„AADAMA PASSIOON” ROOMAS

September, 2023

Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni muusikateatriteos „Aadama passioon”. Lavastaja, kunstnik ja valguskunstnik: Robert Wilson. Muusikajuht ja dirigent: Tõnu Kaljuste. Peaosades: Lucinda Childs (USA) ja Michalis Theo­phanous (Kreeka); teistes osades: Endro Roosimäe, Erki Laur, Tatjana Kosmõnina, Triin Marts ja Madis Kolk (Eesti). Vokaalsolistid: Yena Choi, Marianne Pärna, Raul Mikson, Rainer Vilu ja Henry Tiisma (Eesti Filharmoonia Kammerkoor); Rooma Ooperi koor ja orkester. Tehnikameeskond: Kai Adolfsson, Carmen Kotkas, Hanna Roll ja Helga Aliis Saarlen jt. Produtsendid: Franco Laera, Tiiu Valper ja Madis Kolk. Produktsioon: Rooma Ooperi (Teatro dell’ Opera di Roma), Eesti Kontserdi ja Milano produktsioonifirma Change Performing Arts ühisprojekt. Etendused 31. III ja 1. IV 2023 Rooma kongressikeskuses La Nuvola.

 

Läinud kevadel lavastati Roomas Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Aadama passioon”, kutsujaks Rooma Ooper, mängupaigaks futuristlik La Nuvola (eesti k „Pilv”), kus etendatakse Rooma Ooperi eriprojekte. Hiiglaslik kongressikeskuse saal mahutas mõlemal etendusel ligi tuhat vaatajat. Järgnevalt mõned küsimused projekti eestvedajale Madis Kolgile.

 

„Aadama  passiooni” on nüüdseks etendatud kolmes riigis ja väga erinevatel lavadel. Kindlasti loob iga uus kultuuriruum lavastusele ka oma taustsüsteemi. Kuidas oli see tuntav Roomas?

Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni koostöö sai alguse teatavasti just Roomas Vatikanis, paavst Benedictus XVI kultuurifoorumil. Nüüd jõudis nende ühisteos ise Rooma, andes sellele legendi mõõdus mälukillule arusaadavalt erilise tähenduse.

Ooperimaa pealinna ajalooline teatrimaja kutsuja ja etenduste põhikorraldajana tekitas tõsist aukartust, eks rõõmu ja uhkustki. Tänuväärselt ajastas Rooma Ooper need etendused oma hooajakalendris väga kaalukale hetkele, vahetult enne palmipuudepüha. Muidugi rääkis kaasa kogu Igavese Linna õhkkond. Ettevõtmist kujundas samas ka asjaolu, et sellisel väärikal institutsioonil nagu Rooma Ooper on traditsiooniteadlikud kollektiivid, jõulised ametiühingud ja välja kujunenud asjaajamissüsteem. Saime hulgaliselt kasulikke kogemusi.

 

Mängupaik La Nuvola oli ju üsna ebatavaline: modernistlik vaatamisväärsus oma keskse eksponaadiga, milleks on hiigelhoone sisemuses „hõljuv” julge pilvekujuline ehitis. Kuidas rääkis see visuaalselt väga mõjuv arhitektuur kaasa sündmuse tervikus?

Küllap edastas see publikule juba saabumisel sõnumi, et tegu on Rooma Ooperi põhirepertuaarist väga erineva nähtusega — teater korraldabki selles esituspaigas oma eksperimentaalprojekte. Kuigi Wilson on Rooma Ooperis varemgi lavastanud ja alles möödunud suvel esietendati Rooma peamises kontserdikeskuses Parco della Musicas tema uut teost „Relative Calm”. Pealegi, suure ooperimaja põhilava ei saa ühekordse projekti tarvis mitmeks nädalaks kinni panna. Oli ka tehnilisi põhjusi.

Mängupaik Roomas: Massimiliano Fuksase loodud La Nuvola („Pilv”).

 

Kuidas hindad ise seekordset tulemust?

Julgen öelda, et päris heaks. Mõlemad etendused, samuti avalik peaproov olid välja müüdud. Need võeti vastu väga hästi, eriti teine etendus, kus oli kohalike sõnul kõige asjatundlikum publik. Rõõmu tegi vastukaja ulatuslikkus. Itaalia suurim päevaleht Corriere della Sera avaldas mahuka eeltutvustuse, sündmust näidati ka RAI teleuudistes. Arvustusi ilmus mitukümmend, sealhulgas üleriigilistes lehtedes ning olulises rahvusvahelises online-ajakirjas Bachtrack. Paljud arvustused hindasid kõrgelt nii Pärdi muusikat, Wilsoni lavastust kui ka esitust, sealhulgas eestlaste osalust. Tõnu Kaljuste pälvis rohkelt kiidusõnu.

 

Mida kritiseeriti?

Kõige rohkem asjaolu, et kaugematest ridadest oli nähtavusega probleeme, suuresti tingituna mängupaigast: saali lagi ei olnud nii kõrge, et püstitada tõusev tribüün ja selle taha üles veel suur muusikute platvorm, nagu oli Tallinnas Noblessneri valukojas. Ja veel midagi, millest Eestist vaatama tulnud sageli rääkisid: kuna kõigil on kõrvus Eesti Filharmoonia Kammerkoori täiuslik Pärdi-kõla, tundus Rooma Ooperi koori ooperlik maneer üpris ootamatu. Mõneti on see arusaadav, Pärdi muusika pole ooperikoorile just igapäevane laulda. Samas oli saalis ju ennekõike kohalik publik, kellele selline laad on tuttav ja oma — ma ei usu, et võõristati. Vaid mõni üksik kriitik tegi koorile kerge etteheite. Seejuures, nagu mainitud, enamik arvustusi tunnustas Tõnu Kaljuste tööd kõrgelt.

Näinud kõike seestpoolt, ütlen enamgi: võimaldatud nappide proovide raames tegi Kaljuste imepärase töö nii koori kui ka orkestriga. Emotsionaalsel, dünaamilisel tasandil mõjus etenduse muusika sügavalt. Mõnele suurele kulminatsioonile, eriti taevasele raevule lõigus „Dies irae” andis võimas ooperikoor erilise kandejõu. Seda täheldas ka Kaljuste ise.

Stseen Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni lavateosest „Aadama passioon” Roomas.

 

Sa oled näinud selle lavastuse ettekannet juba kolmes riigis. Kas iga uue mängupaiga puhul tuleb ajas tagasi minna ja alustada nii, nagu oleks tegemist esmaettekandega?

Wilsoni meetod hõlmab totaalset dokumenteerimist, esmasest visioonist tulemuseni. Kui midagi on paika saadud, püütakse väga täpselt selle juurde jääda. Samas soovib Wilson lavastust kordusetenduste prooviperioodil võimaluste piires (ja isegi üle selle) aina veel täiustada. Roomas pidid Heavy Mani rolli esitajad Erki Laur ja Endro Roosimäe oma Tallinnas ja Berliinis juba käigus olnud kostüüme
aina uuesti Wilsoni pilgu all katsetama ja pärast tuli meie kostüümipealikul Kai Adolfssonil koos kohalike abilistega vaat et ööd läbi meisterdada. Kostüümid said veelgi efektsemad, ühtlasi palju raskemad, tipp-profid Erki ja Endro aga teostasid oma keerukat pöörlemisjoonist sama sujuvalt ja muusikaga sünkroonis nagu ennegi. 

Seda, et esietendustest on möödas juba kaheksa aastat, meenutas mulle väga selgelt Erki Lauri poeg Lui, kes oli Noblessneri valukojas laval olles väike poiss ja kes nüüd Roomas publiku poolel asudes oli kasvult isale peaaegu järele jõudnud.

 

Oled algatanud ja koordineerinud mitmesuguseid suuri ettevõtmisi nii Eestis kui välismaal. Kas „Aadama passioon” on neist suurim? Sellist mõõtu projekti ettevalmistusperiood on kindlasti pikk ja pingeterohke?

Kunagine ERSO Rootsi-tuur, nende esimene reis läänes, eesti kollektiivide festivalivisiit mitmekümne kontserdiga Hiina suurlinnades, festivalid, tippkülalisorkestrid — neid asju on ikka olnud, aga „Aadama passioon” on eriline. Usun, et tegelikult nõuab Wilsoni iga ulatuslik uuslavastus korraldajatelt eneseületamist, olgu tegu mis tahes metropoli või ressursiga. Samas, Eesti Kontserdile olnuks seekord kõik tunduvalt lihtsam, kui oleksime kohe nõustunud kõigi pakutud kohalike esinejatega. Projekti keskseks missiooniks on aga algusest peale olnud maksimaalne Eesti osalus. Ka seekord võitlesime EFK ja viiulisolistide eest, kuni tee läks päris püsti. Peaaegu terve aasta tundus, et meie koori õnnestub kaitsta — eks mõisteti hästi, et tegu on ühe parema, kui mitte üldse parima Pärdi-kooriga. Siis aga pani sealne ametiühing jala maha, kuuldavasti streigiähvarduseni välja. Eks see ole mingil määral arusaadav, tegu oli institutsiooni palgaliste kollektiividega. Ja Eestist olid siiski muusikajuht/dirigent, viis näitlejat, viis vokaalsolisti, neli tehniliste teemade juhti, EK algne (siin kaas-) produktsioon ja muidugi eesti helilooja maailma valitsev helilooming. Lava taga ja ümber oli palju eesti keelt kuulda.

Esiplaanil hämmastav Lucinda Childs.
Lucie Janschi fotod

 

Sul on olnud võimalus selles lavastuses ka ise laval olla. Milline on see kahe suurmehe teos lava tagant ja lava pealt vaadates?

Need mu kaks laval liikumist, osake Wilsoni fantaasiast, on suur privileeg, samas mitte väike vastutus. Mul pole küll vaja teha muud, kui kuus minutit üliaeglaselt kõndida (seegi nõuab parajalt treenimist), samas tuleb väga täpselt tajuda aega, ruumi ja sidet muusikaga, ja ega lavaerutusest samuti pääse. Kuidas ma läbi proovide Mihhail Barõšnikoviga lavale sattusin, olen neilsamadel veergudel mõne aasta eest kirjeldanud.

Hommikust õhtuni kestvatel proovidel näeb muidugi palju põnevat. Lucinda Childs hämmastas kõiki. Teadagi, teatrimaailma suurkuju, ka tantsu- ja ooperilavastajana, võrreldavalt Wilsoni enesega — on suur asi, et ta on olnud „Aadama passiooni” üks peategelane. Temast kiirgas sugestiivsust isegi proovides ja tundus, et see kaheksakümne kahe aastane õbluke daam oli kõigist laval olijaist ainus, kellele polnud mingi nähtav pingutus proovides kas või tundide kaupa liikumatult paigal seista, kuni Wilson lõputult valgust lihvis. Aga ma imetlesin ka, kuidas meie Hanna Roll juhib etendust, olles raadioside kaudu ühenduses mitmekümne tehnilise abilisega. Valguse muutused, näitlejate märgusõnad, dekoratsioonide liikumised — sajad ülitäpsed, rütmi- ja tervikutunnetusega signaalid, kohati tihedalt üksteise otsas. Ta on sisuliselt teine — nähtamatu, tehniline — dirigent. Proovi või etenduse lõpul aga ruttab ta hotelli, kus ootab tema abikaasa nende kahe pisikese lapsega.

 

Kui sa kuulsid Arvo Pärdilt tema kohtumisest Wilsoniga ja rääkisid seejärel Londonis ise Wilsoniga ning kui projektiga nõustus liituma Tõnu Kaljuste, kas sul oli siis endal juba mingi nägemus nende suurkujude ühisloomingu tulemusest ning kas on see sarnane su praeguse nägemusega?

Oli muidugi. Ma nägin vaimusilmas vist tihedamat tegevustikku, kuigi olin nii Pärdi kui ka Wilsoni minimalismiga ju tuttav. Mind üllatas, et Wilson suhtub Pärdi muusikasse nii suure austuse ja delikaatsusega ning hoidub ise tagaplaanile. Ta ongi mitmel puhul rõhutanud, et peab selles koostöös oma põhieesmärgiks muusikat mitte segada. Pean sellest hoiakust väga lugu.

Ühisteos sai oma kuju algselt väga intensiivsel tööperioodil Wilsoni Watermill Centeris New Yorgi lähedal. Tõnu ja mina olime seal, Arvo osales Skype’i kaudu. Hämmastav, kui kaugele seal jõuti. Olen sama meelt Alissa Baloccoga värskes Bachtracki arvustuses: „Tulemus on uskumatult loomulik (…) Wilsoni askeetlik visuaalne käekiri põimus suurepäraselt Pärdi sümboolse ja erutava muusikaga.”

 

Kas on oodata uusi etendusi?

Jah, praegu käivad läbirääkimised, uuritakse mängupaika ja joonistatakse plaane, aga veel on vara hõisata. On ka hea teada, et Accentus Musicu, Eesti Kontserdi ja ERRi koostöös valminud kontsertfilmi versioon on jätkuvalt orbiidis. DVDsid saab tellida Amazonist, Accentus Musicu salvestust pakutakse ka näiteks Lufthansa pikkadel lendudel, voogedastust näitavad Marquee ja Medici.tv.

 

Mainisid, et etendusi saatis ulatuslik meediakaja. Lõpetamegi vestluse katketega arvustustest rahvusvahelistes väljaannetes.¹

 

Connessi all’Opera, online ooperiajakiri 8. IV 2023

Ainulaadne sündmus oli paigutatud avangardse hoone alumise korruse suurde blackbox’i, mis oli — järgides kahtlemata wagnerlikku rituaalsust — hüpnootilise üheksakümne minuti jooksul paigaks Aadama teekonnale, mida kandsid Rooma Ooperi orkester ja koor, Eesti Filharmoonia Kammerkoori viis soolohäält ning dirigent Tõnu Kaljuste. (—)

Aadam, keda keskaegse vaimuliku teatri laadis nimetatakse lihtsalt Meheks, kulgeb suurepärase liikumiskunstniku Michalis Theophanose tõlgenduses oma staatilises, skulptuurses alastuses üksildaselt süü ja kire vahelisel tabamatul rajal. (—)

Omamoodi peegelsuhtes, kipsitud juuste, pingestatud näo ja käte ja randmete jõuliste žestidega, on Ameerika tantsukunsti suurkuju Lucinda Childs. Ka tema nimeks on siin lihtsalt Naine. Oma pika kitsa tuunikaga ühendab ta endas piibelliku kangelanna ja kreeka teatri traagilise kuju. Pikk, kindel ja üllas, võrdne Alkestise või, veel parem, Iokastega. (—)

Esinejate gruppi täiendasid Endro Roosimäe (Raske mees) ja Erki Laur (Teine raske mees), kes pöörlesid osavalt oma täispuhutavates, Michelini-mehe laadis kostüümides, samuti Tatjana Kosmõnina (Naine) ja Triin Marts (Teine naine), samas kui projekti eestvedaja Madis Kolk andis kuju Pikale mehele. (—)

Kõik viis Eesti Filharmoonia Kammerkoori solisti laulsid väga hästi: säravate kõrgete nootidega sopran Yena Choi, pehme tämbriga alt Marianne Pärna ning suurepärased Raul Mikson (tenor), Rainer Vilu (bariton) ja Henry Tiisma (bass). Lõpuks pikk aplaus kõigile esinejatele laval ja palju kiidusõnu vägevale Bob Wilsonile. (Paola De ­Simone)

 

Il Sole 24 Ore, Itaalia suurim ärileht, 2. IV 2023. Arvo Pärdi tintinnabuli hüpnootilises Pilves

Oli aeg, umbes kolmkümmend aastat tagasi Torinos, kui me tänu festivalile „Settembre Musica” armusime kõik Arvo Pärti. Polnud tähtsamat kõneainet kui tintinnabuli stiil ja see eesti helilooja esile kutsutud magus rahu, mis koosnes lakoonilistest ja hüpnootilistest helidest, kuid mille taga oli ka sügavat rahutust. (—)

Praegu on Pärt 87-aastane ja tagasi kodumaal, sulandunud sealsesse kultuuriellu. „Aadama passiooni” Itaalia esietendusega korraldas Rooma Ooper taaskohtumise selle aristokraatliku ja sügava isiksusega, panustades tema loomingu vastupandamatule omapärale. Seda vaid kaheks õhtuks, avarate ruumide ja šiki kujundusega hiiglaslikus kongressikeskuses La Nuvolas. „Aadama passiooni” puhul ongi eelistatud ebatraditsioonilisi mängupaiku: maailmaesiettekanneteks 2015. aastal Tallinnas valiti mahajäetud allveelaevatehas. Sinna ehitati lihtne tuhandekohaline saal, täiesti must, ideaalne Wilsoni teravate kontuuridega neoondramaturgiale. (—)

Wilson ja Pärt räägivad sama keelt. Nad ei karda mittemõistmist. Nende äärmuslik stiililine rafineeritus väldib näiliselt tundeväljendust, aga tegelikult hoopis kutsub leidma seda vaikusest, nõudlikult ja tungivalt. „Aadama passioon” ei püüa olla lugu — isegi kui muusikas ja dramaturgias esineb narratiivseid hetki. Juhtlõngaks on vaid pealkiri: Aadam on esimene inimene — see tähendab meie kõik —, kaitsetu ja halvatud kesk ümbritsevat kurjust, teades, et ta on selle ise tekitanud. (—)

90 minutit lausa lendas mööda. Sest Wilson trotsib oma tardunud liikumistega aega. Sest Pärt täidab selle ääreni, luues järjepidevust. (—)

„Aadama itk” kõlas ooperikoorilt heas esituses (koormeister Ciro Visco). „Tabula rasa” mõlemad viiulisolistid olid eksimatud ja suurepärased. Lõpetuseks „Miserere”, kõlatihe ja tuline, Arvo Pärdi juhtiva interpreedi Tõnu Kaljuste täpse taktikepi all. Publik plaksutas püstijalu, ovatsioonid olid suunatud kõigile, eriti aga uskumatule 82-aastasele Lucinda Childsile. (Carla Moreni)

 

Bachtrack, rahvusvaheline online muusikaajakiri, 2. IV 2023. Valguse poole püüdlemine: Arvo Pärdi ja
Robert Wilsoni „Aadama passioon”

Pärt kõneleb Aadama valusast valguse otsimisest, seda püüabki Wilson kujutada. Tulemus on uskumatult loomulik: tundub peaaegu, nagu oleks „Aada­ma passioon” sündinud koos, ühe teose muusikana, mitte kasutades nelja, mittenarratiivsel moel ühendatud helitööd. (—)

Tõnu Kaljuste dirigeeritud, võimendatud ja publiku taha paigutatud orkester pidas, vaatamata mõnele iluveale (mis tulenesid ruumipaigutusest, mis ei soodustanud traditsioonilist resonantsi), raskele katsumusele hästi vastu. (—)

Wilsoni askeetlik visuaalne käekiri põimus suurepäraselt Pärdi sümboolse ja erutava muusikaga. Püüdmata illustreerida muusikat ega kasutada muusikat illustratsioonina, leiab emotsionaalne ja subjektiivne teos aset igavikulises struktuuris, mis koosneb paljudest üksiksündmustest: väikestest liigutustest, valguse ja värvi muutustest. (—)

Lõpuks ei ole Aadam enam üksildane. Kas ja kuidas on Jumal taas valmis teda armastama, on mõistatus, mille Pärdi muusika jätab lahendada publiku kujutlusvõimele. (Alissa Balocco)

 

Diena, Läti päevaleht, 5. IV 2023

Lavastuse muusikaline juht on eesti maestro Tõnu Kaljuste, Arvo Pärdi lähemaid mõttekaaslasi ning tema muusika silmapaistvamaid tõlgitsejaid. Esitasid Rooma Ooperi orkester ja koor, soolopartiisid laulsid Eesti Filharmoonia Kammerkoori artistid. Laval olid ka Itaalia ja Eesti näitlejad. Peaosades, nagu ka varem Tallinnas ja Berliinis, kreeka tantsija Michalis Theophanous ning legendaarne Ameerika koreograaf ja tantsija Lucinda Childs. (—)

Pärdi muusika ja Wilsoni teatrikeel täiendavad ja rikastavad lavastuses teineteist: „Aadama passioonis” kõnnivad kaks tänapäeva kultuurihiiglast käsikäes, nende südamed tuksuvad ühes rütmis, nad mõistavad teineteist ja loovad koos midagi enneolematut. Pärt ja Wilson on loonud kunstis oma maailma ja avanud selle publikule. See maailm on liigutav ja täis kontraste. Ilu kõrval on siin alati pinge. See on Wilsoni hingestatumaid lavastusi, mille muudab unustamatuks tantsijate Mi­chalis Theophanouse ja Lucinda Childsi esitus: nad kõnnivad mööda nähtamatut köit, hüpnotiseerides väikseimagi sõrmeliigutuse, silmade sära ja absoluutse keskendumisega — tantsijad koos muusikaga on lavastuse energiakeskuseks. (—)

„Robert Wilson loob ruumi muusika tajumiseks, ta ei pöördu otseselt dramaturgia poole; pealegi tuleb meeles pidada, et etenduse neljast heliteosest vaid kahel on sõnaline tekst. Wilson loob kujundeid, mis hoiavad muusikaga teatud distantsi ja aitavad seda paremini kuulata,” räägib dirigent Tõnu Kaljuste. „Ma ise ei näinud laval toimuvat kaua aega, sest dirigeerin siin ju seljaga lava poole. Esimest korda nägin seda siis, kui lendasin Lufthansa lennukiga Ameerikasse ja lennu ajal pakuti vaadata Tallinnas esitatud „Aadama passiooni” salvestust. See on suurepärane!” kinnitab dirigent. (Je­gors Jerohomovičs)

 

L’ape musicale, Itaalia kultuuri- ja meediaajakiri, 1. IV 2023

„Aadama passioon” osutus üheks huvitavamaks uueks teoseks, mida Rooma publikul on olnud võimalus näha. Loodud põimikuna paladest, mis on peaaegu kõik sündinud eri kontekstides, on „Aadama passioon” omamoodi kokkuvõte Pärdi loomingust, eelkõige vaimses mõttes. (—)

„Miserere” helides, mida kaunis ansamblis esitavad vokaalsolistid Yena Choi, Marianne Pärna, Raul Mikson, Rainer Vilu ja Henry Tiisma, avaldub inimkonna alguse traagika. (—)

Esteetiline hinnang „Aadama passioonile” sõltub nii maitsest kui ka vaatepunktidest. Arvo Pärdile ja Robert Wilsonile kuulub aga au selle eest, et etenduses oli tõeliselt lummavaid hetki. (Stefano Ceccarelli)

 

Il Messagero, Itaalia üleriigiline päevaleht, 1. IV 2023. Sähvatused, peegeldused ja aplaus Wilsoni nägemuslikus Eedenis: Wilsoni ja Pärdi „Aada­ma passiooni” menu La Nuvolas

Valgussähvatused ja helid muutsid saali väljendusrikkaks ja tundlikuks auditiivseks ning visuaalseks ruumiks, keskkonnaks, mis ümbritses publikut ja innustas teda kuulama 87-aastase legendaarse eesti helilooja loomingut. (—)

Wilsoni lavastus ja stsenograafia ei sunni publikule peale ühest nägemust. Küll aga mitmeid. Võib tajuda pidevalt muutuvaid vihjeid ja allusioone. Pildid kutsuvad esile mõtteid, kuid ei lase kalduda kõrvale muusika kulgemisest, mis on esitatud ühtse hingusega. Poodiumil juhatas Rooma Ooperi koori ja orkestrit Tõnu Kaljuste, maestro, kes on teose dirigendipuldis olnud maailmaesiettekandest peale, pälvides siingi kestva aplausi. (Simona Antonucci)

 

Il Tempo, Itaalia päevaleht, 2. IV 2023. La Nuvolas: Aadama üksindus elu alguses

Rooma Ooper pakkus La Nuvolas julgelt kõrgklassi lavastust. (—) Muusika pärines eestlaselt Arvo Pärdilt, kes valdab kadestamisväärselt saladust, kuidas olla ühtaegu kaasaegne ja kõnetav. Tema nelja, erinevatest perioodidest pärit teose põimingus, mida muusikud esitavad Tõnu Kaljuste oskuslikul dirigeerimisel, avaneb esimese inimese lugu. Ja dehumaniseeritud inimkond, kus loodus on andnud lõplikult teed tsivilisatsioonile. Seega on see lavastus mõtisklemiseks ja küsimuste esitamiseks. (Lorenzo Tozzi)

 

Scena Illustrata, Itaalia kultuuriajakiri, 3. IV 2023. Robert Wilsoni, Arvo Pärdi ja Tõnu Kaljuste „Aadama passioon”

Teos viitab Wagneri ideele „totaalsest kunstiteosest” ning ühendab endas muusika, laulmise, tantsu, liikumise, valguse ja lavastuskunsti. Rooma Oope­ri orkestrit ja koori dirigeeris Pärdi muusika suurepärane interpreet Tõnu Kaljuste. Laval säras suur ameerika tantsija Lucinda Childs, esmakordselt Rooma Ooperis. (—)

„Aadama passiooni” esietendus toimus 12. mail 2015 Tallinnas, juhatas Tõnu Kaljuste. Tegemist oli Eesti Kontserdi ja Change Performing Artsi originaallavastusega. Teos taaslavastati 2018. aastal Berliini Konzerthausis. Algne etendus Tallinnas toimus nõukogude ajast pärit, kasutuseta jäänud allveelaevatehases, kuid ka Rooma lavastus leidis aset ainulaadses paigas, La Nuvola kongressi- ja messikeskuses, mille projekteeris kuulus arhitekt Massimiliano Fuksas ja kus toimuvad näitused, etendused jm kultuurisündmused. (Mauro Mariani)

 

Küsitlenud HILLE KARM

¹ Kriitikalõigud valinud Madis Kolk