KUIDAS AVARDADA KRIITIKU HINGE?

August, 2023

Hiljutises ERRi kultuuriportaali „ID”-rubriigi intervjuus tundis Pääru Oja puudust metakriitikast, vaatepunktist, mis meie suhteliselt juhuslikku kriitikapilti mõtestaks ega laseks kinnistuda kriitik-jumala hoiakul.¹ Ma pole ehk päris nõus intervjuust kõlama jäänud vastandusega kriitik-jumala ja kriitik-teenindaja positsioonide vahel — ei ole eriti märganud esimese ambitsiooniga arvustajaid ega pea ka kunstiteosesse süüvimist otseselt lavapraktiku teenindamiseks —, kuid metakriitika järele tunnen tungivat vajadust minagi.

Kolm ja pool aastat tagasi püüdsime TMK veergudel koguni vastavat rubriiki algatada, toona ajendatuna just sellisest meediapildist, kus kiputi kajastama valdavalt kõike, mis teatris toimus, süüvimata seejuures olulisematesse tendentsidesse, mis meie teatripilti tõeliselt mõjutavad.² Peab ütlema, et kolme ja poole aastaga on olukord mõnevõrra muutunud: vähemalt n-ö peavooluajakirjandus justkui ei püüagi enam kõiki uuslavastusi ära märkida, iseasi, kas see tuleneb selgematest valikutest või on pilt veelgi juhuslikumaks muutunud. Midagi pole parata, koroona- ja sõja-aastad on ka kultuurimeedia prioriteete mõjutanud.

Siinses ajakirjanumbris arutleb Jürgen Rooste kultuurikriitiku, sh metakriitiku rolli üle, tõdedes lausa, et „aastakümnete pikkune kultuurikriitiku töö muudab inimese hinge pisemaks”, mistõttu tahaks selle vältimiseks anda arvustava kriitika asemel rohkem n-ö kultuurisoovitusi. Jällegi oleks väga kahju, kui selline tunne kriitikkonna enamust peaks valdama, õnneks ei loe ma täielikku pessimismi välja ka Rooste mõtisklusest. Endiselt ütleb ta, et „vaidlemine on üks mu kriitikakultuuri aluseid”, metakriitika vajadusele osutab aga Rooste mõte, et „kui sa pead oma anekdoote lahti seletama, siis sa saad aru, et oled puusse pand”.

Kindlasti võib kriitikut näha ka teenindajana — ka paljud lavalolijad on end ise sellesse rolli pannud. Kuid ennekõike võiksid kriitikud olla nagu praktikud, kes teevad oma tööd tänases päevas ja reageerivad oma kaasajale. Kriitikki ei tea tõde, kuid ta võtab riski lavamaailmaga suhestuda ning panna nii lavastus kui ka tema tõlgendus rahva ette ümberhindamiseks. On loomulik, et kriitik ise ei pea oma anekdoote lahti seletama, vaid et seda saavad teha järgmised (meta)kriitikud ja praktikud. Kriitiku sõna ongi ümberlükkamiseks, alludes edasisele kriitikale ja ümbermõtestamisele, samamoodi nagu teatrilavastus ise. Selles protsessis on lootust, et lõpuks on ka teatriteadlastel midagi uurida, aga eeldus on see, et keegi ometi midagi ka päriselt ütleks.

Tahan julgustada Roostet ja kõiki teisigi — kriitikutöö ei peaks tingimata hinge pisendama, eriti kui lähtume eeldusest, et kriitiku sõna ei ole lõplik, vaid on avatud metakriitilisele edasimõtlemisele. Sellises avatud protsessis ei tohiks ka ükski teenindaja end alaväärsena tunda.

 

MADIS KOLK

 

Viited:

¹ Merit Maarits 2023. Pääru Oja: vaimsust on meil Eestis filmis vaat et rohkem kui teatris. ID. ERRi kultuuriportaal, 25. VI. — https://kultuur.err.ee/1608995333/paaru-oja-vaimsust-on-meil-eestis-filmis-vaat-et-rohkem-kui-teatris

² TMK toimetus 2020. Metakriitika vajalikkusest. Teater. Muusika. Kino, nr 1.