PERSONA GRATA JOHAN ELM

Johan Elm detsembris 2023.
Harri Rospu foto

Mille kaudu sa üldse teatri juurde jõudsid?

Aus vastus on see, et ma tahtsin üle kõige olla nagu mu täditütar. Ma olen Mustamäel kasvanud, käinud piirkonnakoolis, kus polnud erilisi loomingulisi väljundeid. Aga täditütar käis vanalinnas koolis ja teatas, et ta proovib gümnaasiumi teatriklassi. Tal olid rastad ja lahedad sõbrad. Ma tahtsin ka sinna. Väga kaua aega sidus mind teatriga tegelikult seesama vildakas soov olla keegi ja kuuluda kuhugi. Kogeda teatrikooli legende omal nahal. Mingid aastad oli seal ka kindlasti kuulsusejanu, siis kui pidin iga hinna eest näitlejaks saama.

Võib-olla teen kellelegi liiga, aga minu lähiperes ei ole teater mingi eriline teema olnud. Ikka käidi etendusi vaatamas, siiamaani käiakse, aga et keegi oleks meid teatri kui ameti poole suunanud, seda mitte. Pigem hoiti mind sellest eemale.

Ma ei saanud teatriklassi ega saanud ka otse pärast gümnaasiumi lõppu lavakunstikooli. Viljandisse ka ei saanud. Londonisse ka ei saanud. Ma jõudsin teatri juurde sihikindlalt, aga väga suure ringiga, väga palju lüüa saades ja väga palju kõiges kaheldes.

Aga mis see oli, mis mind sinna tõmbas? Mulle meeldis/meeldib maailmu välja mõelda. Midagi on ka publiku ees olemises. Ma ei oska seda sõnastada, sest ma ei ole tegelikult eriti sotsiaalne inimene. Kooli minnes ei tahtnud ma lavastajaks saada, aga koolis käies sain aru, et lavastajatööriistad on mulle kõige omasemad.

Mida sa otsisid ja leidsid EKAst, miks selline esimene valik? Mis jäi puudu, et järgnes lavakas?

Ma olen väga õnnelik, et ma EKAs õppisin, aga see ei olnud kunagi mu esimene valik. Sellegipoolest on visuaalne kunst elu lõpuni minu osa, ma mõtlen visuaalselt, joonistan ja maalin siiamaani. Tegelikult mõtlen ka lavastamisprotsessist kui joonistamisest. Kõigepealt visandan stseenid laia joonega, panen üldised rõhuasetused ja kompa paika. Ja edasi aina täpsustan, joonistan üle, muudan detailsemaks. Varjud paika, valgus paika, korduvad motiivid paika. Iga lavastus on erinev, nagu iga pliiatsijoon on erinev.

Joonistanud olin ma terve elu ja oma käelise oskuse ja kompositsioonitaju arendamine andis vajaliku saavutustunde, mille pealt oli lihtne otsustada: teatrikooli ei saanud, siis lähen kunstikooli. Aga kuna kogu mu olemus ihkas mujale (minu ajal oli vabade kunstide osakond Toompeal, Rüütelkonna hoones, nii et lavakas paistis aknast), siis ei pakkunud EKA mulle väljakutset. Õigemini, ma ei seadnud ise endale väljakutseid. Ma oskasin ja lasin lihtsalt selle pealt liugu. Küll aga sain sealt tagasisidestamise harjumuse, oskuse oma loomingulisi mõtteid sõnadesse panna ja kriitikat vastu võtta. Ja mis kõige tähtsam, ma õppisin ennast kui kunstnikku tundma. Millest ma inspireerun? Kuidas ennast distsiplineerida? Mis hetkel loomeprotsessis olen omadega augus (see on alati samal ajal)? Mis mind päriselt huvitab? Jne.

Puudu jäi lihtsalt see, et EKA ei olnud lavakas. Ma sain EKAs ka lugusid jutustada, aga seal oli see veidi kohatu. Ma liikusin üha rohkem paberilt kolmemõõtmelisse maailma, hakkasin videoid tegema ja tahtsin oma keha oma töös kasutada. Lubasin küll, et nüüd on viimane kord, kui ma lavakasse proovin, aga siis läkski õnneks. Sain mingi vajaliku vabaduse kätte. Ja noh, muutsin ka fookust: astusin sisse dramaturgi, mitte näitleja erialale.

 

Oled ka ise kirjutanud, aga miks sa rohkem omaenda tekste ei kasuta? Kas jääd palju Fossele alla?

