PÄEVIK 17.–20. juuni
Oktoober, 2023Ühekordsete aktsioonide festival „Pidu võõras korteris”. Osalejad EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Hanna Jaanovits, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel ja Edgar Vunš. Ekspeditsiooni ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu koostööprojekt Telliskivis Vaba Lava endistes ruumides 17.–20. VI 2023.
17. juuni
Lähen 16. juuni õhtul veidi enne südaööd voodisse ja panen kella 1.40-ks äratuse. Aktsioon „Öörahu” algab kell 2.30 ja kestab umbes neljani. Pärast seda saab edasi magada. Ma olen käinud teatris väga hilja õhtul ja väga vara hommikul, aga mitte kunagi kahe une vahel. Kuna lähen õhtul tavalisel ajal magama ja ärkan ka hommikul tavalisel ajal — lihtsalt vahepeal tõusen paariks tunniks üles, et teatrisse minna —, siis võib jääda kerge kahtlus, et äkki ma ei käinudki teatris, nägin vaid und.
Kell 2.30 ootan Vaba Lava ees, siin on veel mõned teatrisõbrad. Aeg on täis, aga ühtki etendajat ei ole. Äkki nad ei tulegi? Äkki oli see kõik ainult nali, et meiesuguseid ullikesi öösel välja meelitada?
Kunagi tuli siinsamas Vabal Laval ühe etenduse algus kaks tundi edasi lükata, sest kõrval Fotografiskas toimus samal ajal kontsert ja seinad kostsid niiviisi läbi, et etenduse andmine oli võimatu. Mõtlesin siis, et ükskord võikski sellise lavastuse kavandada: kutsuda publik kella 19-ks teatrisse ja siis öelda, et teil on poolteist või kaks tundi vaba aega. Tehke sellega, mida soovite. Jalutage üksi linna peal või vestelge oma teatrikaaslasega. Ja pärast seda algab etendus. Või ei alga, paari tunni pärast võib öelda, et mingit etendust ei tule. Asja mõte oleks kinkida inimestele paari tunni jagu struktureerimata aega.
Aga siis, umbes 2.32 nad ikkagi tulevad ja see algab. Meid viiakse ükshaaval ja kinnisilmi saali ja pannakse istuma. Siis lubatakse silmad avada. Tegevused, mis laval toimuvad, on vaevuaimatavad. Keegi seisab valguse ja varju piiril. Liigutab, vaatab, on. Selline aimatavuse teater. Erakordselt lummav. Kui vilkalt hakkab kujutlusvõime tööle, kui infot antakse natuke liiga vähe. Kui oluline ja tähenduslik on jäetud hämarusse ja valges on üksnes juhuslikud osakesed suuremast tervikust. Ning kui tundlik ja viljakas on kujutlusvõime öötundidel. Kui vähesest piisab, et teda käivitada.
„Öörahu”.
See võiks veel tunde nii kesta, ma jälgiksin neid pooleldi aimatavaid tegevusi suure huviga. Aga ei, see osa „Öörahust” saab läbi, valgus laieneb, meid lubatakse saalist lavale, sellesse korterisse, mille kunstnik Arthur Arula on loonud Lauri Lagle ja Ekspeditsiooni lavastuse jaoks „Ainult jõed voolavad vabalt”.
Et miski võiks veel tunde kesta, tunnen sel ööl mitu korda. „Öörahus” on koos justkui mitme lavastuse jagu ideid ja väljendusvahendeid. Aga teatud visandlikkus, lõpetamatus, väljaarendamatus klapib öise meeleseisundiga. Keset ööd ei tahagi midagi viimistletut. Hulk eri suundades võnkuvaid impulsse ilma suure üldistuse või kandva dramaturgilise koeta on just sobiv. Räägitakse lapsepõlvemälestusi seoses magamajäämise ja uneskõndimisega. Siis projitseeritakse lakke Google Maps ja minnakse endale olulistesse kohtadesse virtuaalselt uitama. Kellel meist poleks uinumise kohta mõnd lugu rääkida? Kes poleks une eel Mapsis või vähemalt mõttes endale kallitel radadel trippinud? Mis sest, et need elemendid on lihtsad, öösel tulebki igasugu asju meelde. Lootusi, unistusi, kaotusi. „Öösel mõtleb maailm välja paremat päeva. Ei öö ole puhkuseks!” kirjutas Viiding. Ja ööinimesed erinevad päevainimestest. Üks mu sõber kirjutas kunagi ajakirjas ühe oma sõbra kohta: „Ilma ööta ei oskagi teda ette kujutada.” Aga keeletoimetaja pidas seda näpukaks ja parandas: „Ilma tööta…” Üüratu, eksistentsiaalne erinevus!
