VASTAB MIHKEL MUTT

Oktoober, 2023

Mihkel Mutt Tartus nn kollase kassi maja ees.
Harri Rospu fotod

Sinu biograafia Mati Undist „Liblikas, kes lendas liiga lähedale” (Fabian 2023) alapealkirjaga „Mati Unt ja tema aeg” on hõrk lugemine. Eriti muljetavaldav on detailirohkus, millist ma pole varem üheski analoogilises teoses kohanud. Väga väärtuslikud on minu meelest teatriuuenduse tagamaade avamine, Undi-Vahingu tandemi portreteerimine, sissevaated toitumisse, reisimisse, välimusse, partnerlusse, iseloomu jne. Samal ajal on põnev teada saada, kuidas Unt elas mingil perioodil Vanemuise garderoobis või Toompeal kopitanud ühiselamus. Sa kasutad tema kohta metafoori „tabamatu kui elavhõbe”. Oled lausa detektiivina jälgi ajanud, analüüsinud Tartu kirjanike maja ürituste registreerimisraamatu sissekandeid 1960-ndatest, käinud Undi kooliaegse üürikorteri aknast ümbrust uurimas jne. Kui kaua sa seda raamatut ette valmistasid?

Kaua. Pole ühegi oma raamatuga nii kaua vaeva näinud. Kõik teised on sündinud vähem kui aastaga, sellega läks üle kolme aasta (mis on ikkagi vähe võrreldes maailma selle ala tippudega, kel kulub minimaalselt viis aastat). Tegelikult läks ka minul kauem, sest oma mõtetes tegelemine on samuti tegelemine ja esimene välgatus käis siis, kui pärast Mati lahkumist „Via Regia” üle lugesin (sealt ka raamatu algus „Mitu aastat olen mina…” jne). Aga kavatsus võttis konkreetsema kuju sedamööda, kuidas nägin Mati kaasteelisi tasapisi ja enamasti enneaegselt igaviku teele asumas. Eks ma venitasin ja lükkasin edasi, osalt sellepärast, et tegemist oli mulle võõra alaga — ma pole  kirjandusloolane —, osalt sellepärast, et oma muudele projektidele, oma egotrippidele anduda oli meeldivam. See raamat on natuke siiski ajendatud ka missioonitundest, vastutusest aja- ja kultuuriloo ees. Ma ju näen, kuidas mälu kaob, kuidas üks ajastu vajub ajamerre. Samas ma ei salga, et kuna biograafiad on ammust aega mu meelislektüür, tahtsin ka ise proovida. Kokkuvõttes kujunes sellest kirgastav elamus.

 

Kas midagi olulist jäi ka välja?

Kas just olulist, aga välja jäi kindlasti, kas või sellepärast, et raamat on tänapäeva mõõdupuu järgi niigi paks. Kõik eluperioodid ei ole proportsionaalselt esindatud, kitsamalt loomingu vaatlus on lünklik, kirjavahetusest oleks võinud rohkem võtta, pildimaterjali oleks tahtnud rohkem panna jne.

 

Kas oli tabuteemasid?

Tabuteemasid küll polnud. Mati oli ju üdini kunstiinimene, kellele meeldis ennast eksponeerida ja presenteerida (mis muidugi ei välista häbelikkust mõnes eluküljes). Samas polnud tal kõigi oma armsate väikeste veidruste kõrval mingeid suuri salapahesid ega üldse midagi „kahtlast”. Nii et selles mõttes ta geeniuseks ei sobi — viimases peab ju alati midagi veidrat olema!

Muidugi on biograafil eetilised barjäärid, eriti kui tema kirjutamisobjektiga seotud isikud on veel elus. Mõni neist ei pruugi tahta oma kunagisi suhteid afišeerida. Ja ega ma käinudki peale, ma mõistan nende inimeste motiive. Samas andis see mulle endale isegi suurema vabaduse midagi tõlgendada ja ma kommenteeringi kogu Mati elujoonist kaunis vabalt, nii et mõned peatükid mu raamatust võiksid kuuluda esseeromaani.

„Aeg võtkem vastu nii, kuis ta meid otsib” — see Hamleti mõte on mul kogu aeg kuklas. Ma ei saa muuta oma aega, aga ma olen kohustatud otsima viise, kuidas ka nendes oludes siiski tegutseda nende eesmärkide nimel, mida pean õigeks. Võib-olla on mul see natuke lihtsam olnud kui mõnel mu kolleegil. Nimelt olen mina noorest peale arvanud, et väärtuslik ei pea tingimata igav olema, ega vastupidi, st et kõik kütkestav on tingimata tühine. Väljendasin seda omal ajal lausega „Kirjutada tuleb nii, et ka loll saaks aru, aga et ka targal oleks huvitav”. Noh, eks ma selle põhimõtte järgi toimides ka oma karjääri lõpetan. Objekt oli õnneks kongeniaalne!

 

Mati Undile lähedal seisnud isikuna oled loonud kaasahaarava jutustuse mitmekülgsest inimesest. Näiteks on huvitav fakt, et ta tegeles teismeeas ja ülikooli ajal joonistamise ja kujundamisega ning kujutles mõnda aega oma tulevikku hoopis kunstiga seotuna, temas oli kujutava kunstniku verd. (Vähetuntud analoog: ka Heino Eller oli väga hea käega ja vaagis teatud eluperioodil kujutava kunsti ja muusika plusse ja miinuseid.) Unt tegi hiljem paljudele oma lavastustele stsenograafia, mis võis tunduda kõrvalseisjale arusaamatu, aga tema noorpõlve kunstikogemust arvestades oli see täiesti loogiline.

Jah, profid ütlevad küll vahel delikaatselt, et üks või teine tema kujundus oli diletantlik, aga mis see loeb? Mulle (samuti mitte profile) tundub, et Mati kujundused olid naivistlik-funktsionalistlikud, st ta ei esitanud endale tehnilisi ega kaanonialaseid küsimusi („kas nii sobib?”), sest talle oli peamine, et kujundus tema konkreetses lavastusmehhanismis n-ö töötaks. Teda huvitas tervik. Nii nagu tema isikupärast viisi näitlejatega töötamisel ei saa arendada üldkasutatavaks süsteemiks, nii oli ka tema viis lava kujundada sobiv ainult talle endale. Ja teistele lavastajatele ta ju ei kujundanudki.

 

Suurima mõistatusena tood sa esile küsimuse, kuidas sai selline vaimsus nagu temal kerkida esile „jumalast maha jäetud” Vooremaal, ilma silmanähtava taustsüsteemita.

Esiteks ei taha ma Vooremaast mingit pärapõrgut teha, see on täiesti normaalne koht Eestis. Teiseks on asi ikkagi järgus või astmestikus, lähtekoha ja finiši vahemaas. Kõigil meil läheb hing hellaks, kui mõtleme Ristikivi ridadele „Minagi olin Arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas”. Unt ei sündinud saunas, vaid järgu võrra „kõrgemal”. Undi taust on üpris sarnane nooreestlaste omaga, kelle vanemad kuulusid kohaliku kogukonna n-ö paremate hulka, ehkki polnud kitsamalt kultuuriinimesed. (Eestlaste toonased paar põlvkonda elasid üldse nagu ajamasinas. Nende lapseea ja hilisema tegutsemistasandi vahe oli üüratu. Mul on näide oma suguvõsast: vanaisa käis Tuhalaanes karjas, aga viiskümmend aastat hiljem käis ka Valges Majas ära.) 1950-ndail olid olud teised, üldine kooliharidus jne.
Ometi oli Undi hüpe tervikuna veelgi suurem. Pean silmas ta loomulikku olelemist absoluutses maailmakultuuris, rahvusliku tausta minemapühitust. Tema Arkaadia tee ei kulgenud lookleva valge joonena maastikul, vaid pilvedes.

Mati Unt. Pilt on tehtud koolimajas umbes ajal, mil Mati kirjutas oma romaani „Hüvasti, kollane kass”, mis ilmus aastal 1963.

 

Kas oled uurinud ka Undi vanavanemate (ja vaarvanemate) tausta? Kes nad olid? Kust pärinesid? Milliste elualadega tegelesid?

Mis puutub Undi eellastesse, siis nii palju kui allikatest leida, polnud seal midagi „ebareeglipärast”. Ja Mati ei puutunud nendega ka kokku, v.a emapoolne vanaema.

 

Teatriuuendus Tartus on kujunenud poolmüütiliseks perioodiks, millest on liikvel mitmeid legende. Huvitav, milline oleks meie teatri areng olnud, kui Kaarel Ird poleks lubanud „poistel” Vanemuises möllata?

See on kontrafaktuaalne teatrilugu… Kõige tõenäosem on, et teatriuuenduse pesaks oleks saanud Pärnu. Draamateater vaevalt, ja Noorsooteatris oli veel Mikiveri aeg. Pärnu oli kõrvalisem koht, võim oleks vaadanud, et las seal provintsis müttavad. Pärnus oli Kaarin Raid, kelle paar tööd kuuluvad teatriuuenduse kullafondi, samuti Normet, kes oli lisaks võimekas organisaator. Ehk just tema oleks seda vedanud. Vahing jt käisid nagunii päris tihti Pärnus, küllap siis oleksid käinud sagedamini. Aga võimalik ka, et iga lavastaja oleks tegutsenud oma koduteatris ja lihtsalt aeg-ajalt esinenud mõne avangardistliku tööga. Sünergiat poleks tekkinud ja nähtust praegusel kujul poleks olnud. Küll aga on võimalik, et tulevases Noorsooteatris oleks see kuidagi teisiti lahvatanud.

 

Uuendusmöllus läksid pered lõhki, suhted sassi ja Unt haaras kriitikuskalpelli („Minu teatriglossaarium”/„Via Regia”), mis lõikas valusalt Toominga ja Hermaküla egosse. Need olid vist üsna julmad mängud?

Jah, aga siin on koos üldine ja eriline. Muidugi oli elu ja kunsti vaheliste piiride kaotamine toona ka programmiline ja kõik ei olnud selleks praktikas võrdselt valmis. Samas  lähevad lavastajad ja näitlejad lahku ja võtavad paaridesse igas tavaliseski teatris. See kuulub asja juurde.

Osa loovisikuid otsib kogemusi ehk kannatusi alateadlikult, toitub  neist, ehkki ei pruugi seda endale tunnistada. Mati ei olnud masohhist, aga tal polnud midagi selle vastu, kui ta suhtemaailm teisenes. Teda hirmutas kõige rohkem stagna, ta tundis pidevat vajadust edasi liikuda, niihästi loomingus kui eraelus. Inimese võime ennast petta on tõepoolest tohutu. Mis puutub kriitikuskalpelli, siis kätte ei maksnud Unt küll kunagi ega millegi eest. Tema teatrimälestustes  on „poiste” arvel natuke nalja tehtud, aga mitte mingil juhul õelalt. Kui tas ka vastav impulss korraks tekkis, siis juba järgmisel hetkel nägi ta selles võimalust kunsti teha ja sinna see lõpuks ka suubus. Siit moraal: täielik kunstnik ei ela kunagi päriselt. Liiati oli Unt fööniks: lakkus natuke aega haavu, aga  tõusis kohe uuesti.

 

Sa kirjutad, et kui Unt oli kolinud Tallinna ja hakkas koostööd tegema Kalju Komissaroviga, oli see mingis mõttes kergendus, kuna Koma ei esitanud näitlejatele utoopilisi nõudmisi ega soovinud  teatri kaudu maailma muuta. Ta oli pragmaatilisem kui Tooming ja Hermaküla.

Undil oli tänuväärne omadus: ta tundis kohe ära ülespuhvitud, hulluks mineva ego ja võõrandas selle momentaanselt, tõi n-ö maa peale. Kuigi ta oli ka ise hingelt romantik, oli suurim romantika tema jaoks romantika põhja lasta, omamoodi non plus ultra. Aga see oli temas ikkagi ainult üks tahk, möödaminev nähtus, mis jäi minu meelest  natuke poolikuks.

 

Oma esikromaanis „Hiired tuules” oled sa minu meelest üsna irooniline teatriuuendaja(te)-lavastaja(te) suhtes, kes on kaotanud täielikult reaalsustaju. Kas see peegeldab sinu konkreetseid hoiakuid seoses tolle perioodi sündmustega?

Mina olin toona noorusküüniline, või nagu Madis Kõiv minu kohta ütles, pürronistlik. Loomulikult sain ka mina oma romaaniks inspiratsiooni eeskätt teatrimaailmast. Esiteks, kuna ma olin aktiivne teatrikriitik ja liikusin Undi lähikonnas, tundsin ma seda maailma üsna hästi. Teiseks, kuna teatris, mis on psühhofüüsiline ilmum, väljenduvad paljud üldised tendentsid selgemini kui paberil või lõuendil. Nägin palju just neid veidraid tegelasi, neid „hiiri tuules” lipendamas. Nägin ka, kuidas mingid mustrid eri kunstialadel korduvad. See kõik huvitas mind toona tohutult. Aga ma tunnistan ka, et pole seda oma raamatut nelikümmend aastat lugenud.

Mati Unt ja Juhan Viiding.

 

Muusika oli Matile oluline. Ta kujundas alati ise, kasutas muusikat oma lavastustes alati julgelt, sageli kitšilikult/camp’ilikult. Minu käes on kuus CDd, koopiad tema Noorsooteatri-aegsete lavastuste muusikalistest kujundustest, mille nüüd ka üle kuulasin. (Neist tehtud raadiosaadet saab kuulata TMK 2009. aasta erinumbriga kaasas olnud CD-plaadilt.) Siin on kujundused lavastustele „Hamleti laulud”, „Helene, Marion ja Felix”, „Irma Vipi saladus”, „Kapsapea ja Kalevi kojutulek”, „Kameeliadaamid”, „Kas mõistab järeltulev sugu, uus kauge seltsimees?”, „Likvideerimine”, „Lilled Algernonile”, „Löö laulu, vastas jumal, löö laulu, väike mees”, „Ma armastasin sakslast”, „Meie aja kangelane”, „Mälestusi isast”, „Preili Julie”, „Priius — kallis anne”, „Päike ja mina”, „Rästiku pihtimus”, „Sajandi armastuslugu”, „Sünnipäevapidu”, „Taeva kingitus”, „Tango”, „Toatüdrukud”, „Torquato Tasso”, „Vedel vorst” ja „Väikeses häärberis”. Siin kuuleme klassikahitte Griegilt, Vivaldilt, R. Straussilt, Schubertilt, militaarmarsse, kõikvõimalikke laule, leierkastimuusikat, vikerviise (Valdo de los Rios, „Los molinos de tu espíritu”) ja rokiklassikat (Pink Floyd, The Beatles, Gentle Giant), tolle aja kohta moodsat süntesaatorimuusikat (Jean Michel Jarre) jne. Värskena mõjub Imants Kalniņši 4. sümfoonia „Rock Symphony”. Kummaline on näiteks lavastuse „Ma armastasin sakslast” kujundus, kus kuuleme regilaulu ja saksakeelset Boney M-i analoogi laulmas refräänis „Samurai, samurai”. Jääb mulje, et ta tegi valikuid umbes nii, nagu on kirjeldatud Oskar Lutsu oma kirjatöid loomas — pidevalt omaette itsitades. Mida ootamatum valik, seda kasulikum?

Mati suhe muusikaga oli veider. Laulda ta ei osanud (vähemasti avalikkuses ei üritanud), aga maitset tal oli, rütmitajust rääkimata. Ja rütm, nagu teada, on igasuguse nn ajalise kunsti alus. Kontsertidel ta üldiselt käia ei viitsinud, aga kodus kuulas muusikat küll. Undi silmaring oli ka selles vallas lai, see võimaldaski tal ise teha oma lavastuste muusikalisi kujundusi. Need on vahel natuke kitšilikud või camp’ilikud, kindlasti mitte ülearu rafineeritud — sel alal oli ta ju veel vähem proff kui visuaalkunstides. Ometigi „töötasid” ka need.

 

Tangost („La Cumparsita”) sai lausa tema firmamärk.

Kas meil on ühtki teist teatritegelast, kelle puhul me saame rääkida mingist muusikast kui tema firmamärgist? Mati taipas, kui oluline on kujundada oma bränd. Nii kaasaegne!

 

Teda huvitas muusikas (nagu muudeski valdkondades) see, mis oli in. Näiteks kasutas ta 1980-ndate lõpul ja 1990-ndatel Röövel Ööbikut, mis tol ajal oli ikka väga indie. Draamateatri 1995. aasta suvetüki „Pööriöö unenägu” lavale kutsus ta laulma punkikooni Villu Tamme. Ta on lavastustes kasutanud ka death metal’it. Ma näiteks ei suudaks kujutleda Panso, Mikiveri, Pedajase või Nüganeni arsenalis sellist muusikalist „laskemoona”. Keda huvitas akadeemilises teatriringkonnas Röövel Ööbik? Mati oli ilmselt ka selle koha pealt suur erand, ta tahtis olla uute suundumustega kursis?

Vähimagi kahtluseta! Vastava muusika kasutamine oli osa Mati üldisemast ja sihipärasest orienteeritusest noortele. Ainult et ajas tuleks veel natuke tagasi minna. 1975. aastal lavastas Komissarov Noorsooteatris „Protsessi”. Kas ta värbas sinna legendaarse ansambli Ruja Undi õhutusel, selle kohta pole andmeid, aga poleks imestada, kui initsiatiiv tulnuks viimaselt. Ja Undi enda lavastuses „Gulliver ja Gulliver” (Nukuteater, 1979) oli Ruja taas laval. Kokkuvõttes oli selles „noortepärasuses” siiski ka midagi traagilist, sest see saab ainult ühtemoodi lõppeda, küsimus on ainult millal.

 

Filmikunst talle lavastajana ilmselt ei sobinud. Sa kirjeldad, et ta vajas teatriproovidele omast suhtlust nagu hapnikku, tal oli neist maniakaalne sõltuvus. Stsenaariume kirjutas ta vähe. Tal on punastsenaarium „Surma hinda küsi surnutelt” (Tallinnfilm, 1977). Kõige vastuolulisem (sa nimetad seda mainekahjuks) on minu meelest 1986 loodud „Saja aasta pärast mais” (Tallinnfilm, rež Kaljo Kiisk). Mäletan, et teismelisena tegi see nõutuks. Õhus olid muutuste tuuled. Kingissepp ja paljud teised lendasid peagi ajaloo prügikasti. Mõtlesin nii: selline suveräänne korüfee nagu Unt ei saa ju siiralt tahta teha filmi Viktor Kingissepast? Sinu kirjutatud biograafiast joonistub välja Undi ettevaatlikkus ja samas ka globalistlik suhtumine rahvusküsimusse. Kummastav on ta naiivsus Eesti Nõukogude Liiduga liitmise asjus. Poliitiline ajalugu oli talle tundmatu maa. Päris huvitav paradoks, arvestades, milline oli Undi lugemus ja üldkultuurilised huvid.

Tema vastaks meile: Miks te  arvate, et jumala palge ees („ülima”, mitte kolmainu tähenduses, mida Mati ei uskunud) on eesti rahvusküsimus väga oluline? Või iroonilisemalt: kas paradiisis on sinimustvalge lehvitamine sallitud? Seoses sellega tuleb selget vahet teha: Mati ei olnud mingil juhul Eesti-vastane, see mõtegi on absurdne, kui meenutada, kui vähe ta oli üldse millegi vastane (ta oli õieti ainult jõhkruse, labasuse ja rumaluse vastane). Ta ei õhanud kunagi, et elaks ta ometi mujal või muul ajal, ega spekuleerinud emigreerumise teemal. Tema maailm oli seal, kus ta parajasti oli. Selle kaudu nägi ka üldist. Aga eestlus kitsamalt polnud talle eesmärk omaette, osalt ka sellepärast, et eestlaseks olemist võeti toona endastmõistetavusena.

Paar paralleeli, ilmestamaks Mati vastavat suhtumist. On kaks asja — amoraalsus ja immoraalsus. Üks on enam-vähem sihipärane pahelisus, teine on lihtsalt elamine väljaspool moraali, selle süüdimatu eiramine. Ja siis on veel egoism ja egotsentrism. Esimene on minek üle laipade, teine on lihtsalt endast lähtumine, nagu lastel.

Jaan Tooming ja Evald Hermaküla Vanemuise ühiselamus 1969. aastal.

 

Milles on õieti meie rahvusküsimuse iva?  

Ei ole mingit erilist omadust, mis peaks eestlasi kõigist teistest ettepoole, väljavalituks tõstma. Aga me tahame olla meie ise, sest meil on selleks samasugune õigus nagu hiinlastel või inkadel. Oht jääda ilma oma eluviisist, keelest ja komberuumist ning olla lõpuks ajaloost välja uhutud, sellele ohule vastu seista, see on rahvusluse ainus tõeline sisu. Vene ajal oli see oht olemas, aga oli ka kindel viis sellega võidelda: ikka kultuuritegemise kaudu. Seda ju Mati tegi, ehkki mitte teadliku sihiga. Praegu on asjad palju keerulisemad.

Mati Unt 1969. aastal.

 

Fotograafia oli tema ülikooliaegne töö ja hilisem hobi, nagu ka Vahingul. Ta tegi palju pilte just dokumentalistina, oma aja ja ümbruse spontaanse jäädvustajana. Tean, et Kalju Orro käes on Undi negatiivid. Kas seni on sealt välja tulnud ka midagi põnevat? Kas meil on lootust kunagi hoida käes albumit koos piltidel olevate inimeste ja olukordade kirjeldustega?

Põnevat oli palju, vabalt oleks saanud neist veel teise köite, kui mitte rohkemgi. Fotosid väärtustavad niihästi pildistamise objektid, oma aja kultuuritegelased legendaarsete sündmuste käigus (nn loomingulise noorsoo laagrid, „sümpoosionid” jm), kui ka pildistaja isik — need on ju Undi enda tehtud. Loodan, et Kalju Orro kunagi ise neist mõned albumid üllitab.

Sümpoosion Vaino Vahingu juures Aravul 12. detsembril 1970. Vahing on sellest kirjutanud pikemalt oma „Päevaraamatu” esimeses osas lk 122. Seal on ka kirjas, kes sinna sõitsid.
Vasakult: Jaak Kangilaski, Jaak Rähesoo, ?, ?, Maimu Vahing (Berg), Vaino Vahing, ?, ?, Johnny B. Isotamm ja Madis Kõiv. 

Vaino Vahing ja Mati Unt. 12. detsembril 1970 peeti Vaino Vahingu juures Aravul sümpoosioni, sai ka sauna.
Kalju Orro fotokogu fotod

Proovides mõjus Unt vabastavana, kuna ei kasutanud Panso kooli leksikat ja dogmasid. Tema ülesanded olid absurdimaigulised ja seeläbi tekkis näitlejates mingi teistsugune mängulust. Küllap on paljud näitlejad seda täheldanud?

Ma mõistan, miks näitlejad on Undist nii vaimustuses, ja muigan selle peale heatahtlikult. Näitlejad on suured targad edevad lapsed (ükskõik kuidas neid epiteete ka ei reastaks). Nad on loomupäraselt väga kaasaegsed. Kogu nüüdismaailm on üha rohkem sarnane nende loomingu- ja elumudeliga. Kõik peab tulema kätte „siinpool”, kogu aeg ollakse rollis (presenteeritakse), kogu maailm on muutunud lavaks jne. Viimast ei tule muidugi võtta otseselt, vaid kui avalikkuses viibimise suurenemist. Kui nt Arthur Hailey „Lennujaamas” saadab mingi tundmatu tegelane ühel üritusel ringi jalutava seltskonnaajakirjaniku poole anuvaid pilke, et too teda märkaks ja ta nime oma olemusloos ära märgiks, siis nüüd teeb igaüks endast niihästi ajakirjaniku kui tolle huviobjekti. Kõik on kogu aeg valgusvihus ja/või trügivad sinna (kui mõelda sotsiaalmeediale). Et Shakespeare’i öeldu saab alles praegu tõeliselt teoks, sellest kirjutasin pikemalt essees „Näitleja kui ajastu lühikroonika” („Õhtumaa Eesti II”).

 

Unt pakkus 2000. aastal Rakvere teatrile lavaletoomiseks Egon Ranneti „Kadunud poega”, mis tundus veidra ja kentsaka ideena. Tänapäeval on täiesti mõeldamatu, et sellist lavastust tehtaks! Siit on näha, kuidas ühiskonna mentaalsus muutub — toonane oli postmodernselt pluralistlik. Padustalinistlik näidend siin ja praegu? Rakvere ei võtnud pakutud riski vastu, küll aga Draamateater. Nimetatud tükk esietendus 2001. aastal ja mul on sellest esietendusest kummaline mälupilt: näitlejad hullavad laval (tegu oli tõelise paroodiaga), pool saali itsitab rõõmsalt, aga… pool saali mitte. Kui vaatasin üle õla, siis tagapool istusid vanema generatsiooni esindajad ja sealt õhkus kummalist, jäist vaikust. Minu kujutluses istusid nende hulgas ka endised punafunktsionäärid, kes olid laval pakutavast pehmelt öeldes šokis. Ma täpselt muidugi ei tea, aga selline väga veider põlvkondade ja ideoloogiate konflikt tundus õhus olevat. Kust selline idee? Miks Matile sellist „maaslamaja peksmist” vaja oli?

Mati oli hingelt provotseerija. Ta on ka rõhutanud, et peamine on teatris mitte igav olla. No ja kui see on ülim käsk, siis kõlbavad ju kõik vahendid — miks mitte flirt stalinismiga? Läänes käib see ammu. Mati oli sellegi nähtuse „maaletooja”. 

 

Unt koondati Draamateatrist 2003. aasta kevadel. Sa kirjutad, et ta oli õnnetu, ta enesearmastus sai kannatada. 2001. aastal pälvis ta Eesti Teatriliidu lavastajaauhinna Tartu lavastuste eest. Ta oli siis oma loometee tipus, samal aastal pälvis ta ka Tuglase novelliauhinna. Üks mälupilt: on 2003. aasta august, Eesti Draamateatri hooaja avakoosolek on just lõppenud. Inimesed on puhanud ja päevitunud, täis tegutsemistahet, visatakse nalja. Astun Draamateatri külguksest välja ja suundun Estonia teatri poole. Maja taga on parkla, kus mõtlikult seisab… Mati Unt. Ta nagu ootaks kedagi või midagi. Pilk hajevil. Suurmeister on tippvormis, aga ilma koduteatrita. (Elada oli tal siis jäänud napilt kaks aastat, aga sellest polnud tol hetkel aimata märkigi.) Paljud lavastajad on kogenud midagi sarnast — olles tipus või vähemalt täies elujõus, peab (erinevatel põhjustel) taanduma.

Esiteks on see mujal maailmas suhteliselt tavaline; uus oli see meil, sest Eesti ühiskond oli ju vahepeal „sügavkülmikusse” pandud. Teiseks on nõnda kõikidel kunstialadel, ka kirjanduses, ehkki seal paistab see vähem välja. Kolmandaks vajutab asjadele oma pitseri kogu eluratta või ühiskonnakonveieri kiirenemine. Pean taas iseendale viitama. Kirjutasin kunagi essee „30-aastane kunstnik” („Meedia, mu meedia”, 1996). Oli aeg, mil noor inimene, kes lõpetas kunstiinstituudi, teadis, mis tal elult oodata on, elukestev karjäär terendas. Jõukust polnud üldjuhul loota, aga paar riiklikku ostu ei jätnud ka nälga. Ja mis peamine, ta võis surmani tegutseda oma erialal, teda ei tõrjutud, kui ta just „vastaline” polnud. Nii oli see ka näitlejatega. Kui keegi oli end laval tõestanud, siis ta tatsus seal, kuni jalg kandis. Täies elujõus endine näitleja oli ikka haruldus (mõni oli seda ehk abiellumise tõttu, tervise pärast vms). Praegu on neid üpris palju. Ja nende seas on superandekaid. Lihtsalt kõikidele ei jätku ruumi ja kõigil ei ole õnne. Olen vahel kujutlenud, mis toimub nende hinges, kuidas saab pärast teatrit enam elada normaalset elu. Aga ju on mu enda ettekujutused lootusetult romantilised, nii et rahustan end teadmisega, et a(s)jad on muutunud. 

 

Mõttemänguna tahaksin küsida, mida Unt praegu teeks, kas pigem lavastaks või kirjutaks? Mis oleksid tema jaoks „kuumad” teemad?

Unt teeks seda, mis tal pooleli jäi, lavastaks maniakaalselt ja kirjutaks kolumne. Ehk kirjutaks ka mälestusi, sest ta võis ükskõik mida kirjutada. Teeks lavatekste, õpetaks. Päriskirjanikku temast poleks, tema kõrgtase jäi ikka sinna „Sügisballi” aega. Aga meil oleks teda väga-väga vaja kultuurikriitiku ja asjade üldisema mõtestajana. Laval meeldis Undile ka vahel „segast peksta”, aga see, kuidas ta oskas ringi vaadates asju lühidalt, selgelt, ausalt ja elegantselt ära öelda, on ületamatu. Oleme mõnikord minu Loomingu kolleegi Toomas Haugiga  õhanud, et ah, kuidas Unt praegu kirjutaks.

Teemad? Kindlasti ilmuks argimütoloogia „Emakas”…

 

Kuidas sa näed meie teatrit kõrvaltvaatajana? Kas oleks olnud õige kohe 1992. aastal riigiteatrid sulgeda ja alustada uute, kapitalistlike reeglitega, nagu mitmed teatraalid praegu arvavad?

Siin olen ma raudselt pluralistlikul seisukohal. On vaja riigiteatreid ja kõrvalt­üritajaid, on vaja repertuaariteatreid ja ühekordseid truppe. Mõlemal on omad head ja vead, sest inimesed on erinevad. Ühele on tarvis kindlust homse päeva ees, ainult siis võib ta saavutada kõrgtaseme. Teine, vastupidi, vajab eeldusena riski, ohtu ja põnevust.

On vaja niihästi projektipõhist teadust kui ka fundamentaalsete uuringutega tegelevaid teaduskeskusi. On vaja sõltumatut ajakirjandust, aga ka ajakirjandust, mis ei sõltuks reklaamirahast ega ka mingi konkreetse võimukoalitsiooni armurahast. Puhas turumajandus oleks teatris hea juhul, kui publik oleks väga asjatundlik. Siin on vahe näiteks teatril ja mööblitööstusel. Tooli headust oskab igaüks hinnata ja sellepärast halbu toole ei tehtagi. Aga kui paljud oskavad hinnata lavastust? Ja mis on seal hea, mis halb? Seepärast tehakse „teatritoolitööstuses” ka ühekordseks kasutamiseks mõeldud kiiktoole. Teatrisüsteemis on ainuõige riiklik turumajandus.

Kõik uued tulijad tahavad endastmõistetavalt saada riigi rahakoti peale. Aga see lihtsalt pole võimalik ega mitte vist ka vajalik. Tundub, et aus amatöörlus, armastus asja vastu, on kahanemas. Ometi võiks mõnda asja tõesti ainult oma hinge jaoks teha.

 

Kas ministeeriumi hiljutisel loogikal, et nõuame punktisüsteemi (ehk rahastuse) survel väiketeatritelt avangardistlikumat lähenemist kui peavooluteatrilt, on jumet? Kultuuriministeeriumi teatrinõunik on viidanud ühes intervjuus „Suitsu õhtule” kui millelegi uuendusmeelsele, mis võiks meie väiketeatrites korduda. Kas seda saab käsu peale korrata?

Uuenduse mõiste on vist natuke devalveerunud. Ametlik üleskutse sellele kuulub minu arvates samasse ritta kultuurivabrikute ja -inkubaatorite, loomelinnakute, arvamusfestivalide ja muu säärasega. Need asjad on võib-olla vajalikud, aga neis on seriaalsust, mis on vastuolus tõelise inspiratsiooni ja originaalsusega. Uuendust on igal sammul, ikka selleks, et pilku püüda. Selle taustal on kõige rohkem puudu just kõrgel tasemel mängitud modernistlikest lavastustest. See laad ei tohiks ka laiutada, aga et seda nii vähe on, tundub samuti perversne.

Juhuslik ülesvõte, tehtud 1992. aasta juunis Tallinna vanalinnas hansapäevade ajal.
Fotol vasakult: Jüri Vlassov, Martin Veinmann ja Mati Unt. Ardo Ran Varrese foto

 

Kvantiteet on nüüdses teatris barokne. Kui sageli sa teatris käid? Mida pead tänapäeval heaks teatrikunstiks?

Viimasel ajal käin vähe. Tõsi, nõnda on ka teiste esituskunstide ja avalike üritustega, seega eaküsimus. Siiski, juba tosina aasta eest tundsin, et ei haaku vaadatavaga. Jah, mängivad, oskused on olemas, kõik on nagu päris, aga milleks, mida see tähendab, mis nad teevad, seda hästi ei taipa. Ah et tegemist on põlvkondliku lõtkuga, mis on alati olnud? Möönan seda, aga lisan, et on siiski vahe: varasematel aegadel sai vanem põlvkond aru, mida noorem põlvkond tegi, aga vihastas, sest noored ajasid nende meelest vale asja ja valede vahenditega. Praegu aga oleks nagu mingi paralleeluniversum. Siiski, kui ma teaksin kindlalt, et nüüd on mingid uued asjad, millega tegeldakse, ohkaksin kergendatult — ma ei peagi aru saama. Kummatigi hiilib hinge kahtlus, et äkki on kunsti olemus sedavõrd muutunud, et mu soov, et see haakuks ühiskonna ja inimvaimu eluga, on ebaadekvaatne. Sel juhul muutun ma mõtlikuks. Inimkonna tulevik ei ole nimelt kusagil kirjas. Inimkond võib väga lihtsalt lamestuda ja maha käia, mandumine on mõnus. Ma võiksin tõesti arvata, et mu tundlakesed ei võta enam, kui poleks üht asjaolu, nimelt maailmas praegu tehtav kino (vähemalt osa sellest, mida ma kõiksugu „voogude” kaudu näen) on mulle üldjuhul arusaadav (kuigi ma tajun ka siin muutusi) ja osa sellest täiel määral nauditav.

 

Kuidas hindad nüüdisaegse eesti filmi seisu?

Siin on toimunud midagi ootamatut. Kultuurielu fookus nihkub alatasa, ikka kerkib esile mingi ala, mille kaudu mõnda aega avalduvad kõige eredamalt ajastu jõujooned ja mis tõmbab ligi andekamaid tegijaid. Kirjandus on eestlastele peaaegu alati tähtis olnud, kuid selle kõrval on eri aegadel keskmes olnud mõni muu kunst, näiteks teater või kujutav kunst ja arhitektuur. Aga kino maine pole Eestis kunagi kõrge olnud, mitme põlvkonna vältel vaatasid esteedid sellele ülalt alla. Ja üldjuhul põhjusega, sest Tallinnfilm oli ju peaaegu omadussõna, st millegi halli ja kunstliku sünonüüm. Nüüd aga tundub eesti film esimest korda parem kui kirjandus ja teater. Ma ehk natuke liialdan, sest ka praegu on häid autoreid, näitlejaid jne. Aga jah, kusagil ei ole muutus nii suur kui kinos. Mõne asja puhul lihtsalt ei usu, et see on eesti värk. Kinos arvan praegu nägevat vaimseid otsinguid ja tõsist kunstitegemist.

 

Millised on sinu kokkupuuted meie praeguse (süva)muusikaeluga?

