MÕTTEID KAHEST OOPERILAVASTUSEST

Janáčeki „Jenůfa” Lätis, Wagneri „Lohengrin” Eestis

TIIU LEVALD

„Jenůfa” Läti Rahvusooperis: Leoš Janáček ja Alvis Hermanis

Leoš Janáčeki ooper „Jenůfa”. Libreto: Leoš Janáček Gabriela Preissová  draama „Tema kasutütar” („Její pastorkyňa”) järgi. Arranžeering: Charles Mackerras. Muusikajuht ja dirigent: Mārtiņš Oso­liņš. Lavastaja ja kunstnik: Alvis Hermanis. Kostüümikunstnik: Anna Watkins. Valguskunstnik: Gleb Filshitinsky. Koreograaf: Alla Sigalova. Videokunstnik: Ineta Sipunova. Dramaturg: Christian Longchamp. Osades: Jenůfa — Inna Klochko, Kostelnička, Jenůfa kasuema — Eliška Weissová, Laca — Artem Safronov, Števa— Raimonds Bramanis, vanaema Buryia — Ilona Bagele jt. Maailmaesietendus Brno Rahvusteatris 1904. Produktsioon: Opéra La Monnaie, Brüssel ja Teatro Communale, Bologna, 2014.
Esietendus Läti Rahvusooperis 23. II 2023.

 

Leoš Janáček (1854–1928) on Antonín Dvořáki ja Bedřich Smetana kõrval üks märgilisemaid tšehhi rahvuslikke heliloojaid. „Jenůfat” kuulanuna pean nõustuma Läti Rahvusooperi peadirigendi Mārtiņš Osoliņši mõttega lavastuse kavaraamatus, et Janáček oli heliloojana pika sammu võrra oma ajast ees. Ta oli kiindunud Moraavia ja slaavi folkloori, sh Ida-Euroopa rahvamuusikasse ja ühendas selle oma modernse helikeelega, lisades teose partituuri veel kõnemeloodika. Ses mõttes on „Jenůfa” tüüpiline juugendooper.

„Jenůfa” helikeeles võluvad kirkad lühikesed, samas laulvad motiivid ja kummastav kõlatihedus, millele on kontrastiks vitaalne rütm. Vokaalpartiid on ülimalt meloodiarikkad, kuid samas ka väga suure diapasooniga ning lauljatele piisavalt suuri nõudmisi esitavad.

Alvis Hermanis on  teatavasti maineka Riia Uue Teatri kunstiline juht, selle kollektiiviga on antud külalisetendusi ligi neljakümnes riigis. Tema draamalavastused on aukartustäratava geograafilise ulatusega: peale koduteatri on ta lavastanud Saksa, Šveitsi ja Austria draamateatrites ning juba aastaid ka oopereid, nii Salzburgi festivalil kui La Scalas ning paljudes teistes Euroopa ooperimajades ja USAs. Tema valikud on äärmiselt põnevad ja repertuaari mitmekülgsus rabav: Salzburgis sensatsiooni tekitanud Bernd Alois Zimmermanni seni vähe tuntud suurejooneline ja nõiduslik ooper „Sõdurid”, Verdi „Kaks Foscarit” Placído Domingoga, Berliozi „Fausti needmine” Jonas Kaufmanni ja René  Pape’iga, Puccini „Madama Butterfly” ning  2016. aastal Richard Straussi viimane oopus „Danae armastus”. Suurt vastukaja pälvis Hermanise lavastatud Jossif Brodski monotükk „Brodski/Barõšnikov”, milles erakordne tantsija Mihhail Barõšnikov luges lisaks tantsimisele ka oma kauaaegse sõbra Brodski luuletusi. Hermanis on kirjutanud oma „Päevikus” (Alvis Hermanis. Päevik. Tallinna Linnateater, 2018) muu hulgas, et ooperi lavastamise peamine probleem tänapäeval on see, kuidas ühtaegu respekteerida ajaloolist konteksti ja hoiduda naftaliinilõhnast. Ning lisab kuldsed sõnad: „Ilu ja poeesia on kunsti kõrgeim mõte.” Hermanis on tunnistanud, et Moraavia pärimuskultuuris peituv ilu on teda võlunud sama palju kui Janáček ja tšehhi juugendkunstnik Alfons Maria Mucha. Ta tõdeb, et ignorantne Lääne-Euroopa ei mõista Ida-Euroopa rahvaste — Rumeenia Karpaatidest kuni Balti mereni — peent ja elutarka folkloori. Nii nagu Janáčekki, on ka Hermanist võlunud folkloori põimumine modernismiga nende ornamentaalses kombinatsioonis 20. sajandi alguse kunstis ja muusikas.

Hermanise „Päevikut” lugedes saame teada, et ta loob oma režiile lisaks ka detailse stsenograafia. Tema meeskonnas töötavad andekad mõttekaaslased: kostüümikunstnik Anna Watkins, koreograaf Alla Sigalova, valguskunstnik Gleb Filshitinsky, videokunstnik Ineta Sipunova ja dramaturg Christian Longchamp, kes kõik tegutsevad samuti väga paljudes maailma teatrites. Nende koostöös avanes eesriide kerkides publikule Moraavia folkloori tõeline ilu: pitsilisele raamistusele lava külgedel ja Mucha stiilis portreedele lisandus imeline, omapärase koreograafiaga tants, mis oli heas sünkroonis  muusikaga, silmailuks identsetes rahvariietes tantsijate täpne liikumine.

Leoš Janáčeki ooper „Jenůfa”. Produktsioon: Opéra La Monnaie, Brüssel ja Teatro Communale, Bologna, 2014/ Läti Rahvusooper 2023. Alvis Hermanise lavastus.
Agnese Zeltiņa foto

 

Ooperi süžeeks on küllaltki triviaalne lugu. Möldrist isalt päranduse saanud Števa on kenake, kuid lõbujanuline, pidevalt  joomane vennike. Sellest hoolimata on ta võitnud oma kasuõe Jenůfa südame, kes on jäänud temast lapseootele. Jenůfa kasuema Kostelnička on kindla ja selge pilguga elutark naine ning kirglik võitleja neiu saatuse eest. Ta üritab äratada lapsukese isas inimlikkust ja kui see ei õnnestu, sooritab kuritöö: uputab vastsündinu jõkke, jääauku, lootuses anda Jenůfale tagasi au ja vabaduse tulevikuks. Kahjuks toob kevadine jõgi tõe päevavalgele. Lugu ähvardab taas võtta dramaatilise pöörde: nüüd juba seoses Kostelničkaga. Loo lõpp kujuneb aga ootamatult inimlikuks: Jenůfat aastaid armastanud vaene kasuvend Laca  tõotab olla talle elu lõpuni truu kaaslane ning võidab lõpuks neiu südame. Lavastaja idee tuua teine vaatus tänapäeva tugineb selgelt esile toodud filosoofilisele tõdemusele: miski siin ilmas ei muutu ja kõik kordub —peamine asi on andestus. Nii võtsin seda vastu mina.

