KUNSTNIKUFILM: FILMIKUNST VÕI GALERIIKOGEMUS?

Vestlus Piibe Kolkaga

Kuidas eristuvad kunstnikufilmid traditsioonilisest filmikunstist? Mis on selle žanri väljakutsed ja potentsiaal Eestis? Eesoleva Tallinna Fotokuu kunstikufilmide programmi raames jagab eesti filmitegija, kunstnik ja kuraator Piibe Kolka oma kogemusi ja nägemust, kuidas kunstnikufilm võib publikut haarata, pakkudes samal ajal nii küsimusi kui ka emotsioone. Ta rõhutab filmide vaatamise kogemuse mitmekesisust, alates kinosaalist kuni galeriiruumideni, ning osutab vajadusele toetada ja tugevdada kunstnikufilmide kogukonda Eestis.

Piibe Kolka.
Kulla Laasi foto

 

Meie intervjuus tuleb juttu erinevatest tähendustest ja piiridest. Ka sind ennast juhatasin sisse erinevate tiitlitega. Räägi alustuseks, milliste ettevõtmistega sa praegu seotud oled?

Olen novembris linastuva Tallinna Fotokuu kunstnikufilmide programmi üks kuraatoritest, valmistan kahe väliskolleegi Élisabeth de Bézenaci ja Natalie Marriga ette ruumiinstallatsiooni „Ma kajan” Eesti Rahva Muuseumis jaanuaris avatavale näitusele „Kellele kuulub öö?” ja  töötan palju keerdkäike läbinud filmiprojektiga, mis räägib eesti päritolu New Yorgi puusepast Andres Männikust, kes sel suvel kahjuks meie seast lahkus. Lisaks osalen läbi aasta Šveitsi kunstiülikooli Zür­cher Hochschule der Künste loomeuurimuse eeldoktorantuuri programmis. Seda kõike teen juba viiendat aastat vabakutselise kunstitöötajana ning seetõttu olen ka pingsalt jälginud arutelusid ja osalenud uuringutes vabakutseliste sotsiaalsete garantiide teemal. Lihtsustatult tähendab see seda, kas töö on piisavalt tasustatud, kas vabakutselistel on ligipääs tervisekindlustusele ja kas neil koguneb pensionifond. Praegu paistab, et uue riigieelarvega ei tehta selle edendamiseks suurt midagi, ehkki põhjalikud uuringud on näidanud, et olukord on tegelikult ebainimlik. Kunsti- ja kultuurielu Eestis sõltub väga palju vabakutseliste tegevusest ja see olukord vajab lahendust. 

 

Räägime pikemalt kunstnikufilmidest. Kuidas sa seda mõistet määratled?

Piiride tõmbamine on muidugi tihti kontekstispetsiifiline, aga minu jaoks on kunstnikufilm vormiliselt julge ja katsetav ning esitab filmikunstile pidevalt küsimusi. Kui traditsiooniline film keskendub tugevamalt narratiivi ja sõnumi edasiandmisele, kasutades filmi vahendeid tihti illustratiivsel moel — pilt, heli ja montaaž on loo teenistuses —, siis kunstnikufilm võib tõukuda hoopis ühest kitsamast elemendist, teemast või fenomenist, võtta üksiku kujundi või tunde ja hakata seda filmikeeles uurima. Kunstnikufilm võib esitada rohkem küsimusi, kui pakkuda vastuseid, tuues esile mitmetähenduslikkust.

„Meshes of the Afternoon”, 1943. Režissöör Maya Deren.
Kaader filmist

Kas ootuspärase narratiivi puudumine on ka põhjuseks, miks kunstnikufilmid tunduvad vaatajatele tihti arusaamatud?

Jah, kui ollakse harjunud otsima üheselt mõistetavat narratiivi. Seda ei pruugi kunstnikufilm alati pakkuda. Kunstnikufilmile võiks ehk läheneda nii nagu luulele või muusikale, kus mõjuväljad on mitmekesisemad kui üks selge sõnum. Esimene mõte luule või muusikapala puhul ei ole enamasti „Aga mida see täpselt tähendab?”. Oluline on lubada ka filmi puhul erinevate tajutasandite, atmosfääri või ideede kogemist.

 

Kunstnike filmiloomingust rääkides kasutatakse mitmeid teisigi mõisteid; videokunst, autorifilm, visuaalne essee, expanded cinema on vaid mõned neist. Kuidas ja kas neid piire siin üldse tõmbama peaks?

Mõned neist viitavad konkreetse ajaloo ja kontekstiga vormidele ja on selles mõttes informatiivsed. Samas, kui mõni teos on algselt loodud galeriis näitamiseks, kuid sobib suurepäraselt ka kinolinale, siis võib selle paigutamine ainult ühte kategooriasse mõjuda piiravalt.

Lisaks on erinevad vahealad, kus mängitakse filmi vahendite kõrval korraga ka installatsiooni või perfor­mance’i vahenditega. Need on põnevad ja nende jaoks ei pruugi alati valmis kategooriaid olemas olla. Selles mõttes on kunstiväli praegusel hetkel vabam kui filmivaldkond: ühest žanrist või meediumist ei hoita nii tugevasti kinni. Piiritleda ja määratleda tuleb pigem rahastustaotluste ja esitlusplatvormide jaoks. Hea näitena kategooriate piiride ületamisest võib samas tuua Kristina Normani paari aasta taguse dokumentaal-performance’i „Lighter Than Woman”, mida esitleti Kanuti Gildi SAALis, aga näiteks ka Docpointi dokumentaalfilmide festivalil.

 

Kas filmi vaatamisel galeriis või kinos on üldse olulist erinevust?

Kindlasti on. Üks erinevus on teose kogemine ajas. Kinosaal fikseeritud istekoha ja rituaalidega loob teistsuguse keskendatuse filmi kulgemisele konkreetse alguse ja lõpu vahel kui galeriis nähtud film. Samas, galeriis võib mängida just sellega, et ta on n-ö korduv ring, kuhu saab erinevatel hetkedel siseneda. Seal on rohkem vabadust, milliseks kujundada ruumiline kogemus filmi ümber. Selle viimasega on minu meelest põnevalt mängitud näiteks EKKMis, kus Evelyn Raudsepp koondas eelmisel aastal erinevate kuraatorite lemmikutest kokku videoteoste ja filmide näituse „Greatest Hits” ning paar aastat varem kureerisid Kulla Laas ja Kaisa Maasik kunstnikufilmide programmi „Lähedusmeetmed”. Samas näiteks briti kunstniku Ben Riversi tööd on minu jaoks töötanud väga hästi nii kinolinal kui ruumiinstallatsioonidena. 

 

Kas oskad välja tuua ka mõningaid alternatiivseid lähenemisi, mida kunstnikufilmide levitamiseks ja vaatamiseks kasutada võiks?

Ka kunstnikufilmide levitamisel kogusid pandeemia ajal hoogu digitaalsed platvormid, mis lihtsustavad tööde üleilmset kättesaadavust. Mulle tundub siiski oluline, et alles jääksid ka ruumilised ja füüsilised kogemused ning võimalused kunstniku ja publiku kohtumiseks. Siin ei peagi midagi väga uut leiutama. Inimesed vajavad ühist kogemisruumi ka digitaalsel ajastul. 

 

Millised on peamised väljakutsed, millega eesti kunstnikud-filmitegijad täna silmitsi seisavad?

Kõige tähtsamad on ikkagi võimalused loominguga tegelemiseks, selle levitamiseks, selleks vaja minevad ressursid. Vahel tekib kategooriaküsimus: millisesse valdkonda kunstnik kuulub ja kust ta toetust saab. Eesti Filmi Instituudil on tänuväärne eksperimentaalfilmi taotlusvoor, aga infot on vaja levitada, et see paremini tegijateni jõuaks. Ning samas läbi mõelda, kuidas kunstnikufilmi projekte hinnata. Erinevalt mängufilmidest, mida alustatakse stsenaariumi kirjutamisega, võivad kunstnikufilmil olla ebatraditsioonilised alusmaterjalid. 

 

Oled ise elanud ja tegutsenud ka New Yorgis. Millised on sealsed erinevused kunstnikufilmide vallas võrreldes Eestiga?

New Yorgi filmimaastik erineb Eestist eksperimentaalfilmi tummise ja tunnustatud ajaloo ning  kinode rohkuse ja mitmekesisuse poolest. Igasugune looming leiab endale publiku ja dialoogikaaslased. See on eriti toeks alustavatele filmitegijatele, kellel puudub tugisüsteem või orienteerumiseks vajalik info. Lisaks on seal organisatsioone, mis korraldavad arendusprogramme ja töötube, ka just eksperimentaalsele filmile. See toetab koostööd ja kunstnike võrgustumist. 

 

Mida teha, et Eestis seda valdkonda samamoodi tugevdada?

Võiks arendada tugisüsteemi, mis aitaks kunstnikufilmide loojatel paremini orienteeruda rahvusvaheliste festivalide maastikul ja võrgustikes. FOKU korraldatav Tallinna Fotokuu on üks hea algatus, et jagada loomingut ja tugevdada kogukonda. Samuti võiks mõelda, kuidas kunstnikufilme laiemale publikule tutvustada.

