HÄÄL ON ENNEKÕIKE LAULJA VÄLJENDUSVAHEND

Detsember, 2023

Leili Tammel Klaudia Taevi nimelisest vokalistide konkursist 2023

Pärnu ooperimuusika sõprade festivali „PromFest” keskseks sündmuseks on 1996. aastal alguse saanud rahvusvaheline Klaudia Taevi nimeline ooperilauljate konkurss. Selle võitjad saavad võimaluse valida endale ooper ja vastav roll järgmise festivali kavas. Konkursil osalejate arv on aastatega kasvanud, tänavu võttis selle viie vooruga võistluse 1. voorust osa 151 lauljat rohkem kui 30 maalt, finaalvooru jõudis kuus lauljat. Žürii esinaiseks oli tänavu maailma tunnustatud ooperilavadel esinev bulgaaria metsosopran Vesselina Kasarova. Festivali ja konkursi kunstiline juht ja dirigent on Erki Pehk.

 

Kuidas jäite rahule konkursi ja selle tulemustega?

Ma olen optimist ja loodan ikka, iga kord, et kuulen seal midagi väga erilist. Midagi väga erilist seal tänavu ei olnud, aga on kuulda, et need noored on õppinud, et nad tegutsevad. Aga vajaka jäi kvaliteedist, ennekõike arusaamast, milline tähendus on üldse laulja häälel. Kui üks noor tahab lauljaks saada, siis peab teda õpetama ja täiendama ja see täiendamine peab olema nii hääle ilu osas kui ka mõistmises, millist tunnet inimese hääl kannab. Ükskõik missuguse häälega noodid ära laulda ei ole veel piisav tulemus. Ma olen väga nõudlik niisugustes asjades. Minu jaoks on hääl ennekõike väljendusvahend — mitte hääle tekitamise vahend. See on puhas tehniline baas, mille pealt saab alati kõik noodid ära laulda. Noored, kes on musikaalsed, laulavad need ikka ära — ükskõik mis kõveraid teid pidi, tehniliselt õigesti või valesti—, aga tähtis pole mitte see, et sa noodi lihtsalt ära laulad, vaid et sa sellega ka midagi väljendad. Kuulake näiteks Klassikaraadiost Georg Otsa. Ma lihtsalt imetlen, kuidas ta voolib iga sõna, igas ta fraasis on mingi tähtis mõte.

Mind häirib väga ka see, kui lauljal puuduvad õiged vahendid oma tundeid häälega väljendada — need tunded peavad tal hääles olema — ja ta kipub seda kompenseerima publikuga flirtides. See flirt, žestikuleerimine ja tarbetu hüplemine laval segab mind. Nii et ma olen alati oodanud sellelt konkursilt mingisugust imet: äkki on keegi, kes suudab mind veenda, kellega ma saan koos nutta ja naerda. Vaat selline tunnete avamine peaks olema lauljate puhul primaarne. Enamasti on konkursil osalejad juba kolmekümnendates aastates ja suures osas ka juba mingi praktikaga, mõni laulab juba näiteks mõnes teatris… Oli kuulda, et nad päris algajad ka enam ei ole.

Klaudia Taevi nimelise konkursi finalistid 2023. Vasakult: Tomi Punkeri, Gabrielė Bukinė, Gagik Vardanyan, Marie-Andrée Bouchard-Lesieur, Junoh Lee ja Adrian Janus. Ants Liiguse foto

Kuulasite konkurssi alates kolmandast, kammerlaulu voorust, kus valiti välja ka parim eesti laulu esitaja.

Kolmas, n-ö lied’i voor toimus Endla teatri väikeses saalis. Kohustusliku lauluna oli kavas Schuberti „Ave Maria”. Kahjuks on Pärnu teatri väikeses saalis kohutavalt suur kaja. Ma ei istunud küll lauljate suhtes fookuses, vaid pisut kõrval, aga ma ei usu, et hääl seal liiga laiali valgus… Üldiselt meeldis mulle „Ave Maria” puhul, kui laulsid mehed, sest nende hääl on pehmem ja soojem. Aga kui laulavad naised, kes ei valda ka päris õiget tehnikat, kipub neil hääl natuke kiledaks muutuma ja sinna tekib sobimatu vibrato. „Ave Maria” esitus peab olema hästi rahulik, ilusa sooja tooniga lauldud. Nii et mehed olid selles plusspoolel. Lõpuks võitiski selle esituse soome bariton Tomi Punkeri.

