KÄRBSED EESTI ANIMATSIOONIS TEGELASTENA JA METAFOORINA

ANNALIISA LEPIK

Kärbes. Kujutan ette, kuidas mikroskoopilised mustad karvased jalad on liikunud prügikastist loomakorjusele, siis aknalauale ja sealt edasi taldrikule, minu soojale suhkrusaiale… Kuid alati tunneb killuke minust kärbsepiitsa haarates süütunnet. Võib-olla on see suhkrusaia peal tuigerdav putukas järjekordne Kärbes Jaak, kellel laseksingi hoopis parema meelega minna.  

Kärbes Jaak filmis „Leiutajateküla Lotte”, 2006. Režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits.

Antropomorfism, inimeste omaduste omistamine teistele olenditele, on inimesele niivõrd omane, et filmimaailmas ei kipu me inimkeeles rääkivatele ja riideid kandvatele loomadele isegi tähelepanu pöörama. Antropomorfism on levinud muidugi ka eesti animatsioonis. Veidral moel on meil peale loomade joonis- ja nukufilmides tähtsal kohal just putukad: näiteks Heino Parsi looduslähedane looming, Heiki Ernitsa ja Janno Põldma tegelased või mitmed teised meie kunstilised animafilmid. Põhjusi, miks putukad meie animafilmides märgatavalt tihti kohal on, võib olla mitmeid, need võivad olla seotud nii tehniliste aspektidega kui karakterite loomingulise isikupärastamisega. Kõige kindlamini usun siiski, et putukad on suurepäraseks võimaluseks väljendada erinevaid inimtüüpe. Kergelt õhus lendleval liblikal, vihasel herilasel ja päikese käes peesitaval paksul põrnikal on kohe esmapilgul erinev karakter. Eestlaste animafilme vaadates on mulle erilisena silma jäänud just kärbsed.

Enamikule tänapäeva Eesti lastele on teada  Kärbes Jaak „Leiutajateküla Lottest” (2006) või Kärbes Salvadore „Lepatriinude jõuludest” (2001) — need kaks on karakteritena vägagi sarnased. Võib-olla seetõttu, et neil filmidel on samad autorid, Janno Põldma ja Heiki Ernits. Igatahes on nii Jaagul kui Salvadorel iseäralik kõnepruuk, kentsakad riided, tuttavat onu või naabrimeest meenutav nägu ja familiaarne suhtlusviis. Kokkuvõtvalt siis nii: koomiline elukogenud mees, tüüp, keda võib leida mujaltki filmikunstist, kirjandusest või teatrilavalt.

Filmi „Kevadine kärbes” (1986) pealkiri seab kärbse lausa loo keskmesse — ja siin filmis on tõesti üks meeldejääv kärbes eesti animafilmide ajaloos. See tegelane on pärit Tammsaare lühijutust, aga  seal pole ta karakterina niivõrd viimistletud kui filmis. Režissöörid Hardi Volmer ja Riho Unt on otsustanud teha kärbsest kohmakas ja uudishimulik noormees — kärbes on seega taas meessoost tegelane. Ja sarnaselt eelnevalt välja toodud Jaagu ja Salvadorega on temalgi koomiline mõju. Nimelt kannab see kevadine kärbes mustrilist soni, komistab pidevalt, luristab iga paari lause tagant nina ja pühib oma karvaste esijalgadega nägu.

Samas on mitmed filmitegijad näidanud kärbseid n-ö naturaalsena, ilma inimlike iseloomujoonteta. Lihtsalt osana filmist, et väljendada nende läbi ideed. Mati Küti filmis „Plekkmäe Liidi” (1995) keerleb isa ümber lausa kärbseparv, keda too siis kärbsepiitsaga aina maha lööb. Tütar kuulutab aga lõpuks välja näljastreigi, et kärbeste tapmine lõpeks. Kütt on kasutanud kärbseid lihtsalt selleks, et väljendada laste ja vanemate suhteid, eri põlvkondade vaadete erinevusi. Ema ja isa peavad õigeks kärbse kui parasiidi hävitamist, tütar vastab selle peale: „Laps elab ka isa-ema kulul, ega sa sellepärast last tapma hakka.“ Kuigi pärismaailmas poleks kummalgi poolel täielikult õigus, saabub filmis õnnelik lõpp alles isa kärbsepiitsa lõhkumisega. Sellist vaadete erinevust saab tänapäeval demonstreerida millega tahes, kuid Kütt valis igapäevased, kõigile tuttavad kärbsed, kelle tapmise dilemmaga saab siiski paljugi samastuda.

Teisedki filmitegijad on kasutanud kärbseid meeleolukate keskkondade, sümbolite ja metafooride loomisel. Priit Pärna filmis „Hotell E” (1992) elab suur must parv kärbseid just selles ruumis, need on nõukogude korra või tolleaegse Ida-Euroopa metafoorid. Putukad, kes parvena tegelase kannul käivad, on siin mõtlematult hävitava ja kontrolliva jõu väljenduseks. Kärbeste vastikust ja hirmu tekitav põrin kõlab filmi jooksul lugematuid kordi ning loob psühholoogiliselt ebameeldiva, pingelise ja äreva keskkonna, kust peategelane proovib ära, läänelikku maailma pääseda. Kärbsed ja nendega seostuv koledus on suurepäraseks viisiks väljendada kontrasti läänega, kus keskkond on rahulik, puhas ja esteetiline.

Anu-Laura Tuttelberg on oma magistritööga „Kärbeste veski” (2012) loonud väga omanäolise ja meeleoluka vaate veski pööninguaknast. Aknal kõnnivad uimased kärbsed — filmi teema ühendab need väljas olevate jahimeeste ja noorte partidega. Surnud kärbeste kukkumine aknalauale sümboliseerib akna taga olevate olendite hukkumist ning pööninguakna vaade muutub seeläbi tähenduslikuks ja melanhoolseks.

Kas ongi suurt vahet kärbsel ja tavalisel inimesel? Äratus magusast unest. Tühi kõht. Lapsed. Hirm surma ees. Lakkamatu vajadus kuhugi jõuda, loomalik instinkt ajale kasutust leida. Kui vaid saaks aina lihtsalt sooja päikese käes akna all peesitada, siis oleks elu lill. Lõppude lõpuks oleme kõik lihtsalt väikesed osakesed ühest aina edasi liikuvast süsteemist, inimene ja kärbes on mõlemad liivaterakesed suures maailmas. Kuigi animafilmis mängivad rolli hoopis teised väärtused — eks vuntsi ja kaabuga ringi patseeriv putukas tundu oma absurdsuses lihtsalt palju lõbusam kui tavaline, inimesest härrasmees.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist