VASTAB LAURIS GUNDARS

Lauris Gundars märtsis 2023.
Harri Rospu foto

Lauris Gundars on läti kirjanik, teatrilavastaja ja dramaturgiaõppejõud. Eesti publikule on ta tuntud koostööst Piip ja Tuut Teatriga: Gundarsi kirjutatud ja lavastatud on „Cabaret Siberia” (2018) ja Shakespeare’i põhjal „Piip ja Tuut Hamlet” (2016). 2023. aasta kevadel esietendus tema autorilavastus „Tallinna karud” Kumu auditooriumis ja ilmus Contra tõlkes lasteraamat „Tere, vaal!”. Ka õppejõuna on Gundars Eestis tegutsenud. Aastatel 2007–2008 oli ta külalisprofessor Tallinna Ülikooli Balti filmi-, meedia- ja kunstide instituudis. 2018. aastal pidas ta Tallinnas loengu näidendite kirjutamise õpetamisest Drakadeemia loovkirjutamise konverentsil.

Täpsem numbriline statistika Lauris Gundarsi kohta: 64-aastane, kirjutanud 32 lavateksti (näidendid ja dramatiseeringud), 14 filmistsenaariumi, 2 romaani, 3 lasteraamatut, 2 teleseriaali; lavastanud 24 teost kodu- ja välismaal; saanud arvukalt auhindu Lätis ja kaugemalgi.

Gundars on oma kodumaal olulisim ja kõige kauem tegutsenud dramaturgiaõppejõud. Ta on loonud dramaturgia magistrikava Liepāja ülikoolile ja õpetanud Läti Kunstiakadeemias, RISEBA äri-, kunstide- ja tehnoloogiaülikoolis ning Riia Stradiņši Ülikoolis. Aastal 2006. asutas ta loovkirjutamise kooli Darbnīcas (tõlkes „Õpitoad”), kus toimuvad dramaturgiateemalised töötoad ja üritused näitekirjanduse edendamiseks, seda asutust juhib ta tänaseni.

Olulise osa oma nägemusest dramaturgia loomise kohta on ta jäädvustanud näidendikirjutamise õpikuna, mis kannab pealkirja „DRAMATICA ehk Ratsionaalne poeetika” (2009, originaalpealkirjaga „DRAMATICA jeb Racionālā poētika”). Teos on tõlgitud inglise, vene ja araabia keelde. Gundarsi teooria juhtmõte on, et igasugused lood saavad alguse tegelasest ja selleks, et kirjutada lugu, mis publikule korda läheb, on olemas konkreetsed võtted, kuidas kujutada tõelist inimest.

Vestlus toimus 24. III 2023.

 

Oma esimese haridusena õppisid sa õigusteadust. Millest selline valik? Kas sisemine õiglustunne? Vajadus tõestada, mis on õige, mis vale?

Õige ja vale? Kindlasti mitte. Ma õppisin nõukogude ajal. See tähendab, et see kõik oli „õigusteadus”. Tegelikult õpiti seal, kuidas ellu jääda. See ei olnud õigus­teadus. Aga ma olen tõeliselt rahul selle haridusega, see on andnud mulle hiljem näitekirjanikuna väga palju. Ja nüüd, kui ma ise õpetan, võin öelda, et minu parimad õpilased magistriprogrammis on need, kes on õppinud matemaatikat või õigusteadust.

 

Tõesti? Miks?

Sest näitekirjanikuks olemine pole asi iseeneses. Dramaturgia ei ole poeetika. Selleks, et tekste luua, pead sa teadma, kuidas inimesteni jõuda. See tugineb kindlatele reeglitele, kommunikatsioonisüsteemile. Seda süsteemi saab tundma õppida. Täppisteadused arendavad aju, aju õpib leidma kiiresti seoseid ja vastuseid.

Kõige halvemad õpetamiskogemused on mul luuletajatega. Kusjuures professionaalsete, väga heade luuletajatega. Mitut neist võib nimetada Läti parimateks luuletajateks. Nad on varem õppinud minu dramaturgiakursusel ja ma ütlesin juba siis, et ärge tulge. Nemad vastasid, et neil pole kusagile mujale minna, pole kusagil kirjutamist õppida. Nad lahkusid pärast teist aastat.

 

Kas asi on selles, et luule on oma vormilt sõltumatum kui laval esitamiseks mõeldud tekstid?

