ANSIS EPNERSI FILMID. SPORDI SUURSÜNDMUSTEST

Hannes Korjus

Proloog

Ansis Epnersist kui spordifilmide auto­rist kujunes läti spordiajakirjanike jaoks omamoodi fenomen. Kui lugeda Epnersi spordifilmide kajastusi läti ajakirjanikelt, näeme, kuidas nende käekäigule filmifestivalidel kaasa elati, nagu ka läti sportlaste esinemistele rahvusvahelistel võistlustel või NSV Liidu meistrivõistlustel.

Spordi suursündmustega seotut (Sarajevo 1984. aasta taliolümpiamängud, 1986. aasta „Hea tahte mängud” Moskvas, 1988. aasta suveolümpiamängud Seoulis, 1992. aasta taliolümpiamängud Albertville’is) on Epners kajastanud neljas dokumentaalfilmis.   Üks meenutus Raul Rebaselt:

Mina sain Seouli gruppi nii, et Eesti Ajakirjanike Liit eraldas koha ETV-le, aga kuna [Toomas] Uba käis Calgarys, siis olin mina järgmine. Mängude ajal ma puutusin Epnersiga vähe kokku, meie trajektoorid olid erinevad. Küll aga saime korduvalt kokku enne sõitu Moskvas. Meil oli kokku kolm instruktaaži: Spordikomitees, Inturistis ja NLKP Keskkomitees. Anti materjale ja hoiatati kapitalistide eest. NLKP Keskkomitees võttis meid vastu vist ideoloogiaosakonna juhataja asetäitja, täielik oinas. Aga tal oli kolm sekretäri ja üksteist telefoni. Istusime Epnersiga kõrvuti ja alguses ta suhtus minusse kahtlaselt, sest ma panin kirja, mis see mees rääkis. Pidas vist mingiks pugejaks. Ma muidu kunagi sellistes kohtades ei kirjutanud (mida täna kahetsen), aga tema jutt oli nii loll, et tuli panna. Loengu lõpus ütles ta lause, mis tekitas minus naerukrambid ja mida tarvitan tänaseni. See paber, kuhu ma selle kirja panin, on mul tänaseni alles. Ta ütles: „Seltsimehed, on täiesti võimalik, et mõni rumal välismaa ajakirjanik võib teie käest seal Seoulis küsida, et kuidas te elate seal NSV Liidus. Seltsimehed, siis vastake ausalt, aga optimismiga!” See on tänaseni mul kasutuses, kohapeal pidin naerust minestama. Pärast Epnersiga rääkides ütlesin, et kas sa nüüd saad aru, miks ma selle kirja panin. Niisugune hiilgav väljend ei tohi meelest minna. Saime headeks tuttavateks ja vestlesime palju. Spordist teadsin mina palju, filmist tema. Ma veel imestasin, et kui kõva mees ta peab olema, et saada luba filmi teha, tol ajal oli see võimatu.1

Ansis Epnersi tegi „kõvaks meheks” vast asjaolu, et ta pagasis olid 1988. aastaks 1984. aasta Sarajevo taliolümpiamängudel osalenud NSV Liidu bobisõitjatest Lätist ja nende treenerist Rolands Upatnieksist tehtud „Läks!” ja 1986. aastal Moskvas toimunud „Hea tahte mängude” nn ametlik film (valmis toonase NSV Liidu Spordikomitee tellimusel). Seouli-filmile järgnes 1992. aastal „Albertville’ini on 0,02 sekundit”. Pealekauba oli Epners üleliidulistelt spordifilmide festivalidelt naasnud mitmete auhindadega: „Pihtimus” (1973) Riia TTT korvpallinaiskonnast pälvis 1974. aastal üleliidulisel spordifilmide festivalil Tallinnas kolmanda koha ülevaatefilmide konkursil, „Spordi ringvaade nr 2” (operaatorid Andris Slapiņš, Juris Pod­nieks, Igors Boikovs, Andris Seleckis) võitis 1983. aastal Kaunases toimunud üleliidulisel spordifilmide festivalil kinoringvaadete kuldmedali [Epners tunnistati Kaunases parimaks režissööriks, Juris Podnieks (1950–1992) parimaks operaatoriks], Epnersi film „Ristsamm”2 (1981) Moskva 1980. aasta suveolümpiamängude võitja Dainis Kūla3  treenerist Māris Grīvast 4 pälvis NSVL Kinematografistide Liidu auhinna, „Koondis” (1975) 1976. aasta Minski üleliidulisel spordifilmide festivalil kuldmedali, „Mihhail Tal. Kakskümmend aastat hiljem” (1980) hõbemedali ülevaatefilmide grupis 1981. aastal Frunzes toimunud üleliidulisel spordifilmide festivalil.

Nõnda oli ühtepidi täiesti loogiline, et Epnersile ja Riia Filmistuudiole usaldati kaks NSV Liidu Spordikomitee tellimust: 1986. aastal Moskvas toimunud „Hea tahte mängude” nn ametlik film „Hea tahte mängud” ja sinna otsa veel 1988. aasta film Seouli suveolümpiamängudest „Olümpiataru” (1989). Viimase filmi tootjaks oli esiti Riia Filmistuudio, aga filmi tegelikuks tootjaks sai Riia Videokeskus — eks mõisteti, et nõukogude kinofilmi tehnikaga pole mõtet olümpiamängudele minna.

Lisaks Ansis Epnersile pälvis üleliidulistelt spordifilmide festivalidelt regulaarselt auhinnalisi kohti  ka Biruta Veldre Riia Filmistuudiost. Aga oli ka Uldis Brauns, kes režissöörina tegi filmi 1972. aasta jäähoki Euroopa ja maailmameistrivõistlustest Prahas („Maailma ja Euroopa jäähokimeistrivõistlused Praha 1972”5.) Aloizs Brenčs tegi režissöörina filmi „Trondheim–Göteborg”6 1966. aasta kiiruisutamise maailmameistrivõistlustest (stsenarist oli Viktors Lorencs). 1966. aasta kiir­uisutamise maailmameistrivõistlused jagunesid sooliselt Rootsi ja Norra vahel: mehed võistlesid Göteborgis, naised Trondheimis. Kummaski võistluspaigas töötas  Riia Filmistuudio filmigrupp sündmuste tulipunktis, suurplaanidest pole puudust. Sama kehtib ka Uldis Braunsi filmi7 kohta. Brenčsi filmis on jäädvustatud Ants Antsoni kukkuminegi duellis hollandlase Art Schenkiga8. Oletatavasti aitas sujuvale filmimisele kaasa asjaolu, et tegu polnud suurlinnas laiali pillatud võttepaikadega, vaid kõik toimus ühes kohas, ühel juhul uisustaadionil, teisel juhul jäähokihallis. Kujunes isegi mõiste „Riia kinokomando”. Võib oletada, et Uldis Braunsi filmigrupp pääses Prahas toimunud 1972. aasta jäähoki MM- ja EM-võistlustele ehk seetõttu, et Sapporo olümpiamängude jäädvustamine kuulus Vladimir Konovalovile/Ilja Gutmanile Aimefilmide Keskstuudiost ning NSVLi ja Kanada jäähoki­proffide kohtumiste sarja jäädvustas samuti Aimefilmide Keskstuudio režissöör Boriss Rõtškov. Tallinnfilmil on ette näidata Semjon Školnikovi film 1966. aastast „Davose jääl”9 iluuisutamise maailmameistrivõistlustest, millele kirjutas muusika Heino Jürisalu.