 

Samas voorus hindasite te koos Tiiu Levaldi ja Taisto Noorega eesti soololaulu esitust.

Mind üllatas ja ma olin samas väga rahul, et preemia eesti laulu parima esituse eest sai prantslanna Marie-
Andrée Bouchard-Lesieur. Ta laulis seda laulu (Mihkel Lüdigi „Lapsepõlves”) väga teistmoodi, mitte eestipäraselt, hästi kirglikult, tal oli väga selge tekst ja ka tunded olid sees.

 

Aga eesti lauljad?

Eesti lauljaid kuulsingi ma konkursil paraku ainult kammersaalis. Katrin-Helena Kuslap pääses sealt edasi, aga ta ei kõlanud hästi. Ma pean kuulma alati mingisugust kapatsiteeti, midagi erilist peab inimeses olema. Pärast „Ave Mariat” ja romanssi  (Villem Kapi „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine”) kukkus välja Tambet Kikas, kes olevat hiljuti küll laulnud Vanemuises väga hästi don Giovannit, mida mul ei ole õnnestunud kuulda. Kahjuks ei ole Kikas ilmselt konkursi tüüp. Temas oli minu arvates vähe kirge, isegi nagu vähe tahet võita. Tooksin ühe kummalise võrdluse. Mul oli külas pere Mün­chenist, mu abikaasa tütar oma perega, rääkisime jalgpallist. Tema mees jutustas, et München Bayern on Saksa meeskond number üks, see võidab kõiki. Selle meeskonda ei võeta mitte kedagi, kes ei taha olla esimene — ta peab tahtma olla esimene! Vaat Kikase puhul ütleksin, et mulle tundus, et ta isegi ei tahtnud edasi pääseda. Ta on puht eestlaslikult tagasihoidlik, kõik oli  ilusti lauldud, korralikult, korrektselt, mitte midagi ei olnud ette heita. Aga temas puudus see „miski”…

 

Mis tegi Bouchard-Lesieur’ eriliseks?

Bouchard-Lesieur’ tegi eriliseks just see, et vaatamata kõikidele vokaalsetele vigadele oli ta muusika sees ja väljendas oma tundeid, ta oli väga musikaalne, sisuline, püüdis teha seda, mida mõtles — see kõik oli tal hääles olemas ja mõjus hästi. Ta ei teinud midagi nii, et lihtsalt laulab ära, ei mingit jama publikuga — ei! Ta oli sisuliselt haarav; see mõjub alati hästi. Just see viis ta edasi. Ja keel — ma sain kõigest aru, mida ta laulis! Ma lasin ta kohe edasi. Mõlemad teosed, mida ta selles voorus esitas, olid head. Ma käin sageli kuulamas muusikaakadeemia klassikontserte. Kui lauldakse eesti laule, mida ma ise tunnen ja olen laulnud, siis olen tihti kogenud olukorda, kus mulle tundub: Ohoo! Täna saan täiesti aru tekstist, mida tudeng laulab. Kui ma ei kuule teksti, ajab see mind vihale. Aga siis, kui too tudeng laulab lisaks veel mingit muud laulu, mida ma ei tunne, tõden, et tõenäoliselt ka enne ei saanud ma ta lauldud tekstist aru: see kõik toimus vaid mu kujutluses, sest ma ju tunnen teksti. Aga Lüdigi laulu „Lapsepõlves” ma selles mõttes ei tundnud, ma ei olnud seda ise laulnud. Sellest hoolimata sain ma kõigest aru, kui Bouchard-Lesieur seda laulis. Võib ju mõelda, et kes talle selle niimoodi suhu pani. Aga see on tehnika ja tahte ja tunde küsimus. IV voorus laulis ta Tuhkatriinu (Lucette’i) aariat („Ah que mes sœurs… Résigne toi petit grillon” Massenet’ ooperist „Tuhkatriinu”). Ka seda tegi ta väga hästi ja pääses õigustatult edasi.

 

Neljas, suure saali voor

Pärnu teatri suur saal on kuivema akustikaga, sest see on siiski draamateatri saal. Väikese saali kaja hajutab hääle nii ära, et seal ei saa lauljatest päris objektiivset muljet. Suures saalis saad küll kuulajana objektiivsema mulje, aga laulda on väga raske, sest akustika on väga kuiv, nagu ka üks osavõtja väitis. Kuid suures saalis on siiski võimalik rohkem aru saada laulja häälest ja hakkab selguma, kellega on tegu.

