AEG HOO PEAL

DONALD TOMBERG

1.

Kui küsida, milline on 21. sajandi läänemaailma inimese suhe aja ja metafüüsikaga, tuleb meil tõdeda Tõnissoni kombel, et „õieti polegi teist”. Tänapäeva inimene elab teaduseusus ja metafüüsikale selle kõrval ruumi ei jää. Ajalooga on aga nii, et minevikul pole enam eluõigust. Lööklause „Käes on ju 21. sajand” ja selle variatsioon „Me ei ela ju enam 19. sajandil”, mis õigupoolest midagi ei tähenda, aga samas peaks kõike justkui põhjendama, on kõigi eelnevate sajandite „pead veerema” pannud.

Minu arusaamist mööda seisavad läänemaailma eluhoiak ja elamise praktikad praegu kolmel „vaalal”:  materialism, globaliseerumine ja kogu maa virtualiseerimine. Jõudsalt kosuv TI (tehisintellekt) saab kandva jõuna peagi neljandaks. Neile neljale viidates saame markeerida käesoleva ajastulise murrangu: meie kaasaegne väärtustele apelleerimine sisaldab eneses üha nõudlikumalt hoiakulist eeldust, et inimese ja ühiskondliku elu status quo tuleb vabastada alusmõttest, et maailm on loodud ja hing on surematu. Globaliseerumine katkestab sidemed juurte ja ajalooga — enesele omase elamise ja olemise viisiga —, mis toob vältimatult kaasa ka pöörased ühiskondlikud pinged. Elamise praktikate kolimine (üha rohkem) virtuaalsele väljale… no siin toimuvad muutused nii mitmel tasandil, et ma isegi ei ürita neid praegu visandada. Ja perspektiivis astub jõudsalt arenev TI kerge sammuga üle meile seni tuntud  kultuurilise horisondi.

Me võime nüüd küsida, milline on või hakkab olema inimese asend sellises ühiskondlikus formeeringus, nõnda antud tingimustel. Vastates saab muidugi rakendada romantilisi kujutlusi ja soovmõtlemist, aga kui need kõrvale panna, millisena see  pilt siis paistab?

Tjah. Õigupoolest tarvitatakse eelnimetatud lööklauseid („Käes on ju…”, „Me ju ei…”) nüüd juba varasemast vähem — üha selgemaks saab see, mis kõigile, kes on veidigi üritanud jälgida ühiselulisi perspektiive ja arengusuundi, paistis kätte juba ammugi: et 21. sajand kipub kujunema hoopiski väga hirmsaks.

„Päikeseaeg”, 2023. Režissöör Liis Nimik. Kaader filmist

2.

Kui (elamise) telg lõhkuda ja tervikutunnetus kõrvale heita, jäävad kätte aja ja sisu killud, mida on raske mõista. Hooliv side (omaeenese) olemisega, aja ja ajastutega, ajaväljadega ning nendevaheliste sidemete tajumine tänapäeval tähendab ka vastutuult minemist. Praegune aeg, Zeitgeist, annab kõigeks selleks üha vähem võimalusi. Ja ometi on vajadus selle hooliva sideme järele olemas, küsimus on pigem, kuidas see tänapäevasest killustumisest, tihedast infovoost ning kõige politiseerimisest läbi tuleb, või täpsemalt öeldes, kuidas see saab/saaks läbi tulla. Vahel siiski saab. Hea näide on Liis Nimiku dokumentaalfilm „Päikeseaeg” (2023), kus vaikses kõnes, just filmikunstile omases, avaldub side ajaga, olemisega. Selles kõnes, selle kõne olemises, on samas side meie (eestlaste) endi aja, loo ja maaga.

