VASTAB MÄRT-MATIS LILL

Detsember, 2014

Tänavu aprillis sai sinust Heliloojate Liidu esimees. Olid eelnevalt kuulunud HLi juhatusse, sa ei asunud ametisse valge lehena, vaid olid ilmselt väga põhjalikult läbi mõelnud?

Olin olnud juhatuses enne päris pikalt ja tegutsenud mingites suundades, eelkõige suhelnud teiste loomeliitudega meid ühendavates küsimustes, ning mul oli enam-vähem arusaam, mida ma teeksin, kui oleksin esimees. Mind huvitas laiem pilt, suhtlemine teiste loomeliitudega, samuti välispartneritega.

Teha oleks päris palju, aga tuleb endale aru anda, et meie võimalused on väga piiratud. HL ei ole kõikvõimas, nii inimlik kui majanduslik ressurss seab oma piirid. Praegu kulub meil väga suur energia liidu 90. tegevusaasta juubeli peale, sellega on seotud kontserdisari „Eesti Heliloojate Liit 90” ja veel mõned muud üritused.

 

Kuidas tekkis selle kontserdisarja idee?

Ma päris täpselt ei mäletagi, kuidas see kõik algas. Mina olen tegelnud peamiselt sarja sisulise kontseptsiooniga, meie liidu töötajate ja minu heade kolleegide Elis Vesiku ja Kristo Matsoniga, oleme arendanud mitme koostööpartneriga erinevaid ideid. Eesmärgiks on mõtestada lahti seda olulist, mida Heliloojate Liidu liikmed läbi aegade on teinud. Loomulikult saab esitusele tulla vaid väike osa, sest häid heliloojaid ja teoseid on Eestis palju. Oleme võtnud lähtekohaks eesti muusikaajaloo erinevad kümnendid ning püüdnud leida neist kõigist midagi iseloomulikku, aga ka üllatavat.

Esindatud on peaaegu kõik olulisemad žanrid, muusikalistest lavateostest kammerpalade ja bigbändi lugudeni. Mul on hea meel, et suur osa eesti muusikainstitutsioonidest on asunud meie partneriteks, sealhulgas Tallinna Filharmoonia, ERSO, RAM, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Estonia teater…Üks asi, mida me lisaks kontsertidele tahame pakkuda, on natuke laiem kultuuriteoreetiline pilk erinevatele ajastutele ja nähtustele meie muusikaajaloos. Oleme palunud kontsertide eel rääkima mitmeid eesti juhtivaid intellektuaale, kirjanikke ja kultuuriteadlasi. Avakontserdil peab ettekande Mihhail Lotman. Hilisematel astuvad üles näiteks Valdur Mikita, Marek Tamm jt.

 

Kas Heliloojate Liit on üldse kontserte korraldanud?

HLi üritus on eesti muusika päevad, aga rohkem eriti mitte. Kontserdi korraldamine on päris suur töö. HL tegutseb suurelt osalt Kultuurkapitali regulaarsetest toetustest ja mingil määral tulust, mida me saame oma ruumide väljaüürimisest. Seda ei ole nii palju, et saaks väga suurelt mõelda ja tegutseda.

 

Kuidas näed tihedamat koostööd teiste loomeliitudega?

Koostöö on mingil määral nagunii olemas. Praegu on asutamisel loomeliitude seltsing. Kunagi tegutses loomeliite ühendav kaunite kunstide koda, nüüd on idee seda jätkata. Käisime umbes nädal aega tagasi ka ministriga kohtumas ja rääkisime vajadusest regulaarselt ministeeriumiga suhelda.

 

Koosolekutel istumine on üksjagu rutiinne. Kuidas sa stressi talud? Kas see loomingut ei hakka pärssima?

Koosolekute hulk on esialgu jäänud mõistlikkuse piiresse. Meil on tööjaotus ja ma ei pea ka päris kõikide asjadega tegelema. Kui miski väsitab ja stressi tekitab, siis on need intriigid ja mingid suuremad kultuuripoliitilised jamad, mida aeg-ajalt ikka paraku ette tuleb.

 

Oled ajakirjanduses avaldanud artikleid mitte ainult muusikast, vaid ka ühiskonda puudutavatest probleemidest. Kas oled end ka poliitikas tegutsemas ette kujutanud?

Seda küll mitte. Ma olen mõelnud selle üle, et mis on minu meelest paljudes asjades Eesti probleem. See on parteistumine. Minu meelest on Eestis vaja tugevaid jõude, kes ei oleks otseselt parteilises mõttes poliitilised. Loomeliitudel ongi selles mõttes oluline roll olla tugev mitteparteipoliitiline jõud ja tegutseda selle nimel, et olulistes asjades oma sõna öelda ja kaasa rääkida. Teine küsimus on muidugi see, et kui huvitatud on poliitikud selliste jõududega suhtlema. Sirbi skandaali ajal tuli see päris teravalt välja. Muu hulgas kõlas seisukoht, et ega loomeliidud ei olegi kogu eesti kultuur. Seda oli üsna nukker kuulda. Tõepoolest, tervikuna tõesti ei olegi, aga loomeliidud esindavad ikkagi väga märkimisväärset ja olulist osa eesti kultuurist. Karl-Martin Sinijärvel on selle kohta päris hea metafoor — ega Eesti vabariigis elav eesti rahvas ei esinda ka kogu eestlaskonda.

 

Tippinterpreediks kuskil katusekambris või garaažis harjutades ei saa, see on mõeldamatu. Kirjaniku või kunstnikuna veel võib end ehk sel moel üles töötada.

Jah, muusikutel on see lävi väga kõrge. Aga tegelikult ka teistes valdkondades. See on muuhulgas ka üks loomeliitude funktsioone — esitada oma liikmetele kõrgeid nõudmisi. Päris igaüks ikka ei saa loomeliidu liikmeks, ta peab olema ennast tõestanud, midagi saavutanud, tal peavad olema elementaarsed eeldused täidetud. Ma arvan, et see on väga hea, et on mingi lävi, et inimesed peavad pingutama, et sinna jõuda.

 

HLil on praegu sada kakskümmend liiget. On seda palju või vähe?

Üsna parasjagu. Praktiliselt kõik professionaalsed heliloojad on meie liikmed. Teistes liitudes on see osatähtsus ilmselt natuke väiksem, võib olla päris arvestatavaid tegijaid, kes ei kuulu oma ala liitu, aga HL on selles mõttes väga esinduslik.

 

Nõukogude ajal oli HLi liikmeks olemine väga oluline. Liitu kuulumata olid sisuliselt eikeegi, sest ainult liit ostis heliloojatelt teoseid. Nüüd on tellijaid teisigi, aga kas ka praegu pakutakse heliloojale midagi, nii et liidu liikme staatus oleks talle vajalik, lausa möödapääsmatu?

Möödapääsmatu ilmselt mitte. Seda laadi hüvesid nagu nõukogude ajal — kortereid ja autosid — me enam ei jaga, aga ma arvan, et määrav on sümboolne kapital — inimesed tahavad end kuhugi kuulumise kaudu määratleda. Hea meel on selle üle, et noored heliloojad, kes muusikaakadeemiast tulevad, nende avaldused tulevad meile päris kiiresti. Aga muid hüvesid? Loomeliidu kaudu saab ministeeriumilt taotleda veidi raha, kui mõni inimene on tõesti väga hädas, aga see summa on väike.

 

Vene ajal olid HLil legendaarsed teisipäevased töökoosolekud. Kas praegu ka midagi sellist toimub, või mingit laadi seltsielu?