Armeenia bass-bariton Gagik Vardanyan sai kolmanda preemia. Tal on muidu ilus hääl, aga probleemid kipuvad olema ikka üleminekutega ühest registrist teise ja ta laulab n-ö laia põhjaga, tal ei ole seda tera. Üleminekute probleem on lauljatel  seotud tehnikaga, seda esineb paljudel tenoritel ja baritonidel. Tegelikult on see puhas keha probleem. Ma ütlen veel kord: keha! keha! keha! Tuleb leida asend, kus hääl saab liikuda ühest kohast teise, et n-ö korrused ei tõmbaks end vahele. See asi mind tema puhul pisut häiris. Aga viimases voorus laulis ta hästi, mulle meeldis ta Dandini (aaria „Come un’ape ne’giorni d’aprile” Rossini ooperist „Tuhkatriinu”/„La Cenerentola”).

Minu üllatuseks ei jõudnud finaali laulja, kelle puhul ma olin raudkindel, et ta saab edasi — läti bass Edgars Ošleja. Tal oli väga ilus kultuurne ja sisuline toon, seejuures ei koketeerinud ta publikuga.

 

Edgars Ošleja laulis neljandas voorus Zaccaria aariat „Sperate, o figli…” Verdi „Nabuccost” ja „Epiphanyt” Sondheimi muusikalist „Sweeney Todd”.

Vaat seda ta laulis väga hästi. Zaccaria aarias juhtus tal aga üleminekus midagi ühe noodi peal, ta käkerdas midagi ja see oli väga kuulda. See puhas tehniline võte läks tal viltu, aga kogu ta hääle andmise toon oli mulle väga sümpaatne. Ma olin kindel, et ta pääseb edasi, niisugust bass-baritoni kuuleb väga harva. Paraku orkestrivooru (konkursi finaali) ta ei pääsenud. Ta on väga kultuurne ja samas väga musikaalne laulja, vedas fraase ja tal on väga ilus tämber. Ka lied’i vooru „Ave Maria” ja läti helilooja Dambise laulu („Vakara mūzika”/„Õhtu muusika”) puhul olen ma tema kohta märkinud „väga ilus”.

 

Finaalvooru jõudnuist läks 1. koht ja publiku preemia leedu sopranile Gabrielė Bukinėle.

Mina ei oleks talle I kohta andnud. Ta hääl on praegu noore inimese kohta liiga… (mõtleb pisut) igav. Ta peaks otsima…, tal on kõik olemas, kõik toonid, aga sellele vaatamata ei suuda ta häälega midagi väljendada, sest see on tal täpselt n-ö kilkava koha peal.  Sellise tooniga ei ole võimalik lauldes tundeid väljendada. Violetta aaria algus „Traviata” I vaatuse finaalist „È strano! è strano!…” — see on ju retsitatiivne, nagu kõne, seda peab väga lihtsalt laulma, kõik peab tulema nagu muuseas. Ta laulis kõik noodid ära, aga tundeid ei olnud. Ja see ongi kõige kurvastavam. Kas see on nüüd tänapäeval suur väärtus, kui inimene laulab kõik noodid ära, aga ma ei kuule ta hääles mingeid tundeid?

 

Konkursi finaalvoorus oli tal lisaks Violetta aariale „Traviatast” ka Tosca aaria „Vissi d’arte” Puccini ooperist „Tosca”.

Ma olen kuulnud seda Tosca aariat nii, et see läks kordamisele, seal oli hing sees. Paraku laulis Bukinė ka seda igava häälega. See ei ole tegelikult selle noore laulja süü — probleem saab alguse juba vundamendist, mis tal on. Nii igav ei saa hääl olla, nii ebaisiklik… See on tehnika küsimus. Tema hääletehnika on kuidagimoodi seatud ja nüüd ta istub oma häälega seal kõrgel, nire peal. Ja selle nirega ta laulab, ta tuleb igalt poolt läbi, aga see ei väljenda midagi. Me oleme kõik süüdi, pedagoogid on alati süüdi, kui  inimene ei laula õigesti.

 

See on Tosca viimane, väga dramaatiline aaria enne surma…

… ja peab mõjuma nii, et rahvas nutab saalis. Aga Bukinė esitus mind kahjuks nutma ei ajanud.

 

2. koha pälvinud Marie-Andrée Bouchard-Lesieur’st oleme juba palju rääkinud, ta on hästi sooja häälega.