Teatri tarvis kirjutamine on kollektiivne töö. Poeedid pole sellega harjunud. Nad panevad oma hinge paberile ja ei luba seda teksti kellelgi puutuda. Näitekirjanik ei saa nii teha.

Väga hea on töötada noorte inimestega, kes tulevad otse gümnaasiumist. Nad alustavad nullist, mistõttu õpivad kohe kõike seda, millega nad peavad ka tulevikus arvestama. Kõige olulisem on, et nad saaksid aru, et nende kirjutatu ei ole lavastusprotsessis lõpp-produkt. Üks õpilane ütles mulle kolm-neli aastat pärast lõpetamist, et ta saab alles nüüd aru, mida ma esimesel kursusel õpetasin.

 

Milline on sinu dramaturgiakursustel teooria ja praktika suhe?

Ma ei tööta nii, et pean tunnist tundi monoloogi. Mul on õpingute alguses üks klassikalises mõttes loeng, edasi räägime tudengitega juba seminarivormis väga spetsiifilistest teemadest. Me loeme näidendit, vaatame filmi või etendust ja analüüsime seda koos, väga konkreetseid teose aspekte. Ja tunni sisu lähtub siis juba nende mõtetest. „Kuiva” tunni läbiviimine mind ei huvita.

 

Kas kirjutama peaks regulaarselt iga päev teatud aja või siis, kui tuleb inspiratsioon, impulss?

Ei, ei, ei, kui sa oled professionaal, siis sa istud ja kirjutad. Minu ja tudengite jaoks on see esimesel aastal reegel number üks. Kõik algab sellest, et sa pead panema oma tagumiku toolile ja hakkama kirjutama. Kõik muu tuleb hiljem. Hetkel ma ise ei kirjuta iga päev. See on võimatu. Mulle meeldiks seda teha, aga ma ei saa — elu vajab elamist. Ma armastan elu rohkem kui kirjutamist.

 

Mis annab sulle tõuke näidendi kirjutamiseks? Kas mingi idee, mille sa kindlasti kirja tahad panna? Või teadmine konkreetsest väljundist lavastuse näol?

See on väga erinev. Ma töötan alati kindlates raamides. Ma pean teadma, mille jaoks ma kirjutan. Film ja teater on erinevad. Ma olen vist ainult kaks või kolm tööd kirjutanud nii, et ma ei tea, kellele ja mis põhjusel ma kirjutan. Ma olen väga praktiline, ma töötan alles siis, kui ma tean, kellele ma kirjutan ja kes seda lavastama hakkab. Mis tähendus on näidendil, kui seda ei lavastata? Näidendeid ei kirjutata lugemiseks, vaid lavastamiseks.

 

Niisiis, sa tead juba kirjutades, kes su teksti lavastama hakkab?

Enamasti ma tean, et ma hakkan ise lavastama. On juhtunud, et ma olen kirjutanud kellelegi teisele, aga lõpuks siiski ise lavastanud, sest olen aru saanud, et lugu on liiga hea, et seda kellelegi teisele anda.

Aga väga oluline on endas autor ja lavastaja eraldi hoida. Ei saa olla ühtaegu mõlemat. Kord hakkasin filmistsenaariumi kirjutama režissööri rollis, see oli täielik ebaõnnestumine. See oli korralik õppetund. Sain väga selgesti aru, et kirjutades pean keskenduma loo sisule, mitte sellele, kuidas seda lavastada.

Selle mõistmiseks läks mul vähemalt kümme aastat, lõpuks eraldasin need kaks rolli iseendas ja nüüd saan töötada nii, et tunnen end hästi. Kui ma lavastan, olen ma autorist täiesti erinev mees ja minu suhe tekstiga on ka täiesti teine. Loomulikult ei ole see sada protsenti erinev, aga no ütleme, et kaheksakümmend protsenti vähemalt.