Ma olen kirjutanud kaks täispikka ja ühe lühinäidendi. Lisaks ka kolm dramatiseeringut. Viimased kolm olen ise lavale toonud, aga omaenda algupärandit lavastanud pole. Sest see pole mulle huvitav: ma „tean” juba kõike. Mulle tohutult meeldib tekstianalüüs, see detektiivitöö ja sellega kaasnevad avastused. Oma tekstide, isegi dramatiseeringute puhul on neid kõvasti vähem. Ma olen siiani kirjutanud ka väga klassikaliselt, tugeva struktuuri põhjal. Võib-olla kui ma kunagi puhtalt tunde ajel kirjutan, lasen narratiivil vabalt juhtuda ja siis on ehk ka põnevam ise pärast lavastada.

Lugusid on jube lahe jutustada. Üks variant on need kirja panna. Aga on võimalus ka kellegi teise kirjutatud loost, mille peale ma ise pole tulnudki, vaimustuda ja hoopis seda jutustada. Lavastades muutuvad ka võõraste
autorite tekstid enda omaks.

 

Tänapäeval otsitakse tikutulega psühholoogilise draama lavastusi.
Selliseid, kus ka näitlejatehnika oleks psühholoogilisele teatrile omane, mitte ainult sisu. Midagi on leitud Karl Koppelmaa töödest, midagi Priit Põldma omadest ja ka sinu töödest. Varem oled maininud, et tahad teha psühholoogilist teatrit ehk töötada tekstiga. Palun räägi lahti, mis on sinu jaoks psühholoogiline teater nüüd, mil oled juba nii mõnegi tekstiga töötanud, ja kust seda leida võib?

Ma ei teagi, kust otsast sellele vastama hakata. Ma märkan enda juures üht hiljutist muutust. Minu absoluutne kutsikavaimustus teatrist on asendunud päris karmi kriitikameelega. Mida rohkem ma aru saan, mis on mulle oluline, seda rohkem olen puudutatud, kui ma seda laval ei näe. Sest ma siiralt usun, et kõik on võimalik.

Jah, olen ennast pühendanud psühholoogilisele sõnateatrile. Ma tahan seda elustada, sest näen liiga palju suikunud teatrit, mingi välise vormi elutut täitmist. Olgu öeldud, et asi on ka maitses — mul ei ole  tõe monopoli. Minu jaoks ei ole psühholoogiline teater näidendi ette kandmine laval. Minu jaoks on psühholoogiline teater näitlejal põhinev, reaalsetest laval sündivatest impulssidest üles ehituv narratiiv. Ma ehitan kõik oma tööd üles näitleja peale, muu ainult toetab. Nende psühholoogia, mõttesillad, ebaratsionaalsed reaktsioonid ja kõik muu ilus juhib stseene. Minu ülesanne on võtta alustekst mängitavateks osadeks lahti, leida näitlejatele sellised ülesanded, mis neid osiseid toetavad ja mis oleksid ka väljakutseks — mis aktiveeriksid näitlejaid iga hetk psühhofüüsiliselt, mitte kõigest intellektuaalselt. Ja siis panna tervikteos sellisel moel kokku, et kõik, mis laval sünnib, oleks samas täiesti ootamatu ja ainus loogiline lahendus.

Koolis õppides oli mul arusaam, et lavastaja kohustus on pihta saada, mida näitekirjanik mõelnud on. Nüüd huvitab mind rohkem see, mida sina, lavastaja, mõelnud oled. Kõige rohkem tekitab küsimusi ja kurbust, kui jääb mulje, et lavastaja ise ka ei tea, mida ta selle materjaliga öelda tahab. Ma ei mõtle selle all mingit romantilist maailmamuutmise tahet. Lihtsalt — millest see lugu sinu meelest räägib? Mis on siin sinu jaoks oluline? Kui see pole paigas, siis see mõjub ilmselgelt kogu trupile ja nii on väga keeruline vaimustuda.
Aga teatrit tehes peaks vaimustuma.

Kust sellist psühholoogilist teatrit leida? Potentsiaal selleks on kõikjal, vaja läheb sihikindlust. Tihtipeale on säravaid stseene või näitlejaid, aga terviku hingama saamiseks on vaja halastamatut sihikindlust.

 

Milliseid tehnikaid sa kasutad nii lavastajana tekstiga töötades kui ka näitlejatega tööd tehes? Mis on see kõige täpsem näitlejatehnika sinu lavastuste puhul?

See on väga õigel ajal küsitud küsimus. Lõpetan kevadel EMTA lavakunstikooli magistriõppe, mille üheks eesmärgiks on see, et me töötaksime välja oma lavastusmeetodi. Või vähemalt teeksime sellega algust. See tähendab, et need küsimused on minu jaoks praegu väga tundlikud ja inspireerivad. Ilmselt olen siin ka rõhutatult idealistlik.