Mina olen sel ühel ööl voodist välja ja teatrisse tulnud, aga nemad, etendajad, on juba mitu ööd selle aktsiooniga proove teinud. Ja päeval teiste aktsioonidega. Ent nende väsimus ei paista kusagilt välja! Astra vaatab mulle otsa, ta silmad on ainult pisut punased, ta on endale ühe koorimata mandariini tervenisti suhu toppinud, ta põlvitab mu ees, ei mängi ega väljenda midagi, lihtsalt vaatab mulle otsa — ja see on nii valusalt kõnekas. Ma tunnen, nagu oleksin tarvitanud tema suhtes vägivalda, ma tahan sellest situatsioonist pääseda, ma tahan teda siit välja aidata. Aga ma ei tee midagi, sest ma ei tea, kas ma tohin midagi teha; ma lihtsalt tunnen seda tunnet, süü ja häbi segu, mida see olukord minus tekitab. Ühel hetkel Astra tõuseb ja lahkub.
Kui see aktsioon millestki kõneleb (kõik ei pea millestki kõnelema, aga vahel ju võib ka), siis häbi ületamisest. Leppimisest sellega, kes ja kuidas me oleme. Leppimisest oma ebatäiuslikkusega. Oma mõtete ja mälestuste lihtsakoelisuse ja naiivsusega. Oleme, nagu oleme. Kõik üsna sarnased. Oma vaimus ja kehas. Oma naiivsete unistuste, lihtsakoeliste mälestuste ja irratsionaalsete, ent vahel halvavate hirmudega. Ja oma sünnimärkide ja intiimelundite ja ülekilode ja liiga vähe treenitud lihastega. (Tõsi, nende etendajate füüsilisele vormile ei ole võimalik küll midagi ette heita!) Kõigil on oma kompleksid. Kõigil. Aga kuna kõigil on, siis võiks need sama hästi ju kõrvale jätta. Ma ei saa niikuinii olla rohkem, kui ma olen. Ehk oleks lihtsam ja arukam seda kohe tunnistada, nii endale kui teistele.
„Öörahu” viib sammukese selles suunas.
Aga mina ei ole kunagi alasti tänaval käinud. „Öörahu” etendajad on minust ikkagi mitme sammu võrra ees. Kui minagi leian endas ühel päeval julgust alasti tänavale minna, siis suuresti tänu neile.
Lähen nüüd tagasi magama. Taipan äkki: ma ei ole kunagi teatris käinud muul ajal kui kahe une vahel. Ma ei ole kunagi midagi teinud muul ajal kui kahe une vahel.
„Öörahu”.
Mia Rohumaa fotod
* * *
„Ukraina avastamine” on selle festivali kõige terviklikum ja ettevalmistatum etteaste. Kui kõik teised aktsioonid on selgelt katsetusliku loomuga, siis „Ukraina avastamist” võiks vabalt nimetada lavastuseks. See on Anu Lambi juhendamisel sündinud lavakõne eksamikava, mis tugineb tudengite põhjalikule uurimistööle Ukraina aja- ja kultuuriloost. Õigupoolest on see äratuskell. Vali ja möödapääsmatu. Sissevaade sellesse, kes on ukrainlased, kust nad pärinevad ja kuidas oleme jõudnud sellesse seisu, kus Euroopa praegu on. Sissevaade ebaõiglusse ja elujõusse. Tudengid esitavad „Ukraina avastamist” isetult, täpselt, klaarilt ja kargelt. Ka kõige suuremaid õudusi vahendatakse erakordselt napilt ja mõtteselgelt. Ebainimlikud valikud, mida näljahätta sattunud olid sunnitud tegema. Elusate inimeste matmine ühishaudadesse. Massihukkamiste detailid. Esitajad ei emotsioneeri, ei tundle, ei haletse. Mul saalis on klomp kurgus.
Kuid see, mis kõlama jääb, ei ole siiski jõhkrus ja valu, vaid erakordne elujõud. Veendumus, et Ukraina rahvast ja kultuuri ei saa hävitada. Nende siirded on kõikjal. Nad püsivad. Inimene on sitke. Eriti siis, kui tal on identiteet ja killuke usku.
Mu ukrainlannast tuttav Anna rääkis mulle eile, et ta isamaja kõrvale Harkivis kukkus sel nädalal pomm. Tema perekonnaga — ta pensionäridest vanemate ja seitsmeaastase õetütrega — on õnneks kõik hästi. Hästi? Kuidas saab sinuga olla hästi, kui su maja kõrvale kukub pomm? Parandan ennast: pomm ei kukkunud sinna. See visati. Ei, parandan veel kord: Vene armee viskas selle pommi sinna.
Järgmisel nädalal ilmub uudis ukrainlastest sõjavangide seksuaalse piinamise ja kastreerimise kohta. Sel nädalal arutleti Ukraina sõprade(!) Facebooki grupis, kas on ikka õiglane, et ukrainlased saavad Lottemaale tasuta ja eestlased peavad ostma 26-eurose pileti. Sellises maailmas elame.
Seda lavakava peaks esitama veel ja veel. See vapustab, kuid ei tekita haletsust, vaid tegutsemistahet. Isegi kui teha saab väga vähe, siis midagi ometi. Ja on tähtis, et igaüks tahaks midagi teha, mitte ainult valitsuses ja riigikogus, vaid kõikjal. Ja et igaüks tahaks, et me valitsus midagi teeks.
Kuuldavasti esitatakse „Ukraina avastamist” tuleval hooajal Linnateatris. Imetore! Aga seda kava ei peaks esitama ainult Telliskivis ja Kalamajas (kuigi ka siin), vaid kõikjal üle Eesti. Sellega peaks minema inimeste juurde. Koolidesse. Rahvamajadesse. Mitte selleks, et kedagi veenda või ümber kasvatada, vaid selleks, et inimestega rääkida, avada taustu, selgitada, mõtestada. Äkki siis oleks neil vihastel Facebooki kommentaaridel natuke vähem laike?
Aga rahvamajades mängitakse teadupärast „Oi, Johnnyt!”. Võib-olla peaks välja kuulutama „Oi, Johnny!” etenduse ja siis esitama kohale tulnud publikule hoopis „Ukraina avastamist”? Loomulikult on see mõte veidi ülbe. Loomulikult on meelelahutusel oma tähtis roll ja võib-olla praegusel ajal eriti. Aga me ei saa põgeneda tõe eest. Tegelikkuse eest, elu eest. Kui on vaja teha otsuseid (keda valida, mille poolt olla), siis on eluliselt oluline, et meil oleks piisavalt infot. „Ukraina avastamine” annab infot. Ja sellisel moel, et seda pole raske vastu võtta, vaid tekib tahtmine veel rohkem teada saada.
„Annaks Jumal, et see lõpeks,” ütleb mu sõber Grete pärast „Ukraina avastamist”. Ta silmad on veidi niisked ja käed värisevad natuke, kui ta sigaretti süütab. „Jah,” vastan. „Jah.” Aga tegelikult ma ei tea, kas see saab kunagi lõppeda. Kas inimlikul kurjusel on piirid? Kuigi väga elujaatav, räägib see lavakava, sajandeid kestnud õuduste kroonika, ka sellest, et see ei pruugigi lõppeda. Aga samamoodi ei lõpe ka lootus, ei lõpe elutahe.
Ma loodan, et Anna vanematel ja tema õetütrel on nii hästi, kui praeguses olukorras võimalik. Täna õhtul palvetan nende eest. Ma tean, et seda on vähe. Ma ei oska praegu midagi rohkemat teha.
Kristina Preimann aktsioonis „Ukraina avastamine”.
* * *
Pool tundi pärast „Ukraina avastamise” lõppu algab sealtsamast Vaba Lava eest „Giidituur”, mis viib lavataguseid ruume pidi taas „Jõgede” lavale. Räägitakse Telliskivi kvartalist, Vaba Lava teatrimajast, jutustatakse (valdavalt fiktiivseid) detaile „Jõgede” loomeprotsessist, sekka pikitakse isiklikke lugusid kodutundest, kodu tähendusest. Nagu „Öörahu”, nii koosneb ka „Giidituur” hulgast näiliselt seostamatutest seikadest. Aga millegipärast ei mõju väikeste lugude tulv sel õhtutunnil sugugi nii puudutavalt kui öösel. Idee on ometi leidlik: tõukuda konkreetsest ruumist ning jõuda ruumikogemuse kaudu isiklike ja intiimsete teemadeni. Esitajad valdavad väga hästi teatrilaadi, mis nõuab justkui iseendana kõnelemist ja vahetut suhtlust publikuga. Miks see siis ei mõju? Olen ma ise liiga väsinud? Kas sama ööpäeva jooksul kogetud sarnaste väljendusvahenditega „Öörahu” ja hoopis teistlaadi „Ukraina avastamine” on mu vastuvõtuvõime nüristanud?
Nädal tagasi vaatasin teist korda lavastust „Ainult jõed voolavad vabalt” ja mu kõrval istus üks XXXI lennu tudeng. Ka tema vaatas seda ilmselgelt mitmendat korda ning oli igast hetkest siiras ja varjamatus vaimustuses. Ta elas kaasa kõigele, mis toimus, teadis, mis järgmiseks juhtub, ootas elevalt, hoidis hinge kinni — ja kui ootus täitus, siis hingas õnnelikult välja. Minu meelest on teatrikooli kolmanda kursuse lõpetajad tavaliselt kõige nõudlikumad ja kriitilisemad teatrivaatajad. Kui sel hetkel on võimalik kas või üht lavastust niisuguse pilguga vaadata, siis on midagi väga hästi läinud.
Aga „Giidituuris” ei taju ma osalejate sama intensiivset suhet „Jõgedega”. Jääbki lahtiseks, mis see õieti on — hommage? Pastišš? Teine osa? „Jõed” ja tudengite endi lood ei kõla kuigivõrd kokku, aga ei vastandu ka. Võrreldes „Öörahuga” on „Giidituur” rohkem läbikomponeeritud ja paika sätitud ning vahest seetõttu tõusevad esile vormilt teatraalsemad ja täpseks lihvitud stseenid. Näiteks see, kuidas Hele ja Edgar libisevad köögitüli kirjeldamiselt selle kirglikku esitamisse.
Kõige mõjuvam on aktsiooni lõpp. Kristina laulab: „On kodu see, on kodu see, küll sinna leiad tee…” Laulab kaua, napilt ja siiralt. Ta on huvitav näitleja, kes suudab esitada ka kõige sentimentaalsemaid tekste nii, et need ei mõju sugugi sentimentaalsena. (Teksti all ei mõtle ma siin mitte üksnes verbaalset materjali, vaid mis tahes lavalist partituuri: koreograafiat, laulu jne.) Ta on teadlik teksti võimalikust mõjust, aga ei naera selle üle, ei lase ligi hiilida ka haledusel, ta hoiab teksti vabana omapoolsetest emotsionaalsetest hinnangutest. See ei tähenda kiretust, vastupidi, ta võib olla vägagi jõuline ja terav, aga ta ei määri artistlikkusega ära seda materjali, mida esitab. Ta ei roni oma isedusega teksti ja vaataja vahele. Puhas, läbipaistev näitleja. Tuttavaimgi tekst võib tema esituses mõjuda nii, nagu kuuleksid seda esimest korda. „On kodu see, on kodu see, küll sinna leiad tee.”
„Vaba Lava saal on väga sügav, aga valgussillad on väga madalal. Sellepärast tekib tunne, et see saal on madal. Kui nüüd JAIK siia sisse tuleb, siis need valgussillad viiakse ka kõrgemale, no mingi meeter vähemalt.” Hermani hääl kõlab tulevikust rääkides väga lootusrikkalt. Jah, millegi peale peab inimene lootma. Kas või selle peale, et valgussillad viiakse kõrgemale ja midagi muutub sellest paremaks. Võib-olla muutubki.
Mul on ka üks lootus. Esialgu küll mure. Vabal Laval ei ole vaikust. Samas majas tegutsevast baarist kostab etenduste ajal sisse tümakat. Näitlejad peavad pingutama, et vaatajateni jõuda, ja vaatajad pingutama, et näitlejateni jõuda. Selles majas teatri tegemine ja vaatamine on mitmekordne pingutus. Nii ka tänase „Ukraina avastamise” ajal — ukraina luulet ja ajalootekste saatis lakkamatu tümps. Ja siis astud pärast etenduse lõppu õue, välibaari, kust see tümakas tuleb, ja saad aru, et ka siin ei vaja seda tegelikult keegi. See häirib siin istujate vestlust peaaegu sama palju kui saalis teatri tegemist. Ma ei arva sugugi, et avalikus ruumis peaks valitsema vaikus, aga teatrisaalis on see hädavajalik. Selle püsiv puudumine majas, mis on teatri tegemiseks ehitatud ja kus juba ligi üheksa aastat on püütud teatrit teha, näitab hoolimatust, arrogantsust. Nii et ma loodan kõige rohkem, et kui JAIK siia tuleb, siis nad toovad kaasa vaikuse.
18. juuni
„Üliülikooli” ehk kelpaloengutele jõuan väga vähe — kokku toimub neli sessiooni, ma saan osa võtta vaid viimasest. Seal kõneleb Jan Kaus, mida tähendab „hülja” — hüüatus „Viimsest reliikviast”, kui üks Schenkenbergi mees näeb maskeeritud Agnest põgenemas. Reet Aus räägib, et pole olemas prügi, on üksnes halb disain. Ning Elen Lotman püüab saada selgust, kas raha on gaas, vedelik, soojus, tahkis või plasma.
Kõik kolm on neile antud ülesande — ajada tõsise näoga jura — lahendanud erinevalt ja see teeb asja eriti intrigeerivaks. Kausi loeng mõjub akadeemilise ettekande stiilse paroodiana ja on väga intensiivselt esitatud. Ma pole vist kunagi varem nii kirglikku Kausi näinud. Sõnum, milleni ta lõpuks jõuab — püüdkem lasta lahti vangistavatest tähendustest — ulatub paroodiažanrist välja ning kõlab kommentaari või lipukirjana kogu kelpaloengute aktsioonile. Reet Aus kõneleb teemal, mida on käsitlenud mujalgi, aga kuna ta on vaimukas kõneleja, siis sobib see siia konteksti väga hästi. Kõige põnevamalt kasutab pakutud võimalust Elen Lotman, öeldes välja asju, mida mujal öelda ei saa. Ta terav ja vaimukalt serveeritud viha bürokraatia vastu on ühtaegu sütitav ja kurb. Kelpaloengul võib olla vahetu, siin ei pea rangelt argumenteerima, tasakaalukalt esinema, võib paiskuda detaili kaudu üldistuseni, nalja kaudu tõeni. Võib olla see, kes ollakse päriselt, sest alati on käepärast õigustus: ma ajasin ainult kelbast. See meenutab narrirolli: maski taga saab välja öelda tõde.
Sel formaadil on potentsiaali, seda võiks jätkata mujalgi.
19. juuni
Kell 11 algab lastehommik Andrus Kivirähki „Vapra Keefiri” ainetel. Ma ei mäleta alusteksti eriti hästi, kuid tundub, et tudengid on materjaliga üsna vabalt ümber käinud, seda kohandanud ja mugandanud. Lavastus on suuresti üles ehitatud improvisatsioonidele ja vahetule suhtlusele noore publikuga. Minu teada pole need tudengid varem lastele mänginud ning on tunda, et see meeldib neile ja mõjub hästi — nii mõnedki näitlejad tunnevad end vabamalt kui tavaliselt, ei kontrolli ennast pingsalt, julgevad kasutada suuri ja jõulisi värve ning saavad tänu sellele oma vahendite arsenali avardada. Tõsi, algul on laval ka veidi tüütut infantiilsust, kramplikku allajoonimist ja ülevärvimist. Aga etenduse jooksul loksub suhe üksteise ja vaatajatega paika. Kuuldavasti oli eelmise päeva publik väga häälekas ja suhtlusaldis, täna on saalis rohkem täiskasvanuid ja lapsedki on pigem vaoshoitud — näib, et näitlejatel võtab tänaste vaatajatega harjumine aega, aga kui nad kohanevad, nakatavad nad meidki oma energia ja mänguhimuga. Muidugi saaks „Vapra Keefiriga” liikuda veel mitu sammu edasi, mängida leidlikumalt ruumiga, usaldada publiku fantaasiat, muretsemata, kas ja mis on noortele vaatajatele arusaadav — küll nad aru saavad! Aga tuleb meeles hoida, et „Vapper Keefir” on aktsioon, mitte valmislavastus. Alice mainib pärast, et kahekümne proovitunniga tehti valmis 50-minutine lavastus. Rõõmus uljus, hüppevalmidus ja mängutuju on siin olulisemad kui tulemuse terviklikkus.
Alice Siil, Kristin Prits, Lauren Grinberg ja Hanna Brigita Jaanovits aktsioonis „Vapper Keefir”.
Richard Esteri fotod
* * *
„Nagu Pagu” tähendab seda, et XXXI lend esitab oma esimese diplomilavastuse „Tiit Pagu” esimest vaatust lavastuse „Ainult jõed voolavad vabalt” lavakujunduses. „Tiit Pagu” ja „Ainult jõed voolavad vabalt” on mõlemad kaheldamatult teatrisündmused. Ma ei salli pingeridu, aga kui keegi ütleks, et need on eelmise teatriaasta kaks kõige tugevamat tööd, siis ma ei hakkaks vaidlema. Seejuures on tegu kardinaalselt erinevate lavastustega. „Tiit Pagu” on väga tekstikeskne, „Jõgede” keskmeks on muusika, helid. „Tiit Pagu” on vahest üks rangemalt struktureeritud ja viimistletud lavastusi, mida eales näinud olen, „Jõgedes” püüavad näitlejad luua vaba voogamise tunnet (see ei tähenda mõistagi struktuuri puudumist). Aga on kaks olulist elementi, mis neid lavastusi ühendavad: ansamblitaju ja pöördlava. „Tiit Pagu” pöördlava (kunstnik Kristjan Suits) on mehaaniline, selle liikumine on matemaatilise täpsusega paika timmitud. „Jõgede” lava liigutatakse lihasjõul, pöörmete kriginal. Pöördlava tekitabki aktsiooni käigus enim elevust ning toob kaasa kõige märgatavamaid erinevusi „Tiit Pagu” ja „Nagu Pagu” vahel. Muus osas hämmastab pigem see, et suurt vahet polegi — tudengid esitavad „valel” laval korralikult „Tiit Pagu” teksti ja skeemi. Vahel keegi komistab, vahel jäävad võõrad rekvisiidid jalgu, kuid näitlejad tõstavad need eest, nagu midagi poleks olnudki, ja lähevad edasi.
See aktsioon aktiveerib teatri kui mälumasina. Olles näinud mõlemat lavastust, hakkavad silme ees paralleelselt jooksma kaks mälulinti — ühtesid pilte kutsub esile ruum, teisi tekst ja esitajad. Aga kummalisel kombel ei suhestu need kaks tasandit peaaegu üldse, jäävad eraldi ega ütle midagi teineteise kohta. Võrdluseks meenus Paul Kuimeti ja Tõnis Saadoja näitus „Maastik kulgeb läbi maja” (kuraator Eero Epner) Tartu Kunstimuuseumis, kus Kuimeti fotode ja videote ning Saadoja maalide vahel eksponeeritakse üle-eelmise sajandi lõpu ja eelmise alguse eesti kunstnike töid, nii et tekib uus perspektiiv maastiku ja looduse kujutamisele läbi aja. Eeldasin vist midagi sarnast ka „Nagu Pagu” puhul: et kui „Tiit Pagu” ja „Jõed” kokku saavad, tulevad välja mõlema lavastuse sellised aspektid, mida eraldi vaadates ei märka. Ent seda ei juhtu.
Aga kui vaadata „Nagu Pagu” eksperimendina, mis otsib vastust küsimusele, kuidas ruum lavastust mõjutab, siis on sellel üpris ootamatu tulemus. Nimelt: ruum ei omagi eriti suurt tähtsust. Vähemalt mitte nii range struktuuriga lavastuse puhul nagu on „Tiit Pagu”. Meile meeldib rääkida küll, et teater on ruumiline kunst ja kõige aluseks on jagatud ruumikogemus, aga vähemalt see aktsioon näitas, et tunduvalt olulisem kui esitajate suhe ruumiga on nende suhe üksteise ja tekstiga.
Võimalik, et samale ülesandele teisiti lähenedes saanuks tulemus teistsugune, põnevam. Võimalik, et õige oligi jätta tulemus juhuse hoolde. Aga tundub, et juhus pole seekord nende poolt. Vaatan sageli „Jõgede” lava paremas nurgas rippuvat köögikella.
Üks väike, kuid oluline erinevus: 1965. aastal ehitatud Salme kultuurikeskuses pahvitakse „Tiit Pagu” mängides hoogsalt sigarette, 2014. aastal valminud Vabal Laval markeeritakse samu kohti elektroonilise sigaretiga. Sic transit gloria et sinceritas mundi…
* * *
Vaba Lava ette on püstitatud putka, kuhu mahuvad korraga üks etendaja ja üks vaataja. Seda aktsiooni nimetatakse „Kambriks”. Nagu pihikamber. Etendajat ja vaatajat lahutab must kardin, nad ei näe teineteist, nad võivadki jääda teineteisele anonüümseks.
Ükskõik kunas ma „Kambrist” möödun, on uksel silt „Hõivatud” — see tähendab, et keegi on sees ja etendus käib või et mitte kedagi pole sees ja etendust ei toimu. Igatahes: siseneda ei tohi! Silt „Avatud” tähendab, et etendaja on sees, aga vaatajat pole, sa võid siseneda ja etendus algab. Kui tulen Vabale Lavale „Kelpajazzi” vaatama, näen esimest korda silti „Avatud”. Kõhklen hetke, aga Jaak Prints utsitab: mine, mine! Lähengi. Mitte kedagi pole. Etendajat pole, etendust pole. See on eksitus, keegi on uksele vale sildi unustanud. Väljun sama targalt, kui sisenesin.
Ma olen sellest aastaid unistanud — lavastusest, millest võtaks korraga osa vaid üks etendaja ja üks vaataja. Ligilähedastele lavastustele olen sattunud, aga täpselt sellisele mitte kunagi. Aga ma väga tahaksin sellisest lavastusest osa saada, see tundub väljendavat midagi olemuslikku nii teatri kui laiemalt inimestevahelise suhtluse kohta. Kahe inimese kohtumine. Ühe ootused, teise pakkumised, ja vastupidi. „Kambri” puhul tundub eriti intrigeeriv, et kumbki pool jääb teisele nähtamatuks — kohtumine küll toimub, aga ei tea, kelle vahel.
Seekord ma seda lavastust ei koge. Võib-olla ongi hea. Võib-olla on see kõige parem, kui unistused ei täitu. Siis on võimalik edasi unistada.
* * *
Festival „Pidu võõras korteris” kannab alapealkirja „TeatriRiskiFestival”. Kui „Nagu Pagule” võis ette heita vähest riski või ebakindlust võetud riski väljakandmisel, siis kell 22 algav „Kelpajazz” kütkestab sellega, kui julgelt ja konkreetselt riskitakse. Laval on džässitrio koosseisus Raun Juurikas, Eno Kollom ja Mihkel Mälgand, nendega koos musitseerivad XXXI lennu tudengid, mängides pille, mida nad pole varem mänginud. Lihtne ülesanne, mis sisaldab ootamatult paljut: tudengid panevad end tõepoolest haavatavasse olukorda, pingutavad meeletult, teades, et tulemus ei saa kuidagi olla hiilgav. Ja seda on lihtsalt vaimustav vaadata! Suuresti määravad õhtu voolavuse professionaalsed džässmuusikud, kes haruldase tundlikkusega nopivad üles kõik, mida tudengid teevad, arendades ka juhuslikest eksimustest säravad improvisatsioonid. Tõeliselt teatraalne olukord: kõik, mis juhtub, võetakse mängu, kõik sünnib totaalselt siin ja praegu.
Minu lemmikuks kujunevad etteasted puhkpillidel — saksofonil, trompetil, flöödil ja ninavilel. Tundub, et puhkpillide mängimine nõuab kõige suuremat panustamist, ka puht füüsiliselt, ja samas on eksimused seal kõige tajutavamad, läbi kukkuda on kõige lihtsam — puhud kõigest hingest, aga mitte piuksugi ei tule välja. Või mis veel hullem, tuleb hale piuks. Ja mis sa, hing, siis teed, kui sa tõid kuuldavale haleda piuksu, aga bänd liigub looga edasi?
