NÄHTAMATU VÕITLUS ALGAB RISTIMÄRGIGA

KAIA SISASK

„Nähtamatu võitlus”. Režissöör ja stsenarist: Rainer Sarnet. Operaator: Mart Taniel. Produtsent: Katrin Kissa. Kaasprodutsendid: Alise Gelze, Amanda Livanou ja Helen Vinogradov. Kunstnik: Jaagup Roomet. Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra. Helilooja: Hino Koshiro. Monteerija: Jussi Rautaniemi. Osades: Rafael — Ursel Tilk, Staarets — Indrek Sammul, Rita — Ester Kuntu, Ema — Maria Avdjuško, Marfa — Tiina Tauraite, Zinaida — Mari Abel, Irinei — Kaarel Pogga, Püha hull — Rain Simmul jt. Mängufilm. Kestus 115 min. ©Homeless Bob Production. Esilinastus Eestis: 19. XI 2023 PÖFFil.

Siinne artikkel ei ole mõeldud filmiarvustusena, pigem mõtete ülestähendusena, mis tekkisid „Nähtamatut võitlust” vaadates ja veel tükk aega tagantjärelegi. Filmi kirev ja vaimukas mäng märkidega otse kutsub end tõlgendama semiootiliselt, tundma ära või dešifreerima. See puht intellektuaalne lõbu jääb aga siiski teisejärguliseks, sest filmi religioosne sõnum on just nii lihtne, nagu ta evangeeliumides on, ega nõua mingeid erilisi tõlgendusi. Elu eesmärk on pühadus ja tee pühadusele läheb südame kaudu, nagu õpetab Staarets (Indrek Sammul) peategelasele Rafaelile (Ursel Tilk). Nende kahe tasandi kooslus annab „Nähtamatule võtlusele” just selle kultusfilmi potentsiaali, millega teda ka reklaamitakse.

Kõigepealt siiski märkidest. Semiootilisi universumeid on filmis kolm. Esimene neist on nõukogude tegelikkus oma räämas tehaste, ehitusplatside, kivihunnikute ja järjekordadega, selle kõige keskmes asutuste asutus, taarapunkt, kuhu leiavad tagasitee lugematud tühjaks joodud viinapudelid. Samas ei viita need märgid mingile kindlale kohale, pigem mittekohale, anonüümsele paigale kusagil N. Liidus, millega ühelgi tegelasel pole mingit tegelikku sidet. Kontrakultuurina kuuluvad sellesse universumisse hipid koos kõigi oma väliste atribuutide ja muusikaliste eeskujudega. Nii hakkavad Sarneti filmis isegi (tavaliselt ühemõttelised) metonüümiad lõbusalt põrkuma: näiteks ei viita pikad juuksed ja suur, kaelas kantav rist siin mitte üksnes mungale, vaid samamoodi just sellisele nõukaaegsele hipile või Black Sabbathi outfit’ile, lääbakil joodik kloostrimüüride taga osutub aga õigeusu traditsioonis tuntud pühaks hulluks jne.

Kung fu semiootiline universum murrab Nõukogude Liidu ja Hiina piiril valvetornis aega surnuks lööva Rafaeli ellu sisse kohe filmi alguses, tuues sinna ainsa hetkega samasuguse pöörde, nagu Bruce Lee filmid tõid lugematu hulga 1970-ndate alguse noorte ellu läänemaailmas ja selle kauge kajana ka Nõukogude Liidus. See on võõras keel, ühtaegu hirmutav ja atraktiivne. Mida need žestid tähendavad — nagu võhikust vaatajale nii ka Rafaelile saavad need olla vaid vaatemängulise väärtusega, kuid nende mõju on võimsalt emotsionaalne. Ja ühte Rafael siiski taipab: talle on antud mingi enneolematu pühitsus, aga milles see seisneb, jääb esialgu mõistatuseks.

See saladus hakkab lahenema kolmandas semiootilises universumis, siis, kui kloostriväravad Rafaeli ees lahti lähevad: siinkohal meenuvad kõik need fantaasiafilmid, kus lapsed, silmad uskumatusest pärani, esimese pilgu imedeilma heidavad. Sest me oleme hetkega teises maailmas, nii visuaalses kui mentaalses: kiiskavvalged seinad, helesinistes ja kuldsetes toonides freskod, paabulinnud, kloostrikäikude ja -koobaste ebamaisus oma küünalde ja kolpadega.

Kõik need kolm universumit saavad kokku siis, kui Rafaeli autoloks kloostri  väravate ees üles ütleb ja trikstermungad kloostrimüüril oma esimese etteaste sooritavad. Kung fu’st saab keel, mis hakkab nüüdsest tõlkima õigeusu märgisüsteemi — vähemalt peategelase jaoks, sest Rafael muud keelt ei oska, aga kung fu keelt oskab ta selleks ajaks juba üsna hästi. Mis aga puutub vaatajasse, siis ka tema jaoks on kristlik sõnum ühtäkki mingisse võõrasse, eksootilisse vormi rüütatud. Kung fu kui teine märgisüsteem hakkab mängima esimesega huvitavat pingeväljade mängu, kus kokkuvõttes võib siiki välja jõuda tõdemuseni philosophia ancilla theologiae, ehk siis idamaine võitluskunst (selle filosoofia) teenib kristlikku sõnumit, seda oma teisesuse kaudu veelgi eredamalt esile tõstes.

Igaühel neist kolmest universumist on oma diskursus (kui humanitaarteadusliku sõnavaraga jätkata); nõukogude omal on see väga lihtne: üksnes eksisteeri ja kui raske on, siis joo viina, siis oled normaalne inimene — nagu ütleb ka ema filmis Rafaelile, kui too talle oma mungaks saamise soovi avaldab. Kung fu diskursus räägib harmoonia ja tasakaalu leidmise vajadusest seoses kõige olevaga ja põhineb kolmel tugisambal: kaastunne, alandlikkus, mõõdukus. Ole nagu vesi; kui vaja, siis voola vaikse vulinaga, kui vaja, siis purusta meeletu jõuga oma teel kõik tõkked (nagu olevat armastanud rõhutada ka Bruce Lee). Ja mis puutub kloostri diskursusse, siis see ei räägi üksnes kristlikust armastusest, vaid ka raskustest, mis selle saavutamise teel ees seisavad. See diskursus kasutab sageli „võitluse” metafoori. Teekond pühadusele on võitlus iseendaga, nähtamatu võitlus. Mungad on seega võitlejad 24/7, sest milleks minna kloostrisse kui mitte pühakuks saamise eesmärgil. See metafoor on peamine, mille kaudu kung fu astub filmis ühendusse õigeusu maailmaga. Visuaalseltki sobib kõik hästi: nagu õigeusu käemärgid, mis vaatajale lahkesti lahti seletatakse, on ka kung fu liigutused sageli märgilise väärtusega — imiteerivad mingeid loomi ja nende omadusi, sümboliseerivad tasakaalu ja harmooniat või on rituaalse iseloomuga, väljendades austust vanemate ja õpetajate vastu.

„Nähtamatu võitlus”, 2023. Režissöör Rainer Sarnet. Keskel Irinei — Kaarel Pogga ja Rafael — Ursel Tilk. Homeless Bob Productioni foto

Nüüd aga märkide juurest sõnumi juurde. Muidugi peame me vaatajatena tõlgendama kung fu’d allegooriliselt kui sisevõitlust pühaks saamise nimel. Ja kui on allegooria, siis ei ole ju vastuolu, kõik klapib. Samas oleks igav jätta kung fu üksnes allegooriaks või metafooriks. Miks ei võiks mungad kasutadagi oma eesmärkide saavutamiseks traditsioonilisest erinevaid vahendeid? Kung fu on ju kõigest tehnika, pigem nagu võimlemisharjutus. Või siis vaimne gümnastika, mis õpetab tundma iseenda nõrkusi, et neid ületada. Samas võib juba kuulda vastuväiteid eri religioonide esindajatelt: õpetused ei ole ühitatavad, iga õpetuse keskme ümber on terve konstellatsioon sellest lähtuvaid arusaamu, igal omad rõhuasetused, kung fu on samuti iseendas terviklik filosoofia; kõike kokku segades on tulemuseks esoteeriline
segapuder jne. Täiesti nõus. Kung fu ideaaliks on mõõdukus, aga õigeusu mungad magavad, kivi pea all, ja süües kallavad topsitäie soola toidu peale, et see naudingut ei pakuks. Ja püha hull pole ka mingi mõõdutunde musternäidis. Õnneks ei pea filmi kui kunstiteose puhul selliseid küsimusi lahendama ja Sarneti filmi omapära seisneb just kristluse teada-tuntud sõnumi vahendamises teise kultuuri märkide sissetoomise, eri märgisüsteemide kokkusegamise kaudu ning seda kõike komöödia võtmes. Komöödia sobib siin žanrina suurepäraselt: religioosne pühendumine ei pea olema surmtõsine; selles peab olema, rõõmu, mängulisust ja vabadust, mille annab naer.

Kuna film näib, kas juhuslikult või taotluslikult, alluvat hästi kolmikjaotustele (eespool nimetatud kolm semiootilist universumit), toon järgnevalt kolm budistlikku mõistulugu, mis sellele filmile mõeldes pidevalt meelde tulevad.

Esimene lugu. Varas kuuleb, et buda mungad on peitnud kloostri salakambrisse varanduse. Lootuses see üles leida, palub ta end kloostrisse tööle võtta. Kümme aastat teeb ta kõige lihtsamaid ja mustemaid töid, nuuskides samal ajal kloostris ringi, et aardekambrit leida. Tubli töö eest pakub kloostriülem talle võimalust noviitsiks hakata. Järgmised kümme aastat veedabki ta kloostris noviitsina, varanduse leidmisest saab üha suurem kinnismõte. Möödub veel kümme aastat ja mees hakkab mungaks. Ta palvetab päevast päeva, et leiaks lõpuks varanduse üles ja saaks sellega jalga lasta. Alles surivoodil saab ta aru, mis varandus see tegelikult oli: elu kloostris, pühendumine, palvetamine, hea läbisaamine kloostrivendadega, mille tulemusel temast on saanud pühak.

Sarneti filmis läheb Rafael kloostrisse, et õppida võitluskunsti, mis annaks talle maise vägevuse. Tema jaoks on kung fu esiotsa eesmärk omaette — elu on võitlus ja selles võitluses on ta otsustanud peale jääda. Tema esimesed ja ilmselt olulisimad õppetunnid on alandlikkuse õppetunnid, kus ta õpib kuuletuma. Edasi peab ta jagu saama nii mitmetestki nõrkustest, millest kõige hullem on armukadedus. Ja kuigi ta paistab lõpuks alla vanduvat, oma varanduse ta kloostrist ikkagi leiab. Selle, mille najal hiljem edasi elada.

„Nähtamatu võitlus”. Rafael lendab nagu kung fu meistrile kohane.
Gabriela Urmi foto

Teine lugu räägib askeedist nimega Sangamaji. Enne erakuks hakkamist elas Sangamaji naisega, kellega tal oli ka laps. Ühel päeval aga otsustab ta oma pere kõrgemate püüdluste nimel hüljata ja minna mäe otsa mediteerima. Naine ja laps elavad pärast tema lahkumist nii suures vaesuses, et naisel ei jää muud üle, kui minna Sangamajilt abi paluma. Ta näitab Sangamajile nende väikest nälginud poega, aga Sangamaji üksnes istub ristisjalu ega reageeri mitte kuidagi. Lõpuks paneb naine lapse Sangamaji ette maha ja teeskleb, justkui läheks ära. Askeet ei vaata nutva lapse poolegi, mediteerib aina edasi. Pettunud naine võtab lapse ja lahkub. Buddha kiidab Sangamajid: „Sangamajile ei valmistanud naise saabumine rõõmu ega tema lahkumine kurvastust. Ta on kõikidest sidemetest vaba. See mees on minu silmis braahman.”