       

Läti filmirežissöör Ansis Epners (1937–2003). Oma 50. sünnipäeva tähistas Epners maratoni läbimisega.

Põhimõtetest

1978. aastal, kui Riia Filmistuudios oli tootmises Rolands Kalniņši ja Gunārs Piesise mängufilm „Meeste mängud vabas õhus” (1978), mille stsenaristideks olid German Klimov (1941–2023) ja Ansis Epners, ilmus Läti spordiajakirjaniku Egīls Jurisonsi sulest Kalniņši/Piesise filmist ajendatud kirjutis, kus võeti ette ka spordile pühendatud filmid. Jurisons viitas oma kirjutises ajakirjas Fizkultura I Sport avaldatud intervjuule leedu režissööri Vytautas Žalakevičiusega (1930–1996), kus too oli üpriski skeptiline spordile pühendatud mängufilmide suhtes: „Ma ei usu, et on võimalik luua head mängufilmi spordist. Sport, see on teie pühendumus ja antipaatia, teie hasart ja teie armastus. Lõppude lõpuks — see on teie mäng. Aga kui näeme ekraanil mingeid võõraste nimedega müstilisi võistkondi, jätab see meid ükskõikseks. Sporti on raske mängufilmi keelde „tõlkida”.”

Jurisons rõhutas samuti, et mängufilmi „Meeste mängud vabas õhus” põhitegijad (näiteks German Klimov ja Ansis Epners) olid tõestanud oma pädevust ja oivalisust nii filmikunsti kui ka spordi vallas. Epners treenis kunagi koos hilisema odaviske olümpiavõitja Jānis Lūsisega, German Klimov oli mitmevõistleja, kaugushüppaja, kuulus  20. sajandi 60. aastatel NSV Liidu koondisesse; German Klimov oli järgmiste spordifilmide stsenarist: „Sport, sport, sport” (1970, rež Elem Klimov), „Pikamaajooksu taktika” (1978, rež-d Rudolf Fruntov, Jevgeni Vassiljev).10

Veel üks tsitaat Vytautas Žalakevičiuselt: „Oletame, et ma teen reaalseid probleeme käsitleva filmi, mis tugineb teravatele aktuaalsetele kollisioonidele, mida spordis on küllaga. Isegi sel juhul on risk, et see huvitab üksnes väheseid, kuna sport on ju väga aktuaalne. Teid erutab see, mis spordis toimub täna, mitte eile.”11

Mõned aastad hiljem võttis Epners Žalakevičiuselt selle spordifilme puudutava mõttelõnga üle:       

Jah, arvan, et spordifilme peavad tegema tõeliselt sportlikud inimesed, kes on ise tõsiselt treeninud või teavad ja tunnevad sporti fännidena. Kas näiteks Juris Pod­nieks, kui ta poleks kunagi moodsa viievõistlusega tegelenud ega otsiks ka nüüd, kui vaid saaks, võimalust ennast liigutada, oleks suutnud „Ristsammu” filmides koos Māris Grīva grupiga ca 40–50 kilomeetrit päevas mööda metsi ja rabasid vantsida, pealekauba raske kinoaparatuuriga. Minu arust võimaldavad spordifilmid, mis puurivad end sisse iseäranis kontsentreeritud elusfääri, vabamalt väljendada seda, mis on kogunenud, aga jäänud väljendamata teises keskkonnas, teistes filmides.12                             

Vytautas Žalakevičius lausus ühes inter­vjuus, et sporti ei saagi ülepea mängufilmis näidata. Ükski näitleja ei suuda kehaga mängida sportlase üleelamisi võistluste ajal. Sport on huvitav ainult oma dokumentaalsusega, hetke eheduse, informatiivsusega, emotsionaalsusega. Telesalvestused, kui tulemused on juba ette teada, degradeerivad sporti miljonite silmis, jätavad ilma vahetust üleelamisest. Ungari režissöör Istvan Szabo (snd 1938), kes on ise tasemel vehkleja ja viievõistleja, mõtleb teisiti kui Žalakevičius. Minu tees on kooskõlas Szabo omaga: Kunst ei saa olla piiratud. Igasugune eluvaldkond võib olla ka kunstivaldkond.” Häda on selles, et mängufilme spordist teevad inimesed, kes tunnevad sporti üksipäini kui kaasaelajad või kõrvalised jälgijad. Nad ei mõista sportliku võitluse olemust. Sama häda on tajutav ka spordiajakirjanduses. Mõni kuulus režissöör on igal pool olnud, kõike teab, aga kunstnikuna sporti seesmiselt ei taju. Kogu maailmas kasutatakse sporti filmides pigem taustana, lükates esiplaanile mõne  armuloo või kriminaalse intriigi.13

Hariduselt olen pedagoog ning võib-olla seepärast mõtlen tihti: mida oleksin öelnud ühes või teises olukorras klassi ees seistes? Viimasel ajal oleksin rõhutanud sedasama, mida õpetab Māris Grīva oma õpilastele — ärge hüljake oma loomust. See on ka filmi Ristsamm” manifest.14                     

 

Olukorra ohjamisele tuginev poeesia. Poeesia sünnib võimu toel

1973. aastal kirjutas läti filmikriitik Agris Redovičs seoses Epnersi dokumentaalfilmiga „Sarikad püsti” (1972), et just Epnersil on läti kinodokumentalistidest kõige rohkem täheldatav püüe ehitada oma filmid üles poeesialaadsete struktuuridena. Režissöör püüab eluvoogu oma suva kohaselt sättida kujundlikesse gruppidesse.15 Armīns Lejiņš: Ansis Epners paneb kohe ette oma autorikontseptsiooni, mis peab pädema sellega, et elust võetud materjal aitaks seda ka vaatajatele avada.16

Epnersi kaks auhinnatud spordifilmi 20. sajandi 70. aastatest, „Pihtimus”17 (1973) legendaarsest Riia TTT korvpallinaiskonnast ja „Koondis”18 (1975) NSV Liidu 6. Rahvaste spartakiaadil kuldmedalid võitnud Läti 4 x 400 m teatejooksunaiskonnast (Anna Dundare, Sarmīte Štūla, Ingrīda Verbele-Barkāne, Inta Kļimoviča-Drēviņa) ja selle treenerist Imants Liepiņšist, olidki eeltoodud tõdemuste kinnituseks. Epnersi poeesia saavutas mõjuvuse siis, kui Epners olukorda kontrollis. Siis võis ta oma sisemisel poeesial kõlada lasta ja see kajastus kadudeta ekraanil. Teisisõnu, poeesia sündis võimu toel. Rahvusvaheliste suurvõistluste puhul tähendab võim ekslusiivseid filmimisõigusi (olümpiamängude ametlike filmide tegemisel). Aga võimu võib nautida ka nn turvatsoonis (harjumuspärases keskkonnas) toimetamisel. Epnersi „Pihtimus” ja „Koondis” näitavadki, et Epners valdas suurepäraselt filmivõtete korraldamist harjumuspärases keskkonnas (peaasjalikult Nõukogude Läti argielus), tal oli võim toimuva üle. Filmid olid Epnersi peas justkui juba valmis, jäi vaid üle need tehniliseltki filmiks vormistada.