Niivõrd haavatavas situatsioonis avaneb näitleja (või inimese) olemus. Ääretult kõnekas on see, mis vahendid keegi enese päästmiseks valib. Kes naerab enda üle avalikult, kes panustab füüsilisele atraktiivsusele, kes jätkab visa püüdlikkusega, kes matkib mõne kuulsa artisti välist joonist. Kõik need vahendid kukuvad ühevõrra läbi ja siis tuleb leiutada uusi. See on kohanemisvõime demonstratsioon erakordselt lõbusas vormis.
Võluvaks refrääniks on eksimused pilli kättevõtmisel. Enamik tudengeist teeb pilli haarates mõne apsu: ei eemalda huulikult katet, kinnitab mingid rihmad valesti vms. Katsu sa peale seda veel usutav olla! Aga nad katsuvad. See on nii läbinähtav. Ja tänu sellele nii võluv.
20. juuni
Lähen Vabale Lavale kella 12-ks. Tudengid on lubanud laval olla järgmised 12 tundi. See ongi aktsiooni nimi: „12 h”. Ma ei ole otsustanud, kaua kohal olen. Vaatan, mis saama hakkab.
Algus tundub nagu teatrikooli harjutuste ja etüüdide entsüklopeedia. Tehakse kolme aasta jooksul koolis õpitud harjutusi, mängitakse tähelepanu, kontsentratsiooni ja fantaasia arendamiseks mõeldud mänge. Tasahaaval minnakse abstraktsemaks, püütakse luua tegevuslikke ja visuaalseid kujundeid. Ühel hetkel võtavad Lauren ja Astra mikrofonid ja räägivad surmast. Räägivad lihtsaid lugusid ja mõtteid, aga kuna teema on nii eksistentsiaalne ja tajuda on kõnelejate vajadust neid lugusid jagada, siis see mõjub ja sööbib mällu. See jääbki ainsaks omataoliseks — eneseavamiseks sõnade, isiklike mälestuste kaudu.
Tudengid on sõlminud omavahel üheainsa kokkuleppe: teha laval seda, mida nad igatsevad. Ja tajuda üksteise impulsse. Kõik muu sünnib kohapeal. See, mis sünnib, on (vähemalt teatud hetkedel) hämmastavalt terviklik, komponeeritud. Neil on ideid, materjali ja võimekust.
Tantsides tõmmatakse end rihmaks ja püütakse siis väsimuse pinnalt midagi uut luua. Vahepeal on tunda, kuidas etendajad püüavad kangesti midagi teha ja tekitada. Vahepeal ei püüta midagi ja asjad sünnivad ise.
„Kui sa tahad midagi teha, siis tee seda kohe.” See suhtumine kannab kogu aktsiooni. Kui keegi selle vahepeal unustab ja liiga kauaks arutlema jääb, siis tuleb keegi teine ja tõukab teda kindlalt ja sõbralikult tagant. Tee! Ära räägi, vaid tee! See inspireerib ja vaimustab. „12 h” on teatri võimaluste lahtitõmbamine, hoogne jooks kõigis võimalikes suundades. Vaba, metsik ja struktureerimata. Mart Kangro ütles Florentina Holzingeri lavastuse „Ophelia’s Got Talent” kohta, et ta ei suuda ette kujutada midagi, mida teatris saaks teha ja mida selles lavastuses ei tehtud. Mina ei suuda ette kujutada midagi, mida näitleja saaks laval teha ja mida tudengid „12 h” jooksul ei tee. Selle kogemine on võimas kool nii osalejale kui vaatajale.
Meenub Ingomar Vihmari lavastus „Keskea rõõmud”, kus osalesid lavaka XIX lennu lõpetanud näitlejad. Said laval kokku ja vaatasid, mis juhtuma hakkab. Küll üksnes paari tunni, mitte poole ööpäeva jooksul, aga nende koosolemises, avatuses, ausas valmiduses nii läbi kukkuda kui õnnestuda oli midagi samaväärset. „Keskea rõõmud” sündis kolmteist aastat pärast lavaka lõpetamist, need inimesed polnud aastaid igapäevaselt koos olnud. Huvitav, mis juhtuks, kui XXXI lennu tudengid kordaksid oma 12 tunni aktsiooni kaheteistkümne, viieteistkümne või kahekümne aasta pärast? Kui erinev see praegusest oleks? Kui erinevad nad praegusest endist siis on? Ja mis kõige huvitavam: kui erinevad nad siis üksteisest on? Kas keel, mida nad praegu jagavad, liidab ja toidab neid ka aastate pärast? Ma luban: kui te midagi sellist kunagi uuesti ette võtate, siis ma olen saalis. Mind huvitab see väga!