Peaaegu kõik vokaalpartiid esitavad lauljatele väljakutse, eriti kahele ooperi võtmeisikule Jenůfale ja Kostelničkale. Jenůfa esimese vaatuse meloodiad on kaunid ja meloodilised, laia diapasooniga, siin valitseb lüürika. Teises vaatuses lisandub valus dramatism. See on ränk katsumus eriti Kostelnička partii lauljale. Selles on kõikvõimalikke emotsioone, dialoogid Jenůfa ja tolle kasuvendadega on pilgeni täis dramatismi. Vaatuse lõpuks tuleb tal jõuda julma otsuseni tappa vastsündinu. Kõik see oli teostatud nii Jenůfa (Inna Klochko) kui Kostenička (Eliška Weissová) vapustava sisemise energia ja vokaalse üleolekuga. Števa rollis esines Eesti publikule Vanemuise etendustest tuttav, imelise tenorihäälega Raimonds Bramanis, kes seekord köitis peamiselt rolli loomisega. Väga meeldejääv oli Ilona Bagele vanaema Buryja osas. Nii põhjatut, sooja, tõeliselt sügavatämbrilist metsosopranit pole ma ammu kuulnud. Oma alumise registri kõla poolest meenutas see meie Leili Tammeli unikaalset häält. Ka teiste rollide esitajad olid Läti Rahvusooperi tuntud heal tasemel. Meelde jäi Laca osa täitnud, sooja tämbriga tenor Artjoms Safronovs.

Nii terviklikku ja suurepärast etendust jälgides märkasin vaid ühte ebakõla — balansis orkestri ja lavalt kõlava vahel. Riia ooperimaja akustika on kadestamisväärselt hea, seda just lauljaid silmas pidades. Paraku jäi seekord mitmes stseenis puudu tasakaalust orkestri ja lauljate vahel. Orkestri tutti ja forte puhul võtsid ülekaalukalt võimust vaskpillid, taldrikud ja trummid. See segas (vähemasti minu kõrvadel) nautimast kogu partituuri harmoonilist kudet ja põhjustas lauljatel ilmselgelt kõla forsseerimist. Sellest oli kahju.

Tahaksin loota, et tšehhi laulja Eliška Weissová, kelle repertuaaris on Ortrud Wagneri ooperist „Lohengrin” ja Isolde ooperist „Tristan ja Isolde”, Abigail Verdi „Nabuccost” ja Amneris „Aidast” jmt  ja kes on laulnud paljudes Euroopa ooperimajades, ükskord ka Estonia lavale jõuab.

 

Legendid, Wagner ja Michiel Dijkema: „Lohengrin” Rahvusooperi Estonia laval 2023

Richard Wagneri ooper „Lohengrin”. Muusikajuht: Arvo Volmer. Dirigent: Kaspar Mänd. Lavastaja, dekoratsiooni- ja valguskunstnik: Michiel Dijkema (Holland). Kostüümikunstnik: Jula Reindell (Saksamaa). Koormeister: Heli Jürgenson. Poistekoori koormeister: Külli Kiivet. Osades: Lohengrin — Cosmin Ifrim (Rumeenia) või Uwe Stickert (Saksamaa), Friedrich von Telramund — Rauno Elp või Leonardo Neiva, Heinrich — Priit Volmer või Pavlo Balakin, Elsa — Silja Aalto (Soome) või Charlotte-Anne Shipley (Suurbritannia), Ortrud — Helen Lokuta või Maria Berezovska, Heerold — Raiko Raalik või Jassi Zahharov jt. RO Estonia koor, poistekoor, orkester ja mimansiartistid. Esietendus Rahvusooperis Estonia 25. V 2023. Nähtud etendused: läbimäng 23. V ja esietendus 25. V.

 

Praegusel kummalisel ajal on vaimustav osa saada lavastusest, kus iga sisuline nüanss, iga napp, kuid selge alltekstiga kujund lavapildis haarab oope­ri algushetkest kuni orkestrist kõlava viimse helini. Loomulikult tuleneb põhiline muusikast, Wagnerist, keda võib vaieldamatult nimetada geniaalseks heli, sõna ja dramaturgilise alge loojaks. Olulisim on, et käesolevas Estonia lavastuses on igas mõttes välditud levinud stampe.

