REIS FILMIAJALOO KONTEKSTUAALSES PADRIKUS
September, 2023Viimased 37 aastat on Euroopa vanimas ülikoolilinnas Bolognas kohalik filmiarhiiv (Cineteca di Bologna) korraldanud filmifestivali „Il Cinema Ritrovato”, mis tõlkes tähendab taasavastatud kino ja mis on pühendatud arhiivifilmide linastamisele, kaasates kogu maailma rikkalikku filmivaramut ja pakkudes oma valikutega võimalust filmiajalugu nii avastada kui rekontekstualiseerida. Selle elamuse edasiandmisele ongi pühendatud artikli esimene pool, teises osas püüan selle valguses mõtestada, miks mineviku kaasajaga dialoogi asetamine üldse oluline võiks olla ning millised on filmikunsti võimalused varasemate aegade ja põlvkondadega empaatilisi sildu ehitada, ja puudutan põgusalt ka eesti filmipärandi konteksti. Tänavune festival kestis 24. juunist 2. juulini ja mul oli rõõm viibida seal suurema osa sellest ajast ning saada aimu keskkonnast, sisulistest väärtustest ja programmi mastaapsusest, mida „Il Cinema Ritrovato” publik paistab hindavat.
Programm nagu ajamasin
„Il Cinema Ritrovato” programm pakub suurepärast võimalust saada osa tõeliselt meeldejäävast ajarännust, kuna kava võimaldab näha maailma nii, nagu seda nägid inimesed aastatel 1900–2006 ja seda kõike läbi 2023. aasta kogemusliku prisma. Parima näite meie kaasaja põrkumisest filmiminevikuga pakkus juba festivali avapäev, kui uudistes vilkus pidevalt potentsiaalne kodusõda Venemaal wagnerlaste juhtimisel, mille hirmuäratava absurdsuse keeras täielikult üle võlli samal õhtul linastunud Thbilisis sündinud armeenia päritolu Hollywoodi režissööri Rouben Mamouliani muusikal „Siidisukad”1, kus KGB-komissarid on täiesti võimetud vastu panema lääneliku popkultuuri lihtsusele, Pariisi elu pompoossusele, „hiilgavatele Technicolori värvidele, hingematvale CinemaScope’i pildile ja stereohelile”. Kuna festivali avakõnes nimetati tänavust festivali tülitekitajate festivaliks, siis ärevaks tegeva päriselu põimumine kinosaalis linastuvate filmidega sobis selle juurde ideaalselt.
Ajarännu võimalusi piltlikustab ehk kõige paremini festivalipäeviku sissekanne 28. juunist:
Kell 9. 15, värskelt restaureeritud Süüria film „Haneks tõmmatud”2, mis räägib kolme palestiina mehe loo „tõotatud maale” (antud juhul Kuveiti) rändamisest 1948. aasta naqba tagajärjel, mille käigus üle 700 000 Palestiina araablase oma kodudest vägivaldselt minema aeti — konfliktis Iisraeliga, mis kestab tänaseni. Katastroofilise taustalooga ning halvavalt õudse lõpplahendusega film, mis pääseb mõjule tänu üdini inimlikele tegelastele, kelle meeleheide on nii ehtne, et hirm nende silmis mõjub hüpnotiseerivalt ning isegi tapva kõrbepäikese tekitatud higi jõuab 30-kraadise kuumaga Bologna Jolly kinosaalis istuva publiku nahale. Tegemist on ilmselt ühe parima inimkaubandusest rääkiva filmiga läbi aegade, mis vääriks topelt- või kolmikseanssi mõnes meie kodumaises kinos koos kahe eri „Põgenemise” versiooniga3. Film oli osa alaprogrammist „Cinemalibero”, mis tänavu oli pühendatud Lääne-Aafrika ja Lähis-Ida kinole ja vastupanule lämmatavale status quo’le. Eelmisel aastal linastus samas programmis näiteks ülipopulaarseks osutunud soome film „Kaheksa surmavat lasku”4. „Il Cinema Ritrovatol” on tugev side Soomega, sest Helsingist pärit maailma filmikultuuri suurkuju Peter von Bagh oli aastatel 2001–2014 festivali kunstiline juht.