Minu jaoks moodustab „Päikeseaeg” mõttelise paari Sulev Keeduse dokiga „Neidsaare hoo peal” (2022). Pean neid mõlemaid, lihtsalt öeldes, väga headeks ja hoolivateks filmideks. Muidugi on need laadilt erinevad: Keeduse film nagu vaikne oie, Nimiku film nagu vaikne lootus. Keeduse dokk lendas paljudel n-ö radari alt läbi — olen endamisi küsinud, miks. Arvan, et põhjuseks võib olla nimelt see, et Keeduse filmis näeme, kuidas ajal mil „elame paremini kui kunagi varem”, on samas hääbumisele pööratud side meie endi aja, loo ja maaga. Meil on ehk raske seda traagikat näha ja tunnistada, sest see ei sobi kokku meie teadmise ja veendumusega, et 21. sajandil me ju muud ei teegi, kui hoolime väärtustest. Liis Nimiku „Päikeseaeg” aga hoiab aega ja olemist ja näitab meile ka veel säilinud sidet meie endi olemise, maa, aja ja looga. Näitab seda, mis meil on  ve e l olemas: pärituna, vaikselt, päriselt, loomulikuna. Kusjuures mitte midagi progressiivset selles, mida me „Päikeseajas” näeme, ju pole. Esil on hoopis teised kategooriad: olemise ja elamise tunnetus, mida ei saa lahutada meile omasest. Ei saa lahutada aja tajutud pidevusest (olemises pole katkestust), aegade sidemest ja sidemest maaga. Sellest kõigest saab hoolida ja seda omasena ära tunda, ilma et seejuures tekiks ebamugav sisemine vastuolu, lõhkikäristatuse tunne, mida meis on kultiveeritud juba üle dekaadi, sest minevik peab ju olema pimedus, tulevik valgus (ja sealt edasi kõik muu, mis selle tõdemusega kaasneb). Ja samas on nii, et selle siiski veel alles oleva sideme ilmumiseks ja pildile talletamiseks tuleb minna (eelkõige/just?) ääremaadele.

Ütlesin ennist, et Keeduse film on nagu oie, Nimiku film nagu lootus. Ja nii oie kui lootus räägivad sellest, mis meil siin maal tõepoolest on. Lootus näitab, et see miski veel on, ja „Päikeseaeg” läheb selle juurde, puudutab tasakesi selle olemise metafüüsikat — üks „Päikeseaja” võtmestseene on see, kui ema aitab tütrel koolitükke teha ja koos arutletakse selle üle, kes on elav. Keeduse film „Neidsaare hoo peal” aga oigab: mida me ometi selle vähesega, mis meile veel jäänud on, teeme; kuidas me sellega nii julmalt ümber käime!

Neid filme kõrvutades hakkasin mõtlema vaataja mentaalse taustsüsteemi üle, temale antud aja ja vaimse situatsiooni, n-ö aja vaimu üle, milles või millest lähtuvalt me midagi justkui peame ja midagi justkui võime… Ja kuidagi tuleb seejuures ka iseendaga läbi saada. Leidsin, et  probleemi saab sõnastada nii: „Kas oma maad võib armastada ja kui võib, siis kuidas?” Nõnda sõnastatuna kõlab see jaburalt, aga selles ajastu vaimus on ilmsed vastuolud. Kuidas?

Noh, ääremaastumise pärast ju muret tunda võib, aga… samas tuleks lähtuda efektiivsusest. Ja kui asju niimoodi mõõta, siis pole küsimustki, kus peitub väärtus: millegi eksistentsi ja eluõiguse otsustab ära tema potentsiaal olla „tõmbekeskus”. Kas olemise ja elamise sisu ja tunnetus on ehk samuti oluline? Selle jaoks pole mõõdikut. Kuid efektiivsuse jaoks on. Ja mõõta peab saama, muidu pole asi teaduslik ja parem kui varem. Ja kui läheneda ideoloogiliselt tasandilt, siis… mis seal ääremaadel ikka nii hinnalist on? Küla? No aga just nimelt külades lokkab ju endisaegne patriarhaat ja toksiline maskuliinsus. Ja siis veel kultuurisõda. Hakata kurtma ääremaade eluolu üle ja, hoidku selle eest, muretseda sealjuures veel ka eestlaste ja meile omase eluviisi püsima jäämise pärast, elamise pidevuse pärast sidemes maaga — sellist muret ei või endale lubada, kuna see oleks ju loomult ja laadilt konservatiivne. Aga konservatiivsus, nagu me teame, on halb ja ohtlik.

Nii. Selline mentaalne „kahvel”. Aga kuidas siis seda olemuslikku armastada? Sest midagi sees ju tuikab ja tahaks. Aga kuidas siis saaks? Nii, et ei põrkuks kõige eelnimetatuga? Saaks nõnda, et jätame selle, mis on meile aegade sidemes, loodusega läheduses ja elamise sügavuses ning kõrguses omane, kõigist neist „kahvlisse pandud” väärtustest väljapoole.  Ja nimelt nõnda „Päikeseaeg» on.

„Päikeseaeg” on meie olemise ja elamise tunnetuse otsimisel ja tajumisel prii igasugusest ideologiseerimisest ja politiseerimisest. Ja see on väga hea. Olen ka ise maalt pärit ja tundsin filmi vaadates mitmes kohas ära selle olemise tunde, mida on raske sõnadesse panna. Aga just see on see, milles tahad olla, millega tahad koos olla.

„Neidsaare hoo peal”, 2022. Režissöör Sulev Keedus. Kaader filmist

3.

Kui rääkida filmidest, filmitegemisest üldse, siis võime täheldada, et filmide hulk kasvab eksponentsiaalselt ja et filmid on seejuures üha tuimemad vorpimistooted, masinavärgi saadused. Ka hirm, et TI teeb lõpu filmikunstile sellisena, nagu me seda seni tunneme, on igati põhjendatud. Ja samas… üha rohkem on linateosed ideoloogiliselt/poliitiliselt kalibreeritud.

„Päikeseaeg” liigub tootelisusele risti vastupidises suunas. Kõigepealt juba sellega, et materjal võeti algselt filmilindile, mis käitub hoopis teisiti kui digi (pildi sügavus, valgustundlikkus). Tabav on minu meelest ühelt tuttavalt kuuldud tõdemus „Filmilint elab”. Hiljem võeti „Päikeseaja” materjal küll filmilindilt digisse ümber, sest levi saab ju korraldada üksnes digipõhiselt, kokkuvõttes on aga pildis nüüd sees ka filmilindile jäänud (valgus)tundlikkus. 

Eraldi on põhjust pöörata tähelepanu „Päikeseaja” montaažile, see võiks olla  isegi eraldi loo teema (montaaž ongi Nimiku igapäevane tööpõld). Ütleksin nii, et montaaž on vahekordade kunst. Mis mõttes? Montaaž liidab erinevad klipid üheks tervikuks ja iga liitmistehe organiseerib seejuures ruumilisi ja ajalisi vahekordi. Ruumilisi vahekordi organiseeritakse (filmi)teksti sees (Peeter tõuseb hommikul voodist ja läheb ohates vannituppa — montaažilõige/liitmistehe — Peeter on juba töökohal ja ostab seal miljardi eest aktsiaid). Ajalisi vahekordi organiseeritakse a) (filmi)teksti sees koos ruumiliste vahekordadega ja b) teljel, mis puudutab (filmi)teksti esitamise viisi vaataja jaoks. Ja kui järele mõelda, siis on see maastik väga põnev. Nii Eisensteini kui Kulešovi jaoks seisneski filmikunsti võti nimelt montaažis.  

„Päikeseaeg”, 2023. Kaader filmist

4.

Lõpetuseks lisan veidi olemise ja aja teemal.

Olen sellest mõelnud nii, et aeg projitseerub olemisele, s.t liikumine projitseerub sellele, mis on iseeneses ja alati seesama. Ja sellisena ei nõua olemine liikumist, aega. Aga kui (ka) aeg juba kord on, siis ta on ja sisaldab nõnda ka ise olemist.

Kas see, et aeg liigub, et meie jaoks on alati olemas eile, täna ja homme — see, mis on olnud, mis on praegu ja mis tuleb — ja et samas iga hetk, milles me oleme, on ikka ja alati just praegu, ei räägi sellestsamast? See praegu on olemine ajas. See praegu on see, millele aeg projitseerub ja mis pole sellisena ise aeg, vaid on endana seesama, mis ta on.

Kui piltlikult rääkida, siis olemine on nagu sile veepind. Ja kui sinna vette sulpsatab kivi — või puudutatakse seda lihtsalt sõrmega —, tekivad veele ringid. See vesi on olemine, vee pinnal laienevad ringid on nagu aeg. 

Kui püüda ajast mõelda kuidagi terviklikult, siis ei saa olemisest mööda. Ja kui nõnda vaadata, siis on meie aja lugu see  ja räägib sellest, mida ja kuidas me olemisega peale hakkasime. Ja see, mida ja kuidas me olemisega peale hakkasime, projitseerub olemisele, mis on iseeneses ja alati seesama.  Ja siin pole nalja. See on siis nii, nagu ta on.

Lõpetuseks veel. Lootust on meil vaja, selleta me ei kesta, ja samas peaksime julgema kuulda ka oiet.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist