VANA KULD IV. „VEELINNURAHVAS” (1970) JA „KARJALA RUNOD” (1970)

ENN SÄDE

(Vt ka TMK fotonurk. Enn Säde fotoalbumid nr 29 ja 30)

 

I

„VEELINNURAHVAS”. DEBORA VAARANDI JA LENNART MERI FILMIMATK KARJALASSE

Olen just valmis sättinud uued TMK fotonurga albumid, nr 29 ja 30 Lennart Meri ja Tõnis Kase peaaegu üheaegsetest filmivõtetest Karjalas 1970. aastal ning kraamin arvutis oma asjakohast vanavara kokku, kui ette hüppab üks peaaegu päästmatult unustatud artikkel Literaturnaja Gazetast. Kuupäevgi huvitav — 2. juuni 1971.

Eesti poetess Debora Vaarandi on seal kirjutanud pikema loo „Mõni päev filmivõtetel Karjalas”. Ja mitu kummalist asja jookseb kokku. „Literaturka” oli üleliiduline kultuuriväljaanne, kuidagi nõrgalt liberaalse hõnguga, ning mõnikord võis sealt lugeda probleemidest, millest näiteks Pravda või Rahva Hääl ei piiksatanudki (Brežnevi kuldaastad ju käimas). Aga Debora Vaarandi? Ega lapsepõlvest pääse, ta oli meie kohustuslikes kirjandusprogrammides ikka üsna punane luuletaja, umbes nagu Juhan Smuulgi. Mingi seitsmenda meelega tajusime ju kõik, et ta pole oma särki käristavas pateetikas siiras või aus — ja noores eas on need siiruse mõõdupuud rihitud väga tundlikuks võltsi ja vale suhtes. Me seal Pärnu Koidula-koolis ju teadsime ta luuletust meie kooliõest Ingrid Ruusist: „Juba sa sirgud. Sa tõttad. / Täitub su tuline soov — / väärikaks tütreks sind võtab / leninlik komsomol…”

Kalle Kurg on kunagi arutlenud: „Enda sõnade järgi olnud ta arg, passiivne, suur kõhkleja, introvert, kes pole tõstnud häält, kui oleks pidanud. Aga süütu kaasasammumine, on see üldse võimalik? Kas ühes inimeses on mitu inimest?”

Ning nüüd, juulis 1970 on Debora siin, Viena Karjalas (Valge mere Karjalas), kus Lennarti filmirühm teeb etnograafilist filmi „Veelinnurahvas”. Tahaks uskuda, et Lennart ei kutsunud kolleegi Kirjanike Liidust kaasa mitte niisama suvitama (kuigi seda ka!), vaid et hea strateegina aimab ta filmi lõpetamise järgseid jamasid Moskva Kinokomitees ja see hilisem artikkel Literaturkas võiks teda aidata. Jah, Debora on selleks ajaks lahku läinud Lenini preemia laureaadist Juhan Smuulist, aga mingi slepp Smuuliga ju ikkagi töötab. Millegipärast pean Lennartit selle Debora loo „toimetajaks”, kuigi koostöövorm võis olla puhtalt tutvuse tasemel.

Debora Vaarandi lilleaias. Niisugusena näen teda ka Lennarti filmivõtetel Karjalas. EFA foto 1966

 

Esiotsa on jutuks vaid Lennarti Karjala-novell

1970. aastal hakkab Lennart tegema Tallinnfilmis oma esimest filmi „Veelinnurahvas” ja Tõnis Kask Eesti Telefilmis filmi „Karjala runod”. Kuna nõnda sünnib ainulaadne olukord, kus rööbiti lähevad käiku kaks enam-vähem sama temaatikaga, võimude jaoks „tundlikku” filmilugu, võtan seda siinkohal veidi vaadelda. Selleks pean küll lahutama täispikast „Veelinnurahvast” viimaseks jääva Karjala-novelli, mis kestab kümme minutit.

Veljo Tormis, Lennart Meri ja Debora Vaarandi „linnariides” mingil koosolekul. Tormis on paljude Lennarti filmide helilooja. EFA foto 1972

Suurejoonelise ettevalmistusperioodi ajal on Lennarti meeskond juba  käinud sealsamas Karjalas kaugluures, sügisel 1969. Küll ilma tulevase peaoperaatori Sergo Rahomäeta, aga kaasas on režissööri assistent, paberite peal rekvisiitoriks tehtud Sirje Reitel, 20-aastane Tartu kunstiajaloo üliõpilane. Ta on esimest korda koos Lennartiga välitööl, peab kõik vajaliku ja ebavajaliku koolivihikusse üles kirjutama, lootes märkmed kodus puhtaks kirjutada. Kohanimed, isikud, telefonid, ornamentide skitsid, paadiehituste visandid ja ehitusdetailid, töövõtted… Ka lauljad, keda siiski ei filmita ega lindistata. Neid hakkab tasapisi korjuma: Olga Kimpelainen ja Olga Tjumina Lambiselgalt. Aga ka jutustajad: Lesonen, Karhu, Lipkin Vuokkiniemilt. On näha, et runolauljad Lennarti tähelepanu veel väga ei vääri. Mõnele Sirje Reiteli kirja pandud leheküljele lipsab Sirjuna esineva noore neiu omaloomingut(?): „Üht valget peni ma silitan üha, ja olgu mis on — see peni on püha!” Sest Sirje polnud arvestanud, et režissöör selle kaustiku otsekohe temalt ära võtab… Suvistel ülesvõtetel siin Vuokkiniemis või Pirttilahtis Sirjet pole.

Juba lipsasidki mul siia Karjala kohanimed, paigad, kus liigutakse. Põnev on see, et samade kohtade peal liigub vaid kuu hiljem ka Tõnis Kask. Aga need kaks filmirühma siiski ei trehva…

Debora artikkel Literaturnaja Gazetas 1971 hoiab mind siinset lugu kirjutades ree peal. See on otsekui arhiivilugu, mille „… abil müüdilisi suurusi veelgi suuremaks teha muidugi ei saa, saab teha ainult mõneti lähedasemaks, familiaarsemaks, aga müüt jääb ka alles”. (Hando Runnel, Tuna 1/2010) 

Uhtua/Kalevala alevik.

Debora tuleb Karjalasse koos teistega, ta räägibki oma loos meie-vormis: „Lendasime vesilennukil, sõitsime mootorpaadiga…”  Ja järsku on tal siin kõik omal kohal — siin Pirttilahtis, kus mets piirab kolmest küljest vana talu ja järve äärde laskub avar taluõu… Puhtas suurkambris on midagi väga kodust, Debora tunnetab siinse elu voolamise rahulikkust, päevast päeva ja aastast aastasse, kambriasjade õiget kohta, argipäevaste tegemiste järjekorda, isegi kommet, et võõras külaline peab enne jutuajamist esmalt istuma seinaäärsele lavatsile. Ja alles seejärel räägib ta oma loos filmitööst ja Lennartist ning operaator Sergo Rahomäest. Et kuidas tehakse duubleid, kui filmitakse karjala kalapirukat kalakukko’t või kaltsuvaipa põrandale laotatakse. Ning Taipale perenaisest Mariast suvist rõngasleiba, reikäleipä küpsetamas. Ehe etnograafia! Aga ta ei jäta märkimata, et siinsete järvede kalarikkus on kadumas.

Kes on „Veelinnurahva” ja „Karjala runode” juures režissööri konsultandid? Või teadlaste keelepruugis väravavalvurid ja võtmeinformandid? Lennartil on peakonsultandiks Paul Ariste, aga Karjala olustikku lugupeetud akadeemik ei tunne. Kohalikest abilistest pole märkmetes jälgi.

 

Usutavasti on see kaljukallas Keski-Kuitto järve ääres.

*

Seda filmilugu kokku kirjutades olen muidugi mõnikord hädas, sest kui ikka ise kohal pole… (Kuigi minulgi on oma Karjala-mälestused; olen seal olnud kogunisti kaks korda, 2. kursuse tudengina 1957 ühes armetus Vorošilovi-nimelises kolhoosis vanal Soomemaal Svetogorski-Enso juures kartuleid võtmas ja 1960. aastal 4. kursuse järgses sõjaväelaagris Sapjornoje-Kasarmilas, vanal Mannerheimi liinil number kolm. Õppisin tollal Leningradis. Aga need paigad on palju rohkem lõunas ja aegagi on üsna tüsedalt möödunud.)

Mind aitab siin nüüd Mart Meri — toona, kui ta sai isa filmirühmaga kaasa minna, oli ta 11-aastane koolipoiss. Ta oskab täitsa hästi pilte võtta, mäletab toredaid üksikasju. Mart otsib sõnu: „Ma pean nüüd endal aegrea paika saama… Jah, pikk paadisõit koos kolaga oli ka. Villiseid ja vazikuid oli mitmel puhul ja need sõidud on mälus ilmselt segunenud. Ülelennud vesilennukiga, ikka mitu korda… Ja siis oli veel  see lugu, et mind võeti piloodiks ja tõepoolest sain lennukit tüürida üles ja alla ja pilvedesse ja pilvedest välja. Väga võimas tunne oli! Teisel piloodil oli kõva pohmell ja ta läks tahapoole magama… Vuokkiniemis käisime provianti hankimas, mõnikord läksin kaasa, aga nüüd ei tihkagi öelda, kuidas me Taipalelt sinna ja tagasi liikusime — paat, villis?”

Koolipoiss Mart Meri Karjalas 1970.
Lennart Meri foto

Kus täpsemalt Lennarti filmirühm liigub?

Esimeseks baaslaagriks on Kalevala-Uhtua alevik Keski-Kuitto järve kaldal, sealt lennatakse lõunasse üle järvede Vuokkiniemile. Lennart liigub veidi tagasi kirdesse Pirttilahti külla, Taipale vanatallu, millest ka Debora oma loos räägib. Ja filmib igaks juhuks ka Pirttilahti küla surnuaial — see olla Viena Karjala kauneim kalmistu.

Õige ettevaatlikult tuleb Debora oma kirjatükis lähemale päriselule siin kandis, mis on jahmatavalt inimtühi. Siin ja seal on näha tugevatest palkidest ehitatud, mustaks tõmbuvaid taresid ja kokku vajuvaid saunu-lautu. Küla on siit ära kolitud sovhoosikeskusse, vaid kolm üksikut vanamemme toimetavad kusagil heinamaade vahel. Kuid Lennart ei filmi seda kaduvikku vajuvat elu, kõdunevaid sarasid, umbrohtunud õueaedu. Sest ta teab täpselt, et niimoodi käitudes ei saaks tema debüütfilm kunagi valmis. Debora kirjutab: „Ürgsed laulud säilivad mälukambrites, puu- ja kasetohust esemed lükatakse üha kaugemale.” Ning siis lähemalt Lennartist ja filmist ja soomeugrilastest, kellest „nõukogude inimene” kuuleb vaat et esimest korda. „Püüan lindile saada nii palju kui suudan, sest õige varsti on see võimatu,” laseb ta Lennartil öelda. Ja lisab üksikasju, mis tänapäeval ei pane muigamagi: kujuta ette, rahvapeole Letosaarel/Lietosoaril, siinsamas lähedal, tulevad kohalikud isiklike paatidega! Ja kohe vabandab välja — järvede maal teisiti ei saa.

Suures „kirikupaadis” istub Lennart Meri, päikeseprillidega on assistent Toomas Tahvel. Raske sõudmistöö on lahkelt jäetud vapratele tüdrukutele, parempoolne on Urve Jürida.

Siinset filmilugu kirjutades saan jutule „Veelinnurahva” direktori Jaak Jürida lese Urvega, kes sõitis Karjalasse priitahtlikult ja oma raha eest. Mis värvilised mälestused, kui mõtlema hakata! Urve on Deborast oma kolmkümmend aastat noorem. Urve: „Olime Deboraga palju koos. Tal ju endal lapsi ei olnud ja ta võttis mind emalikult oma tiiva alla. Et olid juuli kuumad päevad, läksime kahekesi järve rannale kivide vahele päevitama. Debora oli see, kes meid alasti päikest võtma pani, kui tööinimesed läksid võttele.

Debora ja teised elasid majas, meie Jaaguga rannas telgis (nagu ka Lennart ja Mart). Sääsesõda oli kole, eriti metsades. Operaator Sergo Rahomägi ootas oma naisukest Larissat ja kulutas palju aega aknaid-uksi sääsekindlaks tihendades.”

Pikad päevad ja valged ööd — ollakse ju peaaegu tuhat kilomeetrit Eestist põhja poole.

Välitöödel on tühi kõht kõikse hirmsam vaenlane… Urve: „Sööki tegime majas kordamööda mingisuguse graafiku alusel. Debora eriti ei osanud süüa teha, ta vabandas, et tal ema teeb kodus süüa.” Urvele meenub ka Lennarti keedetud superpuder. Saladuseks on jäänud, mis selles nii head oli, et maitse on suus veel viiekümne aasta takka.

Tundmatu piltniku värskem foto juba üsna armetust Taipale vanatalust.
Elumaja katus on kaetud eterniidiga, uus trepp ja plekkämbrid kaldsilla (portahat) juures räägivad siiski elanikest.

Aga laulikud? Mõned nimed on Sirje Reitel pannud kirja ju juba sügisel.

Ehtsat, selget ja tugevat, „Kalevala” mõõtu runolaulu kuuleme „Veelinnurahvas” üksnes Nasto Remšult sõudepaadis siinsamas Pirttilahti küla lähedal Taivallaksi lahel, mille kohta Lennart peab vajalikuks öelda „sünkroonne laul”. Tõsi, „sünkroonne” on see vaid kümme sekundit, sest tollane võttetehnika pole mõeldud helifilmide tarvis… Nasto Remšu on see mõõdupuu, kelle järgi hakkame hindama teisi Karjala laulikuid.

 

Taipale talul on „Veelinnurahvas” oluline koht. Miks?

Ennekõike muidugi sellepärast, et nii terviklikult säilinud vanu Karjala suurtalusid seal rohkem pole, ja film on ju etnograafiline. Paneb õhku ahmina — missugune suur ja ainulaadne õuering! Teadjad inimesed nimetavad Taipale talu kui ainsat säilinud ehitist Viena runokülades, kus eluruumid ja kariloomade varjupaik on veel ühe katuse all. Pikkadel matkadel piiriküladest Uhtuasse oli Taipale mõnikord kui postijaam, andis ulualust…

Üksjagu ootamatult komistan Taipale talule hiljem siiski veel kord. 2009. aastal pääseb sinna üks soomlaste seltskond. Toon siin väljavõtte nende artiklist, mis otsekui väärindab Lennarti sealset filmitegu 1970. aasta suvel („sest varsti on see võimatu”): „Pärast pooletunnist kõndimist oli järsku meie ees mahajäetud ja tontlik Taipale talu. Õu oli kaetud metsistunud aiataimedega, millest kõige selgemini jäid meelde puruks pekstud akna all õitsenud, ligi ühe meetri kõrgused heinsinelilled. Seina vastu toetus patjadest ja kaltsudest tehtud inimesesuurune nukk. Kummaline koht hernehirmutise jaoks, arvasime alguses. Pärast leidsime metsaservalt veel ühe hernehirmutise. Kas ehk karude vastu? Kolmesaja-aastane õueait võiks ehk rääkida…

Vägeva vinnaga kaevu ümber kasvasid soomurakad, raudrohi/verihein…”

(Kirkkonummen Sanomat 19. VII 2009)

 

Runolaulud tulevad esile

Debora tuleb oma artikli lõpupoole selle piirkonna rahvalaulude ja -laulikute juurde, räägib Elias Lönnrotist, „Kalevalast”  ja Arhippa Perttunenist, aga ei sõnagi Nasto Remšu laulu ülesvõtmisest siinsel järvel („Vaga vanha Väinämöin’i / tietäjä ijän ikuin’i…”). Ja vaevalt et Deborat sinna sõudepaati oleks saanudki kaasa võtta. Aga ta märgib „siin kusagil” Latvajärvil olevat ka Arhippa poja Pime-Miihkali hauaplatsi. Et filmimehed sinna surnuaiale Kalmosaarele siiski jõuavad, seda Debora justkui ei tea. Ju ta siis ise kaasas polnud. Küll aga tuletab ta äkki meelde head runolauljat Tatjana Perttuneni, kellega ta on kohtunud ja kes suure õhinaga laulis viisteist aastat tagasi Karjala kirjanike kongressil. Tatjana Perttunen kuulub ise teise sugulusliini kui Arhippa (ta on Miihkali poja Teppana naine), kuid on pärinud need laulud veel varases lapseeas Miihkali peres elades.

Aeg tõmbub äkki väga koomale…

 

Palverännak Latvajärvile. Kõrvale juba juttu ka Tõnis Kase filmist „Karjala runod”   

Mõlemad lavastajad, nii Lennart Meri kui Tõnis Kask võtavad ette ära käia Karjala runokuningate Arhippa ja Miihkali haudadel Latvajärvi Kalmosaarel. Paraku jääb Kalmosaar piiritsooni, st kahe okastraataia vahele. Piirini jääb siit vast kolm kilomeetrit, Soome autode mürin on igatahes kuulda. Ehkki ollakse ju „nõukogude inimesed”, on piirivalve teatavasti skisofreeniline ja antud olukorras läheb see suisa koomiliseks. Filmide direktorid, siin siis Jaak Jürida Tallinnfilmist  ja Veigo Vanaselja Telefilmist, saavad ilmselt läbirääkimistega hakkama, tõsi küll, eraldi aegadel. Et otsetee Vuokkiniemi baaslaagrist Latvajärvi külla on üsna hull, kaardi järgi 40–50 kilomeetrit, hangitakse veoauto, kasti visatakse heinasülemid ja nii, üle kivide ja kändude, õõtsutakse külililamangus mahajäetud Latvajärvi külla. Vähemasti kulgeb see sõit niimoodi Tõnis Kase matkasellidel, räägib Aili Pedusaar.

Nagu öeldud, hoiduvad mõlemad lavastajad, nii Meri kui Kask,  igasugusest „sotsiaalsusest”, lihtsamalt öeldes,  neid ei huvita mahajäetud Latvajärvi küla ülesvõtmine. Ja ometi on Latvajärvi „Kalevala” häll! Kusagil loetelus kohtan suisa kahekümne ühe latvajärvelasest runolaulja nime.

Latvajärvi külas oli 50 kuni 70 talu. Seda on peetud halliks, vaeseks ja kurjaks kohaks. Kaunist viljakat maastikku piirasid soised orud, kust tõusvad hallaudud on viinud viljasaagid. Mõnikord päästeti pere kerjamisega või käidi tööl Soomes. Kui Latvajärvi jäi pärast Soome 1918. aasta sisesõda bolševistlikule Venemaale, järgnes kolhoosistamine ja suures spioonide otsimise tuhinas talunike küüditamine. 1935. aastal tõmmati traktori terasvaieriga maha kohaliku kiriku kuplid. Jätkusõja ajal laastas küla palju põlenguid.

Lönnrot nimetab haruharva laulikute nimesid, aga Latvajärvi taluperemehest Arhippast räägib pikalt ja imetlevalt. Kolm päeva istub Lönnrot seal ja kirjutab üles 4 100 värssi. Aga Arhippa ise kinnitab, et vaat kus Suur Iivan, tema isa — „Kahe nädalaga poleks keegi suutnud kõiki tema laule üles kirjutada…” Ja Arhippa poeg, pimedaks jäänud Miihkali — temaltki on saadud 3 500 värssi.

Aga nüüd, 1970. aastal kõnnib piirivalve filmitegijatega kaasa ja hakatakse paadiga Kalmosaarele sõudma. Mart Merile on see esimene kogemus piiritsooniga: „Teel oli mitu tõket. Piirivalvur oli sides mingi ülemusega — sellele kulus alati aega. Ja kui sealt oli taas luba antud, avas ta järjekordse värava. Üldse oli sel sõidul Kalmosaarele mitu pausi. Jõudsin kaks korda käia ümbruses luusimas. Ühel korral lippasin ühe suurena tundunud karjala talu rohtu kasvanud hoovile ja imekombel leidsin ühe lambakella, millest kild väljas — kujutasin ette, et see on saanud kuulitabamuse.”

Latvajärves on kolm saart, Kalmosaar on neist keskmine. Paat ülesõiduks on armetu vana sõudepaat, ehk kolmele inimesele, seega tuleb teha mitu reisi. Urve Jürida naerab: piirivalvur on hädas, tal tuli ju olla korraga mõlemal pool. Aili Pedusaar on piltlikum — see oli kui üle jõe sõitmise lugu kapsaste, kitse ja hundiga. Sõuda pole ju palju, ehk 500–600 meetrit. Kuidagiviisi saadakse lõpuks üle, sest esialgu ollakse siiski „omad”. (Hilisemad soomlaste sõidud sinna Soome(!) piiri äärde on seotud KGB/FSB erilubadega.) Mart: „Mäletan, et saarele jäime viimastena piirivalvur, Lennart ja mina. Paat tuli tagasi, kes oli sõudja, ei mäleta — Putniku Enn või Sergo. Sedagi mäletan, et võtte tegemine oli keeruline jah, lehtpuuvõsa ja vähe valgust.”

See filmimeeste omamoodi palverännak Perttuste haudadele, mida peetakse soome ja karjala kultuuri pühapaigaks, läheb mingit moodi nässu (manatarkade loitsud?). Valmis filmis („Veelinnurahvas”) on Sergolt poolteist (kehva) kaadrit, ülejäänud kääpakatused (väga sarnased manside kalmistute surnumajadega) on ju üles võetud Pirttilahti külakalmistul. Pole kelleltki korralikku fotot, paitsi see Sergo võetud vahva pilt suitsetava piirivalvuriga enne haudadele jõudmist. (Vaevalt et Lennart saab tol ajal piirivalvurile Marlborot pakkuda.) Tõnis Kaselt pole sellistki fotot. Sest Aili Pedusaar, Kase filmi nii-öelda ihufotograaf, meenutab: saarel on nii palju marju, et ta jääbki neid mannergutesse korjama, unustades sootuks mingid hauad ja pildistamiskohustuse.

Haudade kohad ajavad tänini tõsiseid uurijaid segadusse, seda enam see juurdepääsu keerulisus, otsekui oleks tegemist Venemaa raketibaasiga. Markku Nieminen (Carelia 12, 1999) väidab oma nutika analüüsiga, et Arhippa hauaplaat (vt TMK fotonurk nr 29, pilt 32) on valel kohal ja vale on ka sinna raiutud sünniaeg. Nii et õigeks tuleb lugeda: Arhippa Perttunen 1762–1841.

Hoopiski ei tea meie mehed (või ei tohi teada), et siinse järve kõige suuremal saarel nimega Suari on elanud Perttuste, runolauljate, suguvõsa. Vastasel korral läinuks eesti filmimehed küllap mõlemad uurima, võib-olla filmimagi runokuningate eluasemeid või nende jäänuseid. Vaesed talumehed, nagu nad kõik seal olid. Piirivalve? Soomlastel on ütlemine: venelast prae või pannil, venelane jääb venelaseks…

Mart Meri: „Tagasiteel peatusime jälle ühe puumaja juures, mis oli lausa tee ääres. See polnud talu, vaid midagi muud — kahekorruseline, aknad puru ja minu meelest usteta. Sinna läksin sisse, ronisin üles, kolu oli vähe, aga midagi ikka: kimp soome sõjaeelseid ajalehti peaaegu tolmuks pudenenud heinatuustide vahel. Ja mulle tundus, et seal oli kunagi olnud kellegi magamisase. See oli pisut hirmutav, tulin alla, vaatasin ringi ja leidsin täägi. See on siiani mul Nõmmel kuuris alles. Lambakella võtsin samuti kaasa, aga see on kaotsi läinud.”

 

Küsimus runolauljatest — neid pole kunagi filmitud?

Mis põnev — Latvajärvil oli teisigi lauljaid, kes paraku Lönnrotile ei laulnud. Pankroni Miihkali loitsud jõuavad Soome Kirjanduse Seltsi (SKS) arhiivi 1874. aastal. Ja Petrini Timo ehk Karhu-Timo pidas ennast paremaks lauljaks kui Miihkali, sest kõik tema eelkäijad olid mitut põlve vägevad lauljad, olgu siis vanaisa Rotja Piminänpoika või tolle isa Piminä… Neid runosid pole üles kirjutatud. Tõnis Kask paneb oma runofilmi käsikirjas veidi kroonulikus sõnastuses paberile: „Isalt pojale jäi kuulates meelde parim, kõige terviklikum. Keskpärane ja halb ununes. Just selles tuleb otsida rahvaloomingu kollektiivsust. Ühtki laulu ei saa luua ühiselt. Aga ühisel heakskiidul sorteeritakse iseeneste kaudu järgmistele põlvedele see kõige parem.” Äkki on Tõnisel õigus?

„Suguvõsa mälu, see kirjutamata kirjanduse habras varjupaik,” ütleb Lennart palju hiljem.

 

Lennart Meri ja runolaulikud

Kas Lennarti teatav ükskõiksus Uhtua-Kalevala ja Vuokkiniemi runolauljate vastu, keda varem pole ju keegi filminud, võib olla seotud ka filmi lubatud pikkusega? Et aitab ju ühest laulikust küll? Korrakem siinkohal veel kord: Karjala-episood on vaid 10 minutit lubatud 40-minutisest filmist. Jüri Müür hoiatab juba filmi käivitamisel: „Võib-olla on autor oma esmaavastaja loomulikus ahnuses liiga kaugele läinud ja püüab haarata haaramatut.” Või pole Lennartil häid „laulunõunikke”-võtmeinformante, nagu neid näikse olevat Tõnis Kasel?

 

Kõrvalehüpe — kas patukahetsusrännak?

Ja siiski, üks kõrvalehüpe jutuks olevast suvest. Viisteist aastat hiljem, 1985 teeb  Lennart kultuurfilmi „Kaleva hääled” ja võtab ette omamoodi jakobhurdaliku või ehk lönnrotiliku päästeaktsiooni, kui naaseb Karjalasse runolauljaid jäädvustama. Aga need vanaks saanud memmed pole sedakorda filmi peategelased, viisid on valed ja sõnad meelest. Filmi keskmes on Elias Lönnrot. Ja ei mingit etnograafiat… Jah, Lennarti  osav sulg paneb kirja: „Müüdid maailma loomisest on mujal Euroopas kadunud. Läänemeresoomlaste müüdid on omaks võtnud meie keelest tingitud algriimi ja „Kalevala” värsimõõdu. „Kalevala” mõõt on meie mälu luustik.”

Kõik 1985. aasta filmimatka lauljad on üles võetud Uhtuas, ühtekokku kuus naist. Sirje Reitel on 1969. aasta sügiseste ettevalmistustööde ajal üles märkinud veel viis lauljat ja jutustajat. Miks ma seda kummalist aritmeetikat siin vean? Sest veel nii hilja (1970–1980) on Eesti filmarid jäädvustanud kitsas areaalis, vast 50-kilomeetrises ringis, enam-vähem 25 runolauljat ja jutustajat! Kuidas ja miks on see võimalik? Tõsi, ega meie filmiloojad säärast küsimust siin kohapeal eriti püstita.

Mis imeline energiasammas, mingi Sampo-veski, on õnnistanud siinseid järvede ja metsade taha peitunud kolkakülasid nii paljude runolauljatega? Tõsised folkloristid ehk annavad mulle andeks säärased õhkamised, aga kui oled ise salvestanud handi karupeietel näiteks vana handi šamaani Ivan Sopotšini tunnipikkust lugulaulu, runo(?), siis nad mõistavad. Ja Mark Soosaare „Kihnu naise” regivärsid-leelod (1973, ma olen helimees) pole veel sündinud.

 

Mõni sõna filmide lõpetamisest

Kõik filmrühmad pääsevad lõppude lõpuks koju, tõsi küll, veel kõiksugu ringsõite tehes. Oleks ju ebanormaalne, kui need lood pääseksid niisama lihtsalt ekraanile.

„Veelinnurahvas” saab varem valmis, mis ei tähenda, et film oleks varem ekraanil. Selle kui aastalõpufilmi ümber käib stuudios hüsteeriline tõmblemine, tõsise õiendamise järel saab filmist siiski 50-minutine teos. Moskva Kinokomitee võtab selle justkui ametlikult üleliidulisele ekraanile 30. detsembril 1970, aga lisab vastuvaidlemist mittesalliva klausli: „Ainult spetsiaalsele auditooriumile”. (Praktiliselt on film riiulifilm ja mingit massitiraaži ei järgne.) Lisatakse nõudmised, et tiitritesse tuleb kirjutada: kõik vanad tööd ja kombed on selle filmi tarvis lavastatud… Aga nad ei oska nõuda rahvalaulude sõnade venekeelseid subtiitreid! Olgu siis karjalakeelsete või mari külatarga loitsusõnade: „Päikesetõusul palun, mu jumal, anna tervist mulle ja mu perele. / Valgusta mu teed metsas ja niidul, õnnista mu pere ja mu elu…” Ai-ai, missugune hooletus! (Need subtiitrid tulevad alles Lennart Meri filmide restaureerimise käigus.)

Valmis „Veelinnurahvast” marineeritakse poolteist aastat, enne kui ta saab 19. oktoobril 1972 esilinastusloa, sedagi vaid Vanemuise kontserdisaalis.

 

Ringiga tagasi Debora Vaarandi artikli juurde

Tulen korraks veel Lennarti „Veelinnurahva” lõpukaadrite juurde: suur rahvapidu Vuokkiniemi lähedal Lietosaarel. Huvitav, et samas on see Karjala-ekspeditsiooni ülepea esimene võttepäev, Lennart on ilmselgelt segaduses, veel siinsesse olustikku sisse elamata. Karjalan Heimo kirjutab sellest kui lärmakast päevast, kus peomeelolu hoitakse ülal läbi valjuhääldite kostva plaadimuusika ja ohtra õllega. Aga ajaleht märgib siiski ära ka „eestlastest külaliste” kohaloleku. Mardi meenutustes: „Lennart muidugi ei tahtnud sellega tegemist teha, võib-olla oli seal näo näitamine meeleheaks kohalikele võimudele. Ja arvan, et mälu ei peta — ka Lennarti näoilme oli rohkem tüdinud kui uudishimulik.”

Debora pühendab sellele, tegelikult vanale tavapeole, meie jaanipäeva sarnasele iljapäevale, oma Literaturnaja Gazeta loos palju ridu. Sergo Rahomägi filmib veidi isetegevuslaste etendatud vanu karjala kosjakombeid, publik naerab… Kuid meie poetess on üsna kategooriline — see on vaid näitemäng! Ta on kursis, on nähtavasti Tallinnas näinud Lennarti kahe nädala eest filmitud ehtsat mari külapulma — „Seal on tõeline dokumentaalsus ja folkloor!”

Debora lisab kurva muigega, et kohalikud pensionärid laulavad tänapäevaseid laule, sest „neid vanu me ei tea, ei mäleta”. Ning kirjutab meie Kihnu ja Setu lauljate esituste autentsusest! „Nad laulavad nii, nagu kunagi laulsid nende esivanemad. Seal on ka palju noori neiusid laulmas. Tasapisi elustub ja leiab mõistmist kunst, mida loeti väljasurnuks.” Uskumatu söakus… Lõpetab poetess aga üsna põnevalt: „Pole midagi hullemat kui umbusklik või üleolevalt armulik suhtumine võõrasse, teise rahva ebatavalisse kultuuri.”

Ma ei tea miks, aga mulle tulevad meelde Debora read väsinud kahetsusest: „Kui elupuud raiuti, / lendasid elavad laastud / ja iga kild kisendas kirve all. / Seda peab unustama /iga päev uuesti.”

Reisiraamatud oma filmide tegemisest jäävadki Lennartil kirjutamata.

 

II

TÕNIS KASE „KARJALA RUNODEST” VEIDI LÄHEMALT

Kummastav hetk: kaks suurt riigiasutust, Eesti NSV Kinokomitee ning Eesti NSV Raadio- ja Televisioonikomitee, oma tegemistest vastastikku ei tea? Sisuliselt on tegemist propagandaministeeriumidega, mille väikesed allasutused Tallinnfilm ja Eesti Telefilm ju on. Kuhumaani infosulg ulatus? Enn Vetemaa, Telefilmi toimetuskolleegiumi liige, ütleb Kase filmi kohta: „Tore, et niisugune asi on ettevõtmisel, seda enam et varem pole neist paigust midagi tehtud.”

Tõnis Kask on tulnud üles võtma runolauljaid, vältides täiesti teadlikult etnograafilisust, sest teadjameestest konsultandid on talle öelnud: seda etnograafiat seal enam pole. Tõnis Kasel on ametliku konsultandina kaasas TRÜ vanemõpetaja Udo Kolk, kes kunagi, 1953. aastal veel tudengina siin ekspeditsioonil on käinud. Siinse maakoha ajaarvamises tähendab see tervet epohhi — külad on likvideeritud, inimesed kadunud…

Lönnrotile omistatakse kena nending: „Vuokkiniemi kui runolaulumaa.” Tõnis Kase runolaulu otsijate kamp jääbki Vuokkiniemile lauljaid salvestama. Ja kaks nädalat pärast Lennarti filmirühma siitkandist lahkumist laulab Heino Pedusaare lintidele 94-aastane Outi Lipkin: „Elättiinpä ennen meillä…” Lintidele, mis olid viiskümmend aastat lootusetult kadunud, kuni südasuveni 2021. Ma loen sealt kokku kaheksa esinejat ja 43 üksust laule ja lugusid.

Üks tusameelne vihmapilt Karjala külavaheteelt. Tõnis Kask ja Gunars Friede püüavad näida optimistlikumad ülejäänud matkasellidest.

„Karjala runode” edasine käekäik

Iseenesest on proportsioonid ju kahe loo vahel paigas. Karjala-episood on Lennartil 10 minutit, Tõnis Kasel kogunisti 15 minutit.

Filmi „Karjala runod” ei ole praeguse seisuga olemas. Tõsiasi, millest johtuvalt on kõik järgnev ju suuresti spekulatsioon ja sekundaarne teave.

Malle Saluperelt on pärit kena mõttetera: „Ei maksa kunagi kaljukindlalt väita, et seda või teist materjali ei ole — seda võidi otsida valest kohast, teinekord aga võib see asuda ka üsna ebaloogilises paigas. Ja siis aitab küll ainult jumal või juhus.”

Ma tean aastakümneid, et see filmike on kadunud, sellest hoolimata torisen ERRi arhiivinoorikute kallal. (Häbi!) Agne Sander sealt arhiivist kirjutabki autorist vanamehele jumala õigesti: „Igapäevaselt kadunud asjade üle emotsioneerida läheb väga kurnavaks. Kui sa arvad, et me pole seda filmi arhiivis pesitsevate tundmatute (nt siltideta karbid) asjade seast otsinud, siis eksid. Me oleme korduvalt (ka teisi filme — kahjuks pole see ainuke kadunud film) otsinud ja jälgi ajanud, aga siiani paraku pole leidnud.”