Selline positsioonide eraldi hoidmine on tõesti oluline, sest ka Läti filmitööstust vaadates on näha, et enamik on seal autorifilmid, mis tähendab omakorda seda, et need on mõeldud väga väikesele auditooriumile. Need filmid on mõeldud mõne režissööri või autori austajatele, kuid mitte laiale auditooriumile. Aga mina tahan jõuda suure vaatajaskonnani. Ma tahan, et mu lood jõuaksid väga erinevate inimesteni. Kas või lavastades Piip ja Tuut Teatris „Tallinna karusid”, saan ma väga hästi aru, et ma ei ole enam näitekirjanik, ma olen lavastaja, ja kui näitlejad pakuvad midagi välja, siis lasen ma neil rahulikult seda teha ja ka improviseerida. Ma pole kinni selles, et mingi stseen peab olema tingimata niisugune, nagu mina olen kirja pannud. Vajadusel oleme ka millestki loobunud.

 

Sellele tuleb vist juba ka näitekirjanikke õpetades tähelepanu pöörata?

Jah, sellest kõigest on raske kohe teoreetiliselt aru saada. See võtab aega. Tavaliselt, kui ma räägin sellest oma õpilastele, küsin ma, et kas te saate aru lavastaja ja dramaturgi eraldamise vajadusest. Nad vastavad üsna kiiresti, et jah, saame küll. Selle peale ütlen mina, et väga tore, laske sellel nüüd settida ja tuletage seda endale  p i d e v a l t  meelde.

 

Sul on mitmekülgne bibliograafia. Oled kirjutanud näidendeid lastele ja täiskasvanutele, teleseriaale, filmistsenaariume, proosat. Mis sind ennast kõige rohkem köidab?

See on keeruline, iga aastaga läheb see üha keerulisemaks. Kui keegi küsib, kes ma olen, ei oska ma sellele vastata. Mu minapilt on hägune. Näidendi kirjutamine on huvitav, lavastamine vähem huvitav. Ma lavastan ainult seda, mis on mulle oluline. Praegu kirjutan peamiselt lastele, näidendid on tagaplaanil.

Lastele kirjutamine algas juhusest. Mul on lapselaps. Ta küsis mult ühe küsimuse. Esiteks olin ma jahmunud küsimusest, teiseks olin hädas sellega, mida talle vastata. See oli väga tähtis ja üldse mitte lihtne küsimus. Ta pani mind mõtlema elust laiemalt. See oli algtõuge mu esimesele raamatule, mis räägib vanaisast ja lapselapsest. Nüüdseks olen kirjutanud juba kolm lasteraamatut. Praegu tõlgitakse ühte neist, „Tere, vaal!” ka eesti keelde.

Esimese novelli kirjutasin kolmkümmend aastat tagasi, aga edasi jäin siiski näitekirjanduse juurde. Hetkel olen jälle kirjutamisesse armunud. Mõned mu raamatud anti välja möödunud aastal. Romaan „Saades võõraks” jõudis Läti riikliku kirjanduspreemia LALIGBA lõppvalikusse ja pälvis lugejaauhinna. Aastaid tagasi oleksin väga elevil olnud, et mida see kõik tähendab ja kes ma olen, aga praegu võtan seda väga rahulikult. Ma tunnen end vabana.

Ma teen seda, mida ma teha tahan. Praegu üritan vältida lavastamist. Võib-olla võtan seda ise liiga tõsiselt, kahtlen endas. Ma pole professionaalne lavastaja. Seega üritan lavastada vähem ja kirjutada rohkem.

Toomas Tross ja Haide Männamäe lavastuses „Piip ja Tuut Hamlet”, 2016.
Mart Laulu/ETMMi foto

Lastele kirjutades tuleb vist kontakti astuda ka omaenda sisemise lapsega?

Jah, absoluutselt. Ja mul endal on ka nüüd uus väljakutse, mis inspireerib mind väga. Juhin raadiosaadet „Loeme ja plärame”. See on otse-eetris igal pühapäevahommikul. Räägin seal ühe lapsega ja me arutleme kahe raamatu üle, mida selleks saateks lugenud oleme. See on nii põnev! Nüüd on see saade olnud eetris juba kaks aastat ja ma loodan, et see jätkub, sest need dialoogid on nii huvitavad ja ma saan tänu sellele palju sügavamalt elust aru. Need lapsed on palju rohkem arenenud, kui mina nende vanuses olin.

See algas nii, et mul paluti raadiosaadet teha. Sain aru, et fookus ei saa olla minul endal, vaid ikka lapsel. Palusin, et saaksin rääkida ühe lapsega. Produtsendid pakkusid, et võiks olla kaks või kolm last, sest nad kartsid, et üks laps oleks liiga häbelik, et koos minuga rääkima hakata. Ma ei olnud sellega nõus. Minu soov oli, et ka vanemad läheksid saate salvestamise ajaks stuudiost ära, et saaksime kohe täitsa rahulikult omavahel kõnelda. Ja see on uskumatu, millised vestlused meil aset leidsid, kuidas lapsed avanesid, millest rääkisid. Vahepeal lapsevanemad ise hoiatasid enne saatesse tulekut, et ei-ei, minu laps ei räägi ega arutle, teil saab väga raske olema. Aga siis juhtus hoopis nii, et kui lapsevanem tuli oma lapsele pärast saadet järele, olles vahepeal raadiosaadet kusagil mujal kuulanud, oli ta täiesti jahmunud ja vaatas oma last uue pilguga. Raamat on enamasti lihtsalt ettekääne, et elust rääkida.

 

Kas läti lastele meeldib lugeda?

See on väga tõsine mure. Ma arvan, et sellega on probleem kõikjal. Kusjuures ma maksin kuni 14. eluaastani omaenda lastele, et nad raamatuid loeksid! Tänapäeva lapsed istuvad YouTube’is, mu oma pojad samamoodi. Seal on palju lugusid. Nad saavad sealt väga palju asju teada, mis pole tingimata halb. See on ka „lugemine”, aga see on „lihtne lugemine”.

 

Palju on räägitud sellest, et tänapäeva lastel pole nii viljakas fantaasia. Loetakse vähe, aga just lugemine arendab fantaasiat ja kujutlusvõimet. Kas sa oled tundnud, et sinu näitekirjanduse tudengitel on liiga vähe fantaasiat?

Kui võrdlen praeguseid tudengeid nendega, keda õpetasin 1990-ndatel, siis jah, võin öelda, et peamine erinevus on loomingulisus. YouTube’is on kõik olemas. Sa ei pea rakendama oma kujutlusvõimet. Aga loomulikult, eks sellel ole ka omad tagajärjed, kujutlusvõime võib hakata teistmoodi tööle. Me elame internetimaailmas, kus kõik „teavad” kõigest kõike. Toome näiteks kas või Vikipeedia, keegi on sinna midagi kokku kirjutanud, aga see pole ju tõde. See pole elu, see pole päris. See on midagi sellist, mida keegi on millegi kohta arvanud ja kirjutanud, aga see pole elu.

Ja kõige suurem probleem ongi see, et on vaja jõuda tasandile, kus hakkad mõtlema päris asjadest, omaenda elu pealt seoseid looma. Sealtkaudu hakkad suhestuma teiste inimestega ja neid mõistma. Internetist loetu põhjal pole see võimalik. Ja see ongi suurim erinevus. 1990-ndatel polnud selliseid probleeme, väga lihtne oli elust rääkida. Aga nüüd pole see üldse lihtne. Kõik on väga iseteadlikud. Paljud lavastused ja filmid tuginevad  t e e m a d e l e, aga mitte päris elule. Keskendutakse teemadele, mis on parasjagu kuumad, poliitiliselt kõnekad või korrektsed. Vähem keskendutakse inimestele. Sellepärast ongi oluline tegelda karakteri loomisega, sest see aitab tähelepanu suunata inimesele. Inimsuhted on tähtsamad kui teemad.

 

Kas kirjutamises on ka teraapiline aspekt?

Ma ei tea, ma pole selle peale mõelnud. Aga mulle tuleb meelde üks minu endine õpilane. Meil oli tunnis teemaks „tegelane”. Tudeng on väga rahulik, meeldiv, viisakas poiss. Ühel päeval tuli ta tundi täiesti endast väljas ja ma küsisin, et mis juhtus. Ta ütles, et tal oli suur tüli isaga. Ja siis ütles ta, et on otsustanud, et ei lähe oma isaga enam mingisse vastuollu. Ma küsisin, et kuidas nii. Ta ütles, et hakkas mõtlema oma isa päritolu ja tausta peale. See aitas pojal oma isa mõistma hakata, nii, nagu ta kunagi varem polnud mõistnud. Ja pärast seda on nad täiesti rahulikult läbi saanud. Muideks, väga oluline on olla kirjutades aus. Sa pead olema üdini aus enda ja teiste vastu. Vastasel juhul ei ole su tegelased hingestatud. Nii et ilmselt on kogu see protsess ka tegelikult terapeutiline, tõepoolest.

Toomas Tross ja Haide Männamäe lavastuses „Cabaret Siberia”, 2018.
Siim Vahuri foto

Räägime nüüd muusikalidest. Miks need sulle nii väga meeldivad?

Ma olen tõesti suur muusikalifänn. Ma ei teadnud kaua aega, miks mulle muusikalid meeldivad, viimastel aastatel olen püüdnud sellest ise ka aru saada. Olen jõudnud järeldusele, et muusikal on väga suur võime publikut emotsionaalselt mõjutada. Ja mul on selline tunne, et kõik inimesed siin maailmas laulavad oma sisimas. Nii rõõmustades kui ka kurvastades meie hing heliseb. Ma olen selles vähemasti enda puhul täiesti kindel. Ma pole ise musikaalne ega muusikalise haridusega, aga ma olen kindel, et me ei taju enda olemist verbaalselt, vaid helides. Ma arvan, et see ongi muusikali fenomen ja põhjus, miks nii suur auditoorium seda armastab. Olen käinud vaatamas muusikale Londonis ja New Yorgis, et sellest fenomenist aru saada. Ja ma olen ka väga tõsiseid muusikale näinud.

Üldine arvamus on see, et muusikal on madal žanr. Ma olen näinud välismaal nii võimsaid muusikale, et tahaksin selle arvamuse kummutada. Viimati nägin New Yorgis väga võimast muusikali „Fun Home”. Olin täiesti šokeeritud ja samal ajal ka üllatunud, kui tõsine see muusikal oli. Miks me ei võiks muusikalides tõsistel teemadel rääkida?

„Fun Home” oli väga eriline kogemus. Peategelane oli lesbi, tema isa oli gei. Alguses arvasin, et need teemad ei huvita mind, ja kahtlesin, kas on üldse mõtet minna. Saalis sain ühtäkki aru, et juba on käsil lõpustseen ja kohe saab kõik läbi. Vaadates ei mõelnud ma sugugi päevakajalistele teemadele, ma ei tundnud, et see peamine teema on kõige olulisem. Olulised olid need inimesed, need tegelased puudutasid mind. Nende hing nuttis laval. Ja see oli tõesti hea esitus. Publik istus ringis ümber lava, 800 inimest. Sellist asja on väga raske mõjuvalt teha, aga see õnnestus fantastiliselt. Mul on väga häid kogemusi ka nende populaarsete muusikalidega.

Ma ise tahangi nüüd ainult muusikale lavastada. Ma pole tavalisest sõnateatrist enam nii väga huvitatud. 8. oktoobril 2023 esietendub Lätis muusikal „Inglite hääled”, millele kirjutasin libreto.

 

Kuidas sa vaidleksid nendele vastu, kes ütlevad, et muusikal on madal teatrižanr?

Ma ei taha vaielda, ma pole selleks pädev, ma pole teadlane. Teatriteadlased armastavad vaielda. Mina saan lihtsalt oma tööga vastupidist tõestada. Ega seda ole ju lihtne tõestada. Inimesed, kellega töötan nüüd oktoobris esietenduva muusikali raames, on kartlikud teema ja loo osas, mille olen kirjutanud. Aga meil on muusikali vaja! Nad kardavad, sest nad arvavad, et muusikal peab tingimata olema lõbus ja kerge. Sinna juurde kuuluvad nende arvates ka võltsid emotsioonid.

Ma arvan, et Eestis olukord nii hull ei ole. Teil mängitakse Lätiga võrreldes rohkem muusikale. Meie seis hakkab vaikselt paranema, sest meil õpetatakse nüüd ka väga heal tasemel muusikalinäitlejaid. Aga kuna meil Lätis ei ole muusikaliteatrit, pole neile rakendust. Sestap lähevad nad peamiselt Inglismaale ja Ameerikasse. Lätis on see probleem, et on palju oma ala professionaale — valgustajad, režissöörid, operaatorid jt —, aga pole häid autoreid. Lugusid ei osata kirjutada.

Haide Männamäe, Rauno Kaibiainen, Stefan Hein ja Grete Konksi lavastuses „Tallinna karud”, 2023.

Milline muusikal on „Tallinna karud”?

See lavastus on perekonnast, sellest, kuidas perekonnad elavad. See on üsna julm perekond.