Kuigi tal ei olnud ka kõik paigas, oli tal ometi soe suhe kunstiga, tahe väljendada. Aga tolle Carmeni aaria („Voyons, Que j’essaie… En vain pour éviter”) asemel oleks võinud finaalis midagi muud laulda. Sest see on nii tõmbe peal aaria, kõige raskem neljast aariast, mida Carmen laulab. See peab olema kõige sugestiivsem. Teised aariad on trillallaa-trullallaa, aga selles sa pead olema n-ö pika tõmbe peal. Ma mäletan, et nägin selle aariaga omal ajal kõige rohkem vaeva, et seda kuidagi paika saada.

Delila aaria („Amour! Viens aider ma faiblesse!”, Saint Saënsi „Simson ja Delila”/„Samson et Dalilah”) puhul ma mõtlesin samuti, et justkui on ja ei ole ka, et tal on alumised noodid olemas, aga õigesse mezzo kategooriasse mina teda ei asetaks. Ka üleminek alla on tal võrdlemisi koba. Delila aaria on karidega, seal pole ju ülemiste nootide peal lauldes midagi rasket, need kõlasid väga ilusti, aga allatuleku puhul oli kohe kuulda, et üleminek teise registrisse oli korda tegemata. Aga ta oli siiski teist kohta väärt, just oma muusikalise intensiivsusega, ja ta tegi ausalt, üritas väljendada seda, kuidas tema seda aariat mõistab.

 

3. koha vääriliseks hinnati armeenlane Gagik Vardanyan. Oleme vist ühel nõul, et see koht tuli talle finaalis lauldud Dandini aariaga „Come un’ape ne’giorni d’aprile” Rossini „Tuhkatriinust”?

Jah, seda küll. Ma kuulasin seda juba kodus aparaatide vahendusel, aga olin ka tema elavat esitust kuulnud. Nüüd aga kuulsin ma ka tema tehnikas midagi sellist, mida ma varem polnud märganud. Ta laulis üldiselt väga laia põhja peal ja teinekord see laia põhja peal laulmine tekitab midagi väga raskepärast, ta läks ülemisse registrisse väga kangutades. Aga selle Rossini võttis ta kerge tooniga ja õige koha pealt, ja siis oli ta hääl palju terasem, palju säravam ja värvikam. Ja ta mängis selle Dandiniga,  nappide vahenditega, aga ta oli väga hästi selle aaria muusika sees. See mulle väga meeldis. Tema 3. koht oli täitsa okei.

Deemoni aaria („Na vozdõšnom okeane”, Rubinsteini „Deemon”) — ma ei tea, kas see oli tal õige valik. Deemonit ei saa lihtsalt ära laulda; on asju, mida lihtsalt ei saa ära laulda,  kus peab sees olema, ka häälega sees olema… Ka tema hääl ei läinud päris sinna, kuhu Deemoni jaoks oleks vaja olnud, seal on vaja salapära ja müstikat. Tema esitus ei hakanud liikuma ja oli üheplaaniline. Ära lauldud ta sai, aga ei veennud mind sellega. Niisugust aariat valides pead sa ikkagi teadma, millist kuju sa esitad. See on ju Deemon! Selles on salapära, müstika, varjud, selles on värvid. Jälle ma tuletan meelde Otsa. Siin peab natuke vene hinge olema ja… no teistmoodi laulma.

Aga kui võrrelda Punkeri ja Vardanyani Dandini aaria esitusi, siis need olid küll nagu öö ja päev. Mis on lõunamaiste lauljate eelis põhjamaiste lauljate ees? Põhjamaised lauljad ei ole häälematerjali poolest üldsegi halvad, aga Põhjamaa inimest tuleb sügavamalt kaevata, ta jõuab selle emotsionaalse nivooni palju aeglasemalt kui lõunamaalane. Kõik need itaallased, ka ukrainlased, miks neil on väga head hääled? Sellepärast, et nad on avatumad, nad on lahtisemad, paljud juba räägivad karjudes, nad ei hoia end tagasi. Või kui minult küsitakse, miks Saaremaalt tuleb nii palju lauljaid? Ma ütlen, et me kilkasime metsas, ma terve lapsepõlve ainult kisasin metsas. Aga vaata praegu kuskil lasteaias või koduski — mis sa karjud, jää vait! Ma lähen nüüd teemast küll täiesti välja, aga minule on täiesti vastukarva need saated, kus otsitakse lapssuperstaari, kus kolmeaastasele pistetakse mikrofon kätte ja lastakse tal leelotada… Pagan võtaks! Kus ta kasvab, kus ta oma häält arendab, kui ta sosistab mikrofoni: „La-lal-la, lal-lal-laa, nii ilus on see…” (Teeb peenikest kahisevat, kitsast häält.) Ta ei kasuta oma häält ja jääbki leelotama oma mikrofoni. (Turtsub.) Miks ei võiks siis võtta vastava ruumi, mingi akustilise ruumi, kus väikese lapse hääl ka kostab! See on kõik arendatav. Aga väga väikesed lapsed, nelja-viieaastased — superstaariks! See on ka psühholoogiline  pinge. Ja kujutage nüüd ette, et see viieaastane käib ringi — ma olen superstaar! Ja mis tast saab?  —  Null! Mitte midagi ei saa!