Koosolekuid, kus ühiselt teoseid kuulati ja siis pärast kritiseeriti, praegu ei ole. Aga meil on regulaarsed väljasõidud, uusaasta vastuvõtt ja seda sorti seltsielu. Eelmisel kümnendil korraldas HL sarja „Helilooja, kes sa oled?”, kus heliloojad rääkisid oma loomingulistest lähtekohtadest, kõnelejatena olid kaasatud ka nendega seotud inimesed. See oli tore žanr ja kui tulevikus jõudu üle jääb, siis võiks mõelda, et hakata midagi sellist uuesti korraldama. Praegu võtab juubeliaasta lihtsalt suurema osa meie ressursist ära.

 

Käisid oktoobris Poolas rahvusvahelise uue muusika ühingu (ISCM) nüüdismuusika festivalil. Sa vist liigud endiselt päris palju ringi. Jaga palun muljeid.

Wrocławis korraldatud maailma muusika päevad (World Music Days Festival) oli, jah, päris võimas asi. Poola on praegu koht, kus toimub väga palju huvitavat, seda oli seal väga selgelt tajuda. Poolas on kultuur oluline. Oli näha, et seda rahastatakse päris hästi. On palju noori häid tegijaid, kellega rääkides tuli välja, et neil on tegutsemiseks head eeldused. Selle tulemusel on Poola rahvusvaheline positsioon praegu muutunud väga tugevaks, ehkki see on kogu aeg olnud üsna arvestatav. Näiteks prantsuse helilooja Pierre Jodlowsky, minust natuke vanema põlvkonna üks tuntumaid tegijaid, ütles, et Wrocław meeldib talle niivõrd, et ta elab umbes pool ajast seal, sest võrreldes Pariisiga on Wrocławi kultuurielu kuidagi dünaamilisem. Kuna ta on Pariisis karjääri teinud helilooja, siis see on päris kõva näitaja.

 

Jüri Reinvere on ka kirjutanud Poolast väga positiivselt.

Tema elas seal natuke varem. Selles mõttes ma ei oska võrrelda. Mulle tundub, et just viimase kümne aastaga on toimunud need muutused, mis on toonud kaasa väga arvestatava kvaliteedi tõusu.

 

Mida põnevat sa seal kuulsid?

Väga erinevaid asju. Oli puhtalt kontserdimuusikat, aga sinna kõrvale ka väga eksperimentaalseid projekte. Päris palju oli videoga töid. See on asi, mida Eestisse veel nii palju ei ole jõudnud. Live-video, mis toimib reaalajas koos muusikaga, selliseid asju oli päris mitmeid. Oli žanriüleseid töid. Projekt, mis mulle väga suurt muljet avaldas, oli selline, kus laval olid müramuusikat mängiv heliloojatest koosnev ansambel ja rahvamuusikaansambel. Kontserdi pealkiri oli „Laptop versus Folk Ensemble Battle”, ühe loo esitas üks, teise teine seltskond, vaheldumisi. Publik oli ka väga entusiastlik, isegi eufooriline.

 

NYYD-festivali traditsioon on katkenud. Kas olemegi nüüdismuusika mõttes jälle provints? Üks regulaarne ja nii esinejate kui heliloojate poolest esinduslik uue muusika festival võiks vist riigis ikka olla?

Jah, sellest on tõesti kahju. Ma loodan, et varem või hiljem see traditsioon mingil kujul jätkub, kasvõi mingis uues kuues. Tegelikult on minult välismaal päris tihti küsitud just NYYDi kohta, et millal see toimub. Ja kui ma ütlen, et enam ei toimugi, siis on see äratanud päris suurt hämmeldust.

 

Multimeedium ja live-elektroonika, need annavad muusikale palju juurde. Aga puht-helikeeleliselt — mis suunas annab muusikat veel edasi arendada või mis praegu üldse toimub?