Rafaelile ütleb Staarets aga, et enne, kui mungaks saad hakata, pead emalt luba küsima. Rafael teebki seda, kuid nagu üks õige ema kunagi, ei näita ka Rafaeli ema (Maria Avdjuško) oma poja vaimsete ambitsioonide suhtes üles vähimatki poolehoidu. Abikaasa juba jättis ta surres maha, nüüd tahab ka poeg ta hüljata. Hiljem viib ta Rafaelile kloostrisse leiba ja vorsti, millele Rafael hambad isukalt sisse lööb. Ja ka viinapudeli ja magnetofoni, nentides, et milleks see kõik, kui tal enam poega ei ole. Ka Rafaeli silmarõõmule Ritale (Ester Kuntu) on Rafael eluliselt vajalik: tema elu on tühi, ümberringiainult joodikud, varasem suhe pole toiminud. Ja Rafael valibki lõpuks maise armastuse.  Muidugi võib küsida, et kuidas jääb siis ülejäänud munkade emadega ja kallimatega, aga kuna suur osa sellest kirevast kambast on niikuinii vangis istunud, nagu Rafaelile seletatakse, siis ses mõttes ilmselt suurt vahet pole. Küsimus aga jääb: kuidas järgida oma vaimseid püüdlusi, kui maised suhted on konkreetsed ja neile selja pööramine oleks lausa jõhker. Staarets on selle küsimuse lahendamisel igal juhul palju sümpaatsem kui Buddha.

Kolmas lugu on lugu teekonnast mäe poole. Kui rändaja teekonda alustab, on kaugelt paistev mägi nagu mägi. Teekonna edenedes muudab mägi rändaja ees pidevalt oma kuju; mäe asendab mingi fantastiline nägemus või kujutlus mäest. Teekonna lõpul on mägi jälle mägi, aga sellel ei ole midagi pistmist mäega, mida rändur nägi siis, kui ta teele asus. Nüüd on see tõepoolest mägi.

Rafael läheb sisemisele rännakule, et omandada täiuslik kung fu. Lõpuks ta omandabki selle, aga see pole päris see kung fu, mida ta nägi oma teekonna alguses. Nüüd on see tõepoolest kung fu. Selle kung fu najal langetab ta valiku Rita ja oma ema kasuks ja filmi lõpus toob taarapunkti tühjad viinapudelid. Nõukogude elu on jälle nõukogude elu. Aga Rafael särab näost nagu päikene.

Need kolm budistlikku juttu tegelevad kõik samade probleemide ja samade äratundmistega kui Rafael oma otsingutes. Nii et miks siis mitte noppida tarkuseteri eri traditsioonidest, kui midagi on sellel teel käimises universaalset?   

    

„Nähtamatu võitlus”. Rita — Ester Kuntu. Homeless Bob Productioni foto

Lõpetuseks tulen veel nn naisküsimuse (ja sellega seoses taas märkide) juurde — ükski pühakukandidaat ei saa hakkama ilma selle lahendamiseta. Läbi mängitakse variant Naine kui Deemon, kusjuures deemoniteks osutuvad lõpuks ikkagi noorte munkade endi mõtted. Aga mis toimub nende pearättidega, mida naised justkui kandma peaksid? Rätik on märk alistumisest: kirikus Jumalale, argielus mehele. Aga see alistumine on samas ka mäng, võlumise mäng, sest meestele nii meeldib, nagu seletavad Ritale naised ühiselamus. Rita rebib rätikut filmi jooksul korduvalt raevukalt peast, et see siis varsti taas pähe siduda. Ja seob selle pähe ka filmi lõpus, kus tal on reaalne väljavaade Rafael lõpuks endale saada. Ühesõnaga, rätik püsib rahulikult peas seni, kuni mees naist välja ei vihasta. Sest viimasel juhul on naine nii võimas, et keerab vajadusel kas või auto katuselt ratastele (või ka vastupidi). Miks aga käseb Rafael Rital kalakonservi sisse istuda? Kas viide religioossele arusaamale naise roojasusest? Nagu mehed selle naisele on omistanud? Nüüd läheb juba märkide dešifreerimiseks, sest selget vastust siin film ei anna. See on ka filmi kõige räigem kujund ning tundub isegi keset üldist pöörasust veidi üle võlli minevat.

Mingis mõttes meenutas „Nähtamatu võitlus” mulle Paolo Sorrentino lavastatud seriaali „Noor paavst”. Seda nii imekauni visuaali kui peategelase poolest, kes rikub kõiki neid norme, mida tema roll ette näeb, kuid ei tee seda mitte mingi mässulisuse, anarhismi ega rikkumise enese pärast, vaid ikka oma suure sisemise tee nimel. Kummagi filmi peategelasel ei ole mingeid probleeme usuga: sellega võivad nad liigutada mägesid. Lenny Belardo palve peale jääb viljatu naine rasedaks ja juhtub palju muudki ebatavalist, Sarneti filmis teeb Jumalaema ikoon Rafaeli palve peale imesid juba enne, kui too munkadelt midagi õppida on jõudnud. Võib-olla sellepärast, et Rafael on nii siiras, peaaegu lapselik, vankumatu oma soovis leida endale õpetaja. (Ja olgu öeldud, et Indrek Sammuli Staarets ja Rain Simmuli püha hull moodustavad nii võluva duo, et selliseid õpetajaid sooviks endale vist igaüks.) Rafaelile ei valmista mingit probleemi tavapärane kloostrielu pea peale pöörata, nii nagu Sorretino noor paavs pöörab pea peale katoliku kiriku. Vahe on aga selles, et paavst (Jude Law) tahab muuta kirikut kui institutsiooni, Sarneti filmis aga muudab kirik Rafaeli. Muudab ilma muutmata — nagu ütleb Staarets, igaühte tuleb treenida tema enda loomuse kohaselt. Rafael on vaba silmakirjalikkusest ja ka tema rivaal Irinei (Kaarel Pogga) saavutab nende tasavägises kung fu’s edu siis, kui Rafael on tal soovitanud olla tema ise. Nii et kokkuvõttes siis ikkagi see „mäeks saamine”, nagu eeltoodud budistlikus jutus.

Küllap on film saavutanud oma eesmärgi, kui vähemalt mõnelgi publikuliikmel on kinost väljudes pisut selline tõelise mäe nägemise tunne ning ühtlasi rõõmsam ja vabam olemine. Siinkirjutajal igatahes oli. Ehk nagu ütleb Sarnet ise selle filmi tegemisest tehtud dokumentaalfilmis „Rainer Sarneti nähtamatu võitlus” (rež Gert Põrk): „Gravitatsiooni ei ole. Kõik on võimalik.” Ja mis veel kung fu’sse puutub, siis on see ju lõpuks oma esmatasandil lihtsalt eesmärgistatud liigutused, nagu tants. Ka filmi motoks on Psalmide sõnad „Kiitke teda trummide ja tantsudega”. Munkade „tants” Sarneti filmis on niihästi religioosne, filosoofiline kui ka esteetiline. Kõik kokku on ilus, helge ja ülendav — eesti filmis harva kohatav kolmainsus.

„Nähtamatu võitlus”. Staarets — Indrek Sammul. Gravitatsiooni ei ole.
Gabriela Urmi foto

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.