Enne siinse kirjatüki alustamist jäin mõtlema, kas jagada oma muljeid vaid lauljaid silmas pidades või arutleda ka lavastajatöö üle. Siinkohal teen ühe kummastava, ulmemaailma kalduva kõrvalepõike. Jalutades esietendusejärgsel hommikul Tallinnas, õitsvas Ukraina pargis, nägin ootamatult teerajal lumivalget tuvi, kellesarnast pole iial varem kohanud. Lind seisis minu ees, nagu oodates või soovides midagi öelda. Mul tekkis kummaline tunne, nagu oleks aeg peatunud. Siis aga lendas tema kõrvale suur ja tavalist värvi isatuvi, koos tõusid nad lendu ja läinud nad olidki… Ratsionaalselt mõtlev inimene ütleks kindlasti, et selles polnud midagi imelikku, kuid minu fantaasia hakkas eelmisel õhtul nähtu ajel oma rada mööda liikuma ja tekkisid mõned assotsiatsioonid. On legende luikedest, kes osutuvad kaheteistkümneks nõiutud vennaks, luigepaaridest, kus ühe paarilise hukkumise järel kukutab teine end teda leinates surnuks, kirju ja ennustusi toovatest tuvidest jne. Need lood on saanud inspiratsiooniallikaks nii heliloojatele kui kunstnikele. Muusikast võib näiteks tuua Edvard Griegi laulu „Luik”, Pjotr Tšaikovski balleti „Luikede järv”, maalikunstist Picasso märgiliseks saanud „Rahutuvi” jne. Richard Wagner on oma vastaval loomeperioodil, mille viimaseks teoseks peetakse „Lohengrini”, keskendunud püha graali teemale ning andnud selgete muusikaliste teemadega määrava tähenduse nii luigele kui tuvile: esimene kannab endas puhtust ja helgust, teine toob graali uut energiat. Just need märgid on ka käesoleva lavastuse võtmeks. Ooperi muusikasse süvenedes saab neile mõtetele selge kinnituse. Selle leitmotiivides valitsev, helgeid meeleolusid sisendav helistik A-duur loob valdavalt õhustiku, kus tõuseb esile soov taastada maa peal õiglus, puhta süütuse võidukäik, ning võita kurjus.

Lavastaja on kavaraamatus selgitanud oma valikut sooviga anda toimuvale varajase keskaja kuvand. Valgusemängudega on helgemale skaalale vastandatud sünge, tuhaks põletatud maa oma pideva klannidevahelise võimuvõitlusega, täis vaenu, julma ja jõhkrat  hävitamiskirge, soovi põrmustada kõik, mis õilis ja püha. Ka sellel mõttearendusel on Wagneri muusikas kindel vaste. Ei pea olema muusikateadlane, et süvenenult leitmotiivide kulgu jälgides mõista teose põhiideed, selle olemuslikku suursugusust, või tajuda muusikas kogu teose dramaturgilist ülesehitust. Orkestrilt kõlab uskumatult värvirohkete teemade jada, kõik on pidevas intensiivses arengus ka siis, kui autoril on olnud soov panna aeg seisma, et anda tegelastele võimalus hardushetkeks. Kõik see püstitab lauljatele ülimat pühendumist nõudvaid  ülesandeid, nende häältel on  kindel osa ooperi rikkalikus
partituuris.

Nendele, kes on eelnevalt näinud Wagneri hilisemaid oopereid „Parsifali” ja „Walküüri” („Nibelungi sõrmuse” tetraloogia kolmas ooper), pole vaja selgitada ooperi lõpus kõlava Lohengrini aaria tähendust, kus on juttu pühast graalist, ega ka tõsiasja, et ta on Parsifali poeg.