Kell 12, egüptomaaniale pühendatud seanss sektsioonist „Sada aastat tagasi: 1923”. Haruldased lühikomöödiad, -animatsioonid ja ringvaated, mis demonstreerivad vaarao Tutanhamoni varakambri leidmisega valla pääsenud tutmaania mõju (pop)kultuurile ühtaegu halenaljakal ja üsnagi rassistlikul ning vägagi imperialistlikul moel. Just nii, nagu toonased filmitegijad-kroonikud seda mõtestada oskasid ja said.
Kell 15. 30, topeltlinastus armastatud itaalia klassikutega ehk filmid „Inimese hääl” ja „Tänavatelt leitud unistused” Anna Magnaniga peaosas5. Armastatud näitlejannale oli festivalil pühendatud alaprogramm „Anna Magnani, üks ja ainus” filmidega nii kuulsatelt autoritelt nagu Vittorio De Sica, Luchino Visconti, Jean Renoir, Federico Fellini kui ka koostöös filmiajaloos natuke vähem tuntud tegijatega nagu Gennaro Righelli, Luigi Zampa või Renato Castellani. Kui esimene teos on täielik minimalistliku kino meistriklass Roberto Rossellinilt, kus kogu süžee keerleb „südamest südamesse” räägitud telefonikõne, emotsionaalse dialoogi ja Magnani miimika ümber, siis teine on näide suurepärasest itaalia rahvakinost. Kogu saal rõkkas naerda, kui sõjajärgses viletsuses vireleva perekonna pea saab oma halbade valikute tõttu Magnani kehastatud abikaasalt ühe koosa teise järel ning ühiselt satutakse sekeldustesse, mille läbielamine loomulikult üksnes tõestab nende vastastikust armastust ja tugevdab pere omavahelist sidet. Mida rohkemat võiks ühelt romantiliselt jandilt tahta?
Kell 18 linastub prantslase Claude Sautet’ meisterlik põnevik „Suur risk”6, mis viib vaataja 1950. aastate lõpu Milanosse, Nizzasse ja Pariisi ning näitab gangsteri elukutse riskantset poolt, eriti kui peategelane juhtub selle kõrval pereinimene olema. Lino Ventura ja Jean-Paul Belmondo teevad suurepärased rollid paadunud, kuid inimlike maneeridega kriminaalidena, kes ei loo mingeid illusioone oma ameti romantilisusest, vaid näitavad külma tõde maailmast, kus ollakse väljas ainult oma rahakoti täitmise ja naha päästmise eest ning kus sõbramehelik lojaalsus on harukordne. Film kuulub festivali kõige mahukamasse programmi „Leitud ja taastatud”, kuhu kogutakse kokku viimase aasta märkimisväärseimad filmirestauratsioonid. Tänavu oli seal ligi 90 filmi, alates 20. sajandi esimestest aastatest kuni David Lynchi seni viimase täispika mängufilmini7.
Brian De Palma filmi „Blow Out” linastus festivali vabaõhukinos Piazza Maggiorel.
Päeva viimane linastus algab kell 21. 45 linna peaväljakul Piazza Maggiorel, kus igal õhtul ligi 6000 inimest priilt välikino naudivad. Need õhtud on kogu festivali sümboliks, sest tuhanded inimesed vaatavad võrdse pühendumusega nii moodsamat klassikat (nt Bertolucci „Unistajad”) kui melodramaatilisi 1920. aastate elava muusikaga tummfilme8. Sel õhtul on kavas brittide Michael Powelli ja Emeric Pressburgeri kultuslik „Must nartsiss”9, mis viib 1930. aastate Indiasse, toonasesse Briti kolooniasse, kus anglikaani nunnad saavad ülesandeks Himaalaja mäestiku mahajäetud paleesse kloostrikool rajada. Paraku juhtub selle ülla eesmärgiga sama mis enamike imperialistlike ettevõtmistega, mis mingil hetkel kohalikule keskkonnale alla peavad vanduma, sest ei suudeta kohaneda võõraste oludega ja jäädakse kinni kodust kaasa võetud mõtteviisi, millega pole kaugel maal midagi peale hakata. Suurepärane teos ümbruskonna ja mõttemustrite mõjust inimesele lõheneva Briti impeeriumi kontekstis, mille suurelt ekraanilt nägemine annab aimu filmi mõjust Stanley Kubricku loomingule. „Must nartsiss” linastus eriprogrammis „Läbi uduvöö: Powell enne Pressburgerit”, mis keskendus režissööri varastele töödele enne tema koostöö algust oma kuulsa loomepartneriga 1940. aastatel.
Tegemist oli värskelt laborist tulnud 35-mm koopia esmalinastusega, mis selle kunstiliselt üliambitsioonika filmi nautimisele oma kirgaste värvide ja pildisügavusega ainult kaasa aitas. Filmile eelnes sissejuhatus kadunud režissööri Powelli naiselt, legendaarselt filmitegijalt Thelma Schoonmakerilt, kes on olnud alates „Raevunud härjast”10 kõigi Martin Scorsese filmide monteerija ja saanud oma töö eest seitse Oscari nominatsiooni, võites neist kolm. Schoonmaker tõi välja põneva ääremärkuse teose kunstilisest meisterlikkusest: Indias filme tehes pidavat ta siiamaani kuulma imetlevaid kommentaare selle kohta, kui täpselt ja hästi olid filmile valitud võttekohad (kogu „Must nartsiss” on üles võetud Inglismaal ja peamiselt legendaarse Pinewoodi stuudio nelja seina vahel). Olgu filmitegijate osavuse tõestuseks ka operaator Jack Cardiffi ja filmikunstnik Alfred Junge pälvitud Oscarid.
Enne Schoonmakerit sai veel sõna Cannes’i filmifestivali ning Lumière’i Instituudi juht Thierry Frémaux, kes tutvustas oma „kireprojekti” ehk vendade Lumière’ide filmikogu, mida parasjagu Bologna filmilaboris restaureeritakse. Ta juhatas publiku aastasse 1900, tunnistajaks kõige esimesele operaatoritööle Pariisi Champs-Élysées’ bulvaril, mis vendadel filmilindile on jäädvustatud. Samuti sai näha teadaolevalt ainsat filmi, mille on lavastanud Auguste Lumière, sest kõigi ülejäänute režissööriks on tegelikult olnud tema vend Louis.
Teistel päevadel õnnestus rännata ja näha veel näiteks Burkina Faso traditsioonide ja sugude konflikti, Senegali ususõda, 8. sajandi budistlikku Jaapanit ning Jaapani sõdurite ülimalt elutervet suhtumist Teise maailmasõja hävingu järel, seda, mis toimub Rooma naistevanglas, sõjajärgse küla eksistentsialistlikult ängistavat armuelu Põhja-Itaalias, plahvatusohtlikult mässumeelset 1960. aastate Ateenat ning Palestiina ja Liibanoni naiste võitlust oma maa vabaduse eest. Samuti oli võimalus saada osa Philadelphia poliitilisest mõrvapõnevikust ja Esimese maailmasõja aegsetest ning Teise maailmasõja järgsetest meeleoludest Põhja-Ameerikas, tutvuda Uganda massimõrvariga ning Agnès Varda elulooga, saada teada, milline on ülimalt intensiivne eksperimentaalfilmi seanss arhiivifilmide festivalil või millega said hakkama ameeriklane Man Ray ja Venemaalt emigreerunud Ivan Mošuhhin 1920. aastate Pariisis ning kuidas iraani kino võib vaataja visuaalselt ja emotsionaalselt täiesti läbi klohmida.11
Festivali keskkonnast, kontekstist ja publikust
„Il Cinema Ritrovato” kese asub kohaliku filmiarhiivi, Lumière’i kino kahe saali, raamatukogu ja -poe ning (Bolognas sündinud) Pier Paolo Pasolini piazzetta ümbruses. Seal toimub suur osa nende programmide linastustest, mis tegelevad rohkem kui saja aasta taguse ajaga, nagu näiteks 1903. aasta trikkfilmid ja sama aasta legendaarse filmistuudio Pathé või saksa filmiamatööride tööd, aga ka 1923. aasta filmikunst ning filmiajaloolised dokumentaalfilmid. Umbes kümneminutise jalutuskäigu kaugusele jäävad festivali ülejäänud kinod Arlecchino, Jolly ja Cinema Europa. Esimesed kaks on muul ajal kõige tavalisema popkornikino koduks, aga viimane on kohalik arthouse-kino, mis tegutseb kunagise filmiarhiivi ruumides.
Filmiajaloos orienteerumiseks ja sellest täie elamuse saamiseks on vajalik teatav konteksti tundmine ja sellega hoitakse festivali külastajaid väga hästi kursis. Paljudel filmidel on sissejuhatus kas kuraatoritelt või filmikoopia taastamisega seotud spetsialistidelt, kes ilma filmi sisu ära rääkimata annavad edasi taustsüsteemi, seletades, miks on mõne autori publiku ette toomine festivali jaoks oluline või milliseid väljakutseid pakkus restaureerimine. Meenub eessõna jaapani režissööri Teinosuke Kinugasa programmi „Varjust valguse kätte” kuraatoritelt, kes nimetasid põhjusi, miks selle üle neljakümne aasta kestnud lavastajakarjääriga ja tohutult produktiivse filmitegija rohkem kui sajast tööst ainult kolm on maailmas seni laiemalt tuntuks saanud. See radikaalne ja üsna avangardistlik režissöör oli üks esimesi jaapanlasi, kes julges puudutada oma filmides soorollide temaatikat, võib-olla sellepärast, et ta alustas filmimaailmas onnagata’na ehk naisi kehastava näitlejana, enne kui temast lavastaja sai.
Kinugasaga on seotud ka üks kahest eestlaste panusest tänavuse festivali programmis. Nimelt on Jaapani filmiarhiivi esindajana kirjutanud filmi „Hullumeelne lehekülg”12 restaureerimisest festivali kataloogiteksti filmiteadlane Alo Jõekalda. Teine on animarežissöör Pärtel Tall, kelle „Liivamees”13 linastus lastele ja noortele mõeldud lühianima valikus, mis oli pühendatud koostööle festivaliga „FEMA” La Rochelle’is.
Süüria filmi „Haneks tõmmatud” restaureeritud koopia esilinastus.
Ülipõhjalikku tööd on tehtud ka filmitutvustuste loomisega, mis võimaldavad näiteks teada saada, et ära on restaureeritud 72-minutine versioon Stanley Kubricku debüütfilmist „Hirm ja iha”14, mida näidati 1952. aasta Veneetsia filmifestivalil (seal küll nime all „Hirmu kuju”), kuid pärast seda enam mitte kunagi, sest 23-aastane Kubrick oli negatiivsest tagasisidest niivõrd raputatud, et lõikas filmi üheksa minutit lühemaks ning hoidus igal võimalusel selle edaspidisest linastamisest. Või millist filmi nimetas Orson Welles läbi aegade parimaks sõjavastaseks teoseks ja mille režissöör keeldus vahetult enne seda „King Kongi” ja „Supermani” projektidest, et võtta vastu softcore-porno tegemisest tõsisema kino poole liikuda sooviva sakslase Wolf Hartwigi ettepanek raamatu „Raudrist” põhjal film teha.15 Ning milline šveitsi film tõi kaasa esmakordselt Cannes’i filmifestivalile saabunud NSVLi delegatsiooni ametliku protesti, kuna Punaarmee sõdureid olevat seal kujutatud halvas valguses ja pigem nõnda, nagu nad endistes nõukogude võimuga lähedalt kokku puutunud riikides tuntud on.16 Kogu festivalikataloog on nagu lühiesseede kogumik, mis avardab vaimu ja täidab tühimikke lugeja filmiajaloolisel teekaardil.