„Koondis” algab Ingrīda Verbele-Barkāne jooksuga inimtühjal mererannal, hobusega kõrvu. Poeesia ongi käivitunud. Ning kõik edasine on vormistamise küsimus.

 

„Läks!”19 ja 1984. aasta taliolümpiamängud Sarajevos

Ansis Epnersi film „Läks!” 1984. aasta Sarajevo taliolümpiamängudel osalenud NSV Liidu bobisõitjatest Lätist ja nende treenerist Rolands Upatnieksist oli õigupoolest operaator Gunārs Bandēnsi vaimusünnitis, Epners liitus montaažiks.20 Gunārs Bandēnsi sõnul oli tema idee „teha film Rolands Upatnieksist. Stsenaariumi kui sellist ei olnud, oli vaid mu ideekavandi kujul esildis. Stsenaarium kujunes töö käigus. Kogu filmi materjali filmisin mitme aasta jooksul, jäädvustades Rolands Upatnieksi tegemisi. Sünkroonvõtted tegin Arriflexiga, muud võtted Konvasega. Sarajevos aitas heli üles kirjutada spordiajakirjanik Dainis Caune”.21

Rolands Upatnieks (1932–1994) oli läti kelgutaja ja treener. Ta osales koos Valdis Ķuzisega Innsbrucki 1976. aasta taliolümpiamängudel, kahekelgul jäädi NSV Liidu esindajatena üheksandaks. Aastatel 1977–1980 oli ta Läti NSV kelgutajate treener, seejärel (kuni 1986. aastani) NSV Liidu bobisõitjate peatreener. Upatnieksi loetaksegi läti bobisõidu isaks. 1984. aasta taliolümpiamängudel Sarajevos oli kahebobidel selline lõppjärjestus: 1. Saksa DV II (Wolfgang Hoppe, Dietmar Schauerhammer), 2. Saksa DV I (Bernhard Lehmann, Bogdan Musiol), 3. NSVL II (Zintis Ekmanis, Vladimir Aleksandrov), 4. NSVL I (Jānis Kipurs, Aivars Šnepsts). Neljabobil jäi NSVL I (Jānis Ķipurs, Māris Poikāns, Ivars Bērzups, Aivars Šnepsts) kuuendaks, NSVL II (Zintis Ekmanis, Jānis Skrastiņš, Rihards Kotāns, Vladimir Aleksandrov) kaheteistkümnendaks.

Lätlastele oli bobisõit 80. aastatel mõistagi rohkemat kui lihtsalt spordiala, NSV Liidu koondis tähendaski tollal laias laastus lätlasi. Kui 1980. aasta aprillis toimusid esimesed testid, kus osales umbes seitsekümmend pretendenti, oli üheks sedastuseks, et bobisõit klapib lätlaste mentaliteedi ja lihaste ehitusega. Teisisõnu, bobisõit klappis lätlase liha ja vaimuga. Sarajevos võistlesid läti bobisõitjad VEFi „haibobide” ehk „sigaritega”, mis sündisid ühtaegu „tööstusspionaaži” ja kohaliku inseneri- ja konstruktorimõtte viljana.22

„Läks!” ja 1984. aasta taliolümpiamängud Sarajevos avasid Riia Filmistuudiole järjekordselt ukse rahvusvahelistele suurvõistlustele, mille filmilindile jäädvustamine oli NSV Liidus pigem Moskva Aimefilmide Keskstuudio monopol.

Kui 1985. aastal toimus Riias järjekordne üleliiduline spordifilmide festival, pälvis Epnersi-Bandēnsi „Läks!” hõbemedali. Tolle filmimist on iseloomustatud kui pesuehtsat kangelastegu. Operaator Gundārs Bandēns töötas mitu aastat üksinda, kogus materjali. Sarajevo olümpiamängudele sõitis ta turistina, mistap jõudis filmida üksnes mõnel päeval, sedagi salakavalust appi võttes. Tassis üksinda varustust, mida muidu veetaks mikrobussiga. Gundārs Bandēns, samuti spordiajakirjanikud Mairita Solima ja Dainis Caune sõitsid Sarajevosse oma raha eest, ilma akrediteerimiskaardita. Viimase saamiseks tuli Sarajevos jahtida AIPSi peasekretäri.23 Solima ja Caune ei olnud juhuslikud kiibitsejad: Mairita Solimat on peetud ka suisa Rolands Upatnieksi kaasvõitlejaks, juba 1982. aastal ilmus tema sulest läti bobikelgunduse sünnile pühendatud raamat „Bobisõidu uvertüür” ja ta oli ka Läti Bobisõidu Föderatsiooni presiidiumi liige.

Bandēns kajastas oma hilisemas, Sarajevo-järgses kirjutises probleeme, mis tõstatusid Leningradi lähistel asuvas Repino loomemajas toimunud spordikineastide seminaril (1984. aasta lõpus). Paljudes portreefilmides üritati tuntud sportlaste kujutamisel maksimaalselt vältida konkreetse spordiala enda kujutamist, selle asemel näidati neid kõikvõimalikes spordivälistes situatsioonides. Niiviisi kadus emotsionaalne materjal, mida saadakse, kui sportlast jäädvustatakse enne heitlust.24

Bandēns viitas ka tõigale, et probleem, mismoodi näidata inimest hetkel, kui ta on maksimaalselt keskendunud, pole sugugi lihtne. Filmi „Läks!” tegemisel, filmides sportlasi ja Rolands Upatnieksi, tundis ta alati, et pruukis vaid kaamera käivitada, kui kõnealuse aparaadi mõju kohe inimeste näol ja toimingutes kajastuma hakkas. Rolands Upatnieks olevat mitmel korral heatahtliku irooniaga küsinud, et kas sul siis vaiksemat aparaati ei olegi. Too tehnikaprobleem esines eriti teravalt siis, kui tahtnuks filmida inimest märkamatult. Sarajevos oli situatsioon, kui Rolands Upatnieks parajasti iseäranis sugestiivselt bobikelgu meeskonda valgustas, et kas „olla või mitte olla”, ning just sel hetkel käivitas kõrvalolev operaator jälle oma käriseva kaamera. Ābrams Kļockins kirjutas 1984. aasta lõpus:

Bobisõidust, bobisõitjatest ja Rolands Upatnieksist on viimasel ajal palju kirjutatud ja räägitud, ka Gunārs Bandēnsi kavandatud ja filmitud linateosele „Läks!”, millega montaažiperioodil liitus Ansis Epners, kuulub õigusega oma koht bobitemaatikas, kuigi see ei pretendeeri mingi erilise informatsiooni avaldamisele. Reportaažile tuginevad filmid meenutavad meile väga veenvalt, mingis haaravas tungis kujundlikkuse järele justkui unustatud, ent ometi väga olulist tõde, et dokumentaalfilmi üks põhiülesandeid on aja dokumenteerimine, selle ilmingute säilitamine meile endile ja järgnevatele põlvedele. Meie dokumentalistidele tundub tavaliselt, et sellest ei piisa. Ning tihtipeale nii ongi. Ent kui mõelda, millised sündmused on jäänud fikseerimata, milliseid inimesi pole me filminud üldse või peaaegu üldse, siis mu entusiasm, toetades igasuguseid ekspressiivsusi, ilmekusi, kujundlikkusi, autorite eneseotsinguid, hääbub sootuks. 25