Juba pikka aega on muusikas olnud väga palju suundi. Selles mõttes kestab selline postmodernistlik pluralism edasi, et ei ole usku ühtsesse nüüdisaegsesse helikeelde. Kui millestki natuke suuremast nähtusest rääkida, siis on päris mitmeid heliloojaid, kelle puhul on tunda spektralismi järellainetust. Võibolla on üsna levinud ka selline üleüldine muusika piiride kompamine, seda võis ka Poolas päris mitmes teoses tajuda — suhestumist teiste kunstidega, eriti visuaalsete kunstide, teatri ja performance’ikunstiga. Päris palju inspireerib heliloojaid tegelemine müraga, või müraga seotud erinevat laadi nähtustega. Elektroonika võimaldab minna mõningates seda laadi aspektides eriti sügavale. See on üks tugev suund, mida on tajuda.

 

Kas sind ka müra huvitab?

Jah. Võibolla peaks täpsustama, mida ma müra all mõtlen. Tavaliselt peetakse müra all silmas mittehelikõrguslikke helisid. Spektralismi kaudu tuli mõtlemine, et heli kui selline on akustiline nähtus, mida on võimalik väga ratsionaalselt analüüsida ja saadud analüüsi tulemusi ka loomingus ära kasutada. See laieneb selles mõttes ka mürale, et müra on samuti akustiline nähtus ja teda saab ka sellises analüütilises perspektiivis muusikas kasutada.

 

Kuipalju sind ratsionaalne aspekt huvitab? Tegeled sa üldse selliste küsimustega?

Mingil määral. Mulle on kogu aeg meeldinud, et loomingus oleks olemas ka analüütiline pool. Mulle on tundunud põhjendatud, et intuitiivsele lähenemisele oleks midagi vastukaaluks. Ma arvan, et heas kunstis ongi see läbi aegade niimoodi olnud, et väga tugev intuitiivne pool rajaneb suures osas analüütilisele. See ei puuduta ainult lääne kultuuriruumi muusikat, vaid ka näiteks india klassikalist muusikat.

Müra kasutamine on mind huvitanud pikka aega, seda on mitmes teoses ette tulnud. Mind on huvitanud eriti müra ja helikõrguste piiri otsimine, et kus helikõrgus läheb üle müraks ja vastupidi.

 

Kas oled teinud seda akustiliste pillidega?

Jah, enamasti küll. Aga on olnud ka selliseid teoseid, kus on olnud koos nii instrumendid kui ka elektroonika.

 

Kas kirjutad ainult tellimusel? Kas neid on nii palju, et muuks ei jää aega, või on sul ka n-ö omaalgatuslikke kompositsioone?

Põhiliselt on, jah, tellimused, neid on päris palju. Aga pigem on nõnda, et püüan oma ideid tellimustega seostada. Näiteks viimane orkestrilugu, kus mul oli saami joiguja Wimme. Mul oli juba mitu aastat mõte, et tahaksin teda kasutada ja kui tuli orkestriteose tellimus, siis ma mõtlesin, et see oleks hea võimaus. Rääkisin korraldajatega ja see sobis.

 

Aga kui palju su teoseid välismaal esitatakse? On sul täpne ülevaade, kes, kus, kunas mida mängib?

Mingil määral on, aga eks ma mõnikord kuulen ka juhuslikult, et kuskil on midagi mängitud. Esitatakse üsna regulaarselt.

 

Kuidas eesti heliloojatel praegu välismaal läheb?

Mulle tundub, et ikka päris hästi. Helilooming ja üldse süvamuusika on siin Eestis väheseid kultuurivaldkondi, millel on arvestatav rahvusvaheline prestiiž. See on väga suur asi.

 

Kuidas need välistellimused tulevad? Kas puhtisiklike suhete kaudu? Või saab HL ka siin midagi aidata?

Isiklik pool on kindlasti väga oluline. Aga on üsna tavaline, et kui keegi tahab teha mingit koostööd, näiteks tulla Eestisse esinema, siis ta on huvitatud kelleltki ka tellima ja siis HL saab anda soovitusi.