Kui millestki „12 h” jooksul puudust tunnen, siis sellest, et tegeldaks ka asjadega, mis jäävad teatrist ja tudengite endi elust väljapoole. Praegu on üsna arusaadav, kust impulsid pärinevad: teatrikoolist, teatrist, lapsepõlvest, muusikast, mõnest YouTube’i videost… Aga ühiskond? Jah, nad on avastanud Ukrainat. Mida veel? Ma ei pea silmas, et laval peaks uudiseid ette lugema või päevakajalisi etüüde tegema, ma mõtlen intuitiivset avatust erinevamatele impulssidele. See ei olegi muidugi selle konkreetse aktsiooni eesmärk. Ja teatrikooli õpe oma intensiivsusega on selline, et ilmselt ollaksegi kolmanda aasta lõpus elust väljaspool kooli paratamatult kõige kaugemal. Siis hakkab see elu tasapisi tagasi tulema. Peaasi, et huvi ei kaoks.
„12 h” räägib eelkõige ühiselust ja seda kahel tasandil. Ühelt poolt ruum, suur seinteta korter, Arthur Arula ühtaegu hüperrealistlik ja tinglik, pööraselt fantaasiaküllane ja väga funktsionaalne lavakujundus. See polegi nagu kujundus, vaid pigem installatsioon, mis kõneleb ka siis, kui selle sees midagi ei tehta. Nii avar ja kirev korter on ilmselgelt mõeldud rohkem kui ühele inimesele. Ja seal, kus vähemalt kaks koos on, on möödapääsmatud kokkupõrked ja probleemid, pidev eneseületus, püüd ja võimetus üksteiseni jõuda ning üksteise ja iseendaga leppida. Need teemad on sel laval lakkamatult kohal, ka ilma inimesteta. Ma ei ole varem kuulnud festivalist, mis tõukuks ühest lavakujundusest. Et ühe lavastuse kujundus võib inspireerida tervet rida aktsioone, kinnitab lavakujunduse kui kunstiliigi suveräänsust ja seeläbi stsenograafi autorirolli. Kunstnik loob maailma — ning selle sees on võimalikud paljud erinevad kokkusaamised ja sündmused. Huvitav, et ma pole Arthurit ennast siin festivalil kordagi näinud. Ma loodan, et talle meeldib, et selline asi toimub.
Ühiselul on selles aktsioonis teinegi mõõde — tudengite endi kollektiivsus, üksteise tajumine, kogemus, mille nad on kolme aasta jooksul üksteisega tihedalt koos olles omandanud. Kõige kaunimalt avaldub see pekingi ooperist pärit mängus „Varas ja valvur”. Mitte kuigi laial poodiumil liiguvad kaks inimest, silmad kinni seotud, üks püüab leida aaret ja sellega põgeneda, teine teda takistada. Kõik teised, kel silmad lahti, on mängust väljas ja turvavad mängijaid poodiumi ääres maas seistes. Seda jälgida on kõige paeluvam: nad pidurdavad mängijaid täpselt sel hetkel, kui asi kisub päriselt ohtlikuks. Mitte raasugi hiljem, aga ka mitte varem. Nad lasevad kinnisilmseil ise aru saada, kus poodium lõpeb. Nad lasevad oma kaaslastel piirile minna. See iseloomustab minu jaoks nii seda aktsiooni kui XXXI lendu: nad teavad, millal üksteist hoida ja kaitsta, aga lasevad üksteisel piire kombata. Nad hoolivad päriselt, ei teeskle hoolimist. Ei tegele sellega, et näida head inimesed, vaid tajuvad üksteist päriselt ja püüavad ära tunda, mida partner vajab. Ei ürita meeldida, vaid tõeliselt toetada. Seda näeb nii harva, haruharva, nii elus kui teatris.
Käin vahepeal tunnikese söömas ja hiljem ka paar korda väljas, nii et veedan kaheteistkümnest tunnist saalis kokku umbes kümme ja pool. Ma ei ole rekordiomanik. On vastupidavamaid vaatajaid. Üks tudengitest saab vahepeal migreenihoo, jääb garderoobi magama ega naasegi täna lavale. Teised venitavad end finaalini. Alustas kuusteist, kaksteist tundi hiljem lõpetab viisteist etendajat. Aga nagu sellistel puhkudel ikka, on inimene, keda tegelikult kohal ei ole, tugevalt tajutav. Isegi siis, kui keegi tema puudumisele tähelepanu ei juhi. Ta on oma puudumise kaudu vaat et intensiivsemaltki kohal kui need, kes päriselt kohal on. See kooslus laval on ühtne organism, mille iga lüli on asendamatu.
„12 h” päädib improvisatsioonilise lõpuloo ja countdown’iga. Kui jõutakse nullini, viskab Markus, kes on viimase minuti jooksul trummipulgaga suurt kummipalli peksnud, selle pulga õhku… ja pulk haihtub. Okei, tegelikult ma nägin, et see pulk maandus valgusrõdule. Aga ikkagi, tunne jäi selline, et pulk haihtus. Lendas õhku ega kukkunud enam alla. Seal see nüüd on, nende ja meie pea kohal.
