MEENUTADES HELIKUNSTNIKKU PROFESSOR JOHANNES PAULSENIT

Oktoober, 2023

NIINA MURDVEE

13. augustil 2023 toimus Kadrioru lossis kontsert-üritus, mille ajendiks oli Eesti esimese, legendaarse viiuliprofessori Johannes Karl Paulseni viiuli ja poogna üleandmine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale.

Väheke ajalugu, mõistmaks selle sündmuse olulisust. Johannes Karl Paulsen oli sünnipäralt sakslane, kelle perekond oli elanud ilmselt juba palju aastaid Eestis.¹ Ta sündis Ukrainas Krementšukis (endisel Tsaari-Venemaal) 1879. aastal arsti pojana.² Kui ta oli kuueaastane, suri tema isa ja ema kolis koos lastega tagasi Eestisse Tallinna. Siin alustas Johannes Paulsen viiuliõpinguid Tallinna Nikolai gümnaasiumis.³ Kooli õppetöös toimus samal ajal üleminek saksa keelelt vene keelele, aga anti ilmselt ka head muusikalist haridust⁴, mis võimaldas tal pärast gümnaasiumi lõpetamist 1897. aastal astuda Moskva konservatooriumi. Seal ta õppis professor Jan Hřimalý klassis, mille lõpetas vaba helikunstni­ku diplomi ja hõbeaurahaga 1907. aastal, õppides samal ajal ka kompositsiooni Sergei Tanejevi klassis. Veel konservatooriumi õpingute ajal täiendas Paulsen end viiulimängu alal aastatel 1905–1906 Münchenis ja pärast Moskva konservatooriumi lõpetamist erastipendiumi toel aastail 1911–1914 Viini Muusika ja Lavakunsti Akadeemias professor Franz Schalki dirigee­rimise meistriklassis.

Johannes Paulsen 1910. aasta paiku.

 

Nooruses elas Johannes Paulsen muusikuna kirevat rändurielu. Kümneaastase Moskva stuudiumi vahelt õpetas ta 1905–1906 Tallinnas Alice Segali ja Heinrich Stuckey muusikakoolis ja Moskvas J. Protopopovi Muusikakoolis. Õpingute kõrval Viinis tegutses Paulsen aktiivselt kuni 1914. aastani ka Venemaal. Teda teati kui head ansamblisti ja hinnatud kvartetimängijat, samuti oli ta tunnustatud sümfooniaorkestri dirigendina. Ilmselt juba õpingute ajal ilmnes ka tema pedagoogiline talent. Selle ehedaks näiteks on see, et Moskva konservatooriumi tolleaegne rektor Vassili Safonov usaldas oma poja viiulitunnid just Johannes Paulsenile. 

Tallinna naasis Paulsen 1914. aastal ja lülitus kiiresti eesti kultuuriellu, olles nii viiuliõpetaja, koorijuht, Tallinna saksa kammermuusika seltsi (Revaler Verein für Kammermusik) dirigent, juhatades suvemuusika kontserte, töötades muusikateooria õpetajana jne. Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis (hilisema nimega Tallinna Konservatoorium) õpetas Paulsen selle loomisest peale, alates 1919. aastast. Võib piltlikult öelda, et ilma tema osaluseta ei toimunud eesti muusikaelus midagi. 1925. aastal oli ta Eesti esimese viie õppejõu hulgas, kes pälvisid professori nimetuse.⁵ 1936. aastal esitas ta palve Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi kutseoskuse osakonnale registreerida end [vastavalt Kunstnikkude kutse­õiguse seaduse (RT 99 – 1935) § 10 järele] diplomeeritud helikunstnikuna ja talle väljastati 7. oktoobril 1936 ka vastav kutsetunnistus.

Johannes Paulsen 1925. aastal.
Fotod: EAM/TMM

 

Paulsen õpetas Tallinna Konservatooriumis 20 aastat, kuni 1939. aastani, mil tema perekond kolis Saksamaale. Selle aja jooksul lõpetas Tallinna Konservatooriumi tema käe all üle 30 viiuldaja. Kui siia lisada veel tema kontserditegevus viiuldajana, mitmed eraõpilased, kammerorkestris ja sümfooniaorkestris mängimise kultuuri arendamine dirigendina konservatooriumis ja mitmete seltside juures, võib hoomata tema tähtsust noore Eesti riigi kultuurile.