 

Aga kas mõni meie helilooja on ka teenimatult unustatud või varju jäänud? Kas me ikka hindame piisavalt oma lahkunud meistreid? Kui kutselised kollektiivid EFK ja RAM esitavad eesti muusikat pidevalt, st koorimuusikat, sealhulgas kõige uuemat, kuuleb küll, ja mängitakse ka ansambliteoseid, siis ERSO teeb seda ikka väga pika hambaga…

See on päris lai teema. Ma arvan, et nii eesti kui ka rahvusvahelise nüüdismuusika osatähtsus võiks olla kontserdikavades oluliselt suurem. See muidugi ei tähenda, et peaks korraldama ainult eesti või nüüdismuusika kontserte. Neile mõlemale keskendunud festivale meil õnneks toimub ja need on kunstilises mõttes eesti kultuuris arvestatavad sündmused. Aga kus minu arvates võiks asjad kaugemale areneda, on regulaarne muusikaelu. Ideaalis võiks näiteks igal sümfooniakontserdil kõlada ka üks eesti ja/või mõni kaasaegne teos. See on midagi, millega ma Helsingis elades päris ära harjusin — Helsingi filharmoonia ja Soome Raadio sümfooniaorkestri kavad olid üles ehitatud just sellise põhimõtte järgi. Ja ma tajusin, et inimesed on sellega harjunud, nii et soome muusikast ja rahvusvahelisest nüüdismuusikast on seal saanud normaalne ja loomulik kontserdikavade osa. Ma aiman, et kontserdikorraldajad mõtlevad tihtipeale, et inimeste jaoks on nüüdismuusika midagi harjumuspäratut ja on parem seda mitte palju esitada, et nii inimesi rohkem saali meelitada. Aga kui inimesed seda niivõrd harva ja ebaregulaarselt kuulevad, siis neil ei tekigi kuulamisharjumust. See on nagu nõiaring. Nüüdismuusika kujutab endast ka justkui teatud laadi kunstikeelt, millest arusaamiseks on vaja sellega mingil määral kokku puutuda. Ja mis puutub eesti muusikasse laiemalt — kui me seda ise ei väärtusta, kes seda siis veel peaks tegema?

 

Kuidas ikkagi kirjutamise protsess toimub? Heliloojad on sellest päris palju rääkinud ja kirjutanud. Kas oled huvi tundnud, kuidas nad seda kirjeldavad? Oled sa enda puhul jälginud, kuidas sina seda teed? Või see äkki üldse ei huvitagi sind?

Eneseanalüüsil on ka mingid piirid. Kui hakata väga mõtlema, siis võib see hakata takistama. Aga teiste heliloojate puhul olen huvi tundnud küll. Eriti on mulle meeldinud Cage’i ideed muusika piiride radikaalsest laiendamisest ning Lutosławski mõte, et muusika kirjutamisel on tema jaoks üks oluline motivatsiooniallikas ideaalse kuulaja leidmine.

 

Aga millal sa kirjutama hakkad? Kas siis, kui kõik on enam-vähem viimse detailini paigas?

Mitte nüüd lausa viimse detailini, aga enne ma, jah, üldiselt kirjutama ei hakka, kui on päris selge pilt, mida ma tahan teha. Oluline osa tööst on kontseptsiooni väljatöötamine. Ma kujutan ette, et see on midagi sarnast arhitekti tegevusega, kes enne põhiprojekti kallale asumist teeb eskiisi. See töö käib minu puhul suuresti peas. Minu õpetaja Eino Tamberg rääkis ka sellisest töötamise võimalusest, et sa lihtsalt kirjutad ja siis vaatad, mis tuleb. Seda laadi tegevus tundub mulle mõttekas ideede väljatöötamise etapis, aga teose kirjutamise ajal ma enda puhul ei näe sellist võimalust. Siis pead ikka teadma, mida tahad. Aga loomulikult, kirjutamise ajal käib pidev dialoog eelneva kontseptsiooni ja selle nii-öelda füüsilise tegelikkuse vahel, mida sa vormid. Töötades võivad tulla mingisugused ideed, mis kõige äärmuslikumal juhul lähevad üldise kontseptsiooniga isegi vastuollu ja siis mõnikord tulebki üldkontseptsiooni muuta — see muutub ja vormub kirjutamise käigus. Üks kõige põnevamaid ja inspireerivamaid asju ongi dialoog esialgse suure pildiga ja konkreetse valmiva tulemusega. Kirjutamine on mingis mõttes nagu liha luudele kasvatamine. Ja mõnikord tuleb välja asju, mida esialgse idee puhul ei osanudki oodata. See tohutu võimalusterohkus on loomingu puhul üks paeluvamaid asju — avastada teid, kas minna nii, minna naa, ja mida sa siis lõpuks valid.