Ma alustan nii põhjalikust eeltööst, kui vähegi oskan. Mulle peab näidendi üldine struktuur pähe jääma, siis suudan otsuseid langetada. Panen sündmused paika, hakkan tegelaste tahteid määratlema… Lühidalt, teen endale selgeks, millest see lugu koosneb, mis teemasid see puudutab ja kuidas iga tegelane nendes teemades kaasa räägib või tegutseb. Ma ei usu, et ma teen midagi eriskummalist, kõik ülesanded olen koolist kaasa võtnud. Ma olen nendes lihtsalt hästi põhjalik. Kõige olulisem küsimus on: mida on siin mängida? Ja alles siis tuleb: mida see tähendab?

Kuid mida ma kodus ka välja ei mõtle, ei ole miski huvitavam kui see, mida teeb näitleja proovis. Mul on lihtsalt vaja endal kontekst selgeks saada ja siis vaimustuda sellest, mida näitleja pakub. Otsustada, kas too pakkumine viib tervikut edasi või mitte. Sest üldjuhul on neil elu- ja töökogemust mitu korda rohkem kui minul. Nii et selles mõttes panen ma kodus paika plaani B. Sest näitleja on see, kes peab lõpuks lavale minema, mitte mina oma plaanidega. Kõik peab olema näitleja jaoks loogiline ja orgaaniline. See ei tähenda n-ö võimuvahetust, vaid seda, et ma usaldan näitlejaid kui loojaid. See on alati koostöö, mis sest, et mina vastutan.

Kui konkreetne tehnika sõnastada, siis tahe-takistus-taktika on see, millega praegu tegelen. Otsin tegelaste käikudes ebaratsionaalsust, sest selle abil ehitub lugu. Ja nüüd ongi põnev, sest ma olen magistriõppes teinud mingid meetodipõhised valikud, aga mida arvavad selles näitlejad, kellega ma kokku puutun? Neil on tõenäoliselt ka omad meetodid. Peame lihtsalt ühise keele leidma.

Ma armastan näitlejat, kes tahab süveneda. Kes tahab vaadata iga lause kõlapildi alla, kes on nõus võrdselt panustama igasse katsetusse. Mulle on oluline, et näitleja julgeks kanda kogu oma fookuse partnerile. Et ta oleks valmis seiklema seisundis, kus kõik on kogu aeg lahtine, mis sest, et me teame, kuidas stseen lõpeb. Inimestena ei tea me ju kunagi, mida järgmine minut toob. Tegelased on samamoodi inimesed. Nad reageerivad olukorrale iga sekund.

 

Lavaka lõpuaastal ütles sinu kursusekaaslane Jan Teevet: „Kuue aasta pärast on Johan Elmil valminud juba esimesed lühi- või täispikad filmid. Visuaalselt rabavad atmosfäär-unenäolised fantaasia-reaalsused toovad eesti filmimaastikule värskust oma tugeva psühholoogia, aga ka sügava pildi- ja kunstikeelega.” Üks aasta on veel minna, kas film on juba montaažis?

Ma tohutult kardan filmi teha! Nii tohutult tahan, aga kardan ka. Ma kardan jala peal pingesituatsioonis otsuste langetamist, seda meeletut rahakulu ja pööraselt suure meeskonna juhtimist. Teatris on hea rahulik ja intiimne. Samas ma jumaldan filmikunsti. Vaatan filme palju rohkem kui teatrit, filmin ja monteerin oma lavastustele reklaamklippe, vaimustun sellest kõigest.

Jan on väga armas, et seda tollal minu kohta arvas. Ma olen endale lubanud, et lavastan elus vähemalt ühe filmi. Ilmselt teengi seda, aga mul ei ole praegu kiiret.

Veel midagi, mis on mind kogu elu saatnud ja mille juured on kujutavas kunstis: õpi kõigepealt pliiatsit käes hoidma, siis õpi ära tehnika, saa realismi meistriks ja alles siis hakka sodima. Sellisel moel on ka sodimises mingi teadlikkus. Sellepärast ma ütlengi, et mul pole kiiret. Tahaksin elus miljonit asja teha. Aga kui ma liiga palju etappe vahele jätan, siis ühel hetkel kukun liiga valusalt. Mõni kindlasti ütleks, et olen liiga turvaline. Aga mulle meeldib. Mind teeb see õnnelikuks.

 

Vestelnud KAJA KANN

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.