvo Volmer. Neist esimese koormus nägi ette juhatada hooajal 1987/88 kolmkümmend üks kava, millele lisandusid veel plaadistamine ja lindistamised Eesti Raadios ning külalisesinemised Venemaa ja Soome orkestritega. Võrdluseks: hooajal 2012/13 juhatas ERSO peadirigent Neeme Järvi kaheksat kava (plaanitud oli 11) ning ainsal välja antud plaadil „Contrabassissimo” dirigeeris hoopis Toomas Vavilov. Pärast hooaega 1987/88 Lilje koormus küll vähenes märgatavalt, kuid ka hooajal 1989/90 juhatatud kuusteist kava on arv, milleni ei küündinud uuritaval perioodil ükski teine dirigent. Kui ERSO ette valiti välismaalasest peadirigent, oli selge, et eelkäija koormust ta järgida ei suuda. Hooajaks 1990/91 planeeritud kaheksast kavast juhatas Krämer vaid nelja, mis peadirigendi töömahtu veel välja ei andnud. Peadirigendi kohusetäitjaks saanud Arvo Volmer oli juba oma debüüthooajal 1987/88 teinud ERSOga viis kava, hooajal 1990/91 üksteist ning hooajal 1991/92 oli ta ERSO ees sagedamini kui peadirigent Krämer ise. Selle üle, et Leo Krämer viibib peadirigendi kohta ERSO ees liiga vähe, kurtis avalikult Sirbis ka Matti Reimann.²⁴⁸ Pärast seda tõusiski Leo Krämeri koormus. Peeter Lilje seisis ERSO ees külalisena ka pärast peadirigendi kohalt lahkumist, juhatades kolmel järgmisel hooajal vastavalt kaks, kolm ja kolm kava. Nende hulgast tõusid esile Sibeliuse 7. sümfoonia, mida Merike Vaitmaa pidas üheks ERSO tippesituseks²⁴⁹; Kalle Randaluga Brahmsi Klaverikontsert nr 2 B-duur, kus viimane osa läks koguni kordusele nii Karlsruhes kui Tallinnas²⁵⁰, ning Rahmaninovi „Sümfoonilised tantsud”, mida orkestrandid meenutavad siiani viimaste aastate koostöö ühe kõrghetkena.²⁵¹

Eesti dirigentidest käisid ERSO ees lisaks eelmainitutele veel Paul Mägi, Roman Matsov, Vello Pähn, Eri Klas, Jüri Alperten, Tõnu Kaljuste, Toomas Kapten, Neeme Järvi ja Andres Mustonen ning väliseesti dirigentidest Taavo Virkhaus ja Norman-Illis Reintamm. Oma ERSO-debüüdi tegid siinsetest dirigentidest sel perioodil Arvo Volmer (novembris 1987), Tõnu Kaljuste (mais 1989), Toomas Kapten (detsembris 1989) ning Andres Mustonen (detsembris 1993). Välisdirigente käis uuritaval perioodil üle kolmekümne. Tuntumad neist olid soomlased Paavo Berglund, Osmo Vänskä ja Leif Seger­stam, poola-vene päritolu Andrei Boreiko, sakslane Martin Fischer-Dieskau ja Argentiina päritolu itaalia dirigent Carlo Felice Cillario. Võiks arvata, et kui kultuurisidemed 1990. aastate alguses Venemaaga praktiliselt katkesid, hakkas sealt ERSO ees käima oluliselt vähem dirigente. Tegelikult käis Venemaa dirigente ERSO ees järjest vähem juba 1980. aastate lõpus, seega ei toonud NSV Liidu lagunemine selles osas kaasa muutusi. Samal ajal vähenes teiste Ida-Euroopa riikide välisdirigentide hulk. See-eest oli orkestri ees järjest rohkem lääne külalisdirigente, tänu millele välisdirigentide üldine arv ikkagi tõusis. Eriti märkimisväärne on aga see, et hooajal 1992/93 ERSOt juhatanud üheksa külalise seas ei olnud ühtegi endise idabloki riigi dirigenti. Seetõttu võib öelda, et tollaste murranguliste aegade tulemusena muutus oluliselt ERSO dirigendipoliitika.

Peeter Lilje ja Kalle Randalu ERSO proovis.
Vambola Salupuu foto

 

Esiettekanded

Uuritava perioodi jooksul kandis ERSO ette 22 eesti heliloojate uudisteost maailmaesiettekandes, sealhulgas ka Rudolf Tobiase „Eks teie tea” Eduard Tubina arranžeeringus (dirigent Arvo Volmer). Volmer oligi kõige sagedasem uudisloomingu juhataja sel perioodil. Tema käe all tuli esiettekandele veel Eugen Kapi Tšellokontsert, Eino Tambergi Saksofonikontsert, Margo Kõlari „Kolm kala”, Peeter Vähi „Fuuga ja hümn”, René Eespere „Vaikuse sümfoonia”, Igor Garšneki 2. sümfoonia, Erkki-Sven Tüüri „Zeitraum” ja „Arhitektoonika VI” orkestriversioon ning Mati Kuulbergi 5. sümfoonia. Märkimisväärne on suhteliselt harva ERSOt juhatanud Paul Mägi roll, kes tõi esiettekandele viis eesti uudisteost: Jaan Räätsa 2. sümfoonia, Erkki-Sven Tüüri 2. sümfoonia, Sumera balletimuusika „Sisalik” ja 3.  sümfoonia, Raimo Kangro kantaat „Olemine”. Lisaks nendele juhatas ta näiteks Olivier Messiaeni teose „Lindude ärkamine” Eesti esiettekannet ja Jacques Offenbachi „Divertismendi” NSV Liidu esiettekannet. Peeter Lilje tõi esimesena lavale Harri Otsa „Kontsertsümfoonia sooloklarnetiga”, Eino Tambergi 3. sümfoonia, Sumera „Musica tenera” ning Tambergi „Prelüüdi” op. 89. Eesti esiettekandele tulid tema juhatusel veel Erkki-Sven Tüüri „Insula deserta” ning Lepo Sumera „Open(r)ing” ja Klaverikontsert. Esiettekandele tulid uuritaval perioodil veel Tüüri „Lumen et cantus” (dirigent Tõnu Kaljuste), Andrus Kallastu „Kuus religioosset laulu” (Vitali Katajev) ja Els Aarne Tšellokontsert (Jüri Alperten).

 

Kriitika

Kui jätta kõrvale väga lühikesed ülevaated, siis ilmus uuritaval perioodil kaheksakümmend üheksa arvustust ERSO kontsertidest. Põhiliselt kirjutasid arvustusi Matti Reimann, Margus Pärtlas, Evi Arujärv, Kristel Pappel ja Tiina Mattisen. Peamiselt avaldati retsensioone Sirbis, kuid ka Eesti Eks­pressis ilmus ajavahemikus veebruarist 1990 kuni aprillini 1991 kaksteist arvustust. Seejuures olid need tellitud nimekatelt kirjutajatelt: Margus Pärtlas, Evi Arujärv, Ivalo Randalu, Andrus Kallastu, Merike Vaitmaa, Kristel Pappel, Mart Siimer ja Kuldar Sink. Pärast 24. aprilli 1991 ilmus Eesti Eks­pressis jätkuvalt muusikateemalisi artikleid, kuid ükski neist ei keskendunud enam klassikalisele muusikale. Tanel Joamets kirjutas retsensiooni ühest kammermuusika kontserdist, alustades sõnadega: „Oleme harjunud, et iga ERSO kontserdi järel, olgu see siis õnnestunud või mitte, ilmub arvustus. Samas toimub kontserte, millel pole ei reklaami, kalleid pileteid ega järelkaja. Küll aga on seal andekaid muusikuid, hoolsalt selgeks õpitud kavu, eelkõige aga esinemissoovi ja -elevust.”²⁵²  Mõttekäik on huvitav, sest Tanel Joametsa retsensioon avaldati sellise ajavahemiku lõpul, mille jooksul ei ilmunud üheksas järjestikuses Sirbis ühtegi arvustust ERSO kohta. Sel perioodil avaldati Sirbis praeguse ajaga võrreldes üldse vähem ERSO arvustusi ning tänapäeval võib pigem rääkida Joametsa kirjeldatud olukorrast. Polnud vahet, kes oli dirigent või missuguses ajalehes arvustus ilmus. Hinnangud olid ikkagi äärmusest äärmusesse ega muutunud oluliselt aastate lõikes. Vaid üdini kriitilisi arvustusi ei kirjutatud pärast 1988. aastat enam üldse. Siiski peab ütlema, et ka väga positiivsete arvustuste osakaal langes pisut alates 1991. aastast. 1980. aastate lõpus kirjutati ERSO kontsertidest vähem arvustusi kui 1990. aastate alguses.

Kui vaadelda ERSO arvustusi üldistavamalt, selgub, et hinnangud orkestrile ei ole sel perioodil oluliselt muutunud. Siiski võib öelda, et kriitikud on kõikidel aastatel andnud Eesti esindusorkestri kontsertidele pigem kiitva hinnangu. Kriitikuist paistis silma Kristel Pappel, kes kirjutas üksteist arvustust Sirbis ja ühe Eesti Ekspressis. Temalt pärinevad ehk perioodi kõige sapisemad hinnangud. Ta on kirjutanud: „Ansamblitunnetusest oleks kõlameel nagu välja lülitatud, vibrato’t kasutatakse juhuslikult, lähtumata rühmakõlast ja stiilist. Kuhu on kadunud muusikute toonitundlikkus?”²⁵³ 1988. aastast pärineb aga see lause: „Beethoveni Missa C-duur tuletas meelde juba ammu vaevanud küsimuse: miks on järjest raskem suhtuda ER-TV segakoori kui professionaalsesse kollektiivi?”²⁵⁴ Veel suutis Pappel kurta Arvo Volmeri liiga „naiseliku” interpretatsiooni üle.²⁵⁵ Peep Lassmannile heitis ta aga ette tuhmi klaverikõla, kuhu ei tunginud ükski muusikat elustanud särav kiir.²⁵⁶ Uuritava ajavahemiku kõige kriitilisema arvustuse autor on aga Merike Vaitmaa. Detsembris 1987 kirjutas ta ühe Paul Mägi juhatatud kontserdi kohta nii: „Mis kõik [Sumera balletisüidi „Sisalik”] ettekandes mõjule ei pääsenud, läheb pikale loetleda… (—) … ei tahaks siiski arvata, et üksteisest ülekarjumine ongi autoril kavandatud…”²⁵⁷  Märt Kraav oli võrdlemisi julge ühes retsensioonis veebruarist 1993: „Dirigent [Krämer] igatahes emotsioonitses kõigest väest, mis aga orkestril suuresti vastamata jäi, nii et meenus anekdoot mõru näoga kontsertmeistrist, kes oma kibestunud ilmet põhjendas väitega, et ta „juba lapsest saadik vihkab muusikat”.” Kontserdi võttis arvustaja aga kokku järgmiselt: „…sümfoonia võimas lõpp lubas nagu kõik heaks pöörata, kui varem valitsenud igavus siiski nii valdav poleks olnud.”²⁵⁸

Kui orkestri ees oli Aleksandr Vedernikov, ütles Leelo Kõlar, et kuulaks hea meelega sama kava ERSOga uuesti, kuid sellisel juhul kindlasti teise dirigendiga.²⁵⁹ Kõige rohkem häirisid kriitikuid aga orkestrantide intonatsiooniprobleemid, mida küllaltki tihti seostati noorenenud koosseisuga. Sagedasti kurdeti ka tasakaalust väljas orkestri, väikeste dünaamiliste kontrastide ning sobimatute tempode ja karakterite üle.

 

Hinnanguid Leo Krämerile

Kui Leo Krämer käis esimesi kordi ERSO ees, tundus tema tegevus nii kuulajaile, kriitikuile kui orkestrantidele põnev. Tema klassikaliste teoste tõlgitsused lähtusid Lääne-Euroopas levinud varase muusika nn ajastu­truust interpreteerimisest. NSV Liidus oli Viini klassikuid mängitud pigem romantiliselt.²⁶⁰ Pärast Krämeri ERSO-debüüti kiitis Mart Kuus dirigendi detailsust, sihikindlust, head ettekujutust fraasist, teose terviklikkust ja orkestri läbipaistvat kõla.²⁶¹  Margus Pärtlas tõstab esile aga õhulisi strihhe ja peent fraseerimist. Samuti ütleb ta, et Krämer on teinud siinsete muusikutega väga intensiivset ja viljakat tööd.²⁶² Seda kinnitas ka oma orelifestivalide kaudu Krämeri „maale toonud” Andres Uibo, kelle meenutuste kohaselt tegi ta tööd ka pillirühmadega eraldi.²⁶³ Kriitikud olid rahul ka Krämeri järgmiste esinemistega. Liis Kolle kirjutab märtsis 1991: „…meie esindusorkester on saanud dirigendi, kelle võimuses on tõsta kollektiivi mängutaset, lisada kogemusi ning pakkuda uudseid lähenemisviise.”²⁶⁴ Leo Krämeri kontserdid hooajal 1990/91 võtab kokku toonane Eesti Kontserdi kunstiline juht Madis Kolk, kes kirjutab: „Tema senised ülesastumised ERSO ees on loonud eriliselt erksa musitseerimisatmosfääri; Krämer on tõestanud, et ta armastab ja oskab orkestrifaktuuri peenelt viimistlevat proovitööd; ja ERSO ongi väljendanud talle mõlemal eelmisel aastal toimunud küsitlusel/hääletusel suurimat poolehoidu.”²⁶⁵

