MAASTIKUD JA MEELESEISUNDID
Oktoober, 2023
Käesoleva aasta festivalil „Animist” linastus programmi „Uus eesti animatsioon” raames ka kolm eksperimentaalset, dokumentaalset ainest kasutavat ja uurimuslikku lühianimatsiooni: Karl Kaiseli „Kõverdama” (2022), Francesco Rosso „Värav” (2022) ja Silvia Lorenzi „Epitaaf” (2021). Valdavalt narratiivse ja selge visuaalse keelega eesti lühianima kontekstis mõjusid need otsingulised filmid kui sõõm värsket õhku. Väljakujunenud kunstnikukäekirjade ja teravate teemapüstituste taga võis neis leida ühisjooni, mis annavad aimu eesti abstraktsema animatsiooni käekäigust ja suundumustest.
Karl Kaiseli „Kõverdama” segas filmimaterjali, 3D-skaneeringuid ja arvutianimatsiooni, et luua unenäolisi kujutisi tuttavlikest maastikest, nende põlisliikidest ja inimmõjulistest muutustest. Ehkki teos valmis Kaiseli magistriõpingute ajal Viinis, andis tõuke kunstiprojektiks tema lapsepõlve metsade ja rabade hävimine Läänemaal Kõverdama piirkonnas.
Film on üles ehitatud omamoodi triptühhonina: alguses näeme vigaseid, augulisi skaneeringuid õitsvatest orhideelistest, mis on asetatud musta pimeduse taustale, seejärel lillede kasvamist (üles võetud aegvõttena Kaiseli stuudios; kasvandikud ja pinnas pärinesid Kõverdamalt) ning lõpuks psühhogeograafilisi kollaaže filmitud maastikuvaadetest, millesse on paigutatud 3D-mudeldatud, tontlikult hõljuvad kännud ja kuivanud puutüved.
„Kõverdama”, 2022. Režissöör Karl Kaisel. University of Applied Arts Vienna.
Juba tehnika valik ise rõhutab filmi keskset probleemipüstitust, digitaalse ja materiaalse, elusa ja eluta looduse ning inimese ja maastike vaheliste suhete muutuvat dünaamikat. Oma portfoolios on kunstnik teose kohta märkinud, et kasutas rõhutatult hajusat struktuuri, mis jaotub küll erinevateks plokkideks, kuid ei oma kindlat keskpunkti ega kulgu, aimates nõnda ka filmi ülesehituses järele looduslike ökosüsteemide olemust. Needki on omavahel läbi põimunud, hajusad ja raskesti hoomatavad tervikud.
„Kõverdama” on ilus film. Aga just see ilu ja kergestitarbitavus illustreerib ka inimese muutuvat suhet loodusega. Üheks korduvaks motiiviks filmis on sookuivenduskraav. Kui „Tõe ja õiguse” aegadel oli kraavikaevamine ränk töö, mis andis märku inimese kangelaslikust võitlusest loodusega, siis tänapäeval mõjuvad kraavid pigem lahtiste haavadena. Loodus on taandatud dekoratiivsele (õite ilu) ja kaubanduslikule (turvas kui suurepärane väetis ja taimekasvatusmuld) väärtusele. Kõverdama metsade ja rabade pinnas rändab välismaale, kus see pakendatakse ja taimekasvatajatele edasi müüakse. Ehkki toataimede kasvatamine ja potipõllundus on kiiduväärt tegevused, avab Kaiseli teos ühes maailma otsas toimuvate, iseenesest positiivsete praktikate paratamatut hinda siinsetele ökosüsteemidele.
Kaiseli teos on poeetiline ja mõjuv visuaalne poeem, mis pakub nii mõtlemisainet kui esteetilist elamust. Autor on oskuslikult kombineerinud autoetnograafia vahendeid, dokumentalistikat ja maagilis-realistlikke kujutisi, animatsioonitehnikaid ning digitaalseid ja füüsilisi materjale. Tulemuseks on film, mille iga osis on tähenduslik ja hoolikalt läbi mõeldud. Ehkki seotud konkreetse piirkonna ja isikliku mäluga, suudavad võrdlemisi arhetüüpsed Eestimaa loodusvaated kõnetada iga vaatajat, kel on oma mälupaik, mis on viimastel aastatel läbi teinud suuri muutusi või teenimatult hävimisohtu sattunud.
Maastikud ja aistingulisus on kesksel kohal ka itaalia päritolu noore režissööri Francesco Rosso loomingus. Maalikunsti taustaga, kuid magistriõppes Eesti Kunstiakadeemias animatsiooni eriala lõpetanud Rosso on silma paistnud tundlike, metafüüsiliste, hea rütmitajuga filmidega.
„Värava” animeeritud guašijoonistused on sümpaatne peanoogutus digiajastul üha ohustatumaks liigiks muutuvale analooganimatsioonile. Lühifilm on valminud koostöös EKKMi ja Von Krahli teatriga ja selle algtõukeks olid kunstnik Karl Saksa pisut varasemad salvestused hiina budistlike munkade lauludest.
„Värav”, 2022. Režissöör Francesco Rosso. Kaasaegse Eesti Kunsti Keskus, Von Krahl.
Maastiku kohal laiali valguv meditatiivne heli on „Värava” kandev element. Kohati sekkub monotoonsesse inimhäälde ebaselget raadiovastuvõtja müra, taevas vilksatab lennukisiluett, kuid enamuse ajast kulgeb vaataja läbi tühjuse: kivide, kõrbete, traataiaga piiratud taeva.
Rosso film toob meelde 19. sajandi šveitsi filosoofi Henri-Frédéric Amieli tuntud lause „Maastik on meeleseisund”. Kõrb ja taevas, mida tavateadvus tajub tühja ja elutuna, on ka ruumilise avaruse ja meelepuhtuse sümbolid. Just sinna pürib taustal kõlav munkade laul — aina edasi transtsendentsuse poole. Amieli sulest pärineb ka psühholoogia valdkonda kuuluv „depersonalisatsiooni” mõiste, vaimuseisund, kus inimese isiksusetaju nõrgeneb, hägustub. Enamasti on see ärevust ja hirmu tekitav nihe, kuid samas ainus, mis võib ruumi teha suurema terviku tajumisele.
Inimese kohalolu „Väravas” sama hästi kui puudub. Vaid põgusalt näeme ekraanil rätsepaistes istuva inimese kujutist. Filmi subjektiks ongi parasjagu saalis istuv vaataja. Enamus visuaalist on esitatud mediteerija mõtterännakuna või suisa muutunud meeleseisundit esile kutsuva repetatiivse mustrisäbruna.
Pildiliselt on Rosso palju kasutanud „raam raamis” võtet, kus ekraanil on ühekorraga mitu liikuvat, erineva vaatega aknakest. Nii nagu kordub taustal kõlav budistlik mantra, korduvad ka filmis kasutatud pildilised elemendid — need paljunevad, poolduvad, kasvavad ja lähenevad. Erinevalt Kaiseli maastikurännakuist, ei püüa Francesco Rosso leida visuaalseid kujutisi, mis peegeldaksid inimpsüühikas toimuvat. Tema kunstnikupositsioon on isegi mõneti ambitsioonikam, püüdes publikus endas muutunud teadvusseisundit esile kutsuda.
„Värava” pildikeel mõjub oma värvide, lõigete ja digitaalsete manipulatsioonidega moodsalt, kuid religioosne laul lisab filmile arhailise või pigem igavikulise mõõtme. Tulemuseks on huvitav dissonants, mis muudab lühikese, napilt nelja minuti pikkuse animatsiooni meeldejäävaks, värskeks ja värskendavaks.
Kolmanda näitena nüüdisaegsest eesti eksperimentaalanimast tahaksin lähemalt vaadelda Silvia Lorenzi fotofilmi „Epitaaf”, mis avab „femitsiidi”1 sünget mõistet. Filmi meeskonda kuulusid veel fotoajakirjanduse taustaga Péter Kollányi ja mitmete säravate dokumentaalfilmide montaaži kallal töötanud Jette-Krõõt Keedus. Tulemuseks on konkreetse ja abstraktse, unenäolise ja dokumentaalse piirimail liikuv linateos, mis suundub tumedusest valguse poole, Tallinna hallidelt linnatänavatelt Vahemere rannikule.
