JUMALAGA, SOVETIAEG JA ROCK´N´ROLL!

IGOR GARŠNEK

„Jumalaga, rock’n’roll!” Režissöörid: Hardi Volmer ja Kiur Aarma. Produtsent: Kiur Aarma. Animaatorid: Hardi Volmer ja Urmas Jõemees. Monteerijad: Kaur Kokk ja Martin Männik. Helikujundaja: Rando Arand. Graafiline disain: Hardi Volmer ja Piret Frey. Dokumentaalfilm, portreefilm, kestus 60 min. ©Traumfabrik. Esilinastus 11. IX 2023.

Ansambel Turist ERKI laval 1983. aastal.

Mitmekülgne filmi-, lavakujunduse- ja muusikamees Hardi Volmer on portreefilmiks igati tänuväärne „materjal”. Ta on nii omamoodi, muhe ja värvikas persoon, et piisab ainult tema publiku ette ilmumisest, kui käivitub „meie Hardi” sündroom. Samamoodi oli kunagi Hardi Tiidusega, mida 60+ põlvkond kindlasti hästi mäletab.

Kõnealune dokk räägib Hardi Volmeri kujunemisaastatest, seega tema elust ja tegemistest sovetiajal, alates varasest lapsepõlvest Pärnus, läbi mitmete koolide ja kõrgkooli (ERKI) kuni laulva revolutsiooni sündmusteni välja. Need on selle eluloofilmi ajalised raamid, kusjuures linateoses on otsene viide, et sellele tuleb ka järg.

Mis aga on selle filmi ülesehituse puhul täiesti erandlik, on see, et kogu film on kokku pandud kunagistest kroonika- ja (amatöör)filmi kaadritest ning arhiiviväärtusega fotodest. Kaadri tagant kommenteerib seda kõike humoorikalt Hardi Volmeri hääl. Hardi mõtestab toonaseid, sovetiaegseid olusid värvikalt ja räägib lahti ka tollase punapoliitika tagamaad, kuna see puudutas suuremal või vähemal määral kõiki tema põlvkonnakaaslasi.

Filmi „Jumalaga, rock’n’roll!” peamine ja läbiv liin toetub muidugi Volmeri elusündmustele. Saame teada mitmeid huvitavaid seiku, mida laiem avalikkus ei pruukinudki varem teada. Näiteks seda, et Hardi püüdis tulutult koos oma hea sõbra Villu Kanguriga lavakasse sisse saada. Või siis seda, et esimest korda jõudis Hardi Volmer päris kinoekraanile aastal 1970 Mark Soosaare dokis „Draama Liivimaal”, kus varateismeline Hardi räägib Jules Verne’i tähtsusest oma elus.

Klassivennad M. Kivisild ja Villu Kangur Hardi Volmeri fotolavastuses „Vaikne Don” 1975. aastal.

Muuseas, see Jules Verne’i paralleel on Hardi Volmeri puhul päris kõnekas, sest nagu enamus Jules Verne’i kangelasi (näiteks kapten Nemo jpt) on ka Volmer olnud aldis seiklema tundmatutes (kultuuri)vetes ja avastama „saladuslikke saari” nii filmi, muusika kui kunsti vallas. Ent alustame nüüd algusest ehk Hardi lapsepõlvest, nagu kõnealuses filmis seda mõtestatakse ja toonaste filmikaadritega illustreeritakse.

Hardi lapsepõlv möödus kuldsetel kuuekümnendatel. Kui meenutada, siis see kümnend oli terves maailmas tõepoolest kordumatult kuldne. Biitlid hullutamas miljoneid kuulajaid, pikajuukselised hipid ehk lillelapsed rääkimas vabaarmastusest (flower power), tupeeritud soengutega miniseelikus neiud, Tom Jones ja The Rolling Stones, kinodes „Helisev muusika”, „Cherbourg’i vihmavarjud” ja rahvast naerutav Louis de Funès… Seda loet­elu võiks veel pikalt jätkata, ent kõige olulisem on ehk kuuekümnendatele iseloomulik vabameelne optimistlik mentaalsus ja tohutu progressiusk. Mis praegu, üle poole sajandi hiljem võib tunduda kohati naiivnegi. Ent kui president Kennedy kuuekümnendate alguses lubas, et Ameerika viib esimese inimese Kuu peale (öeldes: „Mitte sellepärast, et see on kerge, vaid sellepärast, et see on raske!”), siis juulis 1969 nii juhtuski.

Ka toonases Nõukogude Eestis, kus möödus Hardi Volmeri lapsepõlv, olid kuuekümnendad vabameelsem aeg, kui võrrelda kahe eelmise ja ühe järgmise kümnendiga. Mõned märksõnad, millele Hardi oma lapsepõlvega seoses kaadritaguses tekstis viitab: „Horoskoobi” laulusaade, Helgi Sallo, Gojko Mitiči ekraaniindiaanlased ja pioneerilaager. „Pasun pakub sadistlikku rõõmu,” kommenteerib Volmer ise humoorikalt, pidades silmas pioneerilaagris hommikuseks äratuseks fanfaari puhumist.

Lapsepõlv on ikka ilus, kui just täiskasvanud seda oma rangete ettekirjutustega ära ei riku. Volmeri lapsepõlve jäävad ka tema esimesed filmikatsetused 8-mm amatöörfilmikaameraga, mille krooniks on 1970. aastal üles võetud n-ö pilamängufilm „Vürst Gabrieli viimased päevad”. Kolmeteistkümneaastase poisi kohta pole just paha!

Sellele filmiepisoodile, lapsepõlve kerge nostalgiaga meenutatud optimismile lisavad ajastu hõngu tolleaegse kinokroonika kaadrid ja muusikalises kujunduses kasutatud Creedence Clearwater Revivali rohkem kui poole sajandi tagune hitt „Hey Tonight”. Praegustele 60+ vanuses meesterahvastele, toonastele poistele, peaks see kõik  hästi tuttav olema, nagu ka kartmatu „indiaanlane” Gojko Mitič.

Ma ei hakka siinkohal Hardi Volmeri elukäiku filmi põhjal ümber jutustama, vaid toon välja mõned teemad, mis mind ennast kõige rohkem kõnetasid. Kuuekümnendatest oli juba juttu, nüüd siis seitsmekümnendatest-kaheksakümnendatest ja PäraTrustist, millest kasvas välja bänd Turist. Mis omakorda teisenes siiani tegutsevaks Singer Vingeriks.

ERKIs seitsmekümnendate lõpus tegutsema hakanud PäraTrust polnud mitte ainult bänd, vaid nagu Hardi Volmer filmis ise ütleb, „teatri, muusika ja kino kombo”. Mäletan oma tudengipõlvest hästi neid ERKI pidusid, kus Hardi Volmer koos PäraTrustiga esines. See oli alati rahvarohke, üle-linna-sündmus, kuhu iga tudeng ei pruukinud isegi sisse saada. Bändi muusika mõjus nurgelise pungina, ehkki päris punk see ka polnud. Natuke nagu pungi paroodia, aga nutikas ja ootamatute pööretega. Lugude ajal või nende vahel näidati lühikesi, 16-mm kaameraga filmitud klippe, mis olid kõik absurdihuumorist kantud ja musta huumoriga laetud. Need olid küll tummfilmi klipid, kuid seda väljendusrikkama pildikeelega.

Hardi Volmeri ja Andrus Vaariku nn komsomolipulmapidu Pivarootsis. Volmer ja Unt oma filmide helilooja Lepo Sumeraga 1986. aastal. Hardi Volmeri fotokogu fotod

Siinkohal tuleb mõnda nooremat lugejat silmas pidades meenutada, et seitsmekümnendad oli Nõukogude Eestis aeg, mil punavõimurid hakkasid tasapisi „kruvisid kinni keerama”. Eriti pärast 1978. aastat, kui kompartei pukki pandi Karl Vaino ja ajuvaba tsensuur oli juba täiesti üle mõistuse. Sellises totalitaarses surutises mõjuvad paroodia ja huumor, eriti veel absurdihuumor, vaimselt tervendavalt ja läppunud poliitõhustikku värskendavalt.

Filmis on juttu ka sellest, kuidas koos uute muusikutega sai PäraTrustist ansambel Turist. Näidati ka fotot käskkirjast, millega toonane Eesti NSV kultuuriminister Johannes Lott oma allkirjaga Turisti esinemised igaveseks ajaks (st tähtajatult) keelustas. Põhjuseks mingi Suure Isamaasõja veterani kaebus… Hardi Volmeri pisut eneseiroonilise maiguga kommentaar: „Turisti täht on kustutatud tema hiilguse tipul!”

Kui tänapäeval tahetakse kedagi mis tahes põhjusel tühistada, „ebasobivast” persoonist kokkulepitult vaikida või teda kooris hukka mõista, läheb selleks vaja tervet meediakampaaniat. Nõukaajal oli asi palju lihtsam — üks allkiri ühelt tšinovnikult ja bänd oligi igaveseks tühistatud. Turist küll mitte igaveseks, sest uue nimega proge-punkbändi Singer Vinger polnud ENSV kultuuriminister ju veel keelustanud. Mis siis, et muusikud ja muusika olid samad. Ha-haa, oh seda nõukaaja absurdi!

Huvitav on siinjuures Hardi Volmeri kaadritaguse jutu n-ö autoripositsioon, tollaste sündmuste reflek­sioon. Selles pole jälgegi kibestumisest, vastupidi — on tunda kerget irooniat ja mõnikord ka eneseirooniat. Eks sovetiaja sõgeduste üle ole praegu hea naerda; tulevased põlved naeravad samamoodi meie praeguste absurditegelaste nagu „rohepöörased” ja „kliimahüsteerikud” üle. Küll elu näitab!

Filmi lõpus näeme kroonikakaadreid laulva revolutsiooni aegsest eesti muusikute suurest ühislaulmisest „Ei ole üksi ükski maa” Tartu lauluväljakul (1988. aasta maikuus), millest muidugi ka Hardi Volmer osa võtab. Ütlematagi on selge, kui ülev oli siis meeleolu! Ja ehkki Hardi lõpetab oma kaadritaguse teksti sõnadega: „Eks ole hullematki teinekord tehtud, jumalaga, rock’n’roll!”, tundub filmi kontekstis siiski, et ta jätab hüvasti pigem sovetiajaga. Aga miks ka mitte. See pole mingi nostalgia „vana hea nõukaaja” järele, vaid me olime siis lihtsalt noored ja elu oli rokenroll!

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.