Üks peamisi põhjusi, miks ma seda lavastust tahtsin teha, on inimesed, kellega ma sain koos töötada. Need näitlejad! Ma tean, milleks nad on võimelised. Nad on võimelised mängima Shakespeare’i — ma lavastasin Haide Männamäe ja Toomas Trossiga „Hamletit”. Mulle meeldivad näitlejad, kes on võimelised mängima tehniliselt väga kõrgel tasemel. Sisemiselt ja väliselt kõrgel tasemel. Ka noored näitlejad Piip ja Tuut Teatris on väga head.

Mind inspireerib ka publik — see, et vaatajateks on nii lapsed kui täiskasvanud. Ma ju kirjutan ka lasteraamatuid, aga mulle on oluline, et need lood ei ole ainult lastele. Aga kes üldse on laps? Minu arvates sünnist kuni neljanda eluaastani. Neljandast eluaastast on ta juba täiskasvanu, ta saab kõigest aru.

Samuti on mul hea meel muusikalise kujunduse üle. Siim Aimla teeb suurepärast tööd. Mulle meenub, kuidas Contra käis vaatamas „Cabaret Siberiat” ja hiljem helistas mulle ja küsis, et kes sellele nii head värsid on kirjutanud… Sain Siimule hiljem edastada kiidusõnad. Meie töö Siimuga käib tavaliselt nii, et ma ütlen talle, millest üks või teine laul rääkima peaks, ja tema kirjutab muusika ja sõnad. Ta on selles väga hea!

Maarja Tammemägi ja Stefan Hein lavastuses „Tallinna karud”.
Aivar Kullamaa fotod

Kas „Tallinna karud” on kerge või tõsine muusikal?

See on kõik kokku nagu elu. Vahepeal on see väga kerge ja mänguline, aga vahepeal täielik katastroof. Täna harjutasime proovis ühte stseeni, mille puhul mul on hirm, et lapsed hakkavad kartma. See on üks vaidlusstseen, kus emakarule tehakse liiga. Ma tõesti pisut kartsin laste pärast, aga siis sain aru, et pärast lahendame ju selle probleemi ära. Ja ma arvan, et see on ka väga hea, et me seda stseeni näitame. Muusikal on selles mõttes geniaalne žanr, et saad väga rasketest asjadest kergusega rääkida.

Ma ei kannata neid teatreid, kes müüvad lavastusi ainult lastele mõeldes. Minu jaoks on väga oluline, et pered saaksid koos teatris käia, et teoses oleks kõigile mõtteainet. Ma lavastasin kunagi ühe loo teismelistest ja olin väga rõõmus, nähes pärast etendust, kuidas pered istuvad koos kohvikus ja räägivad päriselt omavahel. Võib-olla rääkisid nad üle pika aja tõeliselt oma elust. See on väga oluline, et lugu paneks vaataja oma elule mõtlema, ja kui lavastus loob selleks võimaluse, olen ma õnnelik. See annab mulle väga palju tagasi.

Vahepeal ei saa ma isegi aru, et ma töötan teatris. Jah, ma teen seal midagi, aga ma ei nimeta seda tööks. Tulemus ei ole tähtis, see ei ole teatris resultaadi tagaajamine. Mulle pole oluline see, et teatrikriitik ahhetaks, et lavastaja on leidnud uue viisi, kuidas teatrit teha.

Mõned aastad tegime raadiosaadet, kus analüüsisime erinevaid lavastusi, ja see tähendas ka seda, et kogu mu vaba aeg möödus teatris. Ühel hetkel sain aru, et mu enda elu on mulle kallim ja ma ei taha kogu oma aega teiste tööde arvustamise peale kulutada. Ja nüüd on omamoodi naljakas käia neid „teatriuuendusi” ja „kriitikute poolt kõrgelt hinnatud töid” vaatamas. Kõike, mille kohta öeldakse „uus lähenemine”, „uus mõtlemine”, olen ma juba kolmkümmend aastat tagasi näinud. Teater käib spiraali mööda. Praegu on mul paar olulist inimest, kelle töid käin huviga vaatamas. Küsimus ei ole selles, et nad oleksid nii geniaalsed — mulle meeldib see, kuidas nad mõtlevad, kes nad inimestena on. See on mulle kõige tähtsam.

 

Vestelnud SIRET CAMPBELL ja MARTA ALIIDE JAKOVSKI

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist