SISSEVAADE CLARA IANNOTTA HELIMAAILMA

Nüüdismuusika festival „Musica nova Helsinki” 2023

GREGOR KULLA

Nüüdismuusika festival „Musica nova Helsinki” 1.–12. III 2023. Resideerivad heliloojad Clara Iannotta ja Helmut Lachenmann, kunstiline juht Tuuli Lindeberg

Tänavusel nüüdismuusika festivalil „Musica nova Helsinki” oli kahest resideerivast heliloojast rohkem pildil Clara Iannotta. Helmut Lachenmann pidas festivalil ühe loengu ja andis Sibeliuse Akadeemias meistriklasse, kus õpetas tudengitele laiendatud kompositsioonitehnikaid. Tema teose „Concertini” kandis ansambli Klangforum Wien juhendamisel ette Sibeliuse Akadeemia uue muusika ansambel NYKY. Clara Iannotta roll oli pisut kaalukam, tema teosed olid kolme kontserdi kavas ja ühtlasi pidas ta kaks loengut ning andis Sibeliuse Akadeemias meistriklasse. Kuna Lachenmannist on võimalik lugeda ka ajakirja Teater. Muusika. Kino varasematest numbritest ja tema nimi on uue muusika huvilistele ammuilma tuttav, ei peatu ma sellel heliloojal pikemalt väljaspool tema teose esitust. (Festivali kontsertide ja teema analüüs ilmub artikli teises jaos.) Käesolevas tekstis võtan vaatluse alla hoopiski eesti kuulajale valdavalt tundmatu Clara Iannotta.

Kes on õigupoolest Clara Iannotta ja miks otsustati ta valida tänavuse „Musica nova  Helsinki” resideerivaks heliloojaks? Tema muusika on olnud üsna tundmatu ka Soome kuulajaskonnale ning ta nimi saale just ei täida. Sibeliuse Akadeemia raamatukokku oli tellitud Iannotta kolme-nelja kammerteose partituurid, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogus pole aga mitte ühtegi tema partituuri.

Iannotta puhul on tegemist Euroo­pa nüüdismuusika tõusva tähega, kes on pälvinud juba mitmeid preemiaid ja auhindu: prantsuse autorite, heli­loojate ja kirjastajate liidu SACEM preemia Prix Francis et Mica Salabert (2016), maineka Ernst von Siemensi heliloomingu preemia (2018), Hindemithi preemia (2018), Teatro la Venice preemia Una Vita nella Musica Giovani (2019), Itaalia muusikakriitikute preemia Premio Abbiati (2021) jmt. Festivali kunstilise juhi sõnade järgi oli soov tuua fookusesse kunstnik, kelle ideed on tänapäevase maigu ja lõhnaga ning kelle nimi ei ole tuttav, st kes on pigem üllatav avastus. N-ö esinduslik resideeriv helilooja, kes festivalile tähelepanu tõmbab, oli seekord Helmut Lachenmann.

Clara Iannotta.
François Roelants’i foto

Helmut Lachenmann.
Foto: Bridgeman Images

 

Kuidas Clara Iannottast sai võrdõiguslane

Enne veel kui jõuan Clara Iannotta helikeeleni, kirjutan veidi tema elukäigust ja filosoofilistest-poliitilistest taotlustest, mis on sobivaks ukseks tema loomingu mõistmise juurde.

Clara Iannotta kirjeldab oma soolise võrdõiguslikkuse avalduses1 oma kooliteed Itaalias katoliku koolis, kus ta õppis kuni neljateistkümnenda eluaastani. Selles koolis pidid tüdrukud kandma roosat või valget kittelkleiti, samal ajal kui poisid võisid kanda igapäevaseid mugavaid teksapükse. Hommikune vaheaeg tuli tüdrukutel veeta klassis, poisid aga võisid õues jalgpalli mängida. Clara küsimuse peale, miks ta ei või poistega liituda ja jalgpalli mängida, vastanud nunn, et poisid ei suuda klassis püsida: nad on tüdrukutest energilisemad. Kuueteistkümneaastasele Clarale ostis isa mootorratta. Oma nooremal vennal lubas Clara sellega sõita vaid tingimusel, et saab talle ise sõitu õpetada. Vestlust pealt kuulnud onu andis Clarale kõrvakiilu: naised ei õpeta meestele, kuidas midagi juhtida. Clara aga oli ja on senini suurepärane mootorratta- ja auto­juht. Oma võrdõiguslikkuse avalduses tunnistab ta:

 

Ma olen ikka mõelnud, et naised on kuidagi vähem väärtuslikud kui mehed. Nii otsustasin juba noores eas olla poiss. Ma lihtsalt ei suutnud identifitseerida end sellise kujutluspildiga naisest. Ma tahtsin unistada suurelt ja olla tulevikus võimeline saama selleks, kelleks tahan. Mulle tundus, et ainult meestel on õigus oma tulevikku valida. Niisiis lõpetasin ma seeliku kandmise, lõikasin juuksed lühikeseks, mängisin üksnes poistega, palusin vanematel kutsuda end Luke’iks (olin filmi „Tähtede sõda” suur fänn) ning väljendasin vastumeelsust kõige natukegi naiseliku suhtes.2

 

Iannotta sõnul on pärast liikumist #MeToo ja Darmstadti 2016. aasta suvekursusi alaesindatud naisheliloojad pälvinud rohkem tähelepanu. Ta on osalenud  paljudel soolist võrdõiguslikkust puudutavatel paneeldiskussioonidel, tänini kutsutakse teda üritustele, kus naised jagavad oma isiklikke kogemusi ja seisukohti soo teemadel. Nad kirjutavad komponeerimise kõrval arvamuslugusid, annavad intervjuusid ja osalevad aruteludel, mida paljud senini küsitavaks peavad.

Meie kohalikust perspektiivist vaadatuna väärib märkimist, et Eesti kahe uue muusika festivali juhtfiguurideks on olnud naised: Eesti muusika päevadel Helena Tulve (koos Timo Steineriga) ja festivalil „Afekt” Monika Mattiesen, kes on ühiskondlikult kriitilise närviga ning kelle väärtushinnangud kajastuvad selgelt festivali kavades.

Clara Iannotta leiab, et on oluline, et soolise ebavõrdsuse küsimuses pöördutaks ka meeste poole, saamaks teada, kas nad mõtlevad kaasa ja mida saaks teha, et seda lõhet vähendada.

 

Clara Iannotta helikeelest ja loomingust

Oma loomingut ja selle meetodeid tutvustavas loengus rääkis Clara Iannotta sissejuhatuseks loo, mis tema arvates aitab mõista, kuidas ta on oma helikeeleni jõudnud. Naaseme katoliku kooli aega, mil Clara arhitektist isa ei lubanud koju mänguasju osta. Kui koolieelik neid isalt küsima hakkas, vastas too, et ehitagu endale lelud ise, alguses isa abiga muidugi. Nii ei jäänud tüdrukul muud üle, kui koolis või sõprade juures nähtud huvitavaid mänguasju kopeerida, et kodus millegagi meelt lahutada. Vahendite piiratus ja pidev leiutamine on tinginud helilooja rikka tööriistakasti: leiutamist, jäljendamist ja oma eriliste soovide realiseerimist on näha tema kõikide teoste partituurides. Iannotta sõnul on tema loomingu ainsaks piiriks kujutlusvõime — vahendid teda ei piira. Aga tellimustööde puhul on vahendid enamasti kärbitud.