Serialismi puhul oli predeterminatsioon hästi tugev, suur osa muusikast otsustati ette ära. Selline helilooja ma ei ole. Ma arvan, et ma olen nende kahe, puhtintuitiivse ja ettemääratuse teljel kuskil vahepeal.

 

Aga kui kõik ette ära määrata, palju seal siis loomingut on?

Eks parameetrite ette paikapanemine on ka looming. Stockhausen, Boulez ja Nono kirjutasid kõik ju väga erinevat muusikat. See ei tule kusagilt iseenesest, see mida sa teha tahad, see on sinu otsus, mitte midagi ette antut.

 

Kas annad endale ka selliseid ülesandeid, et näiteks suhestuda mingit moodi ajalooliste vormidega? Kasutad sa varasemaid vorme?

Aeg-ajalt olen seda teinud. Ajalooga suhestumine on huvitav. Vanamuusika on mulle kogu aeg meeldinud. Olen mõnikord kasutanud erinevaid vanamuusika vorme, et neid uurida ja endale teadvustada, kuidas muusikas on mingeid ülesandeid püstitatud ja siis neid lahendatud. See on väga inspireeriv.

 

Kas see mõjutab ka helikeelt? Kas siis tuleb ka selle ajastu idioom sisse?

Mitte ülemäära ja otseselt, võibolla siis, kui ajalooline hõng teoses ongi taotluslik. Pigem on mind inspireerinud see, kuidas muusikalist materjali on erinevatel aegadel organiseeritud.

 

Kui riskialdis sa oled? Kui on parasjagu ulatuslik ja hästi põnev töö, aga tuleb veel mingi huvitav pakkumine, mida sa siis teed?

Multitasking on minu nõrk külg, ma ei suuda mitme loomingulise asjaga korraga tegelda. Siis ma pigem ütlen ära, või katsun korraldada nii, et saaks võtta aega. Aeg on minu jaoks hästi keskne kategooria. Aeg on võibolla üks kesksemaid küsimusi kunstis, muusikas eriti, sest me tegeleme ju aja organiseerimisega muusika kaudu. Aga ka see, kui palju aega kulub, et midagi valmiks. Asjad ei sünni tavaliselt kiiresti, ma usun, et kulutatud aeg on väga oluline. Võibolla mõne žanri puhul on võimalik kiiresti midagi head teha, aga üldiselt on see pigem erand. Olgu, on võimalik kiiresti kirjutada, aga selle taga, et sinust on saanud selline inimene, kes on võimeline kiiresti kirjutama, on see, et sa oled mingite oskuste arendamisel väga palju tööd teinud ja vaeva näinud.

Kunstnikuks olemine on eesmärgipärane tegutsemine. Väga kerge oleks sellest loobuda, see ei ole just lihtne valik, nii majanduslikus või kindluse mõttes, et mida sa elult tahad, kuhu sa tahad jõuda. Aga ma arvan, et olen praegu päris õnnelikus seisus. Eksistentsialistlikke mõtteid, kuidas üldse edasi minna, ei pea hetkel mõtlema. Aga see võib ju mingil ajal muutuda.

 

Millega sa praegu töötad?

Paar nädalat tagasi sai valmis lugu, mis tuleb ettekandele Peterburis ERARTA nüüdiskunsti keskuses. See on huvitav koht, muuseum, mis korraldab ka kontserte ja teisi kultuuriüritusi. Umbes kümneminutine ansambliteos — see on meie aja heliloojate üks lemmikformaate.