Üks huvitav idee, mida on näiteks Ühendkuningriigis edukalt tehtud ja Eestiski kaalutud, on lühikeste kunstnikufilmide näitamine suurtes kinodes seansside eel, et pakkuda kunstnikufilmidele laiemat platvormi. Väga hea algatus on ka PÖFFi ja Tallinna Fotokuu koostöö alaprogrammis „PÖFF Expanded” — nii jõuavad kunstnikufilmid laiema festivalipublikuni. 

 

Millised meie ambitsioonid võiksid olla? Kas vajame seda, et kunstnikufilm läheks massidesse?

Minu meelest ei ole kvantiteet nii oluline. Ka New Yorgi alternatiivkinos võib seansil olla vaid paarkümmend inimest. Samas sünnib seal midagi filmikunsti arendavat. Ambitsioon võiks olla see, et huvitatutele ja neile, kelles võiks see huvi tärgata — ka noortele — oleks kvaliteetne kunstnikufilm tuttav ja kättesaadav. 

 

Nagu sa algul mainisid, oled tänavu üks Tallinna Fotokuu kunstnikufilmide programmi kuraatoritest. Millest te filmide valimisel koos kaaskuraatori Genevieve Yue’iga lähtunud olete?

Meid huvitas seekord filmitegemise koostööaspekt. Traditsiooniline filmitegemine on kollektiivne looming, kus paljud inimesed vastutavad eri valdkondade eest, samas kui kunstnikufilm kipub olema pigem ühe kunstniku soolo. Meid huvitas aga, mis toimub, kui võrdseid autoreid on mitu. Olime huvitatud filmidest, kus loojatevaheline suhe on kesksel kohal, olgu need siis kunstnikeduod, kes on partnerid ka igapäevaelus, või linateosed, kus kõrvutatakse erinevaid perspektiive. Näiteks film „The Measures” (2014) põhineb kahe geograafi dialoogil, kes üritavad koos maailma mõõta. Teise linastusõhtu performance „Distant Feeler” (2022) räägib kahest autorist, kes püüavad luua telepaatilist kino ja kasutada seda kommunikatsioonivahendina.

Sõltuvalt Genevieve Yue ja minu taustast on enamik filme pigem dokumentalistliku algimpulsiga. Ehkki filmid on mängulised ja kasutatakse lavastuslikke võtteid, pole  ühegi filmi jaoks minu teada palgatud professionaalseid näitlejaid. 

 

Ennist rääkisime ka avatud lähenemisest kunstnikufilmidele. Kas samad mõtted jäävad kehtima ka Tallinna Fotokuu filmiprogrammi puhul?

Jah, vaataja võib rahulikult lasta filmil endaga „juhtuda” ja samas märgata ka iseennast seda filmi vaatamas. Minu meelest ei ole kunstnikufilmi eesmärk vaatajat endasse „ära kaotada”; kõige huvitavamad kogemused tekivad filmi loodud reaalsuse ja isiklike seoste vahelises liikumises.  

 

Hakates otsi kokku tõmbama — mida toob sulle lähitulevik?

Tegelen loominguga ja otsin viise, kuidas mu tegevus saaks olla jätkusuutlik, nii praktilises kui ka loomingulises mõttes. Tegelen edasi loovuurimusega, eks paistab, kas vähem või rohkem akadeemilises võtmes, ja püüan veel lahti mõtestada neid viljakaid vahealasid filmi ja teiste kunstiliikide vahel. 

 

Ja lõpetuseks — millised on sinu filmisoovitused inimesele, kes soovib alles avada ukse kunstnikufilmide maailma?

Alustaksin aegumatust klassikast: Maya Dereni „Meshes of the Afternoon” (1943) on siiani muljet avaldav teos. Deren oli tantsija, performance’i-kunstnik, kultuuriuurija ja filmitegija. Film on mänguline, veidi kummituslik, huvitava struktuuri ja visuaaliga. Meie kaasajast on samuti performatiivsed, samas poliitilised ja isiklikud Onyeka Igwe filmid. Ta kasutab väga oskuslikult arhiivimaterjale, vaadeldes kolonialistlikku ajalugu. Ja kindlasti võib tulla „PÖFF Expanded: Tallinna Fotokuu” kunstnikufilmide seanssidele 16. ja 17. novembril kinos Sõprus, kus näeb teistele lisaks eesti kunstnike Liina Siibi ja Tõnis Jürgensi töid.

 

Vestlenud MARION LEETMAA

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist