SUUR DEMÜSTIFIKAATOR JA TEMA TÄHESADU1

Oktoober, 2023

Kujutagem ette üht olukorda. Te olete tulnud teatrisse ja jääte oma tunnetega kahevahele. Kas see, mida te pealt vaatate, on hea või mitte? Et otsustada, katsute sõnastada, mis eesmärgiga see kõik lavale on toodud ja kus on täpselt see hääl, mida on vaja kuulata ja jälgida. Nüüd tõstkem see natuke jäik, ehkki püüdlik skeem võimalikult lähedale Kertu Moppeli lavastusele „Onu Bella tähestik” ja avastagem, et sellest eriti abi ei ole.

Me näeme pealt seda, kuidas laval üritatakse väga mitmes suunas joostes aru saada, kes ja mis on Onu Bella. Meile saalis jätab see erinevaid võimalusi. Kergem on ehk neil, kes teda isiklikult tundsid. Nemad küllap tunnevad midagi ära ja isegi kui pole üksikasjades nõus, jäävad ikkagi pigem heasoovlikuks. Ehk ei lähe kõige hullemini ka neil, kes Onu Bellast eriti midagi ei tea ja kuigi suurt huvi ei tunnegi. Nende jaoks on laval piisavalt vanade aegade kola ja veidrat kõnepruuki ning see võiks huumori abiga tagada lõõgastava õhtu. Keerulisem on neil, kes ootavad mingit Bella loovkarakteri analüüsi. Neil tuleb fookus ise üles leida ja oma võimalik elamus enesele ära selgitada.

Ma arvan, et too Bella loovkarakter pole midagi sellist, mis meid sirgjooneliselt tervitama sööstaks. Ilmselt tuleb hoopis ringiga minna. Meenub see, mida ütles kunagi Chris Lowe duo Pet Shop Boys kohta: „Me oleme eimiski, kuid meie ümber on midagi.” Ehk siis — artisti ei saa kuigivõrd defineerida selle kaudu, mida ta justkui loomu poolest ja sisemiselt on. Küll aga loevad tema kaunistused ja aksessuaarid, teadlikult valitud ja juhuslikud, laenatud ja ise tehtud. Loeb kultuurkiht, mis kõike sädeleva tolmuna katab ja rikastab. Ka Onu Bella puhul võiks too „tähestik” just seda tähendada. Ja kui lavastus meile kohe algul teada andis, milline täht mida tähendab, siis tegi ta seda justkui öeldes: näe, esiteks on Onu Bella haare avar, kirev ja mänguline ning teiseks on Bella juba ise sümbol, erinevaid kihistusi koondav jõukese. Nüüd lihtsalt tuli publikul Noblessneris ära oodata, kuidas too erinevate signaalide kaskaad ilutulestikuks moondatakse. Aga seda ei juhtunud ja mitte põhjusel, et ilutulestikku ei oleks üritatud, vaid seepärast, et too tähestik ja nood võimalikud signaalid lähevad kõigil tasapisi meelest. Ning mul isiklikult ei tekkinud hetkekski tunnet, et Onu Bella näiks nüüd kuidagi huvitavam sellest, mida juhtusin kogema üle kolmekümne aasta tagasi.

Tundus, et Bella-teemalise lavastuse õigustus ja seda saatev lubadus oli vaadata lähedalt ühte murranguhetke Eesti lähiajaloos. Ja koos sellega võttis ta enesele kas või vähesel määral kohustuse visata õhku olulisi küsimusi. Kas Bella oli pelgalt tolle hetke sümptom või omamoodi ravi haigevõitu aegadele? Kas selles, mida ta tegi, oli mingit utoopilist potentsiaali eesti popkultuurile või sai temast surnud punkt, olgugi kirglik ja lärmakas?

Ma olin tulnud saali paljuski oma eelarvamuste pärast. Neist mulle ehk olulisim puudutab Onu Bella kultuurilist arhetüüpi. Arvan, et see on pärit Hans Christian Anderseni kuulsast muinasjutust „Keisri uued rõivad”. Seda lugu oleks huvitav lugeda kahel väga erineval moel. Üks imetleb paljastuse jõudu — keset rikutud maailma on ainult laps see, kel jätkub südikust tõtt rääkida ja sel moel tühjal ja tühisel vaatemängul põhinev võimusuhe koost lahti võtta. Ja siis saame nägijaks ka juba meie kõik. See on demüstifikatsiooniakt. Punk näiteks saab oma energia just seesugusest rünnakust fassaadide vastu. Kuid ehk võiks proovida ka teistsugust tõlgendusvõimalust. Ja nimelt — ühe lapse jonnakas hääl rikub ära terve mängu, koodide keerukad ahelreaktsioonid, kogu silmamoonduse kauni võlukunsti. Me saame varemed, mida tohime „tõeks” kutsuda, ning mis tahes katse unistada on selle hetkega maadligi kistud.

Bella (ja mõned teisedki) said selle lapse kiusliku rolli justkui paratamatusena kaasa ja nõnda ehitati üles just neile aastatele omane suhe rahvusvahelise popkultuuriga. Võib tunduda, et selle suhtega oli kõik lihtne ja elementaarne — piirid kadusid ja kõik oli ühtäkki nautimiseks olemas. Aga siiski on siin omajagu keerukusi. Popkultuur võib ju lubada kõigile võrdsust läbi ühetaoliste turuvalikute, aga tema toimejõud eeldab ikkagi ka üleolekut ja distantsi. See tähendaks siis, et nauding tuleb kuidagi välja teenida ja see nõuab mingite koodide tundmist. Ning just need koodid, kogu see vihjete ja võrgutuste mäng ongi see, mis on päriselt huvitav. Kusagil seal on muidugi rahuldus oma erinevates ilmingutes, aga on ka igatsus ja unistamine. Eestis muutus popkultuuri käive varasemaga võrreldes nõnda kiireks ja funktsionaalseks, et sidus ennast mõneks ajaks lahti igasugusest utoopilisusest. Toonane uus eesti popmuusika ehk lähtuski võimaluste piiramatusest, kuid lahendas selle siis läbi äratundmise, et odavad koopiad toimivad sama hästi kui orginaalid. Võib öelda, et see oli mingil moel pettumust valmistav avastus. Umbes nagu see, kui erootilist ihaldamist tuleb asendama päris lihalik seks.

Onu Bella oli artist, kes jõulisemalt kui keegi teine muutis selle pettumuse meelelahutuseks. Ja nüüd olemegi peamise temaga seotud teema juures. Just seksist peamegi rääkima. Viide Bellale kui omamoodi seksirevolutsionäärile kordus veidra enesestmõistetavusega juba lavastuse promomaterjalides ja näitas ennast ka publikule. Kuigi — olgem ausad — see roll on tragikoomiline, sest vähesed eesti popmuusikud on teinud seksi kui institutsiooni tähenduse devalveerimiseks nõnda palju kui tema. Asi pole lihtsalt selles, et Bella esitas avalikult terve hulga rohkem või vähem roppe fraase seksi kohta. Asi on ikkagi keerulisem, kuigi põhilise olen juba ära öelnud: Bella esitles meile seksi kui ilustamata tõde ja mitte kui fantaasiat. Sellest kõik need penetratsioonid ja kopulatsioonid kontserdilaval — tulge ja vaadake, tulge veel lähemale, see on just s e e. Seks on kuningas ja ta on alasti ja Onu Bella lihtsalt näitas selle peale näpuga ja ütles oma repliigi, et illusioonid petavad ega vii kuhugi.

Ja mida lavastus selle kõigega peale hakkas? Mitte kuigi palju. Oli üks üsna naiivne monoloog selle kohta, kui radikaalselt ja vabastavalt Onu Bella seksiteemad Eestis fookusesse võttis, ja oli piinlikult venitatud kokkupõrge uuendusliku ja vanameelse mõtteviisi vahel. Too viimane, n-ö hääl saalist, sööstis protesteerima keha paljastamise vastu ja talle toodi Bella loomingu kaitseks vastu vaidlema Linnar Priimäe karikeeritud kuju. See on selline omamoodi armas ja väikekodanlik mäng. See teesklemine, et olime kõik — ja võiksime veelgi olla — šokeeritud ja rabatud millestki sellisest nagu seks. Ja kuigi istume täiskasvanutena teatrisaalis, vajame ikkagi Bella häält seda endale meelde tuletama. Tõsi, too mainitud dialoog kandis ka meeleheite märki, sest sel hetkel lavastus justkui enam täpselt ei teadnud, kuhu ta suubuda ja kuidas laheneda võiks.

Siiski. Siin ja seal oli aimata, et laval üritati tabada Onu Bella isevärki trash-karismat, seda tema rämpslikku ja räsitud staaripotentsiaali. Seda ei saanud mitte kuigi kergesti materjalist välja lugeda. Tasub märgata, et lavastuses räägitu oli paljuski ju ka Bella languse lugu. Tema publik tüdines 1990. aastatel tasapisi ning siis tulid juba rahalised pinged ja mänedžer nõudis ka oma. Ühel hetkel tohid sa olla purjus punkarina, aga siis tuleb sama teha kõrtsimuusikuna. Kuid asi pole ainult muutuvates oludes ja eesti popireaalsustes. Onu Bella püüdis tegelikult kogu oma karjääri jooksul säilitada väljenduslaadis madalust — mul on kogu aeg olnud tunne, et ta laulis sageli meelega mööda. Selle madaluse kaudu (mida, jah, võib tema puhul märkida sõnaga „punk”, aga võib ka rääkida „diskost” või koguni „süldimuusikast”) sai ta vabaduse manööverdada valehäbita nii, nagu tahtis.

Ja just sellepärast polnudki ta tegelikult eesti glam-rock, kohalik Bowie (hoidku jumal!) või keegi taoline. Jah, talle meeldis kerge dressing up, umbes nagu prooviksid lapsed täiskasvanute riideid selga. See oligi ju tegelikult see, mida ta tegi oma cover’i-versioonidega rahvusvahelistest pophittidest. Aga päriselt aristokraatlikku ambitsiooni ei kandnud tema loodud Bella-karakter kunagi.

Ja ikkagi on ju võimalik, et kõike seda, mida tegid autor-lavastaja Kertu Moppel ja tema trupp, ei tasu vaadata Onu Bella isiku äratabamise kaudu. Vahest polnudki see Bella, kellele lavastus tegelikult keskendus. Ehk oli siin teemaks lihtsalt üks ajahetk, mil leidis aset kummaline karnevali moodi institutsioonikriis — Eesti meedia, konkreetselt televisioon, lagunes ühe veidra ja ropult robustse energiapuhangu aegu ajutiselt koost. Kogu „Onu Bella tähestik” oli ju omal moel meediasündmusena raamistatud estraadikava, mis mõeldud meelt lahutama, aga äkki ka küsima, et jah, mis siiski oleks, kui…? Mis oleks, kui professionaalsuse reeglid ühtäkki enam ei kehtiks? Kui inimesed mitte ainult ei naeraks vales kohas, vaid ka peeretaksid mikrofoni läheduses? Ja muidugi seks… Kui vorm ja sisu lahku lähevad, saab ikka parasjagu nalja. Tõnis Niinemets esitas nimikangelast just sellises huumorikas võtmes. Tema loodud Bellas oli argisusest lahkulöömise erksust ja jultumust. Teised olid laval temast kogu aeg natuke maas ja see oli üks rõhuasetus, mis lavastust koos hoidis.

Teisalt jälle oli kogu etenduselt kaasa tulnud järeldustepakett parasjagu nukker, sest ainus äratundmine vaatajale, kes jälgib katseid Bella kuju usutavaks vormida, on see, et ta ise on tolle kohtumise aegu õnnelikuna teisel pool, normaalsuse juures. On meil Bellat enam vaja? Ehk heideti talle siin täna liiga palju valgust? Võimalik, et kõik pidigi jääma nõndamoodi lõdvalt seotud sketšireaks, sest mingit lahendust Bella isikule pole olemas. Mida iganes Onu Bella omas ajas ka ei tähendanud, lavastuse dekoratsioonide keskel jäi ta naljakaks kurioosumiks.

 

TÕNIS KAHU

 

Viide:

¹ „Onu Bella tähestik”. Autor ja lavastaja: Kertu Moppel. Kunstnik: Arthur Arula. Valgus- ja videokunstnik: Rommi Ruttas. Helikujundaja: Lauri Kaldoja. Koreograaf: Märt Agu. Mängivad: Tõnis Niinemets, Hilje Murel, Inga Salurand, Karmo Nigula, Lauri Kaldoja, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Anne Türnpu, Liisa Pulk, Johannes Tammsalu, Eret Kuusk ja Maribel Lasn, bändi koosseisus Ahto Abner, Marvin Mitt, Indrek Mällo ja Kristjan-Robert Rebane. Esietendus 10. VIII 2023 Noblessneri valukoja Nobeli saalis.

„Onu Bella tähestik”. Autor ja lavastaja: Kertu Moppel. Kunstnik: Arthur Arula. Valgus- ja videokunstnik: Rommi Ruttas. Helikujundaja: Lauri Kaldoja. Koreograaf: Märt Agu. Mängivad: Tõnis Niinemets (nimiosas), Liisa Pulk (pildil Heli Vahingu rollis), Hilje Murel, Inga Salurand, Karmo Nigula, Lauri Kaldoja, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Anne Türnpu, Johannes Tammsalu, Eret Kuusk ja Maribel Lasn, bändi koosseisus Ahto Abner, Marvin Mitt, Indrek Mällo ja Kristjan-Robert Rebane. Esietendus 10. VIII 2023 Noblessneri valukoja Nobeli saalis.
Alan Proosa fotod