Clara Iannotta loomeprotsess hakkab pihta helipildist, mille ta kujundab oma peas valmis viimse võimaliku detailini. Ta ammutab inspiratsiooni ümbritsevast keskkonnast, olgu selleks siis tunnelisse kostuv ehitusmüra või põrandale kukkunud veinipokaal, mille kukkumise heli ta ka võimalusel telefoniga salvestab. Oma uuemate teoste puhul on ta leidnud loomeindu ka kirjandusest (luuletaja Dorothy Molloy) ja muust kõlavälisest ainesest: näiteks aeg kui objekt (käegakatsutavad ajad, ingl k tangible temporalities) või hoopis lindude sulgimine. Kui helipilt on peas küps, hakkab ta seda imiteerima, ilma et ansambli või orkestri pillid helipildi kõla piiraksid (kõigepealt paneb ta helid kirja ja seejärel sobitab need vastavale instrumentide koosseisule). Komponeerides püüab ta mõista endas kulgevat ning jagada seda kuulajaga. Ehk on see nii iga helilooja puhul: nooditeksti teostus helis on peaaegu alati suur avalik sissevaade, nn aktiivne teraapia.

Kuidas saab aga helipildist ajas kulgev teos? Mis kujundab vormi, ilma et teos  oleks nagu üks pikk vorstilatt? Selle vastu tundis huvi ka minuga samas reas istunud tudeng, kes uuris, millist rolli mängib Clara Iannotta loomingus harmoonia. Helilooja küsis vastu, et mida mõista harmoonia all, kas pelgalt vertikaali. Jah, vertikaalist helilooja suurt ei huvitu, välja arvatud juhtudel, kui ansambli- või orkestriteoses on vaja midagi sünkroonida, nt  lõpetada tutti koosseis või alustada uut osa. Ta ei tunne huvi n-ö traditsioonilise (helikõrgusliku) vertikaali vastu: talle ei meeldi, kui erinevad asjad kõlavad samal ajal, kuid tämbraalne vertikaal on partituurides selge ja ilmne, kõik toimib samal eesmärgil.

Horisontaalseid plokke partituuris määrab perspektiiv, millega Iannotta oma peas lasuvat helipilti vaatleb. Kui püüda visualiseerida, missugune võiks välja näha umbes poolemeetrise läbimõõduga helipilt meie ees, on pisut lõbusam aru saada, mida helilooja silmas peab. Seda vaimusilmas paiknevat helipilti on võimalik vaadata kaugelt või keerata pea alaspidi ning vaadata altpoolt. Seejärel suumida sisse ning vaadata-kuulata, mis seal toimub. Või suumida ülalt diagonaalis sisse ning siis kaugele välja. Seejärel teleportida end alla. Ja siis jälle üles. Need perspektiivimuutused määravad teose vormi.

Helipilt ise on säilinud helilooja eri teostes üsna sarnaselt, tekkides waldteufel’itest [sks k ka Reibtrommel ehk „hõõrutav trumm”, helitekitajaks raamile pingutatud membraan ja pulgake. — Toim], ebastabiilsetel kõrgetel ülemhelidel mängivatest, metall- ja puitsordiinide ning spiraalse kirjaklambriga ette valmistatud keelpillidest, siinushelidest, veinipokaalide hõõrumisest või kõlinaist, penoplasti poogendamisest jms. Vaid ühes hilisemas, 2022. aastal kirjutatud teoses „where the dark earth bends” duole RAGE Thrombones, orkestrile ja elektroonikale on kuulda helipildi muutust. Sealne helipilt on justkui avardunud ja dünaamilisemalt liikuvaks muutunud: ütleksin, et idee on vana (helilooja märkis isegi, et mida vanemaks ta saab, seda vähem helisid talle meeldib), kuid seal on uusi tehnikaid. Märksa vähem on passiivsust. Või on passiivsus aktiivsemaks muutunud? Ei tea. Vähem tähelepanu on pööratud toorestele ja seesmiselt aktiivsetele helidele (à la waldteufel, keelpillide alati sädelevatele ülemhelidele jms), mis heliloojale meeldivad, perspektiivid on kõlaliselt rabedamad, kompositsiooniliselt rohkem sisustatud ja partituuris ivake rohkem ette määratud.

Enne, kui ma jõuan festivali kontsertide ja neil kõlanud teoste juurde, püüan anda Clara Iannotta helikeelest napi isikliku nägemuse. Otsin sealt mingit viidet, kas päris ürgsele muusikale, mis seostub ennekõike loitsimise ja nõidumisega (lad k tähendas verb canto algselt „loitsin”, „nõiun”) või keskaja muusikateooriale, kus muusika oli suurima üldistusastmega teadus: teadus kogu universumi harmoonilisest ülesehitusest. Selles on midagi käegakatsutavalt aegruumilist tänu perspektiivilisele vaheldusele: teost ei tuleta mitte n-ö heliväline vorm, vaid ühe helipildi eriplaaniline läbivalgustamine. See loob selge koha, millest kinni võtta, mida katsuda ja milles ringi reisida. Helist saab taktiilne nähtus, mis kangastab materjale, lõhna, hoovusi, maitset, tempot jpm. Otsekui paikneksid kosmoselaevas, mis viib lõbusõidule kontsentreeritud musica mundana’sse, makrokosmose harmooniasse.

Helmut Lachenmann ja Clara Iannotta.
Foto: http://claraiannotta.com

 

„a stir among the stars, a making way”

Ühe näitena, mis seostub mul enim Clara Iannotta elukäigu ja loominguliste  taotlustega, tooksin festivali avakontserdil kõlanud teose „a stir among the stars, a making way” (2020). Helilooja kirjutab selle kohta, et tema suurim inspiratsiooniallikas on iiri luuletaja Dorothy Molloy, kelle sõnad on alates 2014. aastast andnud tema helitöödele pealkirju. Molloy loominguline teekond on huvitav, tema eluajal tunti teda kui maalikunstnikku, kelle töid eksponeeriti Iirimaal ja Hispaanias. Ta sündis 1942. aastal Ballinas Mayo maakonnas, 1950. aastatel külastas ta vahetusõpilasena Prantsusmaad ja Hispaaniat ning kolis 1960-ndatel Barcelonasse, kus töötas enne Dublinisse naasmist 1979. aastal maalija, ajakirjaniku, kunstigalerii juhataja ja kuraatorina. 61-aastaselt diagnoositi tal kaugele arenenud maksavähk ja ta suri 4. jaanuaril 2004, ilma et oleks jõudnud oma luuletusi avaldada: Molloy alustas kirjutamist hilises eas. Tema luuletustes kohtab vägivaldseid seksuaalsuhteid, mille keskmes on maskuliinne vägivald naise keha suhtes. Feministlike liikumiste elavnemisel 1970. aastatel toodi paljudes riikides, sh Iirimaal, vägistamine ja koduvägivald avalikkuse ette. Sündinud 20. sajandi keskel, kuulub Molloy teise laine feministliku liikumise põlvkonda, nende naiste hulka, kes kahtlesid kiriku ja riigi autoriteedis seksuaalsete küsimuste puhul. Ta osales 1990. aastatel Iirimaa feministlikes liikumistes, eriti kristlikes, nagu näiteks BASIC (Brothers and Sisters in Christ).3 BASIC töötas naiste ordineerimise ja uue katoliku kiriku loomise nimel, mis on „vabastatud seksismi patust ja paranenud lõhedest meeste ja naiste vahel”.4

Clara Iannottal tekkis Molloy luulekogusid lugedes tunne, nagu oleks ta suletud ruumis, kus õhk on täis tolmu. Kus ei saa algul liikuda ega näe midagi peale pimeduse. Järk-järgult silmad kohanevad ning hakkavad nägema õhuosakesi, peeneid värvivarjundeid. Ühes tolmuteradega märkad, kuidas üks tagasihoidlik valguskiir võib muuta vaatenurka näiliselt liikumatus maailmas.

Löökpillide instrumentatsioonis on kasutusel vibraator, mis oli kinnitatud teibiga väikese trummi külge. Sellist teisipidi ja leiutajalikku lähenemist märkab Iannotta teoses veelgi. Pillikõlasid on moonutatud, pille on ette valmistatud. Muu hulgas on rakendatud heliobjekte, mille kasutus valmistab nii mõnelegi üllatuse. Näiteks poogendavad viiulid, vioolad ja tšellod peno­plasti, neid kasutatakse ka koos elektrikitarri ja harfiga kirjaklambritega ette valmistatud pillidena. Puhkpillimängijad silitavad lisaks erialapillidele ka veiniklaase ja keerutavad staatilisi, konna krooksumist imiteerivaid waldteufel’eid. Clara ei laienda ja arenda mitte üksnes pillide mänguvõtteid, vaid ka muusikute potentsiaali, astudes nii väljakutseterohkele pinnasele. Et tööprotsessi hõlbustada, saadab Clara teoste õppimise faasis interpreetidele videoid, kuidas soovitud tulemuseni jõuda. Usutavasti on proovides oodatud helipildi saavutamine kangesti keeruline: see nõuab tublisti paksu nahka, imelist suhtlusvõimet ning rasvast empaatiat.

Seda, et heliteos ja selle annotatsioon teineteist täiendavad — et kirjamust vastab kõlale —, juhtub üliharva. Iannotta ligikaudu kahekümneminutine teos on nagu tume ja raske vaakum, kus kõik protsessid kulgevad aegluubis, säilitades oma seesmise tooruse — pealtnäha staatilised kõlad on kirevalt sündmusterohked. Teos on nagu planeedisuurune tühi ja pime mull, mis liigub aegruumis ja toob seeläbi kuuldavale võnkeid, mida kõrv pole varem registreerinud. „a stir among the stars, a making way” hõõrdub vastu teisi aegu, kriibib nende põhju, põrkudes nii teadmatusse, kus uus teave saabub üksnes taktiilse ja kõlalise üllatusena.

Kui nüüd otsad kokku tõmmata, siis on igati tänuväärne, et tänavuse festivali „Musica nova Helsinki” kunstiline juht Tuuli Lindeberg võttis fookusse kunstniku, kes pole üksnes meisterlik ja originaalne helilooja, vaid teadvustab ka oma loomingu tähendust ja võimu. Clara Iannotta tuletab meile imeliselt meelde, kuidas kunst ja kunsti tegemine ei saa kunagi olla apoliitiline: ainuüksi millegi väljendamine ja sellele juurdepääsu valimine on poliitiline tegevus. Näiteks on kirjanikud olnud poliitilises vestluses osalised juba hallidest aegadest peale: alates 18. sajandi romantikust Percy Bysshe Shelleyst, kes nimetas luuletajaid „maailma tunnustamata seadusandjateks”, kuni tänapäeva luuleni — võtame näiteks Claudia Rankine’i, kelle 2014. aastal ilmunud kogumik „Kodanik” (ingl k „Citizen: An American Lyric”) sisaldas lehekülge, kus olid üles loetletud politseinike tapetud värvilised inimesed alates hetkest, mil ta kogumikuga töötama hakkas. Võiks öelda, et ennekõike (ja kõige pealiskaudsemalt) kultiveerivad kunstid inimestes empaatiat ning (nüüd õige klišeelikult) toovad inimesi kokku. Looming on suhtlusviis ja Iannotta soovib, et temaga saaksid võrselt suhelda kõik inimesed.

Clara Iannotta teose „where the dark earth bends” esiettekanne Helsingi Musiikkitalos märtsis 2023. Vasakult: Clara Iannotta, trombonistid Mattie Barbier ja Weston Olencki, dirigent Janne Nisonen ja Helsingi Linnaorkester.
Maarit Kytöharju foto

 

Viited:

1 Clara Iannotta. Statement for „50:50 in 2030”. — http://claraiannotta.com/statement-for-5050-in-2030/

2 Samas.

3 Pilar Villar-Argáiz 2010. The Female Body in Pain: Feminist Re-enactments of Sexual and Physical Violence in Dorothy Molloy’s Poetry. — Contemporary Women’s Writing. Kd 4/2, juuli, lk 134.

4 Samas. Viide Andrew Carpenteri eravestlusele (21. november 2008). Vt ka: http://www.basic.ie/for an insight into BASIC’s Constitution.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.