Richard Wagneri ooper „Lohengrin”, Rahvusooper Estonia, 2023. Muusikajuht: Arvo Volmer, lavastaja: Michiel Dijkema. Elsa — Charlotte-Anne Shipley ja Lohengrin — Uwe Stickert. Siim Vahuri foto

 

Siinkohal teen veel ühe kõrvalepõike ajalukku seoses selle ooperi lavastuskontseptsiooniga, peamiselt  sisuliste lähenemistega Lohengrini rollile, eriti hääleliigi ning selle omaduste aspektist. Kahtlemata on minu varem nähtu-kuuldu üpris napp. Mu tähelepanekud tuginevad põhiliselt internetis nähtule, helijälgedele LPde ja CDde vahendusel ning Mezzo TV kanalile. Minu värskeim mulje on La Scala etendusest 7. XII 2012, mille lavastajaks on Claus Guth, dirigendiks Daniel Barenboim ja Lohengrini rollis Jonas Kaufmann. Ajas tagasi 1990. aastatesse kerides meenub kontsertettekanne Metis, mille dirigendiks oli James Levine ja nimiosas Ben Heppner, eriti haarasid ooperi III ja IV vaatuse aariad tema esituses. Ja veel peaks meenutama ühte imelist Lohengrini IV vaatuse aariat aastast 1913, omal ajal kõigil Euroopa lavadel oodatud ja kõrgelt hinnatud tenori Leonid Sobinoviga.

Milleks see kõrvalepõige? On ju selge, et lavastajate kontseptsioonid on alati subjektiivsed, lavastuse ideestik sõltub lavastaja nägemusest, millest omakorda tulenevad ka rollilahendused. Kui lavastaja soovib tuua tegevuse meie aega, teeb Lohengrinist näiteks püstolikangelase, võib see lahjendada helilooja poolt tema ajas loodut. Või kui teisal on Lohengrinis soovitud näha mingis letargilises uneluses tegutsejat, kes hukkub oma nõrkuse tõttu, tekib taas vastuolu helilooja looduga. Need näited tõin vaid soovist näidata, kui kaaluka ja sügavana mõjub Mi­chiel Dijkema nägemus sellest meistriteosest nii lavastaja kui dekoratsiooni- ja valguskunstnikuna. Suurepärase tulemuse annab käesoleval juhul ka lavastaja ja kostüümikunstniku ilmselgelt ühine mõttemaailm. Kostüümide oletatavasse varajasse keskaega viimine on andnud tegelastele võimaluse liikuda laval suursuguse väärikusega ning võimaldanud samas rahvamassil hämarusse jääda. Vaatajale on loodud lummav, ajastu eri tahke kaasav värvirohke pilt. Ooper on teatavasti ka visuaalne kunst.

 

Esitajatest

Mul oli võimalus näha-kuulda käesoleva lavastuse kahte koosseisu (läbimäng 23. V ja esietendus 25. V). Läbimängu dirigeeris Kaspar Mänd, esietendust muusikajuht Arvo Volmer. Wagneri muusika kõlas orkestrilt suures osas lummavalt, veenvalt voolavate teemade ja tempodega, seda eriti läbimängul. Seda, et Estonia orkestri lavaauk ja suhe lavaga ei kuulu võimaluste poolest kindlasti parimate hulka, kui pidada silmas Wagneri orkestratsiooni, orkestri suurust ja võimalust olla ff-kohtades balansis lauljatega, ei ole mõtet taas kõne alla võtta. See on lõputu teema ning vaidlused õige saali ehitamise asjus ikka veel käivad.

Ooperi avamängus kõlav Lohengrini ja graali teema viivad kuulaja puhtasse ja üllasse maailma ning silm ootab luigerüütli ilmumist. Lavastaja ja kunstnik on teinud kõik, et rüütli ilmumine mõjuks suursuguselt, Elsa lootustele vastavalt. Ilmselt on teatril olnud probleem, kuidas leida selline Lohengrini osatäitja, kes lisaks laulmisele mõjuks ka visuaalselt päästva rüütlina. Mõlema koosseisu Lohengrini osatäitjad valdasid vastavalt oma hääle omadustele korralikult partiid. Kahjuks on ilmselge tõsiasi, et ooperimaailmas valitseb just tenorite defitsiit. Julgen väita, et Jonas Kaufmann ei ole sündinud dramaatiliseks tenoriks (ta alustas Tamino rolliga Mozarti „Võluflöödis”), kuid on endas arendanud võimekust laulda isegi Othellot, rääkimata kantileeni nõudvast Lohengrini partiist. Ka USA publiku suur lemmik Ben Heppner oli oma häälekäsitluselt väga mitmeplaaniline ja veenev muusik. Leonid Sobinov oli erakordselt musikaalne ja tema parimateks rollideks Euroopa lavadel peeti Gounod’ Fausti ja Romeot, eriti aga Lohengrini, keda iseloomustas suursugusus ja üllas kangelaslikkus, omadused, mida toetas laulja mahuka lüürilise hääle kandev bel canto. Niisiis viitan sellele, et Lohengrini vokaalpartii ei vaja sellist ülemääraselt dramaatilist häält, nagu seda eeldavad Wagneri järgmisesse perioodi kuuluvad ooperid.

Estonia läbimänguetendusel võis nautida Telramundi laulnud Leonardo Neiva veenvat rolliesitust ja hääle kõlamahtu, Pavlo Balakini väga hea kontsentratsiooniga häälekasutust ning kuninglikku suursugusust Heinrichi rollis, Elsa osa esitanud Silja Aalto (Soome) kaunist häält, täpset ja head häälekooli ja Wagneri meloodika valdamist ning rolli füüsilist väljapeetust. Intrigaan Ortrudi roll annab tegijale suured võimalused, esiteks vokaalselt, teiseks selles loos nii määrava vastasjõu, kurjuse kehastamisel. Siinjuures pean tunnistama, et ma pole pikemat aega saanud nautida sellist tõeliselt mahlakat ja kandvat metsosopranit nagu ukrainlannal Maria Berezvskal, millega kaasneb veenev, sisemise intensiivsusega loodud rollikehastus.

Esietenduse koosseisus Elsat kehastanud Charlotte-Anne Shiplei laulmises valitses kord ja tema kaunis hääl oli pehme ja kirgas. Rõõmustav oli kuulda vokaalset arengut kantileensuse suunas ja näha väärikat rollilahendust alati sarmikalt  Priit Volmerilt Saksimaa kuninga rollis. Heeroldi esitajad Jassi Zahharov või Raiko Raalik on küllaltki keerulise probleemi ees, arvestades just seda, eespool jutuks olnud Estonia teatri olukorda: tuleb hüüda fanfaaridega võidu, mis tekitab kahjuks kohati tämbrit vaesestavat kõla forsseerimist.

Wagner on sellesse ooperisse sisse kirjutanud kaalukad koorinumbrid ja nende kooride koosseis peaks olema (eriti meeskoori puhul) lausa kahekordne, aga on selge, et Estonia oludes tuleb siin teha mööndusi. Ja peab ütlema, et kupüürid olid tehtud hea maitse ning pieteeditundega. Kõlama on jäetud tegevusliini ja tegelaste hingeseisundit toetavad koorid ning saavutatud heakõlaline kooslus tervikuga. Lavastaja on loonud dramaatilistes stseenides osavalt elavad grupid, tekitades vaatajas kohati mulje kihavast sipelgapesast.

See, et Rahvusooperi Estonia koor (koormeister Heli Jürgenson) hästi kõlab, pole ammu enam üllatav. Ka vajalikust arvust poole väiksema koosseisuga meeskoor kõlab mehiselt ja just sellistes dünaamilistes värvides nagu autoril kirjas.

Lõpetuseks veel  paar  head sõna. Kuigi eespool oli juttu saali mahust ning orkestri ja lava omavahelisest balansist, tuleb kiita meie vaskpillide silmapaistvalt head kõlakvaliteeti: saali loožidest kõlanud trompetid tekitasid lausa katarsise, rõhutades väärikalt kangelase teemat.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.