Ansis Epners sõnas pärast filmi valmis saamist, et bobisõit on tänapäeva maailma kontsentreeritud ilming: inimene loob ja täiustab tehnikat, mis aitab omakorda inimesel endal täiustuda.26

 

Film „Hea tahte mängud” ja 1986. aasta „Hea tahte mängud” Moskvas27

Ansis Epners: See on mu filmiluuletus, lüüriline pajatus Moskvas toimunud „Hea tahte mängudest”, kus näidati sedagi, milline olen mina, Ansis Epners, praegu, mida ma tunnen. Riskisin seekord lõpuni intuitsiooni usaldada ning see ei vedanud mind alt. Tõsi, mulle heidetakse ette, et niivõrd subjektiivse nägemusega ei tohi ajastu dokumenti luua. Aga ma olen ju ise samuti ajastu dokument! Mu tundmused on ka maailma tundmused ja vastupidi. Arvan, et kui seda filmi üle pika aja vaadata, võib sedastada, mismoodi me tundsime end tol kaugel 1986. aastal.28

Kui NSV Liidu Spordikomitee tellis Riia Filmistuudiolt täispika dokumentaalfilmi, loomaks 1986. aasta „Hea tahte mängude” ametlikku filmi, oli meeleolu ülev. Ühtaegu võidi tõdeda, et Riia Filmistuudio jaoks on tegu esmakordse proovikiviga: teha film sellest, mida televisioon on päevast päeva juba miljonitele detailselt ära näidanud. Sama probleem seisab ka nn ametlike olümpiafilmide loojate ees, mis tavaliselt lahendatakse kahetiselt, originaalse ideega ja kasutades uusimat võttetehnikat.          

Kui „Hea tahte mängud” oli juba minevik, NSV Liidu Spordikomitee tellimus täidetud, film ekraanile jõudnud, mööndi: „Aegamisi, teraskõva järjekindlusega raiutakse pooleks jääaja kivi, ning maailm puhkeb kirkais värvides õitsele. Nii antakse mõista, et sepp pole mitte üksnes kujur Ojārs Feldbergs, vaid meie kõigi ühine hea tahe. Nii alustab režissöör oma filmi, mille loomisel kannustati kapakule entusiasminimelist vana hobusekronu, sest midagi paremat kui õnnetu klassikaline aparatuur ja mitte midagi tundlikumat kui firma Svema filmilint Riia filmitegijate käsutuses polnud.”29

Epnersi filmi kõige sümboolsemaks episoodiks on loetud avaepisoodi, kus skulptor Ojārs Feldbergs raiub vägevat kivi, raiub seni, kuni saab pooleks raiutud, ning keskel loidab „Hea tahte mängude” tuli. Arvati isegi, et see tekitab äraspidiseid seoseid, sest „Hea tahte mängud” on ju kutsutud lõhestatud maailma ühendama. Epners on neile meenutanud, et filmi lõpus on kivi jälle terve. Feldbergs raiub ja raiub, kivi on otsekui igavese kehastus, üüra­tu ja kõigutamatu, iga vasaralöök eraldivõetuna on monotoonne, justkui ei sünnikski midagi. Feldbergs raiub ja raiub ning kivi hakkab ometi lõhenema. See on hea tahe.30 Mitte kivi, vaid protsess.

Ansis Epnersile oli iseloomulik lisada oma [spordi]filmidele esseesid, mis moodustavad koos ekraanilooga otsekui ühtse terviku. Ilmselt ei saanud Epners taoti kuidagi läbi ilma oma ekraaniloo hilisema „lahtiseletamiseta”.31 „Hea tahte mängude” filmi puhul toetus Epners Imants Ziedonise luulele („Rändkivi”).

 

Õhk ja vesi ja kivi on

meie liitlased. Kui oleme

otsustanud enam mitte orjata,

aitavad nad meil tule loita.32

 

Pole kivi ei püsiv, ei igine.

Ma nägin, kuis kivi tõusis torni

ning pesa punub hakkide seas.33

 

Võimatu muutub võimalikuks, ületamatu ületatuks.

 

Midagi pidi kivides ja Ojārs Feldbergsis Epnersi jaoks nii olulist olema, et ta 1997. aastal nende juurde  oma filmis „Mängud kividega”34 tagasi pöördus.

1986. aasta „Hea tahte mänge” jäädvustanud Riia Filmistuudio filmigrupp pälvis tähelepanu juba oma väljanägemisega, õigustades täiesti kellegi antud nime Riia Kinokomando. Toonane Moskvas ilmunud spordileht Sovetski Sport kirjutas oma reportaažis: „Hotell Moskva vestibüülis, kus toimus ajakirjanike akrediteerimine, trehvasime ühesugustes rõivastes gruppi: liivakarva/pruunid jakid, püksid, särgid, varrukail „Hea tahte mängude” embleem. Äkki on need tollest samast USA telekompaniist TBS? Hakkasime selgitama: Do you speak english? Sprechen Sie Deutsch? Meie vestluskaaslane raputas kogu aeg pead. Viimaks pärisime nõrga lootusega: Äkki räägite vene keeles? Tuli välja, et see on Riia Filmistuudio filmigrupp.”

1986. aastal toimusid Moskvas „Hea tahte mängud”. Ansis Epnersi film valmis NSVL Spordikomitee tellimusel Riia Filmistuudios. Pildil Ansis Epnersi „võitluskaaslased” — operaatorid. Vasakult esimene: Juris Podnieks, paremalt teine: Aleksandr Demtšenko, paremalt esimene: Andris Slapiņš.

Ansis Epnersi meenutuste kohaselt oli vormirõivaste olemasolu (need valmistas Riia Moemaja) üks esimestest tingimustest, mida ta filmi tegemiseks esitas. Mitte edvistamise või distsipliini pärast: oma tiimi usaldas ta niigi. Anatolijs Pjatkins, üks filmi „Hea tahte mängud” operaatoritest, on öelnud: „Kogu filmigrupile õmmeldi spetsiaalne vorm, mida Moskvas imetleti, sest olime ainsad sellised; imetles ka „Hea tahte mängude” initsiaator Turner.”35 Epners teadis ju, et vormirõivastus aitab sootuks paremini kui igasugused sissepääsuload õigel hetkel õigesse kohta jõuda, just neisse filmimispaikadesse, mis olid ette nähtud üldplaanidega, sest dokumentaalkinos, iseäranis spordidokumentalistikas, on ju nii: kui jääd kas või pool minutit hiljaks, on kõik läbi. Tõsi, asjal oli ka oma varjukülg: teiste kinostuudiote kolleegid sättisid seda vormirõivastust kaugelt nähes ennastki varakult sappa. Sestap pole imestadagi, et Aimefilmide Keskstuudio filmis „Hea tahe” ja teistegi kroonikastuudiote filmides on näha tsitaate Epnersi filmist.36