Praegu kirjutan teost Filharmoonia Kammerkoorile. Ja mõni aeg tagasi sain ooperitellimuse Vanemuise teatrilt ja Paul Mäelt. Selle kontseptsioon on alles väljatöötamisel. See tuleb ilmselt Sadamateatris, mis on kohana päris inspireeriv. Seni olen teinud kolm muusikateatriteost. Meeskond on sama, kellega mul on varem olnud hästi hea koostöö — libretist on Jan Kaus, lavastaja Taago Tubin.

Paar aastat tagasi valmis mul teos „Ääremärkusi Andromachele”. Mu ema Anne Lill on klassikaline filoloog ja ma olen mõelnud, et see on nagu raisatud ressurss — mul on perekonnas selline inimene võtta ja ma ei ole seda väga palju kasutanud. Ja siis hakkas mind huvitama üks teema, mis on otsapidi seotud „Iliasega”. Laias laastus öeldes on see ühelt poolt laste ja naiste vaatevinkel sõjale, teiselt poolt sõjas osalenud meeste moraalne šokk ja sõjatüdimus. Sõjateemat tahangi nüüd edasi ajada. Olen saanud inspiratsiooni Esimese maailmasõja kirjeldustest. Sellest sõjast on hakatud seoses saja aasta möödumisega rohkem rääkima. Mõnede sõjas osalenud inimeste kirjeldused on hästi võimsad. Ühe allikana tahan kasutada prantsuse kirjaniku Louis-Ferdinand Céline’i „Reisi öö lõppu” (1932). Tema keelekasutus on muljet avaldav, see oli omal ajal täiesti revolutsiooniline; ta väljendab tülgastust või tülpimust sõja vastu. Teine allikas, mida ma ilmselt kasutan, on Austria ohvitseri Béla Zombory-Moldováni päevik, mis hiljuti avastati. Ta oli enne sõttaminekut kunstnik. See on samuti väga võimas materjal. Aga ajaliselt jäeti mulle üsna vabad käed. See on väga hea. Sain karmi kogemuse ühe oma muusikateatritööga, mis tuli ettekandele Von Krahli teatris. Kaks aastat on ooperi mõõtu asjaga tegelemiseks absoluutne miinimum.

Võibolla näiteks üks väike tsitaat Céline’i teosest „Reis öö lõppu” Heli Alliku suurepärases tõlkes. „Iga päev pidime üritama absurdselt eluga pääseda, ainsa lootusega, ja seegi iga kord aina pöörasem, ikkagi tagasi tulla, ja et kui me tuleme tagasi, siis ei unusta me kunagi, elu lõpuni, et oleme näinud inimesi, kes on välimuselt nagu teie või mina, aga hullemad kui raisakotkad ja jäledamad kui krokodillid, või need haid, kes ujuvad ümber laevade ja ootavad pärani lõugadega laevadelt raipeid ja mädanend liha.

Kõige suurem läbikukkumine üldse on unustada, ja kõige rohkem — unustada see, kes su tappis, ja surra mõistmata, milline elajakari on inimesed. Kui oled juba augu äärel, ei ole mõtet hakata tsirkust tegema, aga unustada ei tohi samuti, kõik sõna-sõnalt tuleb sellest loomalikust kurjusest ära rääkida, mida sa näinud oled, ja siis võid pillid kotti panna ja alla kobida. Elutöö on tehtud.”

Céline’i tsitaat ja teos on minu jaoks väga ilmekas näide sellest, mis on minule kunstis väga oluline — et sisu ja vorm on lahutamatult seotud, et sisu tingib vormilahenduse. Céline’i isiklikud sõjakogemused tingisid tema väga uuendusliku, rohkesti kõnekeelt ja slängi sisaldava keelekasutuse. Ma arvan, et selline sisu ja vormi tihe seos on olnud suurele kunstile läbi aegade omane.

 

Küsitlenud VIRGE JOAMETS