 

Finaalivooru preemia läks Poola baritonile Adrian Janusele, Macbethi aaria ja Wilhelm Telli aaria eest.

III vooru Schuberti „Ave Maria” puhul olen ma tema kohta kirjutanud: „Liiga suur toon, mingit intiimsust ei kuule, fraasid hakitud…” Ja ka Telli aaria („Resta immobile”, Rossini „Wilhelm Tell”/„Guglielmo Tell”) ei jätnud eriti head muljet. Aga Macbethi aaria („Pieta, rispetto, amore”, Verdi „Mac­beth”) oli tal väga hästi tehtud. See mõjus suurepäraselt, ta laulis seda väga intensiivselt. Kogu ta toon ja ka kõik muu oli hästi energiline, inimene oleks nagu elama hakanud. Aga sellest oli ilmselt vähe…

IV voorus laulis ta Donizettit (Severo aaria „Decio, signor… Di tua beltade immagine”, Donizetti „Poliuto”, algselt „Les martyrs”/„Märtrid”). Aga kui su kand ei ole maas, õige koha peal, siis konkursi olukorras mingi asi veab ikka alt. Ilmselt olid need altvedamised, kus ise ka ei märka või ei saa aru, et teed vale asja. Konkurss on nagunii ekstreemne olukord igale lauljale, ükskõik kui külma verega ta on, ja kõik ei ole ju konkursilauljad — see ei ole sama mis lava. Kui Kikase kohta öeldi, et ta tegi väga hästi don Giovannit, siis seda ma isegi usun. Ka Ain Anger võeti lava pealt maailmalavadele kaasa — üks agent tuli ja ütles: „Tule, ma viin su ära!” Mitte konkursilt. Elina Garanča aga läks  maailmalavadele Mirjam Helini konkursilt. Ma kuulasin selle konkursi ülekannet, kus ta laulis — žürii seisis püsti ja aplodeeris talle. See oli ime, mida ta tegi, kui ta sellelt konkursilt võitjana läks. Garančal on tugev närvisüsteem ja ilmselt oli tal ka hea ettevalmistus, hea looduse poolt antud häälematerjal ja musikaalsus,  kõik komponendid, mida vaja. Ta lendas nagu täht taevasse, juba väga noorelt.

 

Lõunakorealane Junoh Lee jõudis küll finaali, ent ei tulnud auhinnalisele kohale.

Lee laulis IV voorus Figaro aariat („Aprite un po’quegli occhi”, Mozarti „Figaro pulm”). Kui mees peab laulma baritoni, aga kostab mulle tenorina, siis on jälle midagi tehnikal viga. Lisaks ta žestikuleeris hirmus palju, mängis ja flirtis publikuga. Aga seda ei tohi teha vokaaltehnika arvelt. Sest tehnikaga saab palju rohkem teha, kui publikuga flirtides. Finaali voorus lauldud Méphistophélèsi aaria („Vous qui faites l’endormie” Gounod’ „Faustist”) ja Aleko aaria („Ves tabor spit” Rahmaninovi „Alekost”),  ka need olid tal täiesti vale valik. Aleko aaria on väga sünge  ja mehine ja selles on vaja Rahmaninovi kirge — temal ei olnud selleks küll mingit kapatsiteeti. Aga me ei tea, kas tal on ka keegi kõrval, kes teda õpetab. Lauljate puhul on väga tähtis, et ka pärast kooli lõpetamist oleks su kõrval üks coach, kes sulle nõu annaks. Sageli on nii, et kui lauljad saavad diplomi näpu vahele, siis nad kas võetakse kuhugi teatrisse tööle või mitte. Siis käivad nad mööda maailma ringi ja esinevad ja kaotavad justkui jalad alt. Enam ei usaldata õpetajat, kes neil varem oli, ja mingit coach’i või treenerit neil ka kõrval ei ole. Lauljad ei tohiks kohe pärast kooli lõpetamist üksinda jääda! Nad peaksid saama kas tehnilist või psühholoogilist abi, mis neid toetab. Tippsportlastel on kõigil treenerid ja massöörid igal pool kaasas, aga laulja jääb sageli üksi, seikleb mööda maailma ja laulab… Ja väga paljude puhul ei oska ka dirigent tõde öelda, eriti Saksamaal. Ma olen neid lauljaid kuulanud ja tihti imestanud, et kuidas nad pääsesid niisugusesse teatrisse, sellisesse meeskonda või solistide kampa. Ja dirigendid vaikivad… Ja siis ühel päeval saab asi otsa, öeldakse aitäh ja leping on lõppenud. Ja siis tuleb jälle üks uus ja kõik algab otsast peale. Kogu aeg on neid ilusaid, pikajalgseid, noorte ja värskete häältega…