1988. aasta suvel toimus Ašhabadis järjekordne üleliiduline spordifilmide festival. Ansis Epners osales seal filmiga „Hea tahte mängud”. Festivalile sõideti kuldmedali lootusega, sest Epnersi film oli kaasaegsetele (resp läti spordiajakirjanikele) mällu sööbinud väga jõulise emotsionaalse filmina. Ent Ašhabadis muutus ühtäkki kõik. Asjaosalised (Ansis Epners, Anatolijs Pjatkins, ka spordiajakirjanik Mairita Solima) vaatasid nüüd Solima sõnutsi „Hea tahte mänge”„tolle aasta filmina”, kuigi see oli filmitud kõigest kaks aastat tagasi. Et on plakat, kiidulaul. Ašhabadi festivalil osales ka Epnersi konkurent Boriss Rõtškov37 Moskva Aimefilmide Keskstuudiost oma samateemalise filmiga „Hea tahe” (1986)38. Rõtškovi filmi puhul väärib märkimist, et muusika kirjutas Juri Tšernavski, kellel oli juba eelnev kogemus Aimefilmide Keskstuudio filmist „Spartakiaadi aeg” (1983)39. Rõtškovi oopuse iseloomustuseks öeldi, et see on veelgi anakronistlikum, postkaardilik, küll mõne oivalise kaadriga, aga ikkagi kuidagi pornograafiline. Kummati pälvis Rõtškovi film pronksmedali, seevastu Epners jäi tühjade kätega. Võrdluseks: Epnersi filmil oli kaheksa operaatorit, Rõtškovi omal peaaegu kolm korda rohkem.

Ansis Epnersi resümee: „Mind ei heiduta sootuks asjaolu, et esmakordselt jäin üleliidulisel spordifilmide festivalil tühjade kätega. Mis vahet, medal rohkem või vähem. Paradoksaalne on siiski see, et „Hea tahte mängudesse” panustasin ma tunduvalt rohkem tööd kui ükskõik millisesse auhinnatud filmi.”40 Ašhabadi üleliiduline spordifilmide festival toimus enne Seouli olümpiamänge, sestap oli Seouli kogemus veel olemata.

Ansis Epnersi sõnutsi peavad spordifilme tegema tõeliselt sportlikud inimesed. „Hea tahte mängude” filmi operaator Juris Podnieks oli kindlasti üks neist, kes Epnersi tingimusele kõigiti vastas. Ta oli tegelnud moodsa viievõistlusega, Muinas-Kreeka pent­atloni eeskujul loodud spordialaga, olles seega ise otsekui atleetide atleet.  Epnersi filmis „Hea tahte mängud” on Juris Podnieks aktsioonis, filmimas maratonijooksjaid, pealekauba raske kinoaparatuuriga.

 

„Olümpiataru” ja 1988. aasta Seouli suveolümpiamängud41

1988. aastal toimunud Seouli suve­olümpiamängudest kodumaise filmikajastuse tegemiseks kuulutas toonane NSV Liidu Riiklik Kehakultuuri- ja Spordikomitee välja konkursi, millest väljus võitjana Riia filmirežissööri Ansis Epnersi (1937–2003) projekt „Olümpiataru”. Projekti alustati Riia Filmistuudios, ent see valmis juba Riia Videokeskuse toodanguna. Samal aastal toimunud Calgary taliolümpiamängudele pühendatud filmi tegemise õigus läks samuti läbi NSV Liidu Riikliku Kehakultuuri- ja Spordikomitee konkursi Moskva Dokumentaalfilmide Keskstuudio režissöörile Vladimir Konovalovile 42.

Pärast Seoulist naasmist kirjutas Ansis Epners Läti ajakirjas Liesma:

Seouli pääsesin tänu võidule NSV Liidu Riikliku Kehakultuuri- ja Spordikomitee filmiprojektide konkursil. Mu projekti nimi oli „Olümpitaru”, pakkusin teha film läbi olümpiamängude pressikeskuse prisma: sellest, milliseid signaale saadab pressikeskus maailmale. Eks tegemist oli salakavala käiguga, sest olümpiamängude filmimisõiguse eest tuleb ju maksta! Juba Calgary taliolümpiamängudel tekkisid nõukogude operaatoritel probleemid. Kui nende kaamerad tärisema kukkusid, tõrjuti nad kõrvale. Me olime kahekesi. Mina — režissöör ja Anatolijs Pjatkins —operaator. Raha Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele maksmiseks meil mõistagi ei olnud. Mõistsime, et kinofilmi pole kahekesi võimalik teha, ning otsustasime kogu loo video peale „ümber mängida”. Saime Betacam SP kaamera. Aga probleemid ei olnud läbi. Meie akrediteerimiskaardid olid tähistatud tähega E — kirjutav press. Tohtisime istuda tribüünidel telerite ees ja toimuvat jälgida. Filmida lubati üksnes EP kaardiga, aga seda polnud võimalik saada. Pusserdasime terve päeva, kuni saime viimaks RT akrediteerimiskaardi (raadio- ja teleajakirjanikud). Kõige lõpuks jäi filmimiseks kõigest neli päeva. Ma saan aru, et see on normaalne — magada kolm tundi ööpäevas, hommikust õhtuni süüa üksnes kaasavõetud konserve, aga et Riikliku Kehakultuuri- ja Spordikomitee tellimusfilmile jääb üksnes neli päeva??? Panin oma mõtted kirja ja saatsin nimetatud asutusele. Pärast mu kirja kättesaamist võib-olla nad ei tahagi enam mu filmi näha.43

„Olümpiataru”. Vasakul Ansis Epners Seouli suveolümpiamängudel 1988. aastal.

Baiba Rubess, pagulaslätlane, töötas 1988. aasta suvel Volkswageni Seouli esinduses. Rubess aitas Epnersil pääseda sinna, kuhu muidu poleks lastud. Anatolijs Pjatkinsi sõnul: „Alguses oli kavatsetud, et Seouli sõidavad neli operaatorit pluss Ansis Epners, lõpuks jäeti vaid üks operaator. Seepärast otsustasime, et filmime Betacamiga. Saime selle Moskvast.44 Olime kui turistid, ilma ajakirjanike akrediteeringuta. Nii ei saanud me filmida ei olümpiamängude avamist ega lõpetamist. Fotograaf Mežavilks laenas meile oma fotograafi akrediteerimiskaardi, nii saime midagi filmida.”45              

Akrediteerimiskaardi laenas Zigurds Mežavilks (1926–2015), tuntud läti spordifotograaf. Aga ka Mežavilksil ei läinud Seouli olümpiamängudele pääsemine sugugi lepase reega:  

Otse ärasõidu eel oli mu nimi ühtäkki nimekirjadest kadunud. Alles pärast energilist tegutsemist pääsesin jälle sõitjate nimekirja, ent jälle olin kolmandajärguliste seas, nagu teisedki liiduvabariikide esindajad. Kõige tähtsamad olid need, kes viibisid Seoulis kogu olümpiamängude aja ning elasid pressikülas. Need olid Moskva väljaannete (peaasjalikult ühiskondlik-poliitiliste) esindajad. Aste allpool olid need, kes elasid Seoulis lühemat aega, kuid elasid samuti pressikülas, ning kõige alumised siis need, kes elasid Family Townis ega saanud kasutada ajakirjanikele ette nähtud transpordi eeliseid. Nende kolmandate hulka kuulusid ka mõned Moskva spordispetsialistid. NSV Liitu esindasid 518 sportlast ja 90 ajakirjanikku. Ungaril oli 100 sportlast ja 200 ajakirjanikku, Soomel 80 sportlast ja 150 ajakirjanikku. Üksipäini NBC oli väljas 2000 ajakirjaniku ja tehnilise töötajaga.46

Anatolijs Pjatkinsi sõnul: Epners monteeris Seouli-filmi Moskvas, Kesktelevisioonis (monteerija oli Renāte Cāne), nii saadi kokkumonteerimisel kasutada ka teleülekannete salvestisi. NSV Liidu Spordikomitee levitas valmis filmi suveniirina (kassetil). Televisioonis vist seda ei näidatud.47 Kui võrrelda kõigi kolme Epnersi filmi (Moskva 1986, Seoul 1988, Albertville 1992) töötingimusi, siis kõige paremad olid Albertville’is. Prantsusmaa Olümpiakomitee, kes kutsus eri maade ajakirjanikud kohale mõned päevad enne taliolümpiamängude avamist, hoolitses ka komfordi eest.48  

Kui „Olümpiataru” filmivõtted olid juba möödanik, ei piisanud Epnersil üksipäini jäädvustatud materjalist ja montaažist, et kõik südame pealt ära öelda. Jällegi kasutas ta esseed. Aga film hakkas ikkagi esildisest, mis esitati veel Riia Filmistuudio nimel. Huvipakkuv on tõik, et Epnersi esildise esimese lehe nurgal on kolleegide, Moskva Aimefilmide Keskstuudio režissööri ja operaatori Vladimir Konovalovi (1935–2020) ja Ruben Petrossovi (1936–2011) telefoninumbrid. Konovalov oli samuti NSV Liidu Spordikomitee tellimusel teinud filmi Calgary taliolümpiamängudest. Konovalov ja Petrossov olid teinud ka Moskva Aime­filmide Keskstuudio nime alt Lake Placidi ja Sarajevo taliolümpiamängude ülevaatefilmid.      

Epners kirjutas esildises: „Maailmas tekivad igal aastal kuumad punktid, kuhu koondub kogu informatsioon sel hetkel maakeral toimuvast.” 

Samal, 1988. aastal oli läti „multimeediapatriarhiks” kutsutud Hardijs Lediņš (1955–2004) üllitanud kirjutise „Aja vaim ja koha atmosfäär”49, kus ta sõnas: „Võib nõustuda Christian Norberg-Schulziga50, kes ütleb, et elav traditsioon püsib seal, kus koha atmosfääri väljendatakse alati uuel, aja vaimule vastaval viisil.” Hiljem oli „olematute tunnete restauraator” Hardijs Lediņš alias Hullmees kuulutanud: „Ma arvan, et suvaline geograafiline punkt suudab genereerida kõike. Absoluutselt kõike, mida iganes võib genereerida. Ma võin võtta digimagnetofoni ja olla sellega kuskil ühes punktis, näiteks Kolka neemel. Istun seal 24 tundi jutti ning salvestan kõik helid, mis seal on. Selle punkti helid on maailma mastaabis absoluutseks, muutumatuks ning igaveseks väärtuseks. See on selle punkti dokument, mis on tähtis kogu maailmale. Ning kuna pole võimalik dokumenteerida suvalist punkti, siis selle punkti väärtus üha kasvab. Seega võib faktiliselt igasugune punkt genereerida kogu väärtuste skaalat. Muidugi on iseküsimus, milliseid katalüsaatoreid see nõuab.”51   

Midagi sarnast oli neis 1988. aastal Lätis avaldatud kahe mehe mõtteis. Ansis Epners:

Ajakirjanikud, tele-, kino- ja fotokorrespondendid koguvad otsekui mesilased informatsiooni oma kärgedesse, ning meie „toitume sellest”. Pressikeskus on nagu tänapäeva infotaru. Meie kinotaru tõlgendab nõukogude spordi ideid ja püüdlusi uutmise ja avalikustamise ajal.       

Selline olümpiamängude kajastamise vorm (Pressikeskuse kaudu) võimaldab minimaalse koosseisuga filmigrupil, ilma lubatust üle astumata (akrediteerimata filmigrupil on filmimine Rahvusvahelise Olümpiakomitee poolt keelatud) koguda maksimum visuaalset informatsiooni, ning mitte ainult nõukogude sportlastest. Peame otstarbekohaseks kaasata kõnealuse filmi loomiseks Rahvusvaheline Ajakirjanike Liit (API) ja president Franz Taylor isiklikult, kuna filmilindile jäädvustatud spetsiifiline materjal võimaldaks igakülgselt kajastada selle rahvusvahelise organisatsiooni tegevust.

 

Oma essees tõstatas Epners küsimuse: Meekorjajad oleme me mõlemadki — režissöör ja operaator, ainsad NSV Liidu kinematografistid, kes pidid vähem kui kümne päeva jooksul looma Seouli mängude koondpildi. Mida me nägime ja fikseerisime sel tunnete perfolindil 1988. aasta kuumadel augustipäevadel? Kõigepealt üllatas, et see taru on kui Kindlus. Traataia taga, elektroonilise valvega, saatmas militaristide, politseinike ja turvateenistuste kahtlustavad pilgud. 20. sajandi lõpu Taru — suletud laboratoorium, millest vaatajad on eraldatud nähtamatu seinaga. Vaatajad, kes on seina taga… Niivõrd kahtlustav on see Võim, mis kontrollib inimeste püüdlusi välja tungida oma „igapäevasest puurist”, kui inimene ihkab olla üks kärg MAAILMATARUS.

Me kõik oleme (…) maailma ühe katuse alla sätitud. Ainult inimene ihkab välja pääseda ja teistsugune olla, kuigi ta on samasugune looduse element nagu sipelgas, puu, kivi.

Milline on meie mesi?

Milline saab olema meie mesi?

 

„Albertville’ini 0,02 sekundit” (1992) ja 1992. aasta Albertville’i taliolümpiamängud52

Ansis Epnersi spordidokumentaalfilm „Albertville’ini 0,02 sekundit” esilinastus 8. veebruaril 1992. aastal Läti Televisioonis, vahetult enne Albertville’i taliolümpiamängude avatseremooniat. Epnersi film kajastas läti bobisõitjate ettevalmistusi, filmitud olid need 1991. aasta detsembris. Film sündis Prantsusmaa Spordiministeeriumi toetusel, filmivõtted toimusid 1991. aasta jõulueelses Albertville’is. Epnersi filmi pealkirjast tulenevalt lahutas läti bobisõitjaid Albertville’i naasmisest sümboolselt 0,02 sekundit ja 56 aastat (56 aastat viitas Garmisch-Partenkircheni taliolümpiamängudele 1936. aastal). Filmi iseloomustati kui peeneiroonilist, korrektset, kuid ühtaegu omalaadset vaadet Prantsuse Alpidele. Sarnane korrektsus iseloomustas ka nõukogude ajal Moskva Aimefilmide Keskstuudios tehtud olümpiamängude ülevaatefilme — näiteks võib tuua Aleksandra Rõbakova filmi 1968. aasta Grenoble’i taliolümpiamängudest („Olümpialinn Grenoble”).

