KULTUUR ON OLEMISE KODA

TOOMAS KIHO

Otsitakse kultuuri väärtust1 — päritakse siis selle järele, milliseid väärtusi üks kultuur kannab ja hõlmab, või küsitakse asiselt, mida on üks kultuur väärt. Ühel juhul on jutt kultuuriväärtustest ja teisel juhul kultuuri väärtusest, mida justkui saaks mõõta rahas, selle väärtuse mõõdupuuga.

Kardan, et mõlemal juhul ollakse kultuuri ontoloogilisest sisust kaugel. Kuigi jah, tõepoolest kultuur nõuab raha (enamasti nii selle „tegemine” kui ka „tarbimine”) ja turumajanduse tingimusis kultuuriväärtusi vahel tõesti rahas ka mõõdetakse, näiteks teevad seda kindlustuskompaniid, kuigi õiget hinda ei saa keegi: mis siis ikkagi on „Mona Lisa” või, Eestile lähemale tulles, näiteks Narva Aleksandri kiriku hind? Või Võru suitsusaunakultuuri hind?

Kui juba kultuuri puhul kõlab veidi kummaliselt küsimus hinnast, siis sootuks pöörane on küsida, mis maksab üks rahvas või mis maksab üks keel. Need pole müüdavad. Nende säilitamise vajadus ei tulene muide ka seadusest, kuigi umbes nii on kuulsas preambulis kirjas; lugu on vastupidi: me teame nagunii, et rahvast, keelt ja kultuuri tuleb säilitada, ning see aksiomaatiline tõik on põhiseadusesse lihtsalt samuti üles kirjutatud. Säilitusvajadus tuleneb loomulikust enesealalhoiuinstinktist, mis meid valdab selle rahva liikmetena, selle keele kõnelejatena ning selle kultuuri kandjatena. Ses mõttes sarnaneb lugu bioloogilisele liigile omaste instinktide ja tungidega — püsida ning anda järglasi, kes kannaksid edasi isaisade ja emaemade „geene” — nii kultuuris kui elus. Maailma liigiline mitmekesisus on rikkus ning iga liigi väljasuremine tragöödia. Maailma kultuuriline mitmekesisus on rikkus ning iga keele või rahva väljasuremine on tragöödia. Kultuuri mõte ei erine palju elu mõttest. Üks iseloomustab natsiooni, teine indiviidi.

Nende vahekordade üle järele mõeldes võib kergesti jõuda tõdemuseni, et Heidegger eksis, kui ütles, et keel on olemise koda. Tegelikult on keel pelgalt mõtlemise koda, meie olemist määratleb aga kultuur. Kultuur on olemise koda.

Kultuur on see, kuidas me „oleme”. Kuidas me teretame, kuidas ja mida sööme, kuidas istume, millised on meie laulud ja lood, pühad ja pajatused. Kuidas kasvatame lapsed, kuidas jõuame täisikka, ja kui lõpuks lahkume, siis millised näevad välja meie hauad ja surnuaiad jne. See kõik on kultuur, mis kujundab meie olemise ses ilmas. Ja kõik kõrged ja kaunid kunstid võrsuvad sellelt aluspinnalt ja toetuvad sellele, nad „hingavad” seda.

Ja mis on siis rahvas? — Tema on see, kes on. Ja tema on ka see, kes mõtleb. Ta kannab seda kultuuri. Ja mõtleb selles keeles.

Võõrsil, väljaspool omaenese kultuurilist koda on teadagi keeruline talletada oma kultuurilist olemist. Siin avaldub iga kultuuri elujõud kõige ehedamalt ja dramaatilisemalt: kas võõrsil suudetakse endaks jääda? kas lahustutakse seal? või hoopis alistatakse sealne ja muudetakse ta endasuguseks? Näiteid on maailm täis. Ja enamasti, v.a sümbiootilistel erijuhtudel, on ohus kultuuri püsimine. Nii neil juhtudel, kui olla ise võõraks võõrsil, kui ka siis, kui võõras on sinu olemise kojas.

 

1 Eesti Kultuuri Koda korraldas 22.—23. XI 2014 Haapsalus esindusliku visioonikonverentsi

  „Mis on kultuuri väärtus?”

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.