„Epitaaf”, 2022. Režissöör Silvia Lorenzi. Parrot & Stick.
„Epitaaf” paneb vaataja korduvalt ebamugavust tundma. Ebamugavad kujutised ei libise ekraanil lihtsalt mööda, vaid sunnivad end vaatama. Vägivaldse mehe pilk vaheldub uudishimuliku ja ükskõikse tänavapubliku ja hiljem rändava hinge uitava maailmaga. Ajalised tasandid ei ole filmis selgelt eristatud, samuti mitte kujundlik ja konkreetne. Üsna dokumentaalsest femitsiidi stseenist edasi liikudes näeme kalmistut, kirikuvaremeid, liiva ja musta (põrgu)koera, aga ka mälestuspilte naise ja mehe suhetest.
Sarnaselt eespool käsitletud filmidega on ka „Epitaafi” keskmes teekond ja transformatsioon. Kui Karl Kaiseli „Kõverdama” kaardistas maastike muutumist ja kadu ning Francesco Rosso „Värav” viis vaataja spirituaalsele rännakule, siis „Epitaaf” jälgib kehast lahkunud hinge teekonda ajas.
Andreas W on fotofilmist kirjutades kasutanud psühholoogiast pärinevat „kronesteesia” mõistet, inimesele ainuomast võimet kujutluslikult ajas edasi-tagasi liikuda, võrrelda oma varasemaid minapilte ja kujutada ette tulevikku2. Foto on „peatatud aeg”, vaid vaataja aju tegeleb kogu aeg fotofilmi kaadrite vaheliste tühimike täitmisega. Selline vaatamiskogemus on lähedasem dialoogiga, milles autori ja publiku positsioonid on võrdsustatud. Silvia Lorenzi „Epitaafi” esmakordsel vaatamisel tabasin ka ennast tavapärasest aktiivsemalt nähtut pidevalt ümber mõtestamas, järjestusse asetamas ja (re)konstrueerimas. Teos võimaldab interaktiivset vaatamist ja erinevate loopõimikute moodustamist.
Ühest võtit toimuva mõtestamiseks ei paku ka filmi helikujundus. Harjumuspärasest aeglasem pildikeel lubab esile tõusta diegeetilistel helidel: hingeldamine, sammud, hingetus, keha vastu keha ja liha vastu liha surumise heli, siis jällegi vaikus ja metsakeskkonna loomulik rahu. Ainsaks hääleks, mida kaadri tagant kuuleme, on vana naise vabavooluline jutustus. Jääb selgusetuks, kas tegu on filmi peategelase ema, õe või sõbrannaga… kas jutt käib üldse temast? Laused on ühtaegu isiklikud ja umbmäärased, sisust tähtsam on tonaalsus: kahetsus, meenutamine, soojus.
„Animistil” nähtud eesti eksperimentaalfilmid ei alahinnanud oma publikut, vaatajale jäeti mõtte- ja tõlgendusruumi, vähesega suudeti öelda palju. Temaatilisele mitmekesisusele (looduskeskkonna häving, vaimsed rännakud, femitsiid) vaatamata oli kõigis kolmes teoses olemas tugev dokumentaalne kihistus, mis ankurdas filmid selgelt praeguse aja ja ekraanivälise maailmaga. Tehniliselt pakkusid nad huvitavat pingevälja füüsilisuse (guašimaal, analoogfoto, looduslike materjalide kaasamine) ja digitaalsete võimaluste vahel. Ehkki narratiivsed ja klassikalisemates tehnikates teostatud animafilmid võivad olla publikusõbralikumad ja teatud mõttes menukamad, usun, et värsked hoovused tõusevad esile just filmikunsti perifeersematel aladel, kus on rohkem katsetamisrõõmu ja väljendusvabadust.
Viited:
1 Femitsiid — soopõhine vihakuritegu, naiste või tüdrukute tahtlik tapmine nende soolise kuuluvuse pärast.
2 Andreas W 2011. Inimene kronesteetilise kaameraga. — Sirp 21. X.