Läti bobisõitjad Albertville’is medaleid ei saanud. Jäi minemis- ja osalemisrõõm. Läti olümpialased kandsid Bruno Birmanise kostüüme, need olid 30-ndate stiilis, justkui Garmisch-Partenkircheni talimängude ajast.   

Epnersile jäi „Albertville’ini 0,02 sekundit” viimaseks rahvusvaheliste suurvõistluste toimumispaigas üles võetud filmiks. Ning õigupoolest oligi tegemist korrektselt tehtud filmiga. Mõned äratuntavad episoodid on filmitud teleekraanilt (osutajaks Euro­spordi logo), mõningaid sarnaseid argielujäädvustusi on nähtud varasemates olümpiamängude ametlikes filmides (Theo Hörmann, „IX Olympic Winter Games, Innsbruck 1964”; Claude Lelouch, „13 jours en France”53). Vaadates Albertville’i taliolümpiamängude ametlikku filmi „One Light, One World” (Joe Jay Jalbert, Douglas Copsey, 1992; 2016. aastal restaureerinud Rahvusvaheline Olümpiakomitee) ning pannes mõttes sinna kõrvale Epnersi filmi, saab selgeks, mida tähendab rahvusvahelise suurvõistluse filmimisel võim olukorra üle. Epnersil seda polnud (võim oleks tähendanud filmimist vahetult taliolümpiamängudel, ühes ligipääsuga kõikidele võistlustele ja tseremooniatele), sestap on ka tulemus lihtsalt korrektne. 1992. aastal 16-mm filmilindile filmitud „One Light, One World” restaureeriti 2016. aastal. Epnersi filmid, millest käesolevas kirjutises on juttu olnud, vajaksid samuti restaureerimist.

 

ANSIS EPNERS 1937–2003

Ansis Epners lõpetas 1957. aastal Mazsalaca keskkooli, 1962. aastal Läti Riikliku Ülikooli ajaloo ja filosoofia teaduskonna, 1971. aastal kõrgemad režiikursused Moskvas. Aastatel 1962–1968 oli ta toimetaja Läti Televisioonis, 1969–1991 Riia Filmistuudio režissöör. 1991. aastal asutas ta oma stuudio Ave. Alates 1993. aastast oli Epners Läti Kultuuriakadeemia õppejõud.

Käesolev kirjutis valmis Läti Kultuurkapitali toetusel.

Artikli autor tänab Kristaps Epnersit ja Läti Rahvusraamatukogu videoteeki.

 

Viited:

1 Raul Rebase e-kiri autorile, 7. XII 2021.

2 Ristsamm — odaviskes kõige tähtsam samm enne oda viskamist.

3 Dainis Kūla (snd 1959) on endine läti odaviskaja, Moskva 1980. aasta suveolümpiamängude olümpiavõitja odaviskes. 1983. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Helsingis võitis ta pronksmedali.

4 Māris Grīva (snd 1944) on läti kergejõustikutreener (odavise). Tema õpilastest tuli Dainis Kūla Moskva 1980. aasta suveolümpiamängudel odaviske olümpiavõitjaks, Ēriks Rags osales mitmetel olümpiamängudel, kergejõustiku maailma- ja EM-võistlustel. 2005. aastal tuli ta Helsingis kergejõustiku MM-võistlustel odaviskes kuuendaks, 2002. aastal kergejõustiku EM-võistlustel neljandaks.

5 Režissöör legendaarne Uldis Brauns, operaatorid Rihards Pīks, Dmitrijs Verhoustinskis, stsenaariumi panid kokku Uldis Brauns ja Jan Sparre.

6 Režissöör Aloizs Brenčs; stsenarist Viktors Lorencs; operaatorid Henrihs Pilipsons, Ivars Seleckis; heliloojad Ivars Vīgners, Raimonds Pauls. Vene keeles, mustvalge.

7  https://redzidzirdilatviju.lv/lv/collections/ 160434/91/movie/162883

8 https://redzidzirdilatviju.lv/lv/collections/ 160434/91/movie/162310

9 Vene keeles „Nа ldu Davosa”.

10 Egīls Jurisons 1978. Strīds ar Vītautu Žalakēviču. —Liesma, nr 2.

11 Egīls Jurisons. Samas.

12 Egīls Jurisons 1983. Saruna kastaņu krišanas laikā. —Sports, 3 XII.

13 Ē. Kehris 1986. Skrējējs ar mikrofonu. — Padomju Jaunatne, 2. VIII.

14 Egīls Jurisons Saruna kastaņu krišanas laikā. Op. cit.

15 Agris Redovičs 1973. Krustcelēs. — Literatūra un Māksla, 10. II.

16 Armīns Lejiņš 1973. Gājiens ar kinokameru dzīvē (kritiskas pārdomas sakarā ar veiksmīgu filmu. — Literatūra un Māksla, 29. XII.

17 Stsenarist ja režissöör Ansis Epners, operaator Rūta Ināra Urbaste, operaatori assistent Andrejs Silenieks, režissööri assistent Sarmīte Dumberga, helirežissöör Jakovs Kotļikovs, montaažiassistent Maija Selecka, toimetaja Valdis Dūnis.

18 Stsenarist ja režissöör Ansis Epners; operaatorid Valdis Kroģis, Jānis Milbrets, Ralfs Krūmiņš; helilooja Ivars Vīgners; helioperaator Alfrēds Višņevskis; toimetaja Agris Redovičs.

19 Stsenaarium Gunārs Bandēns, Dzintra Grundmane; režissöör Ansis Epners; operaator Gunārs Bandēns; muusika Mārtiņš Brauns, Imants Kalniņš; teksti autor Dainis Caune; helioperaator Aivars Pēteris Znotiņš. Kestus: 00:20:31, Riia Filmistuudio, 1984, värviline. — https://redzidzirdilatviju.lv/lv/search/ movie/163934?q=ansis%20epners

20 Gunārs Bandēnsi e-kiri käesoleva kirjutise autorile, 18. III 2023.

21 Samas.

22 Tiit Karuks. Bobisõit ja kelgutamine. XIV taliolümpiamängud. Sarajevo 84. Tallinn, Eesti Raamat, lk 90–91.

23 Dzintra Ludborža 1995. Ieraudzīt pasauli tās uzvarās un sāpēs. — Sports, 15. IX.

24 Gundārs Bandēns 1985. Ekrāns skatās acīs. Augstākās līgas problēmas sporta kino. — Sports, 16. II; „Läks!” oli ka Leipzigi XXVII rahvusvahelise dokumentaalfilmide ja lühifilmide festivali informatiivses programmis.