„Il Cinema Ritrovato” kava mastaabid on sellised, et tihtipeale valitakse orientiiriks üks kindel programm või kino, kuna festivali korraldajatel on õnnestunud veenda publikut, et valikus ongi ainult filmid, mille kinosaalis nägemine pakub kindla elamuse, sest tegemist on millegi radikaalselt ajakohasega. Vaatluse põhjal eristub festivali publiku hulgas selgesti kaks vanusegruppi: ülikogenud ja aastakümnete pikkuse filmiteadlikkuse ning kõikenäinu rahuga seeniorid, kelle entusiasm on imetlusväärne, ning 20. eluaastates, tihtipeale ameerika inglise või saksa keeles rääkivad, sama kirglikud noored. Saalid on enamasti täis ja ainult üksikutel kordadel ei õnnestunud seansile pääseda — niisiis paistab festival väga hästi oma raame tundvat, kuna filmielamuse lahutamatuks osaks on ju ka jagatud emotsioonid ja ruumis aset leidvad reaktsioonid ekraanil toimuvale, mida küünarnukid koos istumine alati kergemini esile kutsub kui tühjas kinosaalis laiutamine.
Filmipärand kui aegadeülene kultuurikandja
Paljudel uutel filmidel pole muud väärtust peale uudsuse, üha täpsemalt paika timmitud temaatika, mis võiks meeldida korraga võimalikult paljudele, samas kedagi pahandamata(?). Tulemuseks on tuimad, skemaatilised ja originaalsusest ning inimlikkusest tühjaks imetud tooted, mis linastuvad järjepanu igal nädalal kinodes või voogedastusplatvormidel, et vaatajate meelt lahutada ja seejärel igaveseks unustusse vajuda. Selliseid filme on alati tehtud, aga kuna filmitegemine on tehnika arenguga ja kättesaadavuse tõusuga muutunud aina odavamaks, on kuhjunud ka igasugune liikuva pildiga prügi, peaasi et publikule saaks pakkuda mingisugust uut täidet ja võimalust oma ajusagaraid teravdamise asemel nüristada.
Võib-olla on asi digitaalses filmitegemises, kust on läinud kaotsi aja kaduvuse ja materjali kulumise mõõde. Kui filmilint projektoris kulub seansi jooksul koos vaatajaga, kes samal ajal jälle natuke vanemaks saab, on tegemist ausa tehinguga, mida digitaalse kino puhul enam ei eksisteeri. Vaataja kingib endiselt loole oma aja, aga digikoopia jääb muutumatuks nii esimesel kui ka saja esimesel näitamisel. Aja jäljed jäävad tekkimata ja ehk kannatab seetõttu ka vaataja kogemus, sest tegemist pole enam võrdse mänguga.
Tummfilmi „Stella Dallas” linastus koos filmi originaalmuusika kontsertettekandega. Lorenzo Burlando fotod
Filmipärandi väärtus seisnebki ajaliste kihistuste edasikandmises tänapäeva, võimaluses näha maailma mingi teise ajastu silmade läbi ning leida sealt paralleele praegusega või siis tunda kergendust, et miski on loodetavasti igaveseks möödas ja maailm on edasi arenenud. Kui keegi näitab kuskil kellelegi mõnda vana filmi, siis on tal tavaliselt selleks alati mingi põhjus. See teos peab olema millegi poolest ajale vastu pidanud, püsinud relevantsena kas oma loo või kunstilise või tehnilise teostuse poolest, ideaalsel juhul kõigi kolme poolest. Filmipärandi linastamine, soovitamine või lihtsalt enda jaoks avastamine pakub teatava garantii, mida uued filmid tihtipeale ei paku, kuna nad toimivadki üksnes meie kaasajas. 1960. aastal tehtud filmi juurde loob konteksti nii see aeg kui tingimused, milles film valmis, samuti iga järgneva kümnendiga talle lisanduda võivad tähendused, kui eri põlvkonnad seda läbi oma kogemuse mõtestavad. Mida rohkem ajas tagasi minna, seda rohkem on võimalik seoseid luua ja vastupidi.