Paulseni erinevaid tegevusi on tunnustavalt peegeldanud Juhan Aavik, Tallinna Konservatooriumi direktor aastatel 1933–1940, oma „Eesti muusika ajaloo” (Stockholm: Eesti Lauljaskond Rootsis, 1965–1969) IV osas „Kunstmuusika. Eesti vabariigi aeg (1918–1940)”. Täpselt dokumenteerituna leiame neid ka Monika Topmanni koostatud kogumikust „Mõnda möödunust. Eesti Muusikaakadeemia 80” (Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia, 1999).

Paulseni käe alt tulnud viiuldajate paremiku pillimängu tase oli väga kõrge. Hubert Aumere auhinnalised kohad mitmel rahvusvahelisel viiuldajate konkursil ärgitasid saatma juba viit viiuldajat (Hubert Aumere, Zelia Aumere, Villem Õunapuu, Evi Liivak, Vladimir Alumäe) 1937. aastal Brüsselis toimunud rahvusvahelisele konkursile, kusjuures koju jäi veel terve plejaad häid mängijaid. Järgnesid mitmete Paulseni õpilaste meistriklassides osalemised tuntud pillimängijate-pedagoogide käe all ja suured tunnustused Paulseni tööle. Paljud neist õpilastest tegid pärast suurt sõda silmapaistvat karjääri Euroopas ja Ameerikas. Nii oli Hubert Aumere erinevatel aastatel Baieri Riigiorkestri (Bayerische Staatsorchester) ja Baieri Raadio sümfooniaorkestri (Symphonieorchester des Bayerischen Rundfunks) kontsertmeister, hiljem Colombia sümfooniaorkestri kontsertmeister Bogotás. Zelia Aumere (Uhke) oli kaua aega Rootsi Raadio sümfooniaorkestri kontsertmeister, Evi Liivak pühendus põhiliselt solistikarjäärile mitmel pool Euroopas ja Ameerikas, Carmen Prii esines nii solistina, erinevate orkestrite kontsertmeistrina kui ka pedagoogina Pensylvanias.

Paulseni õpetamisviisist saame rääkida toetudes tema kunagiste õpilaste ja kolleegide mälestustele. Nii on Paulseni üks esimestest õpilastest, Rudolf Milli, jutustanud oma õpingutest oma tütrele Kadri Millile, kes kirjutas nende mälestuste põhjal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (TRK) 1973. aastal diplomitöö. ERSO kauaaegne peadirigent Roman Matsov, kes lõpetas TRK alguses viiuli ja klaveri erialal, kirjutas aastaid hiljem, töötades juba TRKs dirigendina, õppejõudude teadustööde raames professor Johannes Paulseni ja Olav Rootsi pedagoogilistest põhimõtetest. Tema mälestuste kohaselt on Paulsen saatnud oma õpilasi sageli klassis ise klaveril, isegi heliredelite puhul, arendades neis niimoodi harmoonilist kuulmist. Sageli palus ta klaveri taha istuda kellelgi kaasõppijatest. Kontsertidel saatsid üliõpilasi muidugi vastava klassi kontsertmeistrid, kusjuures need kontserdid toimusid Estonia kontserdisaalis ja neid oli hooaja jooksul umbes kümmekond. Meenutuskilde Paulsenist leiab ka viiuldaja Eevalt Turgani mälestustest. Kõige põhjalikumalt on  Paulseni elust ja tööst pedagoogina kirjutanud aastate vältel ja erinevates väljaannetes Vladimir Alumäe.

Paulsen andis oma viiulitunde kodus, Tallinnas, toonase Suur-Sakala tänava alguses asunud maja hoovipoolses tiivas teisel korrusel, nn stuudios, kellaaegu ja tundide pikkust arvestamata. Peale viiulimängu õpetas ta ka dirigeerimist. Gustav Ernesaks on meenutanud, kuidas nad koos Villem Reimanniga sattusid tema juurde dirigeerimist „tudeerima” ja sattusid kokku täiesti uuelaadse pedagoogiga. Ernesaks kirjutab, et Paulsenil oli haruldane omadus alati härjal sarvist haarata ja otsekohe midagi praktilist korda saata. Ei olnud mingit kobamist ega ülemääraseid uduseid kommentaare. Ka kauaaegne TRK professor Herbert Laan andis Paulseni tööle ülikõrge hinnangu, rõhutades, et põhjalik ja mitmekülgne haridus, erakordne pedagoogiline talent ja suur töövõime moodustasid kokku õnneliku sünteesi, mis muutis Paulseni töö tulemusrikkaks ja viljakaks.

Vladimir Alumäe ja Zelia Aumere professor Johannes Paulseni tunnis.
Foto Niina Murdvee erakogust

 

Õpilaste mäletamist mööda oli Paulsen õpetajana nõudlik. Väärtustades pillimängutehnika aluste perfektset omandamist, ei kannatanud ta vähest või vähese kasuteguriga kodust tööd ka oma õpilaste puhul. Eeldades neilt korralikku ettevalmistust tunniks, õpetas Paulsen muusikateosele lähenemist läbi terve partituuri, seda nii teose vormi, helikeele, stiili jne tunnetamisel, mis omakorda määras sõrmestuse ja strihhitehnika valiku, teiste sõnadega muusikalise tõlgenduse kõikides elementides. Õpilaste mängutehniliste probleemide lahendamisel oli Paulsen leidlik, kirjutades kohapeal selleks väikseid kontsentreeritud harjutusi. Sageli venis töö paremate õpilastega mitme tunni pikkuseks, samas kui teised pidid ootama. Siiski polnud see oota­jatele maha visatud aeg, sest jälgida Paulseni tööd muusikateosega avardas kuulajate silmaringi. Pikk tund tähendas kontsentreeritust, mida tuli samuti õppida. Teada on Paulseni legendaarne lause Vadimir Alumäele, kui viimasel nappis gümnaasiumi lõpuklassis aega harjutamiseks, nii et üle pooleteise tunni ei venitanud kuidagi välja: „Poolteist tundi on liiga vähe, tuleb harjutada 90 minutit.” Sellega väärtustas Paulsen iga pillimängule kulutatud hetke.

Kui teos oli õpilasel mängutehniliselt juba omandatud, algas töö muusikalise viimistluse, fraseerimise ja nüansside täpsustamisega. Siin armastas Paulsen kaasa dirigeerida ja soovitas seda teha ka oma õpilastel. Ilmselt on Paulsenilt pärit ka Alumäe soovitus oma õpilastele: „Hinga läbi, laula läbi, dirigeeri läbi.” Parimat soovitust on raske kujutleda.

Pärast Eestist lahkumist töötas Johannes Paulsen algul Poznańis, hiljem Lübeckis, kus ta suri 17. novembril 1945. aastal. Ka siis hoidis ta oma endiste õpilaste tegemistel silma peal. Säilinud on mõned tema enda ja ta poegade kirjad Eestisse jäänutele.

Sõda pillutas ka Paulseni õpilased mööda maailma laiali. Eestis jätkusid kontaktid Paulseni poegadega, põhiliselt Herbert Laane ja Vladimir Alumäe kaudu. 1973. aastal osales Vladimir Alumäe ENSV Rahukaitse Komitee korraldatud rahupäevade üritusel, kus külastati Läänemere linnu. Alumäe mängis mitmel pool pilli. Hamburgis korraldas üks Paulseni kolmest pojast talle terve raadiolindistuse. Sagenes ka kirjavahetus. Säilinud on Paulseni poja Franz Paulseni kiri Alumäele 1974. aastast Johannes Paulseni elu täpse kirjeldusega, mis sai aluseks Alumäe hilisemale artiklile Paulseni elust ja tegemistest.

1979. aastal möödus 100 aastat Johannes Paulseni sünnist. Selleks puhuks oli kavandatud kontsert Tallinna raekojas, kus põhiettekande pidi tegema Vladimir Alumäe. Külla pidid tulema Paulseni perekonna liikmed, kelle kutsumiseks tuli Alumäel käia läbi mitme administratiivse kadalipu. Kutse saamine õnnestus, aga üritus lükkus kuu võrra edasi, kuna Alumäe suri ootamatult. Kontsert toimus, külalisteks Paulseni poeg Gerhard koos oma abikaasa, poja Ralfi ja tütre Rosemarie peredega. Alumäe valmistatud ettekanne loeti seal lihtsalt ette.

Alumäe pere kontakt Paulseni perega on jätkunud senini. Paarkümmend aastat tagasi tekkis professor Paulseni kolmel lapselapsel mõte, et tema viiul ja poogen võiksid olla Eestis, siinsete muusikute kasutuses. Tollal jäi see idee tasandile, nüüd aga teostus. Üheks tõukeks oli Ralf Paulseni lapselapse sotsiaalmeedia kaudu tehtud avastus, et Marie-Helen Aavakivi on kirjutanud Eestis doktoritöö Johannes Paulsenist ja tema õpilastest, millega kaasnes doktorandi mängu lindistus, mis talle meeldis. Tekkisid uued kontaktid. See käivitas taas kogu protsessi, Paulseni lastelaste poolt oli aktiivseks korraldajaks Ralf Paulsen. Nüüd lisandus vahendajaks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga veel Paulseni tütre peres umbes 30 aasta eest vahetusõpilasena elanud Vladimir Alumäe vennapoeg Tanel Alumäe. Pärast mitmeid keerukaid asjaajamisi, Paulsenite pere ja EMTA poolt professor Henry-David Varema pingutusi, jõudsid viiul ja poogen selle aasta juuli lõpus Eestisse ja anti 13. augustil pidulikul kontserdil Kadrioru lossis üle Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale. Kohal oli Johannes Paulseni lastelaste ja lastelastelaste rohkearvuline pere, kes kõik jäid Eestisse kauemaks, et tutvuda oma esivanema maaga.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale üle antud viiul on arvatavalt 18. sajandi keskel Nürnbergis meister Leopold Widhalmi töökojas valmistatud hea kõlaga instrument. Poogen on jällegi Nicolas Rémy Maire’i umbes 19. sajandi keskel valmistatud meistriteos. Kontserdil mängis Paulseni viiulil Marie-Helene Aavakivi, kes tegi ka ettekande Paulseni elukäigust ja õpilastest. Kõnelesid veel Ralf Paulsen, Henry-David Varema ja käesoleva artikli autor. Kontserdil musitseerisid viiuldaja Arvo Leibur, pianist Mihkel Poll ja tšellist Henry-David Varema, kavas Johannes Paulseni ja tema kaasaegsete teosed. Kontserti illustreeris väike näitus Paulsenist kirjutatud artiklitest ning Teatri- ja Muusikamuuseumis ja erakogudes olevatest fotodest.

P. S. Suur tänu Riina Roosele, kes juhtis mu tähelepanu Johannes Paulseni suguvõsa seosele Amblaga.

 

Allikad:

Geni: Johannes Karl Paulsen. — https://www.geni.com/people/Karl-Paulsen/6000000024958423974

Aavik, Juhan 1969. Eesti Muusika Ajalugu IV. Kunstmuusika. Stockholm. Eesti Lauljaskond Rootsis.

Ernesaks, Gustav 1977. Nii ajaratas ringi käib. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Matsov, Roman 1983. Professor Johannes Paulseni ja Olav Rootsi pedagoogilised põhimõtted. Teadustöö, Tallinna Riiklik Konservatoorium.

Milli, Kadri 1973. Ülevaade professor Johannes Paulseni muusikaalasest tegevusest Eestis. Diplomitöö. Tallinna Riiklik Konservatoorium.

Paulsen, Franz. Kiri Vladimir Alumäele. Oktoober, 1974.

Topman, Monika 1999. Mõnda möödunust. Eesti Muusikaakadeemia 80. Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia.

Alumäe, Vladimir 1979. Johannes Paulsen. Raamatus: Muusikalisi lehekülgi II. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Vladimir Alumäe 1974. Meenutusi Johannes Paulsenist. (Niina ja Mart Murdvee kodus tehtud lindistuse järgi üles kirjutanud Tiia Järg). — Teater. Muusika. Kino 1991, nr 1.

 

Kommentaarid:

¹ Johannes Karl Paulseni isa Julius Leopold Paulsen on sündinud Amblas. Ambla kalmistul asus ka  Paulsenite perekonna matmispaik 19. sajandi lõpus.

² Oletatavasti oli Paulseni isa sinna tööle suunatud pärast ülikooliõpinguid.

³ Praeguse nimega Gustav Adolfi gümnaasium.

⁴ Koolis tegutses orkester, kus mängis ka näiteks August Topman.

⁵ Artur ja Theodor Lemba ning Jaan Tamm olid professoritiitli saanud juba  Peterburi konservatooriumis töötamise ajal.