25 Ā. Kļockins 1984. Aiziet! — Literatūra un Māksla, 2. XI.

26 E. Jurisons 1985. Sportā kinoiespaidi. Pēcvārds. — Sports, 24. XII.

27 Originaalpealkiri: Igrõ dobroj voli (Good­will games). Stsenaariumi autor Ansis Epners; operaatorid Andrejs Apsītis, Kalvis Zalcmanis, Valdis Kroģis, Ralfs Krūmiņš, Sergejs Nikolajevs, Juris Podnieks, Anatolijs Pjatkins, Andris Slapiņš, Gvido Zvaigz­ne; helilooja Ivars Vīgners; operaatori assistendid Aleksandr Demtšenko, S. Doļa, R. Odinetsa, G. Pnjov, K. Piternieks, V. Si­nodaltsev; helirežissöör Aivars Riekstiņš; kujur Ojārs Feldbergs; toimetaja Rūta Frijāre; filmi direktor Dzintra Grundmane. Tootja Riia Filmistuudio, NSV Liidu Kehakultuuri- ja Spordikomitee tellimusel. Tehnilised andmed: 35 mm, värviline. Riikliku kinokeskuse dokumentide kollektsioon (LVKFFDA, fond nr 80, dokumendi nr 124, identifikaator: LNA KFFDA F 80 1 124). — https://vimeo.com/251442365

28 Dainis Caune 1987. Maratonskrējiens vie­nam elpas vilcienam. — Māksla, nr 2, lk 46–48.

29 Dainis Caune 1987. Op. cit.

30 Egīls Jurisons 1987. …līdz mieram uz Zemes. Labas gribas septiņas kinoepizodes. — Sports, 25. I.

31 Ansis Epners 1986 ja 1986. Gājakmens. — Literatūra un Māksla, 28. XI ja 5. XII.

32 Imants Ziedonis. Rändkivi (Gājakmens). Hannes Korjuse vabavormiline tõlge.

33 Samas.

34 Läti k. Spēles ar akmeņiem (Playing With Stones). Stsenarist ja režissöör Ansis Epners, operaator Valdis Eglītis, operaatori assistent Agris Birzulis, helilooja Vilnis Kundrāts, helirežissöör Aivars Riekstiņš. Musitseerisid Ilga Reizniece, Valdis Muktupāvels, Ligita Sneibe, Nils Īle. Montaaž Gunta Ikere. 1997, Ansis Epnersi stuudio AVE.

35Anatolijs Pjatkinsi e-kiri autorile, 13. I 2022.

3 6Egīls Jurisons 1987. Op. cit.

37 Boriss Rõtškovi filmitegemistele aitas kindlasti kaasa tutvus Jevgeni Samoteikiniga (1928–2014), kes oli 1964–1982 NLKP KK peasekretäri L. Brežnevi referent.

38 Hea tahe (Dobraja volja, 1986), 6 osa; filmi kestus: 0:59:03. Moskva Aimefilmide Keskstuudio. Režissöör Boriss Rõtškov; stsenarist German Klimov; operaatorid O. Voinov, S. Vorontsov, V. Gorbatski, I. Dvoinikov, V. Dobronitski, L. Jermolajev, A. Zaitsev, J. Ivlev, R. Komm, S. Kondakov, S. Kuzminski, S. Kuznetsov, J. Kuslja, M. Levenberg, V. Mikoša, V. Sjomin, G. Serov, V. Ussanov, I. Filatov; helilooja J. Tšernavski.

39 Vene keeles  Vremja Spartakiadõ (1983), režissöörid Aleksandra Rõbakova, Mihhail Rõbakov, 5. osa. Tšernavski kaasheliloojaks oli Vladimir Matetski.

40 Egils Jurisons 1988. — Sports, 12. VI.

41 Pealkiri originaalkeeles: Olimpiskais strops (The Olympic hive). Tootja Riia Videokeskus, NSVL Riikliku Kehakultuuri- ja Spordikomitee tellimusel. Stsenarist Ansis Epners; operaator Anatolijs Pjatkins; helilooja Mārtiņš Brauns; helioperaator Aivars Riekstiņš; montaaž Renāte Cāne, Vladimirs Kobrins, Konstantīns Grivskis, Sergejs Koževnikovs; filmi direktor Edīte Dancberga. Kestus: 32’ 53’’. Tehnilised andmed: BETACAM, PAL. Tunnustused: Läti filmide festivalil pälvis parima dokumentaalfilmide helilooja auhinna Lielais Kristaps. 1989. aasta Torino rahvusvahelisel filmifestivalil pälvis teise auhinna, samuti tunnustati seda samal aastal toimunud Budapesti rahvusvahelisel spordifilmide festivalil.

42 NSV Liidu Riikliku Kehakultuuri- ja Spordikomitee tellimusel valmis Moskva Dokumentaalfilmide Keskstuudios Calgary 1988. aasta taliolümpiamänge kajastav dokumentaalfilm „Meenutades Calgaryt” (Vspominaja Kalgari/Souvenirs de Calgary, 1988). Stsenarist ja režissöör Vladimir Konovalov; operaator R. Petrossov; toimetaja A. Ovakimjan; helioperaator J. Ogandžanov; monteerija I. Birjuleva; kunstnik V. Koltsov; filmigrupi direktor A. Novokreštšenov. 3 osa, 0:27:57. Demonstreeriti 2012. aastal Peterburis rahvusvahelise filmifestivali „Message to Man” programmis „Olümpiaad nõukogude ekraanil: eripilk”.

43 Andris Stavro 1988. Divatā trīs filmas četrās dienās. — Liesma, nr 11, lk 12.

44 Anatolijs Pjatkins peab ilmselt silmas Sojuzvideofilmi.

45 Anatolijs Pjatkinsi e-kiri autorile, 12. I 2022.

46Zigurds Mežavilks 1989. Olimpiskajā saimē. — Sports, 3. I.

47 Anatolijs Pjatkinsi e-kiri autorile, 12. I 2022.

48Anatolijs Pjatkinsi e-kiri autorile, 13. I 2022.

49 Hardijs Lediņš. Laika gars un vietas atmosfēra / Zeitgeist und geistige Toposphäre. Hardijs Lediņši kirjutis avaldati esmakordselt 1988. aasta suvel (24. VII 1988 — 24. VIII 1988) Lääne-Berliinis (Kunsthalle) toimunud kunstinäituse „Lettische Avantgarde Riga” kataloogis (Neue Gesellschaft für Bildende Kunst. Elefanten Press, 1988).

50 Christian Norberg-Schulz (1926–2000) — norra arhitekt, arhitektuuriajaloolane ja teoreetik.

51 Kristīne Želve 2014. Juukselõikaja-tüdruk. Loomingu Raamatukogu, nr 12–13, läti keelest tõlkinud Hannes Korjus.

52 Režissöör Ansis Epners, operaatorid Ansis Epners, Anatolijs Pjatkins. Filmistuudio AVE, 1992. Osalesid Zintis Ekmanis, Jānis Ķipurs, Sandis Prūsis, Māris Poikāns, Jānis Skrastiņš.

53 1968. aasta Grenoble’i taliolümpiamängude ametlik film.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.