Eesti kontekstis on see aspekt ülioluline eelkõige meie katkestustega kultuuri perspektiivist, sest samal ajal kui lääne kinos sündisid igasuguste värskete vormikatsetustega uued lained, pidid meie filmitegijad toime tulema Moskvast dikteeritud repressiivse filmipoliitikaga, sest just sellest ajast pärineb seni veel suurim osa meie filmipärandist. TMK käesolevast numbrist saab lugeda, kuidas erinevad filmipärandi eest hoolt kandvad institutsioonid tegelevad jõudumööda digiteerimise, restaureerimise ja säilitamisega ning nende materjalide populariseerimise ja laiema jagamisega erinevate digikeskkondade ja festivaliavalduste kaudu. Kuigi arhiivikinole pühendatud filmoteeki Eestis siiani veel ei ole, siis (peamiselt ingliskeelne) filmiklassika on üsna regulaarselt esindatud (ja naudib populaarsust) Tallinna ja Tartu kinode programmis ning ka PÖFF väärtustab eesti filmilukku oma jälje jätnud tegijaid elutööpreemiaga igal aastal oma lõputseremoonial ja aeg-ajalt on festivali (ning selle satelliitide HÕFFi ja Tartuffi) kavas ka retrospektiivprogrammid. Viimasest ajast on positiivne näide 5. augustil Loksal vabas õhus toimunud tummfilmi „Kire lained”17 taasesilinastus, kuhu oli kohale tulnud üle kahesaja inimese, mis näitab, et meie filmipärand on vägagi elujõuline.
On tunne, et eesti filmikultuuris toimub liikumine õiges suunas, väärtustades minevikku, kuid tabades aina enam ka oleviku vaimu. Tahaks loota, et nõnda valmistatakse ette pinnast, mis kutsub eesti filmitegijaid eesti keeles jätkuvalt filme tegema. Ehk leidub peagi ka julgust meie filmiajalugu süstemaatiliselt mõtestama hakata, sest keegi teine seda meie eest ära ei tee.
Viited:
1 Rouben Mamoulian 1957. Silk Stockings.
2 Tewfik Saleh 1972. Al-makhdu’un.
3 Jonas Poher Rasmussen 2021. Flugt. Andres Sööt 1991. Põgenemine.
4 Mikko Niskanen 1972. Kahdeksan surmanluotia.
5 Roberto Rossellini 1948. Una voce umana (esimene osa kaheosalisest filmist „L’amore”) ja Mario Camerini 1948. Molti sogni per le strade.
6 Claude Sautet 1960. Classe tous risques.
7 David Lynch 2006. Inland Empire.
8 Bernardo Bertolucci 2003. The Dreamers. Henry King 1925. Stella Dallas.
9 Michael Powell, Emeric Pressburger 1947. Black Narcissus.
10 Martin Scorsese 1980. Raging Bull.
11 Filmid nimetamise järjekorras: Idrissa Ouedraogo, 1986. Yam daabo; Ousmane Sembène, 1977. Ceddo; Teinosuke Kinugasa, 1952. Daibutsu kaigen; Kon Ichikawa, 1956. Biruma no Tategoto; Renato Castellani, 1958. Nella città l’inferno; Michelangelo Antonioni, 1957. Il grido; Roviros Manthoulis, 1967. Prosopo me prosopo; Jocelyne Saab, 1974. Les femmes palestiniennes; Heiny Srour, 1980–1984. Layla wa zi’ab; Brian De Palma, 1981. Blow Out; Elia Kazan, 1955. East of Eden; Jean Renoir, 1947. The Woman on the Beach; Barbet Schroeder, 1973. Général Idi Amin Dada: Autoportrait; Pierre-Henri Gibert, 2023. Viva Varda!; Etienne O’Leary, 1966. Le voyageur diurne; Etienne O’Leary, 1967. Homeo; Etienne O’Leary, 1968. Chromo sud; Man Ray, 1923–1929/2023. Return to Reason; Ivan Mošuhhin (Ivan Mosjoukine), 1923. Le brasier ardent; Bahram Beyzaie, 1974. Gharibeh va meh.
12 Teinosuke Kinugasa 1926. Kurutta ichipeiji.
13 Pärtel Tall 2013. Liivamees.
14 Stanley Kubrick 1952. Fear and Desire.
15 Sam Peckinpah 1977. Cross of Iron.
16 Leopold Lindtberg, Elizabeth Montagu 1951. Die vier im jeep.
17 Vladimir Gaidarov 1930. Kire lained.