Põgusad, passiivsed või pigem konservatiivsed — puhkehetkel kuulan vinüüle, mis on mulle jäänud vanematekodust. Neid pole palju, mõnisada, valdavalt nn populaarne klassika. See on lõõgastuseks. Kuigi minu tüüpi inimesele pole miski õieti lõõgastuseks. Ma olen ju see, kelle kohta inglased ütlevad, et „botaniseerib ema haual”. See, mida muusika inimestele tähendab, on mulle isegi huvitavam kui muusika ise. Näiteks kui ma mõni aeg tagasi huvitusin intensiivselt Kolmandast Reichist, siis uurisin läbi ka kõik, mis seostub Wagneriga. Püüdsin aru saada, kuidas võis noor Hitler mõnd tema ooperit sadu kordi kuulamas käia (täiesti mesmeriseeritult ja seitsmendas taevas olles), miks ikkagi just „Lohengrin” oli ta lemmik jne. Ka jälgin suure huviga eesti kaasaegse süvamuusika üldisemat käekäiku. Mitte üksnes sellepärast, et mõne selle tipu, nagu Erkki-Sven Tüüriga, kunagi koos lõbusalt elu põletasime, vaid mind huvitavad globaalsed kultuuriprotsessid laiemalt. Samuti huvitab mind alati inimene koos tema erialaga, st tervik ja see, kuidas isiksuse elemendid üksteist mõjutavad. Üks väike näide. Osaledes mõne aja eest paar hooaega Rahvuskultuuri Fondi nõukogus, olin ma heas mõttes jahmunud, kui vaimukad olid muusikainimesed Eri Klas ja Eino Tamberg.

Muide, üks mu lemmikraamatuid on tänini „Doktor Faustus”, mille peategelane on helilooja Adrian Leverkühn, kelle kaudu Thomas Mann ajab muidugi palju üldisemaid asju.

 

Manni prototüübiks oli Arnold Schönberg, mis teeb selle romaani eriti mitmeplaaniliseks. Üks sinu raamatu peategelasi on Tartu. Oled ise oma esimesed kakskümmend eluaastat Tartus elanud ja nüüd oled taas tartlane. Unt pidas oluliseks sügavamõttelisemaid lavastusi just Tartus teha. Mis teeb Tartu nii eriliseks?

Täpsustan, et vahepeal ja ka paralleelselt olin kolmkümmend aastat haapsallane. Tartu erilisuse põhjuste seas on niihästi üldisi kui ka ainult Eestile omaseid. Tartu sarnaneb Lääne-Euroopa ülikoolilinnadega, nagu Oxford või Heidelberg. Kohalike elanike seas on keskmisest palju kõrgem protsent haritlasi ja siit voolab pidevalt läbi uut noorust, mis tekitab sünergia ja erilise atmosfääri. Ühtaegu on Tartu Eesti n-ö algus, rahvusliku mõtte keskus, hilisem opositsiooniliste mandariinide pesa. Ja Tartu on ikkagi Eesti teine linn koos kõige sellest tulenevaga. Oleks ebaloomulik, kui ta ei oleks Eestis säärasel kohal, nagu ta on. Selle teema juurde tulen oma järgmises raamatus, mille teemaks ongi Tartu. 

Aga mis veel Matit puudutab, siis luban endale natuke heatahtlikult muiata tema vastava „kuulutuse” peale. Tema ei olnud subjektiivselt ei Tallinna ega Tartu fänn ja vaevalt teda ka ükski linn tervikuna lummas. Temal käis kõik läbi kunsti ja sõpruskonna, naiste ja konkreetse hetke. Muide, see avaldub kogu ta olemuses. Näiteks oli Matil küll kõige võimsam isiklik raamatukogu, mida ma elus näinud olen, teiselt poolt kandis ta aga oma maailma alati endaga kaasas — omnia mea mecum porto.

Mati Unt ja Mihkel Mutt pärast „Meeste juttude” salvestamist Kärberi tänaval 1992. aastal. Mihkel Muti fotokogu

 

Sa oled elanud nii sotsialismi „viljastavates” tingimustes kui ka „kauboikapitalismi” oludes. Pendel on äärmusest äärmusesse lennanud. Millised on sinu isiklikud kogemused, võlud ja valud? Kuidas praegustele noortele neid ühiskonnakorraldusi kirjeldada? Milline oleks ideaal?

Kuna ma olen tüübilt kirjanik-kroonik-ajastute jäädvustaja, siis olen õnnelik, et olen saanud mõlemat ühiskonnakorda kogeda, nii et olin ühe puhul juba ja teise puhul ikka veel täie mõistuse juures. Elu jälgijale on Eesti olnud tõeline gurmeetoode, sest siin kombineerus sotsiaalse paradigma teisenemine riikliku iseseisvuse taastamise ja digirevolutsiooniga. Lisaks tavaline generatsioonide vahetus. Aga ma tean ka, kui tulutu ja mõttetu on oma hinnanguid neil teemadel puhtal kujul esitada. Kunagi üritasin, aga nägin, millist trotsi see mõnel pool tekitas. Minu meelest võib kõikidele soovitada ainult üht: aeg-ajalt elu voolust kõrvale astuda ja reflekteerida, mis õieti toimub. Rohkem ajalooalast empaatiat! Vanad peaksid püüdma mäletada, et nemad olid kunagi noored, ja suutma kujutleda, vaadates praeguseid noori, et noodki saavad vanaks. Sealjuures nad ise ei tohiks küll püüda noorte kombel elada. Ja noored võiksid vanu vaadates mõista, et nood olid kunagi noored ja et nemad ise saavad kunagi nendesarnaseks. Aga nad ei tohiks mingil juhul juba nüüd tahta vanade viisil elada. Säärane tsiviliseeritud põlvkondlik neutraalsus on ülim, mis inimmaailmas võimalik on, ja mulle piisab sellest täielikult.

 

Vestelnud ARDO RAN VARRES

Mati Unt 21. novembril 2004. Kalju Orro foto