ERSO kontsert Speyeri toomkirikus 1992. Esiplaanil dirigent Leo Krämer ja orkestri kontsertmeister Aleksander Zagorulko, paremas servas tšellorühma kontsertmeister Jaan Reinaste.
Peeter Langovitsi foto

ERSO orkestrantide arvamused Leo Krämerist olid aga väga vastakad. Kui Ivalo Randalu kirjutab ajalehes Kodumaa orkestri ja Krämeri esimesest ühisest reisist Saksamaale, vahendab ta ka orkestrantide arvamusi. Randalu kirjutab: „Täiesti rabasid keelpillid: kaunikõlalised, kandvad, suure sisemise toonuse ja liikuvusega, äärmiselt loomuliku fraseerimisega. Kui pärast seletust pärisin, viitasid meie keelpillimängijad Paul Purga, Moissei Alperten ja Ivo Juul üksmeelselt Krämerile: see on tema töö! Kui kõik seda oskaksid ja teeksid, polekski niisugune mäng harv üllatus!”²⁶⁶ Ka Andres Uibo ütleb, et pillimehed olid tema klassitsismiajastu muusika tõlgitsustest vaimustuses. Samasugune vastukaja olevat olnud ka Peterburi filharmoonia kammerorkestris ja RAMis, keda Krämer juhatas pärast koostööd ERSOga. RAMiga kandis Krämer 2011. aastal ette Liszti Missa c-moll meeskoorile. Kontserdijärgselt olla üks koorilaulja öelnud Andres Uibole, et on selline tunne, justkui oleksime me kogu aeg pimeduses kombanud.²⁶⁷ Kirjeldamaks Leo Krämerit dirigendina, on nii Anna Stepanova oma uurimistöös kui ka Toomas Velmet ERSO 85. aastapäevaks ilmunud raamatus kasutanud orkestri tollase oboemängija Andres Siitani meenutust, mis ilmus 1997. aastal Päevalehes. Siitan ütleb: „Orkestrile oli küllaltki põnev tema töö varasema muusikaga. Bachi, Mozartit, ka Schubertit tegi ta huvitavalt. Mida ta hästi tundis, oli Bruckner. Tema lähenemine romantilisele muusikale toimus varasema muusika vaatenurgast. Ta soovis niisugust artikulatsiooni ja fraseerimist, nagu oli Bachi ja Mozarti ajal. See oli tegelikult igati kasulik töö, aga vajas teistsugust mõtlemist. 20. sajandi muusika aga ei olnud tema pärusmaa. Ta on ju hariduselt organist ja kirikukantor, mille tõttu tema dirigendivõimed jäid lihtsalt napiks. Ta võib olla huvitav külalisdirigent, teatud asju teeb ta väga põnevalt, kuid peadirigent peab olema suuteline tegema kõike.”²⁶⁸ Tollase orkestrandi Rein Mälksoo sõnul on see aga normaalne, et dirigentidele istub teatud muusika paremini, Peeter Liljele sobisid näiteks paremini Brahms, Sibelius, Mahler, Šostakovitš ja Tubin.²⁶⁹ Andres Uibo ütleb, et muusika barokist Schubertini oli see, kus Krämeril oli midagi orkestrile pakkuda. Kui ta oleks tulnud Tallinna Tšaikovskit juhatama, poleks teda peadirigendiks valitudki.²⁷⁰ Pealegi tasakaalustas Krämeri kavasid suure koormuse ja mitmekülgse repertuaariga Arvo Volmer. Aastail 1993–2000 ERSO kontsertmeistrina töötanud Maano Männi on oma 2001. aastal antud intervjuus aga väga kriitiline. Ta ütleb: „Krämeri puhul on mul meeles tema töömeetod, mis väsitas. Kuna ta ei olnud professionaalne dirigent, siis see, mis [tal] jäi kätega tegemata, [sellest] ta rääkis ja aina rääkis. Ja orkestri puhul tundus ka, et [selle] vastuvõtuvõime oli väike, et ei viitsi eriti pingutada [sellega], millest Leo Krämer tookord rääkis. Ta ütles väga palju õigeid asju, mis puudutab fraseerimist. Aga kuskil läks ta liiale, (…) nõudis ilmselgelt romantilises teoses täiesti sirge tooniga, ilma vibrato’ta mängu. (—) Välisreisid, mida Krämer pakkus, olid ka orkestrile ootuseks, aga kui seal ära käidi, siis rohkem ei tahetud enam minna…”²⁷¹ Seda, et Krämer rääkis väsitavalt palju, meenutab ka Rein Mälksoo. Bussireisidesse Saksamaale suhtus ta aga leebemalt. Ta ütles, et rasked sõidu- ja elamistingimused tuli ära kannatada, välismaal antud kontserdid mobiliseerisid aga pillimeest väga. Samuti ei vaidlustanud ta pärast esimest vaevarohket sõitu 1990. aastal järgmist turneed. Mälksoo ütleb, et Krämeri juhatatud kontserdid olid kunstiliselt kõrgel tasemel, kuid et ta jäi siiski selgelt Volmerile alla. Viimane oli noor, temperamentne, energiline ja hea kooliga, mistõttu tõusis tema tulekuga nii orkestri tase kui distsipliin.²⁷² Kontrabassimängija Mati Lukk nimetas Krämeri peadirigendiks oldud aega aga „perioodiks, mida orkester ei taha isegi meenutada”, flötist Mihkel Peäske see-eest ütleb, et töö Bachi ja Viini klassikutega oli huvitav, kuid varsti muutus Krämer üksluiseks.²⁷³ Leo Krämeri juhatatud Tobiase „Joonase lähetamise” interpretatsiooni juunis 1992 suhtusid kriitikud üksmeelselt ülistavalt. Maris Männik kirjutab näiteks, et esitus haaras teda jäägitult.²⁷⁴ Üldiselt muutusid aga arvustused Leo Krämeri suhtes järjest kriitilisemaks. Eelkõige ei oldud nõus tema tempovalikutega. 1991. aasta juulis kritiseeris Ants Üle­oja Krämerit, sest too võttis kontserdil palju kiirema tempo kui proovis. Seetõttu tekkis närvilisus ning esitus oli tehnilises mõttes piiri peal.²⁷⁵ 1993. aasta jaanuaris kirjutab Evi Arujärv aga, et Leo Krämeri „heitlikele tempomuutustele ja kiirendustele ei jõudnud orkester alati järele”. Mahleri 2. sümfoonia I osa juhatas ta Arujärve sõnul aeglasemalt, kui teema üldkarakter seda nõuab, tekitades „jõuetu paatose” tunde.²⁷⁶  Krämeri harjumatud tõlgitsused tekitasid raskusi ka solistidele. Näiteks pidi Ivari Ilja 1991. aasta detsembris tunnistama, et tema ja dirigendi Mozarti-mõistmises on olulisi erinevusi.²⁷⁷ Liis Kolle sõnul läksid interpretatsioonid lahku ka Mozarti Viiulikontserdi A-duur (KW 219) esituses. „Kui Krämer läheneb Mozartile baroki poolt, jätkates sealt, kuhu interpretatsioonikunst klassitsismiajaks oli jõudnud, siis [viiuldaja Raimondas] Katilius mängib selgelt romantismi üldkontseptsioonist lähtuva klassitsistliku muusika esitamise traditsioonis.”²⁷⁸ Arvustajad jätkasid kriitiliselt ka 1993. aastal. Märt Kraav kirjutas 26. veebruaril, et kõik teosed kulgesid vahelduva eduga, kuid lõpuni ei õnnestunud neist ükski ning ka helgeid hetki jäi napiks.²⁷⁹ Matti Reimann kirjutab kuu aega hiljem: „Dirigendi ülimalt energiline ja mõnevõrra ebamäärane žestikuleerimine muutis ka R. Straussi sümfoonilise poeemi „Don Juan” partituuri kohati arusaamatuks.”²⁸⁰ Peaaegu aasta varem oli Reimann tabavalt, kuid pisut valusaltki osutanud ühele probleemile, kirjutades: „Põhiküsimus on, et peadirigendil, kes ta ka ei oleks, jätkuks aega, huvi ja tahtmist orkestri võimeid järjekindlalt arendada. Selle eesmärgi täitmiseks viibib praegune peadirigent orkestri juures liiga vähe.”²⁸¹

 

Publikuhuvist

Hooaeg 1987/88 oli publiku hulgas veel populaarne. 18. mail Vanemuises toimunud Taavo Virkhausi juhatatud kontserdi järel või­s Tiina Mattisen tõdeda, et osa rohkest publikust pidi seisma lausa püsti.²⁸² Küllap tekitas siis suuremat elevust kohtumine auväärset nime kandva väliseestlasega. Üldiselt ei pidanud kriitikud aga kuulajaskonna arvukust üldse kommenteerimist väärivaks. Olukord muutus järgmistel hooaegadel. Oktoobris 1988 küsib Kristel Pappel: „Kas ühiskonnaelu on inimese nii tühjaks raputanud, et ei jätku enam jõudu muusika kuulamiseks kontserdisaalis?”²⁸³ Muidu nii populaarne hooaja avakontsert oli 1990. aastal aga selline, et Andrus Kallastu pidi oma arvustusele panema pealkirjaks „Eesti akadeemilise muusikahooaja avakontsert pooltühjale saalile…”.²⁸⁴ Loomulikult ei pidanud publikunappust tundma vaid Eesti esindusorkester. Margus Pärtlas kirjutab Eduard Tubina 10. surma-aastapäevale pühendatud ERSO kontserdi järel: „…on kurb tõdeda, et (…) Estonia kontserdisaali kogunes õige väike kuulajaskond (publiku nappus on viimase aja sümfooniakontsertide üldine mure), mõned kavandatud kammerkontserdid jäid aga hoopis ära.”²⁸⁵ Lembi Mets pidi sõna võtma publiku koosseisu osas ning kirjutab: „Virtuoosse teise osa sautillé oli perfektne ja sädelev. Ainult selle strihhi pärast oleks tasunud kontserdile tulla keelpilliõppureil, keda sel kontserdil oli vähevõitu.”²⁸⁶ Õnneks leidus ka positiivseid erandeid. 1992. aastal kirjutab Ivalo Randalu 25. septembri kontserdi kohta, et saal oli täis ning publik hästi rahul ja tänulik. Orkestri ees seisis siis maestro Paavo Berglund.²⁸⁷ 1993. aastal kirjutatakse aga Sirbi rubriigis „Kroonika”: „Publik pole kadunud. Ta on valima hakanud, kinnitab täissaal Menuhinit, Oppitzit ja nüüd Baiba Skrīdet kuulamas.”²⁸⁸ 

Publikuhuvi langus peegeldub ka orkestri tööplaanis. Kui varem esitati sama kava samas saalis tihti kaks õhtut järjest, siis 1980. aastate lõpus hakkas see traditsioon hääbuma. Hooajal 1988/89 mängis ERSO kaks õhtut järjest seitse korda, hooajaks 1992/93 oli see number langenud ühe peale. Enamjaolt andis ERSO ühes saalis kaks kontserti järjest siis, kui kavas oli mõni vokaalsümfooniline suurvorm. Nii tulidki kahel järjestikusel õhtul ettekandele Mahleri 3. sümfoonia, W. A. Mozarti Missa brevis C-duur („Spauri missa”, KW 258), „Reekviem”, Missa C-duur  (KW 337) ja „Kroonimismissa” C-duur (KW 317); Poulenci „Gloria”, Puccini „Messa di Gloria”, Dvořáki „Reekviem”, Tobiase „Joonase lähetamine”, Haydni „Loomine”, Honeggeri „Kuningas Taavet” ja „Jeanne d’Arc tuleriidal”; Verdi „Reekviem” ja „Neli vaimulikku laulu”, Mendelssohni „Elias” ning Orffi „Carmina burana”.

Lisaks Tallinna kontsertidele jäi vähemaks ka kontserte teistes linnades. Enamjaolt toimusid ERSO väljasõidukontserdid Tartus, kuid tihti käidi ka Viljandis, Pärnus, Jõhvis ja Paides. Väikelinnade elanikele oli meeldivaks traditsiooniks vana-aasta sümfooniakontsert, mille kavas oli mõnevõrra kergem muusika. 1993. aastal kasvas see tava kontserditurneeks, mille jooksul käidi Paides, Viljandis, Pärnus ja Rakveres. Kui aastatel 1984–1986 käis ERSO ka Valgas, siis leige publikuhuvi tõttu sellest traditsioonist loobuti ning uuritaval perioodil nad sinna ei jõudnudki.²⁸⁹

 

Repertuaar

1980. aastate lõpus oli ERSO repertuaar erakordselt kirju, selgelt esile ei kerkinud ükski helilooja. Au sees oli nii klassikaline, romantiline kui ka 20. sajandi muusika. Märkimisväärne on siiski, et kümnendi kolme viimase hooaja jooksul kanti ette nii Gustav Mahleri 3. (dirigent Peeter Lilje), 1. (Martin Fischer-Dieskau), 5. (Lilje), 4. (Leif Segerstam) kui 10. sümfoonia (Tõnu Kaljuste) ja „Rückerti laulud” (Jüri Alperten). Siis Mahleri esitamise traditsioon mõnevõrra vaibus, järgmise kolme aasta jooksul lisandusid vaid „Laul maast” (Lilje, 1991) ja 2. sümfoonia (Leo Krämer, 1993). Peeter Lilje ajajärgu viimaste hooaegade tippsündmused olid kahtlemata Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” ettekanded. 22. jaanuaril 1988 kõlasid peadirigendi juhatusel „Intermetso” kolmas pilt ja kaks osa neljandast pildist. Sama aasta 7. juunil ning 22. ja 24. augustil kanti samuti Liljega ette oratooriumi neli esimest pilti. 27. oktoobril 1988 ehk seitse kuud enne tervikesiettekannet kõlas veel teose neljas pilt ning 25. mail 1989 esitati Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” esimest korda tervikuna, dirigendiks taas Peeter Lilje. Tervikuna tuli see teos uurit­aval perioodil ettekandele veel 1992. aastal Leo Krämeri dirigeerimisel, fragmente esitati Peeter Lilje dirigeerimisel ka Eesti Kongressi esimesel istungijärgul ning paavst Johannes Paulus II osavõtul toimunud jumalateenistusel Niguliste kirikus. Vokaalsümfoonilisi suurvorme kanti 1980. aastate lõpus ette küllaltki tihti. ERSO osalusel kõlasid siis veel Francis Poulenci „Gloria” (dirigendid Valeri Poljanski ja Peeter Lilje), Mahleri 3. sümfoonia (Lilje), W. A. Mozarti Missa brevis C-duur („Spauri missa”, Lilje), Giacomo Puccini „Messa di Gloria” (Lilje), Antonín Dvořáki „Reekviem” (Osmo Vänskä), Johannes Brahmsi „Saksa Reekviem” (Lilje), Giovanni Battista Pergolesi „Stabat Mater” (Lilje), Ludwig van Beethoveni Missa C-duur (Lilje), Eino Tambergi „Amores” (Arvo Volmer), Jo­seph Haydni „Loomine” (Lilje), Erkki-Sven Tüüri „Lumen et cantus” (Tõnu Kaljuste), Richard Wagneri „Apostlite püha õhtusöömaaeg” (Lilje), Johannes Hiobi „Jesaia kuulutamine” (Volmer), Mozarti „Kroonimismissa” (Georg Hörtnagel ja Lilje) ning Cyrillus Kreegi „Reekviem” (Volmer). Uue kümnendi aluses kõlasid ERSO esituses veel Schuberti Missa nr 6 Es-duur (D 950; Toomas Kapten ja Peeter Lilje), Arthur Honeggeri „Kuningas Taavet” (Lilje), W. A. Mozarti „Reekviem” (Hatcher Williams), Haydni „Loomine” (Eri Klas ja Tõnu Kaljuste), Hector Berliozi „Reekviem” (Leo Krämer), Giuseppe Verdi „Reekviem” (Arvo Volmer), Dmitri Šostakovitši „Stepan Razini hukkamine” (Klas), Honeggeri „Jeanne d’Arc tuleriidal” (Kapten), Igor Stra­vinski „Psalmide sümfoonia” (Volmer ja Lilje), Felix Mendelssohni „Elias” (Lilje), Carl Orffi „Carmina Burana” (John Alexander), Ottorino Respighi „Lauda per la Natività del Signore” (Gustaf Sjökvist), W. A. Mozarti Missa c-moll, (KV417a, Krämer) ja muusika Tobias Philipp von Gebleri heroilisele draamale „Thamos, Egiptuse kuningas” (KV 345, Volmer), Verdi „Neli vaimulikku laulu” (Klas), Johann Sebastian Bachi Missa h-moll (Hans Rudolf Zöbeley), Mahleri 2. sümfoonia (Krämer), Beethoveni 9. sümfoonia (Krämer), Haydni „Aastaajad” (Kaljuste) ning John Rutteri „Reekviem” (Gregory Athnos). 1990. aastate alguses hakkas ERSO mängima järjest vähem vokaalsümfoonilisi suurvorme, kuid traditsiooni hääbumiseks ei saa olukorda siiski nimetada.

Leo Krämeri ajal läks repertuaar rohkem kaldu. Oma mõju oli hooajal 1991/92 ka Wolfgang Amadeus Mozarti 200. surma-aastapäeval. Sellesse hooaega jäi ka kontserdisari „Mozart 1756–1791” ning Krämeri dirigeerimisel osaleti Tallinnas festivalil „Mozart”. Nii oli tema hooaja esimese poole kolmel kontserdil Mozart alati esindatud, neist kaks olid aga koguni puhtalt ühe helilooja kontserdid. Hooaja teises pooles juhatas Krämer ainult Viini klassikute või klassikaliste romantikute (Schubert ja Brahms) teoseid, erandiks vaid Richard Straussi „Surm ja kirgastumine” ning To­biase „Joonase lähetamine”. Krämerile vastandus aga Arvo Volmer, kelle kavades kerkisid esile Jean Sibelius (5. ja 6. sümfoonia, „Toonela luik”), Igor Stravinski („Psalmide sümfoonia”, „Kevadpühitsus”, „Tulilinnu” süit, „Ööbiku laul” ja Klaverikontsert) ning Carl Nielsen (Klarnetikontsert, „Heliose” avamäng ja 3. sümfoonia). Hooajal 1992/93 Leo Krämeri repertuaar avardus, lisandus ka 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi muusika (Paul Hindemithi „Maalikunstnik Mathis”, Richard Straussi „Don Juan” ja „Surm ja kirgastumine”, Mahleri 2. sümfoonia, Heino Elleri „Koit”). Samas püsisid kavas ka Mozart, Beethoven, Brahms ja Bruckner.

Arvo Volmer.
Verner Puhmi foto

Arvo Volmer ei loobunud ka oma eelmise hooaja eelistustest (Stravinski „Petruška”, Sibeliuse „Kuus humoreski”, „Rakastava” ja 4. sümfoonia), kuid esile kerkis siis hoopis Dmitri Šostakovitš. Kui eelmisel hooajal oli Volmer juhatanud Šostakovitši 9. sümfooniat, siis 1992/93 lisandusid veel 1. ja 15. sümfoonia. Hooajale andis kirevust juurde ka abonement „Rahvuslikud koolkonnad”, mis tõi kontserdikavva teiste seas Charles Ivesi, Béla Bartóki, Graham Whetthami, Frederick Deliuse ja Gustav Holsti muusika. Väljaspool kontserdisarju jõudis kuue ja poole aasta jooksul kavva ka heliloojaid, kelle loomingut Eestis praktiliselt üldse ei olnud esitatud: näiteks Frank Michael Beyer, Jan Křtitel Jiří Neruda, Ernest Bloch, Joonas Kokkonen, Roy Harris, Ingvar Lidholm, Aaron Copland, Lars-Erik Larsson, Harald Sæverud, Michael Tippett, John Rutter. Seega võib julgelt väita, et uuritava perioodi repertuaar oli kirev ja huvitav, lihtsalt Leo Krämeri saabudes suurenes saksakeelsest kultuuriruumist pärineva muusika osakaal.

 

Solistid ja koorid

Uuritava perioodi ehk kuue ja poole hooaja jooksul mängis ERSO ees 252 solisti, kes astusid kokku üles 487 korral. See on keskmiselt 75 ülesastumist hooaja kohta. Võrdluseks, hooajal 2012/13 oli sama number 65. 252-st solistist 120 olid välismaalased. Kõige rohkem tuli muusikuid Soomest — 24. Venemaalt tuli 22, Saksamaalt 21, Lätist 13, Rootsist 7, USAst ja Leedust 6, Norrast 5 ning Armeeniast 3. Kaugeim külaline oli Austraalia metsasarvemängija Hector McDonald. On huvitav jälgida solistide geograafia muutumist. Kui hooajal 1987/88 esines ERSO ees 14 Venemaa muusikut, siis hooaegadel 1989/90 ja 1991/92 ei käinud orkestri ees ühtegi sealset solisti. Vastupidist tendentsi näitasid aga Saksamaa muusikud, kes käisid uuritava perioodi kolme esimese aasta peale kokku ERSO ees kolm korda, ainuüksi hooajal 1992/93 oli orkestri ees aga koguni kümme sealset solisti. Lisaks sidemete tihenemisele Lääne-Euroopaga on siin põhjus kindlasti ka sakslasest peadirigendis.

Välismaalastest käis ERSO ees kõige rohkem (11 korda) läti tenor Jānis Sproģis, talle järgnesid tema kaasmaalasest bariton Aleksandr Poljakov (8) ning vene tšellist Mihhail Homitser (3). Ülejäänud külalissolistid olid ERSO ees kaks korda või vähem. On märkimisväärne, et Aleksandr Poljakov laulis hooajal 1987/88 ERSOga tervelt viiel korral, kui jätta välja järjestikustel õhtutel toimunud kontserdid. 129-st eesti solistist olid sagedasemad külalised metsosopran Urve Tauts, kes astus ERSO ees üles 20 korral; pianist Peep Lassmann, bariton Tarmo Sild, pianist Kalle Randalu, tenor Mati Palm ja pianist Lauri Väinmaa.

Nimekamad ERSO ees soleerinud välismuusikud olid bass Tom Krause ja kitarrist Timo Korhonen Soomest, viiuldaja Baiba Skrīde ja sopran Inese Galante Lätist, tenor Peter Schreier (ainult Saksamaal), viiuldaja Christoph Poppen ja pianist Gerhard Oppitz Saksamaalt, flötist Aurèle Nicolet ja oboemängija Thomas Indermühle Šveitsist, kitarrist Per Skareng Rootsist, viiuldajad Igor Oistrahh, Viktor Pikaizen ja Irina Botškova, metsosopran Irina Arhipova ning pianistid Aleksei Ljubimov ja Boriss Berman Venemaalt ning viiuldaja Liana Issakadze Gruusiast.

Uuritaval perioodil esines ERSOga 29 erinevat koori nii Eestis kui külalisesinemistel. Neist 12 olid välismaalt. Külaliskoorid tulid ennekõike USAst (5 koori), aga ka Saksamaalt (3), Soomest (2), Lätist ja Venemaalt (mõlemast 1). Saksamaa koorid esinesid ERSOga vaid Krämeri ajal, neist kaks olid tema enese omad. USA koorid osalesid ainult suurvormides 1990., 1991. ja 1993. aasta suvistel koorifestivalidel. Välismaa kooridest oli mitme kavaga kaastegev vaid Läti Riiklik Akadeemiline segakoor (aastast 1990 Latvija), keda Anu Kõlar nimetas kõige hinnatumaks suurvormide esitajaks NSV Liidus.²⁹⁰ Peeter Lilje dirigeerimisel kandsid nad ERSOga  1988. aastal viiel õhtul ette Francis Poulenci „Gloria” ja Giacomo Puccini „Messa di Gloria”, samal aastal ka Brahmsi „Saksa reekviemi” ning 1989. aastal, ikka Lilje dirigeerimisel, Haydni „Aastaajad”. 1990. aastal laulsid nad Arvo Volmeri käe all Verdi „Reekviemi”. Kõige rohkem (26 korda) esines ERSOga ETV ja ERi segakoor, mis aastast 1992 kandis nime Eesti Raadio koor. Sellele järgnevad Eesti Poistekoor (aastani 1989 RAMi poistekoor), RAM ja Ellerhein.

 

Välisreisid

Uuritaval perioodil käis ERSO välismaal 19 korda, kõige rohkem hooaegadel 1987/88 ja 1989/90, mil orkester tegi viis kontserdireisi. Turneede sihtkohad peegeldavad väga selgelt  tollaseid ühiskondlikke muutusi. Kui hooajal 1987/88 käis ERSO Moskvas, Siberi linnades, Riias, Murmanskis ja Bulgaarias, siis pärast 1989. aasta Moskva reisi käidi endistest idabloki riikidest vaid korra Lätis ja endises Saksa DVs ning Venemaale ei jõutud enam üldse. Kui dekaadi vahetumisel lõppes rahaline toetus Moskvast, vähenes ka kontserdireiside hulk. 1992. aastal jäeti rahapuudusel ära plaanitud esinemised ESTO päevadel New Yorgis ning 1993. aastal ei sõitnud orkester Hispaaniasse. ERSO kontsert festivalil „Europamusicale” Münchenis sai teoks ainult tänu skandaalile, meediapoolsele survele ja lõpuks ka valitsusepoolsele mõistmisele festivali erakordsest kultuuripoliitilisest tähendusest.

Kontserditurneedest märkimisväärseim on kindlasti 1987. aasta reis Siberisse, kui ERSO saadeti Tallinnast 6500 kilomeetri kaugusele ning kahe kaugeima sihtkoha, Novosibirski ja Ulan-Ude vaheline kaugus oli 2300 kilomeetrit. Seejuures oli ERSO reis neisse kaugustesse valmistatud ette piinlikult halvasti, sest erinevatel põhjustel jäi neljateistkümnest kontserdist ära seitse. Toimunud kontserte varjutas ka vähene publikuhuvi.²⁹¹ Siberi-reisile vastandus täielikult Rootsi-turnee aastal 1990. Tiina Mattisen tõstab sel puhul isegi ajalehes esile head korraldust. Ka kunstiliselt õnnestus see reis paremini, mida väitsid ka kohalikud kriitikud. Kolm kohalikes lehtedes ilmunud arvustust kandsid pealkirja „Eestlaslik mängurõõm Piteås”, „Orkestraalne tulevärk Tallinnast” ja „Milline kõla! Milline võit!”.²⁹² Kõige rohkem pälvisid orkestrantidelt vastukaja aga kaks Saksamaa-reisi Leo Krämeriga (1990. ja 1992. aasta sügisel). „Üle ootuste hästi” läks ERSOl aga orkestri kõigi aegade vastutusrikkaimal esinemisel festivalil „Europamusicale” Münchenis, „muusikaime” sündis Karlsruhes. Kuulsamatest saalidest mängis ERSO Berliini Schauspiel­hausis, Stockholmi Konserthusetis, Leningradi Filharmoonia suures saalis ja Helsingi Finlandia-talos. Plaanitud kontsert New Yorgi Carnegie Hallis jäi aga rahapuudusel ära.

 

Kokkuvõtteks

Uuritav periood, september 1987 kuni detsember 1993, kujunes ERSO ajaloos üheks kõige muutusterohkemaks ja ka kriitilisemaks ajaks. Murrangulised sündmused ühiskonnaelus mõjutasid väga orkestri tegevust. Sellesse aega mahtusid orkestri ajaloo esimesed kaks tööseisakut, esmakordselt jäid orkestrandid palgata. Koosseis noorenes rohkem kui kunagi varem ning esimest korda räägiti avalikult orkestri laialisaatmisest. Eesti Raadio kolmest suuremast kollektiivist — kontsertorkester, segakoor ja sümfooniaorkester — oli ERSO ainus, kes rasked aastad üle elas. Veel enne, kui 1993. aastal lahkuti Eesti Raadio alluvusest, lõppesid suurima kuulajaskonnaga „ERSO stuudiotunnid” ning regulaarsed eesti muusika lindistused raadio fonoteeki. Üheks põhjuseks oli heliloojate järjest vähenenud produktiivsus. Seoses sellega vähenes oluliselt ka orkestri ja dirigentide töökoormus. Lõppesid aastaid regulaarselt toimunud esinemised maailma ühel auväärseimal laval, Leningradi Filharmoonia suures saalis. Samas põhjustas muutlik aeg ka varasemast suuremaid ootusi. Eelkõige loodeti käia rohkematel kontserdireisidel Lääne-Euroopas, esimest korda esineti raudse eesriide taga alles 1986. aastal Soomes. Sellele järgnes veel neli kõrgetasemelist Soome reisi. Uuritaval perioodil esineti edukalt ka Rootsis, Kanadas ja USAs. Kui orkester valis endale 1991. aastal peadirigendiks sakslase Leo Krämeri, loodeti eelkõige sidemetele tema kodumaaga. Aastatel 1990 ja 1992 käidigi temaga kaks korda Saksamaal, kuid esinemispaigad olid kõrvalise tähtusega: Speyer, Dillingen, Hülzweiler ja Iserlohn, ainsa erandina ehk vaid Köln. Saksamaale sõideti mugavusteta bussides, mis oli orkestrantidele raske, samuti ei oldud rahul Krämeri dirigeerimisoskusega. Alguses kiideti küll tema klassitsismi- ja klassikalise romantismi tõlgitsusi, mis oli siinsetele kuulajatele uus ja huvitav. Orkestrantidele ei sobinud aga Krämeri väsitav tööstiil, sest organisti ja kantorina jäid tema dirigeerimisvõimed napiks. Leo Krämer lahkus peadirigendi kohalt juba pärast kahte hooaega, tema asemele valiti noor ja energiline Arvo Volmer, kes hakkas noort orkestrit kujundama oma näo järgi. Ta soovis tuua orkestri juurde toimetaja, kes tegeleks reklaamide, kavalehtede ja asjaajamisega. Samuti lubas ta muuta kontserdihooajad terviklikumaks, anda rohkem kontserte väiksemates Eesti linnades ning tuua ERSO ette paremaid soliste ja dirigente. Just välismaised esinejad ja orkestrijuhid tekitasid Krämeri ajal palju küsimusi. Näiteks jäi sakslase Roland Prölli soleerimisel ette kantud teos kontserdil Kölnis pooleli. Nimekatest Krämeri ajal ERSO ees käinud välisdirigentidest saab nimetada vaid Paavo Berglundi ja Andrei Boreikot, ülejäänud külalised olid juba keskpärased. Pilk tulevikku tõotas aga optimistlikumaid värve. Sõnastasin töö alguses kaks hüpoteesi. Neist esimene, see, et suured ühiskondlikud muutused mõjutasid väga oluliselt ka ERSO elu, leidis täielikku kinnitust. Teisele hüpoteesile — peadirigentide vahetumine häiris orkestri töörutiini ning mõjutas repertuaarivalikut — ühest vastust ei leidu. Leo Krämeri nurinat tekitanud tööstiil mõjutas kindlasti töörutiini, samas oli ta ERSO ees nii vähe, et tema „töörutiini häirimised” olid marginaalsed võrreldes ühiskondlike ja majanduslike muutustega. Krämeri tulekuga hakkas ERSO mängima varasemast rohkem Viini klassikute muusikat. Samas tasakaalustasid tema kavavalikuid teised dirigendid, eriti Arvo Volmer, kelle repertuaaris kerkis esile Jean Sibeliuse, Carl Nielseni, Dmitri Šostakovitši ja Igor Stravinski looming. Volmeri juhatatud kavades oli suur osa ka romantilisel ja eesti muusikal. Nii oli ERSO kavavalik väga kirev, nagu see oli olnud ka Peeter Lilje ajal. Seega ei leia teine hüpotees kinnitust.

 

Käesolev ulatuslik artikkel on valminud PÄRTEL TOOMPERE kursusetöö põhjal G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis, juhendaja MAIA LILJE.

 

Viited:

²⁴⁸ Matti Reimann 1992. Kontserdisaalis. — Sirp, 22.V.

²⁴⁹ Merike Vaitmaa 1990. Esidirigendid kodumaal. ERSO ja XX sajandi muusika.— Eesti Ekspress, 24. XII.

²⁵⁰  Matti Reimann 1992. Rahvusvaheline muusikapäev ERSO, Kalle Randalu ja Peeter Liljega. — Sirp, 9. X.

²⁵¹ Eva Potter, Maia Lilje. Saatesari „Kolmveerandsajand ERSOga”, IV osa. ETV, 2002.

²⁵²  Tanel Joamets 1992. Kontserdisaalis. — Sirp, 13. III.

²⁵³ Kristel Pappel 1990. Kontserdisaalis. — Reede, 2. II.

²⁵⁴ Kristel Pappel 1988. Kontserdinädal. — Sirp ja Vasar, 21. X.

²⁵⁵ Kristel Pappel 1987. Kontserdisaalis.— Sirp ja Vasar, 20. XI.

²⁵⁶ Kristel Pappel 1988. Kontserdisaalis.— Sirp ja Vasar, 23. XII.

²⁵⁷ Merike Vaitmaa 1987. Festivalikontsertidelt. — Sirp ja Vasar, 4. XII.

²⁵⁸ Märt Kraav 1993. Raskepärane töövõit. — Sirp, 26. II.

²⁵⁹  Maris Männik 1990. Muljeid väliseesti heliloojate kontsertidelt. — Reede, 13. IV.

²⁶⁰ Andres Uibo 2013. — Intervjuu autorile.

²⁶¹ Mart Kuus 1990. Dirigeeris Leo Krämer. — Reede, 9. II.

²⁶²  Margus Pärtlas 1990. Leo Krämeri esimene koostöö ERSOga. — Eesti Ekspress, 9. II.

²⁶³  Andres Uibo. Op. cit.

²⁶⁴ Liis Kolle 1991. Ammendamatu Mozart. — Postimees, 7. III.

²⁶⁵ Madis Kolk 1991. Ta toimib siiski. — Sirp, 27. IX.

²⁶⁶ Ivalo Randalu 1990. ERSO Saksamaal. — Kodumaa, 7. XI.

²⁶⁷  Andres Uibo. Op. cit.

²⁶⁸ Kai Tamm 1997. Leo Krämer taas ERSO dirigendipuldis. — Päevaleht 13. III.

²⁶⁹ Rein Mälksoo. 2013. — Intervjuu autorile.

²⁷⁰ Andres Uibo. Op. cit.

²⁷¹ Maano Männi. Tsit.: Eva Potter, Maia Lilje. Saatesari „Kolmveerandsajand ERSOga”, IV osa. ETV, 2002.

²⁷² Rein Mälksoo. Op. cit.

²⁷³ Mati Lukk, Mihkel Peäske. Tsit.: Eva Potter, Maia Lilje. Saatesari „Kolmveerandsajand ERSOga”, IV osa. ETV, 2002.

²⁷⁴ Maris Männik 1992. Rudolf Tobiase kojutulek. — Sirp, 19. VI.

²⁷⁵ Ants Üleoja 1991. Tsit.: Ivalo Randalu. Suur missa ja meie . — Sirp, 26. VII.

²⁷⁶  Evi Arujärv 1993. Kaunis ja hirmutav maailm. — Hommikuleht, 29. I.

²⁷⁷ Märt Kraav 1991. Kontserdisaalis. — Sirp, 24. XII.

²⁷⁸ Liis Kolle 1991. Op.cit.

²⁷⁹ Märt Kraav, 1993. Op. cit.

²⁸⁰ Kroonika. —  Sirp, 26. III 1993.

²⁸¹ Matti Reimann 1992. Kontserdisaalis. — Sirp, 22. V.

²⁸² Tiina Mattisen 1988. Kontserdisaalis.  — Sirp ja Vasar, 27. V.

²⁸³ Kristel Pappel 1988. Kontserdinädal. —  Sirp ja Vasar, 21. X 88.

²⁸⁴ Andrus Kallastu 1990. Eesti akadeemilise muusikahooaja avakontsert pooltühjale saalile… — Eesti Ekspress, 14. IX.

²⁸⁵ Margus Pärtlas, 1992. Sümfooniakontsert Eduard Tubina mälestuseks. — Sirp, 23. XII.

²⁸⁶ Lembi Mets 1992. Kontserdisaalis. — Sirp, 10. IV.

²⁸⁷ Matti Reimann 1992. Kõik on tähtis. — Sirp, 2. X.

²⁸⁸ Kroonika. — Sirp, 2. IV 1993.

²⁸⁹ Helju Keskpalu 1989. Muusikast, külalistest ja meist endist. — Valgamaalane, 5. I.

²⁹⁰  Riin Lill 1988. Avastamisrõõmu. — Edasi, 2. II.

²⁹¹ Avo Hirvesoo. 1987. ERSO Siberimaal. — Sirp ja Vasar, 6. XI.

²⁹² Tiina Mattisen 1990. Triumf tagahoovis. — Reede, 3. VIII.