Arhiivis on Tõnis Kase filmi kohta kaks õblukest toimikut, ka sellisena kõnekad. Käsikiri, toimetuse istungite protokollid, millest midagi pahaendelist välja ei loe. Eks ta kummaliselt kiirkõneline otsustamine ju oli. Alles 23. juulil 1970 võetakse käsikiri vastu, Telefilmi direktor Harry Loit nõuab aga valmis filmi juba 31. augustiks! (Lennarti filmirühm on just võtted seal lõpetanud…) Ja siis tuleb suur vaikus, muidugi ainult paberi peal. Mingeid jälgi „verisest kaklusest” Eesti Telefilmi peatoimetaja Endel Haasmaa ja ETV pearežissööri Tõnis Kase vahel pole leida. Üksnes kalender tiksub halastamatult ja 15-minutist filmi „töödeldakse” üheksa kuud, kuni 28. mail 1971, st järgmisel aastal, võtab Telefilmi toimetuskolleegium filmi vastu mittemidagiütlevate fraaside saatel: „Poleks vist mõtet jutustaja teksti laulule peale lugeda…” jne. (Aastakümneid hiljem, veidi enne oma lahkumist räägib Endel Haasmaa mulle, et ta toimetas või kirjutas kõik toimetuse protokollid ümber! Vastavalt vajadusele…) Igaks juhuks palun abi vanalt semult Aado Lintropilt Kirjandusmuuseumist: äkki teaduslik konsultant Udo Kolk suutis siiski Televisioonist endale ja TRÜ Eesti Kirjanduse ja Rahvaluule kateedrile (EKRK) eraldi filmikoopia tellida? See ei maksnud ju midagi. Aado  esiotsa midagi ei leia, ehk aeg annab arutust.

Tõnis Kask Karjala filmi aegadel 1970. Aili Pedusaare foto

Ainsa jäljena on mul kasutada helimees Heino Pedusaare veidi sumbuursed mälestuskatked Karjala-filmi kokkupanemise aegadest. Kuidas ta hangib pesuehtsa kandle, peaaegu et Väinämöineni isikliku, istub esimest korda elus selle pilli keelestiku taha ja võlub kahesõrmetehnikas „ülivirtuooslikult” välja ürgse, „Kalevala” mõõtu runoviisi filmi helikujunduseks. Kusagilt hüppab äkki esile süüdistus üdini ebanõukoguliku ja natsionalistliku filmi pärast. Just nagu tulnuks säärase tobeda jutuga välja Harry Loit, Telefilmi direktor või mis ta aunimi seal oligi. Mitte väga eriliste vaimuannetega varustatud parteitegelane. Kas tulevad süüdistused kõrgemalt? Alles nüüdsama, aasta tagasi, 1969. aasta juubelilaulupeo ajal on Nõukogude Liidu kultuuriminister Jekaterina Furtseva siin Tallinnas rääkinud laulupeost kui ohtlikult natsionalistlikust sündmusest. Et olen täpselt nendel aegadel ise Telefilmi leival (tegemas „Lindpriisid”), mäletan Harry Loiti hästi… Küll ei mäleta ma midagi „Karjala runode” marineerimisest, sest minu võtteperiood oli töökas. Kuidas kaks kompartei nomenklatuuri kuuluvat meest, Tõnis Kask ja Endel Haasmaa, omavahel mingeid maid jagavad, sellest ei tea ma midagi. Tüki otsimise järel (kus on endisaegne Aadressbüroo?) leian Muhumaalt Kase filmi direktori Veigo Vanaselja. Aga ta on minemas operatsioonile ja eriti midagi värskendavat  mulle rääkida ei suuda peale jahmatava nendingu, et on vist välja visanud kõik oma Karjalas võetud fotod.

Nagu märgitud, laseb ETV „Karjala runod” üks kord eetrisse 30. mail 1971 kell 21. 03. Nähtavasti on kuuldused Lennarti „Veelinnurahva” nii- või naasugusest üleliidulisele ekraanile lubamisest rahustanud ka ETV asjamehi. Püüan tollaseid ajalehti sirvides leida sellest filmist mingitki jälge, esialgu see ei õnnestu. Küll aga hüppab nüüd uuesti ette Debora Vaarandi Literaturnaja Gazeta artikkel, mis ilmub 2. juunil 1971, kaks päeva pärast „Karjala runode” näitamist ETVs! Olgu peale, et põnev kokkusattumus, või kas ikka on?

Kuidas leiab Lennart Meri oma „Veelinnurahva” jaoks Tõnis Kase „Karjala runode” ülesvõtete aegu Pedusaare salvestatud „uuema rahvalaulu mehe esituses”, see vist jääbki teadmata. See laul seob ju üsna ootamatult kaks eesti filmi Karjalast. Nüüd tean ka laulja ja laulu nime: Ootrein Iivana, „Taas on pojat yksin…” Et veelgi lugusid siduda — Marie Lammenpää laulab 1970. aastal Pedusaarele ja laulab „sünkroonselt” taas Lennartile „Kaleva häältes” 1985.

 

„Karjala runode” kurb postskriptum

„Karjala runosid” tiražeerimisele ei võetud, näidati üksnes kohalikus televisioonis. Lubatud eelarveline maksumus oli 225 rubla, tegelikult kulus
1 276,26 rubla. Ainuüksi ekspeditsioon oli 636,5 rubla. Ülekulu tõttu vähendatakse filmi direktori Veigo Vanaselja lavastusraha 20 protsenti, nii et ta saab ettenähtud 20 rubla asemel nüüd 16 rubla.

Kes nutab viimasena, nutab kõvemini.

 

PS. Kunagisest filmtegijast autori harras palve filmiloolastele: tehkem siiski vahet filmi tegeliku ülesvõtmise („tootmise”) aasta ja nii- või naasuguse ametliku vastuvõtmise aasta vahel. Mõnikord on film vastu võetud näiteks 3. jaanuaril, hoolimata faktist, et terve eelneva pika aasta rügas filmirühm filmi päriselt teha…

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.