Meie kasvasime tööd tehes. Minul ei olnud seda närvipinget, et mind lahti lastakse. Ma sain tööd teha ja otsida ja areneda. Tänapäeval on lauljatel aga tohutu närvipinge, nad ei tea, kas leping lõpeb nüüd või mitte või kas ta saab rolli, kas ta saab tööd ja leiba — see on meeletu psühholoogiline koormus. Arvan, et mina ei saaks tänapäeval üldse niisuguse režiimiga töötada. Ma olen loominguline inimene ja ka mul läksid asjad vahel nässu. Kõik, mis ma tegin, ei olnud mitte priima. Aga siis ma jälle parandasin ja jälle tegin ja otsisin ja läksin edasi, sest mul oli võimalik tööd teha ja keegi ei nüginud mind.

 

Tol ajal oli lavastus kauem väljas, etendusi oli rohkem ja lavastusel oli aega küpseda.

Kõik oli teistmoodi. Kui ma mõtlen veel sellele suurepärasele ajale, kui Estonias töötas kunstnik Eldor Renter — missugused lavakujundused tal olid! Mul on mingid asjad veel praeguseni silme ees: „Aida” (1964), kus Urve Tauts laulis Amnerist — kui ilus see oli! „Luisa Miller” (1981) — missugused kostüümid! Missugune lava! „Traviata” (1974) — peeglitega, Renter hakkas ju peeglitega mängima… Ma arvan, et meie põlvkonna hea kunstiline tase tuli just sellest, et me saime rahus tööd teha. Meil ei olnud hirmu. Hirm on laulja kõige suurem vaenlane!

 

Mitte üksnes lauljatel, see on üleüldse muusikute puhul nii.

Aga laulja puhul on see kõige ekstreemsem, sest alati võib ju midagi juhtuda. Isegi Pavarottil. Olen lugenud Pavarotti autobiograafiat (Luciano Pavarotti, William Wright. My Own Strory. University of Michigan, 1981) — ta vilistati välja Metist ja La Scalast! Pavarotti, kes oli maailma tasemel tenor! Ka temal olid päevad, mil ta eksis, mil ta tegi vigu, aga ega sellepärast pea veel kohe prügikasti minema. Nii et andke noortele inimestele aega küpseda. Ja noored peaksid leidma endale kindlasti ühe usaldusväärse inimese, kui vana õpetaja enam ei sobi. Laulja peab ise tundma, kas see on õige, mida vokaalpedagoog teeb, on see õige, mida ta räägib, kas see mõjub talle hästi. Kas on paranemist või mitte. Noored käivad välismaal, otsivad ja leiavad seal endale pedagoogid, aga ka need võivad teha praaki. See on tänapäeval väga suur probleem.

 

Kes oli konkursil teie lemmik?

Ma oleksin terve ja ilusa hääletooni poolest vedanud edasi läti bass-baritoni Edgars Ošleja. Ma ei tea muidugi, mida ta edaspidi teinud oleks. Ta oli igatpidi kultuurne ja tal on tõesti väga ilus hääl. Ent selle tehnilise apsu tõttu ta edasi ei saanud. Samas on mul ka kõigi teiste puhul, isegi nende puhul, kes kohale tulid, lihtsalt hääle kvaliteedi osas nii mõnedki pretensioonid. Ilmselt ei oleks ma päris esikohta välja andnudki…

 

Vestelnud TIINA ÕUN

Leili Tammel Carmenina Bizet’ ooperis „Carmen”.
Don José — Ivo Kuusk. Estonia, 1982.
Mati Hiisi foto